Vampiiri- ja kooljajutt

Vampiirijutt (vampire story) on tänapäeval populaarne õudusulme alamžanr, mis kujutab elu ja surma ühendavaid vampiirolendeid ehk vampe, kes fataalse tungi ajel ja omakasu eesmärgil otsivad kontakti inimkogukonnaga, terrori-seerivad inimrassi või peavad omavahelisi ellujäämisvõitlusi. Inimsooga kõrvuti elades, üksildaste erakute või kokkuhoidvate jõukudena tegutsedes paljastavad vampiirid aeg-ajalt oma ohtlikke võimeid ja võikaid vajadusi. Tavapäraselt näidatakse vampiiride eksistentsi inimesele hirmuäratava, kurjakuulutava või kahjutekitavana, harvem kohtab vastastikust kasu toovat suhet. Tüüpiliselt kehas-tavad vere-, energia- või elujõuvampiirid kättemaksu, võimuiha ja seksuaalsust.

Vampiirijuttudes kirjeldatakse vampinimeste välimust (teravad kihvad, surnukahvatu pale, nahkhiire tiivad), psüühilisi seisundeid (hirm, iha, verenälg) või kehaga seotud toiminguid (hammustamine, vereimemine, piinamine, moon-dumine), mida esitatakse õudusesteetika võtmes. Sageli töödeldakse neis lugudes vanu vampiirilegende ja vampidega seotud pärimuslikke uskumusi, nt varju-mine päevavalguse eest, küüslauk kui eksortsistlik tõrjevahend, vereleping igavese nooruse nimel, vampiiri kutsumine majja. Levinud on mitmed klišee-likud motiivid (nt peegelpildi ja varju puudumine, peletava toimega puust rist, tappev puuvai või hõbekuul, nahkhiireks moondumine, meeletu füüsiline jõud, peaaegu igavene elu), mida mõnel juhul humoorikalt parodeeritakse (nt vampiir sööb vere puudumisel verivorsti või kannab silmade kaitseks värvilisi kontakt-läätsi). Tänapäeva popkultuuris ulatuvad variatsioonid vampiristika teemal võimu- ja saatusemängudest melodramaatiliste armastus- ja seksuaalsuhete kujutamiseni, viimast silmas pidades on vampiirijuttude sihtrühmaks valdavalt just teismelised lugejad.

Vampiirikirjanduse eelkäijaks peetakse John William Polidori romantilist romaani „Vampiir” (1819), kuid tegelikult pärineb olend, kes oma rahutu haua-taguse eksistentsi jätkamiseks teiste verd imeb, juba vanadest legendidest.

Täna-päeva kirjanduse ja kino arhetüübiks on enamasti Bram Stokeri melodramaatiline

„Dracula” (1897), ent populaarseid vampiiriromaane on kirjutanud G. R. R. Martin, A. Rice, C. Harris, R. Mead, S. Meyer jt. Eesti kirjanduses on vampiiri- ja kooljateemat puudutanud näiteks J. Paju, M. Unt, L. Sinilaid, V. Belials, I. Hargla, K. Orlau, M. Perner, V. Vangonen, Maniakkide Tänav, M. Andra, L. Tael-Mikešin.

Mati Undi romaan „Doonori meelespea” (1990) käsitleb hajusa fragmentaa-riumina vampiiritemaatikat, pakkudes rohkesti allusioone Stokeri „Draculale”

(nt Undi teose peategelane kirjanik Joonatan Hark on oma nime saanud Stokeri loodud Jonathan Harkeri järgi). Vampiiri rolli täidab romaanis Lydia Koidula abikaasa Michelson, kes loobub katsest eesti rahvast hävitada ja asub hoopis toetama nende vabaduspüüdeid.

Juhan Paju „Sankt-Peterburgi viirastused” (1993) on ökoloogilise kallakuga märuliulme, mis kujutab reostatud linnakeskkonda, kus vohavad mutantsed eluvormid: kloaagiussid, hiigelkalad ja vampiirolevused. Koletiseõuduka mõõtu ajaviiteromaani aluseks on tänapäevased linnalegendid. Humoorikas teoses

„Hõõguv rist” (1997), mis Paju žanrimääratluse kohaselt on „lemberomaan ühe laiba ja vampiiriga”, tegutseb veretoiduline vampiirtulnukas, kes otsib kontakti inimeste maailmaga. Kaame jume ja veripunase suuga vampiirnaisel, kelle koduks on kirstu meenutav kõrgtehnoloogiline seadeldis, on äraarvamatu loomus ja kiuslikud kavatsused.

