Uurimisainestiku valik ja kese

Siinne žanriuurimus keskendub peamiselt eesti ulmeproosale, mis kodumaise kirjanduse tervikpildis on küll marginaalne, kuid 1990ndate keskpaigast alates üha rohkem elavnenud ja tähelepanu pälvinud žanrisuundumus. Ajaloolises plaanis on eesti ulmekirjandust eri ajajärkudel mõjutanud peamiselt kolm allikat:

folkloorne ja mütoloogiline pärimuskirjandus, nõukogude teaduslik fantastika ning angloameerika žanriulme. Sellist kolme mõjuallika sümbioosi võib tähel-dada taasiseseisvumisaja ulmekirjanduses, mis pakub ohtralt näiteid arvukate ime-, õudus- ja teadusulme alamžanrite kohta. Siinsesse uurimusse olen valinud näiteid paljudest alamžanritest alates 19. sajandi keskpaiga kunstmuinasjutust kuni 21. sajandi uudisžanriteni, auru- ja tuumapungini (vaatluse all on kuni 2015. aastani ilmunud teosed). Käsitlen ainult trükis ilmunud ulmeraamatuid, uuemal ajal veebiportaalides, -ajalehtedes ja -ajakirjades avaldatud ulmetekstid olen materjali rohkuse tõttu analüüsist välja jätnud. Peale proosateoste olen vaadelnud ka mõningaid eesti ulmenäidendeid.

Nagu öeldud, on ulmekirjandustekstide žanriline määratlemine teadlikult tinglik ja mitmemõtteline tõlgendusakt: esiteks seetõttu, et ulme alamžanrite eristamiseks puudub ühtne teoreetiline seisukoht ja väljakujunenud traditsioon, ja teiseks seetõttu, et tänapäeva ulmekirjandusteosed lõimivad paljusid tunnuseid, moodustades hübriidseid, st mitme žanri tunnuseid ühendavaid žanri-kooslusi ehk siirdežanreid. Praeguses uurimuses olen ulmetekstide käsitlemisel silmas pidanud žanripoeetilisi dominante, st neid tekstuaalse maailma võtteid ja elemente, mis võimaldavad kriitilis-tõlgenduslikult määratleda teose žanrit.

Tekstide žanriline liigitus võib lähtuda kas fiktsioonimaailma tüübist (kunst-muinasjutt, maagiline realism), mõnest narratiivi aspektist, nagu kandev miljöö (utoopia, linnaulme, kosmoseooper, alternatiivajalugu), keskne tegelaskuju (nukufantaasia, libahundi- ja nõiajutt, roboti- ja tulnukajutt) või eripärane süžee (seiklus- ja märuliulme), samuti käsitletud ainestikust ja temaatikast (etno-õudusjutt, parateadusulme, militaarulme) või mõnest kitsamast vaatepunktist (sotsiaalpsühholoogiline ulme, filosoofiline ja religioosne ulme). Siinse töö alamžanrite nimetused on üldjuhul angloameerika kirjanduskriitika terminite tõlkevasted, ent mõnel juhul olen kinnistanud juba olemasolevaid uudistermi-neid (nt katastroofi-, militaar- ja märuliulme, nõia- ja kooljajutt) või loonud sobiva žanrinimetuse (nt raju-, hurraa- ja tujuulme, teadlase-, roboti- ja tulnuka-jutt, nuku-, mänguasja- ja olendifantastika).

Siinne eesti ulmekirjanduse žanriuurimus hõlmab peamiselt täiskasvanutele kirjutatud ulmet, kuid terviklikuma ja mitmekülgsema žanripildi kujundamiseks olen töösse kaasanud ka lastele ja noortele suunatud algupärase fantastika, nn laste- ja noorteulme. 20. sajandi vältel on kodumaine laste- ja noortefantastika läbi teinud märgatava tasemehüppe, ka viimase poolteise kümnendi jooksul on eri vanuses noortele kirjutatud ime-, õudus- ja teadusulme hulk plahvatuslikult kasvanud, autorkond jõudsasti noorenenud ja lugejate žanrihuvi elavnenud.

