Töö eesmärgid ja ülesehitus

Siinne doktoritöö on artikliväitekiri, mis lisaks seitsmele teadusartiklile eesti ulmekirjandusest esitab mahuka raamuurimuse. Valitud artiklid on kirjutatud eri aegadel ja moodustavad vaid osa minu aastate jooksul ilmunud ulmekirjandus-alastest teadus- ja hobitöödest. Kogu siinset uurimust käivitavaks impulsiks on olnud minu isiklik huvi ulmekirjanduse vastu, ent ka soov analüüsida ja

2 Žanriulme on žanrikirjandus, kus tekstuaalse maailma ja narratiivi loomisel on tead-likult kasutatud mõne ulme alamžanri (nt teadusmuinasjutu, kosmoseooperi, alternatiiv-ajaloo) konventsionaalseid, tekstist teksti korduvaid poeetikaelemente, mis on tuttavad kirja-nikule ja ootuspärased lugejatele. Kuigi eestikeelses pruugis kõlab žanriulme mõiste tauto-loogiliselt, tähistab see kriitikas žanritraditsiooni hoidvat ja kinnistavat ulmekirjandust, mis erineb nendest teostest, kus žanrireeglite järgimine pole olnud autori esmane taotlus.

dada eesti ulmet kirjandusteaduslikul viisil ning näidata seda rahvusliku kirjan-dustraditsiooni osana.

Doktoritöö peaeesmärk on analüüsida sünkrooniliselt eesti ulmekirjanduse põhi- ja alamžanreid, rakendades ulmeteoste vaatlusel žanripoeetikale³ kesken-duvat deskriptiivset ja komparativistlikku lähenemisviisi. Töö peaeesmärgist lähtuvad mitmed spetsiifilised küsimused, mis vajavad lähemat käsitlemist. Pea-mine probleem seisneb ulmekirjanduse ning selle arvukate žanrite määratlemise ja piiritlemise keerukuses, sest žanripoeetilised võtted ja elemendid on ulme-teostes äärmiselt variatiivsed, moodustades nii kanoonilisi kui ka sporaadilisi kihte. Töö keskendub eesti ulmekirjandusele, mis omakorda tõstatab hulgaliselt uurimisküsimusi: mis on eesti ulmekirjandus, millised eesti autorite tekstid kvalifitseeruvad (žanri)ulmeks, millised alamžanrid kodumaises ulmes esi-nevad, milliseid žanripoeetilisi võtteid on neis teostes kasutatud, milliseid ulme-maailmu ja -narratiive võib leida täiskasvanute kirjandusest ning laste- ja noorteteostest, milline on ulmekirjanduse staatus meie varasemas kirjandusloos ja tänapäeva kirjanduspildis? Uurimus ühtlasi loob ja korrastab eestikeelsete ulmeterminite hajusat korpust, kirjeldades žanriruume ja sedastades domi-nantseid tunnusjooni.

Väitekirja valitud artiklites olen tegelenud ulmekirjanduse teoreetilise mää-ratlemise ja mõtestamisega, aga ka mitmete žanrispetsiifiliste küsimustega pea-miselt eesti ulmeproosale keskenduva žanrianalüüsi näitel. Töö üldisest ees-märgipüstitusest tulenevalt vaatlen eesti ulmekirjanduse žanripoeetilisi (eri)jooni, süvenedes mitme alamžanri kirjanduslikku spetsiifikasse. Mitmes artiklis olen rakendanud kvalitatiivse žanrianalüüsiga haakuvat strukturalistlikku teema- ja motiivianalüüsi, mis võimaldab kirjandustekstidest esile tuua dominantseid žanrielemente.