Indrek Hargla vampiirijuttudest tõusevad esile lühiromaan „Obernoni Apok-rüüf” (2000), mis pseudomütoloogia ja salateaduste taustal lahkab keskaegse nõiajahi ning vampirismi seoseid, ja jutustus „Vlad” (2003), kus naisvampiirist ajarändur külastab Transilvaania julma valitsejat Vlad Tepesit, kellest alles õnnetu „vereimemisakti” järel saab kurikuulus vampiir Dracula. Näivteadus-likus laadis kirjeldab esoteerilisi nähtusi ja juhtumeid Hargla põnevikromaan

„Suudlevad vampiirid” (2011), kus konkreetsesse ajaloolis-geograafilisse olus-tikku on asetatud paranormaalne vampiirimaailm, sealhulgas vampide salaseltsi vägivaldne tegevus.

Marion Andra „Algolagnia” (2009) on puhtakujuline vampiiriromaan, mis tegeleb vaimse ja füüsilise piina – masohhismi – nautimise ja sellest sõltuvuse teemaga. Loos selgub, et juba sajandeid asetsevad kõrvuti inimeste maailm ja vampiirikogukond, viimane vajab ellujäämiseks „kodustatud” inimdoonoreid.

Kontaktid vampiiridega on hoolikalt väljavalitute (peamiselt teismeliste) jaoks pooleldi vabatahtlikud, pooleldi sunniviisilised – teatavat sorti vastastikune kasu on siiski mängus. Peategelane, eesti-inglise segaperekonnast pärit Casey on kummalise elustiili ja seksuaalse orientatsiooniga, emoliku ja morbiidse olekuga noormees, kes juba lapsest saadik on nautinud füüsilist valu ja vaimset alandust (teose pealkiri viitab „valuhimule”). Sattunud vampiiride maailma, on ta tunnis-tajaks ebaharilikele ja jõhkratele stseenidele, kuid kogeb ka ise vägivalda ning elab läbi süümepiinu. Autori kirjutamisstiil on sisendusjõuline, vähese sünd-mustiku, kuid rohkete meeleolukirjelduste ja dialoogide taustal mõjuvad nii mõnedki episoodid hirmuäratavalt.

Kooljajutt (zombie story) kujutab tavapäraselt nõiduse või maagia teel elus-tunud surnuid, kes oma piiratud intelligentsi juures tunnevad nälga inimliha ja -ajude järele ning kes tegutsevad oma vajaduse nimel programmeeritud järjekind-lusega. Kooljaid ehk zombisid, keda tuntakse ka näiteks lummutiste, neeljate, ebasurnute, kõiguste, kalmuliste, manalaste, voodoo-nukkudena, näidatakse kooljajuttudes deemonlike friikolenditena, kes elutsevad inimmaailma kõrval, moodustades harilikult kogukondliku salamaailma. Traditsiooniline kirjanduslik kooljas on bioloogiliselt rekonfigureeritud inimtüüp, surrogaatisiksus, kelle laibastunud kehale on võimsa voodoo-maagia abil antud uus identiteet, näiteks halastamatu tapamasina roll. Mõtte- ja tahtejõuetuid kooljaid hoiab tavapäraselt oma kontrolli all mõni teine olend (bokor ehk voodoo-preester), kusjuures käskude täitmise, s.o musta maagia tehnoloogiad võivad teoseti olla võrdlemisi erinevad. Sihitult ringi rändav lagunev laip on kooljajuttudes ära tuntav tühja ja tardunud pilgu, hiiliva kõnnaku ja arusaamatu mõmina järgi. Tavapäraselt kirjeldatakse zombimärulites veriseid kokkupõrkeid inimeste ja kooljate vahel, võitlust võimu ja surematuse pärast või lummutiste sõjakäike elavate maailma vastu. Mõnikord on kooljajutu sündmustik viidud keskaegsesse, paganlike või kurtuaassete rituaalidega seotud keskkonda (nt V. Vangoneni „Ülestõusjad”), mida täidab nõiduse ja needusega seotud must maagia. Tänapäeval on zombid koomiksite, laua-, rolli- ja videomängude ning õudusfilmide ja teleseriaalide populaarsed tegelased, lasteraamatu tegelasteks on nad ilmsesti liiga sünged.