Kuigi kirjanduslugudes on lastele, noortele ja täiskasvanutele kirjutatud ulmet käsitletud tavapäraselt lahus, toetavad kunstlikku piiritõmbamist, kus „alla 12-aastastele adresseeritud tekste ulmeks ei peeta” (Hargla 2004: 3), peamiselt vaid arengupsühholoogilised argumendid (nagu ea- ja jõukohasus) ning mõned spetsiifilised tekstifunktsioonid (nagu õpetlikkus). Kuigi kujutamislaad ja teemaring võivad täiskasvanute ning laste- ja noorteulmes erineda, leidub siiski mitmeid žanritunnuseid ja poeetikavõtteid, mis on omased kõikide sihtrühmade tekstidele. Kui lasteraamatutes on ulmepoeetiliste võtete rakendamine kindlasti tinglikum ja mängulisem, lähenemisnurk maagilisem ja animistlikum, sest lastele on fantastiline mõtlemine kujutluse ja intellekti arengu iseärasuste tõttu tugevalt omane, siis täiskasvanute ulmes on kujutamislaad enamasti tõsisem ja veenvam, loogikat ja põhjendusi nõudvam, tegelikkuse asjaolusid ja tingimusi arves-tavam. Samas, nii nagu täiskasvanutele mõeldud ulmejutud ei saa eemalduda igapäevareaalsusest, vaid toimuvat kujutatakse justkui reaalselt asetleidvana, suudab ka lastele ja noortele suunatud ulmekirjandus tegelda usutavalt ja õpet-likult reaalse maailma mõtestamise, moraalse ja vaimse juhatamise, sotsiaalsete oskuste vahendamise ja lugeja tunnetuse avardamisega. Maria Nikolajeva (2012: 60) märgib, et fantastiline kirjutamislaad, erinevalt otsekoheselt mõjuvast realismist, pakub lastekirjanikele võimaluse tegelda tunduvalt efektiivsemal viisil noorele lugejale oluliste psühholoogiliste, eetiliste ja eksistentsiaalsete küsimustega.

Tavaliselt on fantastilise kujutamislaadi kasutamist lasteraamatutes õigus-tatud asjaoluga, et lapsed kui sihtrühm seisab justkui lähemal kõigele sellele, mida peetakse tundmatuks, nähtamatuks ja müstiliseks, ning et lastele pole võõrad animistlik maailmatunnetus ja arhetüüpsed narratiivimustrid (Hunt 2001: 269).

Veelgi levinum, samas romantiliselt lihtsustavam on seisukoht, et lapse

teadvuses – küllap ka lapselikus lugejas – on tegeliku ja väljamõeldise piirid hägusad, mistõttu laps suudab mittevõimalikkusi siiramalt uskuda (ibid.). Sellest hoolimata luuakse nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele suunatud ulme-juttudes fiktsioonimaailmu, mis on tulvil maagilisi sündmusi, ebatavalisi nähtusi ja kummalisi tegelasi, st mitteusutavusi, mida lugeja peab kokkuleppeliselt aktsepteerima. Seega seisneb eri sihtrühmadele suunatud ulmekirjanduse erinevus peamiselt lugejate – kas lapse, nooruki või täiskasvanu – vastuvõtuvõimes, st eri mõtlemistüüpide ja tunnetuslaadide vahekorras, aga ka temaatilises ja keelelises esitusviisis. Samas ühendab laste-, noorte- ja täiskasvanute ulmet müütidele ja muinasjuttudele tuginev jutustamislaad, kus süvatasandil korduvad arhetüüpsed teemad ja motiivid, tegelaskujud ja süžeeliinid. Seepärast võib ulmekirjandust tervikuna vaadelda kui kultuurinähtust – diskursust, mis esindab mõtlemise spetsiifilist vormi, fantaasia mängulist kasutust.

Kuigi laste- ja noorteulme on mõnevõrra lihtsam ja tinglikum, noore lugeja mõistmis- ja jälgimisvõimet arvestavam, väärib see siiski käsitlemist kodumaise ulmekirjanduse tervikpildis. Eesti kirjandusruumi väiksust arvestades on õigus-tatud käsitleda ulmežanreid nii laste-, noorte- kui ka täiskasvanute kirjanduse lõikes, näitamaks arengusuundi ja tekitamaks võrdlusvõimalusi. Pealegi ei saa mööda vaadata tõigast, et just fantastikal on lastekirjanduse kontekstis alati olnud kõrgem staatus kui üldkirjanduspildis, kus see on hõivanud pigem marginaalse positsiooni. Ulme kirev žanrispekter on tänapäeva laste- ja noortekirjanduses üha nähtavamalt esindatud, pälvides noorautorite ja uue põlvkonna fännide seas üha suuremat populaarsust. Siiski pole praeguse töö eesmärk anda eesti laste- ja noortekirjanduse fantastikasuunast kõikehõlmavat kirjandusloolist ülevaadet, vaid esitatud on žanriuurimust illustreeriv valik kas klassikaks kujunenud või popu-laarsust võitnud laste- ja noortefantastikast. Suuresti hõlmab siinne käsitlus neid teoseid, kus žanripoeetilistel elementidel on ulmelisust määratlev ja sätestav funktsioon.