Artiklis I „Ulmežanri piirjooni” (2001) määratlen teadusulmet kirjandus-žanrina, mis sõnakunsti poeetikat kasutades kujutab fiktsioonimängulisel viisil teaduslik-tehnilise ilme ja tulevikulise perspektiiviga võimalikkusi. Tuginedes peamiselt Darko Suvini (1979) krestomaatilisele teadusulmeteooriale, aga ka mitmetele teistele käsitlustele, toon esile peamised teadusulme tunnusjooned ja žanripoeetilise eripära. Ühtlasi selgitan mõiste „ulme” päritolu ja funktsioone, põhjendan selle kitsamat ja laiemat kasutuskonteksti ning jagunemist kolmeks põhižanriks.

Artiklis II „Ulmežanri tüpoloogia: temaatika ja motiivistik” (2002) liigen-dan teadusulme žanriruumi, peamiselt alamžanrite kirjeldamise ja piiritlemise kaudu, võttes aluseks teadusulmele iseloomulikud põhiteemad ja tüüpmotiivid, dominatsed kujundid ja narratiivsed võtted, ning seon žanrivaatlused näidetega eesti kirjandusest. Käsitlusest järeldub, et kodumaise ulmekirjaduse

3 Kui tekstipoeetika all mõistetakse sõnakunstiteose seesmist struktuuri, tekstuaalseid võt-teid, narratiivseid elemente ja nende funktsioone, mis kompleksselt kujundavad kirjandusteksti esteetika, siis žanripoeetika hõlmab omakorda neid väljenduslaade ja kujutamisvõtteid, mida järgides sünnib kindlat tüüpi žanritekst, mille esteetika on kirjanikule kättesaadav ja lugejale mõistetav. Kirjanduslik žanrianalüüs tegeleb esmajoones žanritekstide poeetika uurimisega.

poeetika juhindub suuresti angloameerikaliku teadusulme esteetikast, mille puhul võib omakorda eristada teema- ja ideepõhiseid või tegelas-, süžee- ja miljöökujutusel põhinevaid žanridominante.

Artiklis III „The Dimensions of the Contemporary Science Fiction Novel on the Basis of Examples from Estonian Literature” (2004) puudutan käesoleva sajandi eesti teadusulme mõningaid näiteid, eristades tehnoloogilise domi-nandiga ekstrapolatiivseid (I. Hargla jt) ja metafüüsilise domidomi-nandiga spekula-tiivseid (J. Kaplinski jt) fiktsioonimaailmu. Mõlemat tüüpi ulmenarratiivile näib ühine olevat eetiline rõhuasetus, mis metonüümiliselt ülekantuna empiirilisele tegelikkusele osutab tõsiselt võetavatele (lähi)tulevikulistele ohtudele ja võima-likele katastroofidele.

Artiklis IV „Fiktsioonimaailmade metafoorne kohanemine: reaalsus fantas-tika liistul” (2005) teen sissevaate fantaasiakirjanduse žanriruumi, arutledes rea-listliku ja fantastilise fiktsiooniloome erinevuste üle, ühtlasi rõhutades, et kirjan-duslik fantastika on tegelikkusega metafoorses dialoogisuhtes. Lähemalt ana-lüüsin Matt Barkeri ja Mehis Heinsaare jutumaailmade erijooni ennekõike fantastiliste – kas seletamatu müstilis-üleloomulike või maagilis-muinasjutuliste – elementide aspektist. Kokkuvõttes möönan, et kirjanduslik fantastika toob jõu-liselt esile kujutatava maailma kategooria, luues hoopis teistsuguse, seesmiselt koherentse ja erilaadse poeetikaga fiktsioonimaailma.

Artiklis V „Mis oleks olnud, kui ...? Alternatiivajaloolised fiktsioonid eesti kirjanduses” (2006) vaatlen alternatiivajaloo kui teadusulme alamžanri spetsiifi-kat, lahkan ajaloo ja kirjanduse suhteid, osutades ühtlasi realistliku ajaloo-romaani ja postmodernistliku alternatiivajalooajaloo-romaani erinevustele. Teema laie-maks avamiseks analüüsin eesti autorite tekstinäidetele tuginedes spekulatiivseid oleks-narratiive ja süüvin Indrek Hargla alternatiivajaloolistesse ulmeromaani-desse, kus autor nihestab reaalse ajaloo sündmusi alternatiivsete võimalikkuste vaatepunktist, rakendades fiktsioonimaailma ülesehitamisel ajaloo muutlikkuse ja muudetavuse printsiipi.