Maniakkide Tänava koomiline õudusmärul „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi” (2003) kujutab üleloomulikke, jõhker-veriseid sündmusi Jõgeva-maal, kus surnust üles ärganud kooljad tapavad inimesi, et luua Surnute Riiki.

Iidmaa-nimelisest larbisarjast inspireeritud zombijutu liini jätkab sama autor õudusromaanis „Surmakarva” (2009), mis ühendab pseudokeskaegse feodaal-ühiskonna grotseskse fantaasiamaailmaga, kus inimeste kõrval on liikvel kooljad, surnumanajad ja lendmäed, kes kõik tarbivad inimliha, ent ihkavad ka nende mälestusi ja emotsioone. Surma ja hävingut külvavad kooljate hordid tegut-sevad veel teiseski Iidmaa-sarja kuuluvas eepilises rüütlisaagas „Õnne ja õnnetuse valitseja” (2013), kus suur ja vägev Veritaak otsustab inimeste saatuse üle, jagades neile paradoksaalsel kombel õnne vastavalt nende õnnetuse suu-rusele. Musta huumoriga vürtsitatud keskaegse miljööga õudusfantaasia meelis-võtteks on visualiseerida kõhedust tekitavat manalamaailma, milles kohtab halastamatuid libasurnuid ja võigast vägivalda:

„Kuuvalgusega sarnane kahkjas valgus immitses vastu tahtmist kuskilt kõrgelt, saali laes olevatest avadest, kuid oli nii hädine, et erines vaid õige vähe täielikust pimedusest. Sammaldunud inimpealuudega palistatud iidse saali teises otsas oli hiiglaslik, ajast mustaks tõmbunud, varjudesse uppuv luutroon, millel võis aimata mingit tohutut kuju istumas. See ei olnud inimene. Lummutise teener, kui ta end kolinal püsti ajas ja ositi hämarusest nähtavale ilmus, polnud isegi mitte inimese moodi. Pühard oli erinevate inimeste kontidest kokku laotud monstrum, kelle ainsaks elavaks koeks oli keha ülaosas asuv roosa suu, mille abil torni vardjas kõnelda sai.” (Maniakkide Tänav 2013: 30–31)

Veidraid jumalusi meenutavad lummutised, erinevas kõdunemisastmes zombi-armeed, inimeste ohverdamine verejanulistele kooljatele ning ülikute lakka-matud omavahelised sõjad varanduse ja võimu nimel iseloomustavad Iidmaa sünget ja pahelist maailma. Spetsialiseerudes zombimütoloogia töötlemisele ja õudusstseenide kujutamisele, esindab Maniakkide Tänav splatterpunk’i – alam-žanrit, mis panustab veristele vägivallastseenidele (nt purustatud kehad, mäda-nevad ebasurnud, elusalt keetimised või lõikumised), grotesksetele olenditele ning nende vääramatutele tungidele.

Omapäraseks zombijuttude paroodiaks, mis mõjub Maniakkide Tänava kooljalugude pastišina, võib pidada Indrek Hargla humoorikat lühiromaani

„Jõgeva elavad surnud” (2011), mis teeb ühtaegu jubeda ja lõbusa sissevaate eesti esimese zombifilmi valmimise protsessi. Galaktilist inimasundust tabavat zombiapokalüpsist kujutab Veiko Belials lühijutus „Mees, kes päästis maa”

(kogumikus „Kogu maailma valgus”, 2013). Mihkel Nummert kirjeldab oma-laadse kiriromaani „A. Kirjad” (2014) teises kirjas kommertsfilmi paroodiana mõjuvat verist zombihävingut Tallinnas, kus vägivaldsed kooljad on tekitanud üleüldise kaose, millest loo kangelane end ja oma lähedasi ratsionaalse sihi-kindlusega päästa püüab.