Kosmoseooper ja märuliulme

Kosmoseooper (space opera), ka kosmoseulme või kosmosepõnevik, on teadusliku fantastika levinuim alamžanr, mille põhijoonteks on märulimõõtu sündmustik, utreeritud seikluslikkus ning ekspansiivsesse universumisse, s.o päikesesüsteemi piiridele või galaktika avarustesse viidud konfliktsituatsioonid, mille käigus leiavad aset mõne võõrplaneedi rahumeelse hõlvamise või selle sõjalise vallutamise ambitsioonikad katsed. Žanri sünd jääb 1920. aastate USAs ilmunud pulp-ajakirjade veergudele: toona oli tegemist peamiselt primitiivsete jutusüžeedega, kus episoodiliselt kujutati interplanetaarseid avaruumiretki, mille käigus tutvuti eksootiliste planeetide ja võõraste eluvormidega, pahatihti eba-sõbraliku kaugkosmosega. Pikka aega on kosmoseooperi nimetus olnud kasu-tusel pejoratiivses tähenduses, tähistades kergekaalulist ja meelelahutuslikku, klišeedest küllastunud seiklusulmet, mis ei põlga ka romantismile omast esteetikat (nt E. R. Burroughsi ja E. E. Smithi teosed).

Kosmoseooper põhineb kosmilisse aegruumi viidud (romantilisel) seiklus-kronotoobil (Csicsery-Ronay 2008: 219), mida täidavad teaduslikud spekulat-sioonid ja tehnoloogilised manipulatspekulat-sioonid. Kosmosenarratiivi keskne sündmus, omamoodi unelm on inimkonna ekspansioon väljapoole päikesesüsteemi. Seda võimaldab kõrgtehnoloogiline kosmoselaev ja seda juhtiv keskarvuti, mis funkt-sioneerib kui ülivõimas küberorganism, milles on ühendatud nii paindlikult mõtleva inimese kui ka jäigalt programmeeritud masina omadused. Demonst-reerides lõputuna näiva avarilmaretke vältel oma intellektuaalset ja tehnoloogilist võimekust, on kosmoselaev ainuvõimalik elukeskkond meeskonnale, kes on saadetud galaktilisele ekspeditsioonile. Peale nende võivad kosmoselaeva asu-kateks olla kurjategijad, sõjavangid või põgenikud, kes krüogeense une seisundis deporteeritakse võõrale koloniaalplaneedile.

Tõsisemates kosmoseooperites on süžeekonfliktid enamasti kas kommunika-tiivsed (nt kontakt võõra rassiga tekitab vääritimõistmist), moraalsed (nt inim- ja tulnukarassi huvid satuvad pingelisse vastuollu) või militaarsed (nt lahingud avakosmoses tõendavad tehnoloogilise ülemvõimu triumfi). Galaktika kui eksootilise ruumi invasioon lähtub kosmosenarratiivides enamasti koloniaal-imperialistlikust mõtteviisist, mille kohaselt võim tuleneb vallutustest, ressurs-sidest ja jõust. Vallutusretked võõrastel planeetidel on toime pandud peamiselt kas teaduslikel, poliitilistel või majanduslikel kaalutlustel, kuid ambitsioonikate avantüüride ja tempoka märuli taga, seda näiteks 1960ndate ja 1970ndate eepi-listes kosmoseooperites (nt A. C. Clarke’i „2001: kosmoseodüsseia” või telesari

„Star Trek”), terendub üldjuhul tugev humanistlik ja moraalne sõnum, galaktika päästmise missioon. Toonastes nn laiekraanefektiga kosmosenarratiivides, kus keskenduti kangelasliku tähelaevameeskonna vastutusrikkale ülesandele, leiavad dramaatilised konfliktid tavaliselt hurraaoptimistliku lahenduse. Seevastu hilisem, postmodernistlik kosmoseooper, olles laadilt pessimistlikum ja küünilisem, asetab inimkonna tuleviku ebaturvalisse perspektiivi. Sedalaadi kosmosenarra-tiivid huvituvad tehisintellektuaalsete organismide rakendusvõimalustest, nii nagu ka inimese füüsilise ja psüühilise seisundiga manipuleerimisest.