Artiklis VI „Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel” (2007) uurin maagilis-realistliku fiktsiooni hübriidsust ja tekstuaalse ruumi poeetikat, näidates ühtlasi selle kirjandusliku väljenduslaadi (žanri) seotust postmodernistliku (ulme)fiktsiooniga. Eesti kirjandusest on vaat-luse all Karl Rumori, Nikolai Baturini ja Mehis Heinsaare teosed, mis esindavad vastavalt kas allegoorilis-groteskse, müütilis-animistliku või muinasjutulis-fantastilise kaldega maagilist realismi. Eesti kirjanduse üldpildis on maagiline realism üsna sporaadiline nähtus, kust võib leida nii maailma kirjanduse mõjutusi kui ka algupärase rahvausundi ja folklooriga seotud impulsse, mis avalduvad maagilis- realistlike elementidena paljude autorite tekstides.

Artiklis VII „Õudusfiktsiooni narratiivsed tehnikad” (2008) vaatlen õudus-ulme poeetilisi tunnusjooni ja narratiivseid võtteid, uurides õuduse kujutamist nii psühholoogilisest, sotsiaalsest kui ka kujundlikust aspektist. Ühtlasi teen sissevaate eesti õuduskirjanduse arengusuundadesse alates folklooripõhisest tondijutust kuni moodsa žanriõuduseni, pakkudes välja kodumaise õudusulme näitel ühe võimaliku põhiteemade ja tüüpmotiivide tüpoloogia. Võrdlevalt

analüüsin Matt Barkeri ja Karen Orlau õudusnovelli, kus süžee, tegelaste ja miljöö kujutamisel on autorid kasutanud erinevaid õuduspoeetika võtteid.

Lõppkokkuvõttena kõlab tõdemus, et õudusjutt juhindub narratiivi pingestavast loogikast, mille dikteerib autori kehtestatud fiktsionaalne maailm, mis peab alluma oma seesmistele seaduspärasustele.

Doktoritöö mahukas, laiemat tausta ja kindlamat süsteemi loov raamuuri-mus, mis omakorda jaguneb viieks osaks, pakub värsket ja tõhusat täiendust eel-mainitud seitsmele teadusartiklile.

Esimeses osas esitan žanrikeskse lähenemisviisi avamiseks üldteoreetilised pidepunktid, tutvustades refereerivas ja süstematiseerivas võtmes mitmete autori-teetsete žanriuurijate (M. Bahtin, J. Tõnjanov, G. Genette, T. Todorov, J. Derrida, R. Altman, A. Fowler, J. Palmer, P. Cobley jt) seisukohti, mis loovad ette-kujutuse žanri mõistest, selle funktsioneerimisest ja žanrianalüüsi võimalustest.

Alustades žanri kui universaalse liigituskategooria ja tekstuaalse väljendusviisi käsitlemisest, vaatlen siinsele ulmeuurimusele teoreetilise tausta loomise ees-märgil veel žanridominandi ja -ruumi mõisteid, žanri normatiivsust ja variatiiv-sust, žanri evolutsioonilist dünaamikat, lugeja žanriootusi, žanritekstidevahelisi suhteid ning žanri diskursiivsust. Mitmed žanrianalüüsi suunavad juhtideed pärinevad Tzvetan Todorovi teose „Introduction à la littérature fantastique”

(1970) ingliskeelsest tõlkest „The Fantastic: A Structural Approach to a Literary Genre” (1973), mis on esimene tõsisem fantastikat kui žanri monografeeriv teadusuurimus.

Teises osas analüüsin ulmekirjanduse fantaasia- ja fiktsioonipõhisust, vaagin fantastilise ja realistliku kujutamisviisi suhteid, selgitan „ulme” avarat ja täna-päeval üha rohkem avarduvat tähendust, osutades Karl Ristikivi „Hingede öö”

näitel „ulmelisuse” subjektiivsetele tunnetusvõimalustele. Ühtlasi teen lühikese sissevaate eesti ulmekirjanduse ajaloolisse kujunemisse, kaasates arutlusse mit-mete arvustajate kriitilisi seisukohti ja poleemilisi hoiakuid. Tegelen ulme-tekstide žanrisüsteemi visandamise, alamžanrite nimetamise ja liigitamisega.

Peatüki lõpuosas esitatud joonis (vt joonis 1) pakub kokkuvõtliku pildi ulme-kirjanduse põhi- ja alamžanrite tüpoloogiast, mis pole mõistagi ainuvõimalik liigitusviis. Peatükk tervikuna koondab küll võrdlemisi eklektilisi alaosi, kuid kõik need kannavad lõppkokkuvõttes ulme(lisuse) mõtestamise ja mõistmise eesmärki kas kirjandusloolisest või žanriteoreetilisest vaatepunktist. Olen veen-dunud, et ulmekirjanduse žanripõhine käsitlusviis on korrastavalt kasulik nii lugejatele kui ka kriitikutele, kes tunnetavad žanrimudelite mõjujõudu ja rikas-tavad seeläbi oma kontseptuaalset tõlgendamiskogemust.

Järgnevas kolmes osas vaatlen ulmekirjanduse kolme põhižanri – ime-, õudus- ja teadusulme – tunnus- ja piirjooni, kirjeldades iga žanriruumi poeetilist eripära. Nii žanriteoreetilistele seisukohtadele kui ka kirjandusloolistele näide-tele tuginedes esitan eesti ulmekirjanduse alamžanrite tüpoloogia, mis kaugeltki ei püüa paista ainuõige või ammendava liigendusena. Samuti ei hõlma see jaotus kõiki võimalikke ulme alamžanreid, vaid ikkagi neid, millele on aluse andnud eesti ulmekirjanduse tekstikorpuse praegused dominandid. Üldisem eesmärk on vaadelda kodumaist ulmekirjandust žanripoeetika vaatenurgast,

osutades iga näiteteose puhul mõnele dominantsele žanritunnusele. Kirjeldades ime-, õudus- ja teadusulme arvukaid alamžanreid, toon esile nende peamised tunnusjooned, illustreerides eriilmelisi žanriruume näidetega eesti kirjandusest.

Kuigi ulmeteoste žanrilisel liigitamisel arvestan eeskätt žanri markeerivaid poeetilisi võtteid ja elemente, jääb iga ulmeteose konkreetsem žanrimääratlus võrdlemisi subjektiivseks tõlgendusaktiks, mis ei esinda kaugeltki mitte lõp-likku tõde. Kuna paljud ulmekirjandusteosed sisaldavad mitme alamžanri domi-nante, olen need paigutanud paljudel juhtudel korraga eri žanrisüsteemidesse.

Siinne käsitlus eesti ulmekirjanduse põhi- ja alamžanritest avab uusi tõl-gendushorisonte, rikastab ja tõhustab tähendusloomet nii pühendunud lugeja kui ka asjatundliku kriitiku silmis ning pakub metoodilist tuge kirjandusõpetajatele ulmeteoste käsitlemiseks. Žanripoeetiline vaatenurk toetab vastuvõtja tõlgen-dusvabadust, andes kirjanikule lugeja, kes tunneb teose mõistmiseks vajalikke mõisteid ja taustu, žanri dimensioone ja parameetreid. Ulme asetamine laiemale kirjandustaustale ja akadeemilise kirjandusuurimuse väljale toob tekstide pind-mise kihi alt välja kompleksseid struktuure ja keerukaid kujundisüsteeme, rikas-tab tegelikkuse tunnetust, ühtlasi kasvarikas-tab ulme kui superžanri väärtust, õigus-tades selle olemasolu kultuuriruumis ja tagades kõrgema staatuse kirjanduse üldpildis.