Angloameerika kirjanduskriitikas on käibel ka planeediseikluse (planetary romance) žanrinimetus, mis osutab teadusulmele, kus avantüristlik sündmustik on viidud tehnoloogia kaasabil mõnele võõritust tekitavate füüsikaliste seaduste või ebatavaliste biosfääriliste tunnustega planeedile. Näiteks on I. Hargla

„Excelsuse konkistadooride” tegevuspaigaks jääplaneet, kus elavad mõistus-likud, ent käitumiselt mõistatuslikud ningod; H. Weinbergi „Vihma seitse nime”

sündmused leiavad aset Yellowstone’i-nimelisel võõrplaneedil, mis peale karmis kliimas karastunud inimeste on täis ka veidraid eluvorme. Mõlemad lühiromaanid esindavad klassikalist kosmoseulmet, kus kõrgtehnoloogiaga varustatud inim-koloonia seisab silmitsi ökoloogiliste ja bioloogiliste probleemidega. Mõnel juhul kvalifitseerub eepiline planeediseiklus fantastiliseks kosmosemuinas-jutuks, kus sündmustiku põhiliin kätkeb endas hea ja kurja pingestatud vastas-seisu (nt G. Lucase’i filmisari „Star Wars”).

Kosmoseooperi suurnimed angloameerika kirjanduspildis on H. Harrison, F. Herbert, I. Banks, M. Moorcock, S. Baxter, P. Hamilton, D. Simmons jpt. Eesti autorid on kosmoserändurlust näidanud kas romantilis-nostalgilisel (nt Rein Sepa „Viimne üksiklane”) või koomilis-grotesksel (nt Kent Raju „Tuntud uni-versum: kadunud Maa”) viisil. Žanritraditsioonidest juhindub Tiit Tarlapi lühi-romaan „Kaduviku paladiinid” (1997), kus põnevust hoiavad lakkamatud põge-nemised-jälitamised avarilmas ja kosmoselahingud, ning jutustus „Vihkamise suund” (1997), kus galaktikaavarusse kaduvate ruumilaevade mõistatust asub lahendama eriagendist kosmosesõja veteran. Saladuste paljastamist ja vande-nõude nurjamist, vältimaks kosmosesõda Nozila-nimelise planeedi pärast, pakub Siim Veskimehe dramaatiline kosmoseooper „Operatsioon Ogaline Päike”

(2001), mille jätkuks on vaba Föderatsiooni ja totalitaarse Impeeriumi konflikt romaanis „Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon”

(2008) – mõlemad Veskimehe teosed kuuluvad „Inimkonna Föderatsiooni”

autorisarja.

Kosmoseooper sisaldab loomuldasa märuliulme (action science fiction) elemente, kus narratiivset efekti pakuvad mitmesugused hoogsad sündmused, pingelised olukorrad, tagaajamis-, põgenemis- ja võitlusstseenid, lahingukirjel-dused ja hävitamisepisoodid. Teaduslik-tehnilise fooni kirjellahingukirjel-dused seovad märuliulme rajuulmega; veidrate või varjatud eluvormidega kaugplaneedi kuju-tamine viitab omakorda kosmilise õuduse žanrile. Üldjuhul on märuli- ehk madinanarratiiv tempokuse ja lihtsuse meelelahutuslik süntees, mida mõnikord armastatakse humoorikal viisil parodeerida (nt K. Raju „Tuntud universum:

kadunud Maa”).

Eesti lastele on seikluslikke kosmosejutte kirjutanud H. Käo, H. Vilep ja A. Vallik, õpetlikke kosmosemüüte on pajatanud H. Käo ja J. Püttsepp. Filmi-sarjast „Tähesõjad” tuttavat ulmemaailma meenutab Aidi Valliku fantastiline seiklusjutt „Narkohollo ehk Florose vabastamine” (2006), kus tavaline, pahedest rikkumata poiss Mihkel siirdub arvutimängu kaudu teisele planeedile pimeduse jõududega võitlema. Täiskasvanutele on seikluslikku märuliulmet kirjutanud L. R. Berg, S. Veskimees, V. Belials ja T. Tarlap.

Lew R. Bergi debüütromaanis „Tants tulle” (2000) rullub lahti märulifilmilik kosmoseavantüür, millest ei puudu sangarlikud väeüksused, kõrgtehnoloogi-lised ruumilaevad, lakkamatud paugutamised ja plahvatused, tagaajamised ja jälitamised, kuid mis kokkuvõttes jääb siiski üsna skemaatiliseks madinaks heade ja halbade vahel. Bergi lühiromaanis „Tempel selvas” (2001) avaneb põnevikuline seikluslugu palgasõdurite relvastatud ekspeditsioonist vihma-metsa, salapärase tsivilisatsiooni rüppe, kus sõdalastel, keda juhib Eesti juurtega erivägedes teeninud komandör Willard, tuleb loodusstiihiate, omade hulka varjunud reeturi ja tundmatute nähtuste kiuste ellu jääda. Palgasõdur Willardi märulinarratiivide tsükkel, mis moodustab Bergi jutuloomingu tuuma, päädib postuumselt ilmunud kogumikuga „Üle piiri. Palgasõdur Willardi seiklused”

(2015), kus Veiko Belialsi kaasautorsusel on loogiliseks tervikuks ühendatud üheksa lugu. Nagu ikka, kutsutakse Willard ja tema meeskond lahendama kriisi-olukordi, millesse on segatud korporatiivsed mahhinatsioonid, luhtaläinud teaduseksperimendid, seletamatud nähtused ja maavälised eluvormid. Puhta-kujuliseks kosmoseseikluseks liigitub ka teinegi pärast Bergi surma avaldatud romaan „Musta Roosi vennaskond” (2013), kus sündmustik on viidud feodaalse ühiskonnakorraldusega kosmoseimpeeriumisse, Arnahari kuningriiki.

Märuliulme poeetikat kasutab Siim Veskimees romaanis „Pilvelinnuste ajastu langus” (2004), kus peategelane, raudsete närvide ja macho-meheliku käitumise poolest tuntud, ent samas ka intellektuaalselt võimekas eesti soost kangelane Alf rändab ringi multiversumis, mis hõlmab nii erinevaid kaugplaneete kui ka neid ühendavaid vahemaailmu ehk lõimekerasid. Pseudoteaduslikud arutlused vahemaailmades rändamise võimalikkuse ja tehisintellekti piiride üle vahel-duvad teoses märulistseenide ja tempoka sündmustikuga.

Veiko Belialsi ulmeromaan „Jumalate vandenõu” (2006) pakub mõtisklusi tõsistel religioonifilosoofilistel teemadel, nagu usk, jumal ja surm, kuid esitab sellel taustal seiklusliku kosmosemadina, millest võib leida tagaajamisi, võitlusi ja lahinguid. Hoidmaks ära inimrassi orjastamist, tuleb kangelastel – naispalve-ränduril ja teleajakirjanikul – paljastada võimsa salaorganisatsiooni sepitsused, fanaatiliste usurühmituste surmakultused ja kuurortplaneedi vangilaagrid. Belials kasutab oma teoses Hargla tekstidest välja kasvanud Fabuluse-nimelist ühis-maailma, mis esindab ulmekirjanduses kohatavat võtet, kus ühe autori loodud fiktsionaalse ulmemaailma võtavad aluseks veel teisedki kirjanikud (shared world).

Sarja „Euromant” kuulub Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana kahasse kirju-tatud rajuulmeline kosmosemärul „Kaelani vaakumis” (2012), kus rullub lahti hoogne kosmosesõda inimeste ja limuktulnukate vahel. Võõraste ja vaenulike elukate invasioon tuumasõjas hävinud Maale kujuneb kosmosepagenduses olevale inimkonnale ellujäämismissiooniks, ühtlasi kogu päikesesüsteemi pääst-mise aktsiooniks. Diversioonitegevuse kandumine kosmoseavarustest virtuaal-ruumi lisab jutule küberpungilikku ilmet.

Peeter Helme ulmedebüüt, meelelahutuslik kosmoseseiklus „Tuleviku mäle-tajad. Sofia” (2013) loob pildi inimkonna koloniaalvallutustest galaktikas 26. sajandi keskpaigas, mil ksenoarheoloogid otsivad jätkuvalt

võõrtsivilisat-sioone ja mõtlevaid eluvorme. Sensatsiooniline avastus – planeedilt Sofia leitakse võõrast rassist rasedaks jäänud tüdruk – aktiveerib mitmed huvirühmad, nagu geeniteadlased, kosmosekriminaalid, ususekti preestrid ja palgasõdurid, misjärel algab pingeline tagaajamine mööda kaugeid planeete.

Märuli- ja krimielementidest tüünet kosmoseseiklust kujutab Tiit Tarlap, kes oma romaani „Roheliste lippude reservaat” (2012) käänulise tegevustiku paigutab poliitilistest võimumängudest, riigipööretest ja kodusõdadest haaratud tuleviku-galaktikasse, kus peategelane, detektiiviks kehastunud Vegard Doyle, asub kõike ja kõiki paranoiliselt kahtlustades uurima koloniaalplaneedil narko-kaubandusega seotud saladust. Missiooni käigus pöördubki krimilugu poliiti-liseks aktsiooniks, mille taustaks on vanamoodsalt mõjuvad retrotehnoloogia kirjeldused ja iroonilis-humoorikas tegelaskõne. Koloniseerimise narratiivina võib vaadelda Tarlapi romaani „Äraneetute pärijad” (2015), kus viimase jääaja järgsele Maale maabub kaugest galaktikast Urri-nimeliselt planeedilt pärit biorobotitest meeskonnaga kosmoselaev, et viia ellu omalaadne inimkonna järeleaitamise salajane programm – uute inimjumalate kasvatamine. Pikendatud elueaga kasvandikest, adopteeritud inimlastest, saavad nn progressorid, kes jumalapoegadena esinedes peavad muistset elu planeedil edendama, kuni suur katastroof kõik hävitab.