Raju- ja hurraaulme

Rajuulme, ka tõsi- või kõvateaduslik ulme (hard science fiction), on teadusulme alamžanr, mis peamiselt reaalteaduslikest teooriatest ja hüpoteesidest lähtuvatele teadusavastustele, -leiutistele ja -faktidele tuginedes kujutab tehnokultuuriliste noovumite, nagu avaruumitehnika (nt kosmoselaevade ja -jaamade, valgus-kiiruslennukite), kosmosevarustuse ja -relvastuse (nt vaakumülikondade, laser-relvade, plasmapommide) või kommunikatsioonivahendite (nt holovisiooni, teleportatsiooni, kronoskoobi) rakendamist, samuti avaruumilendude, kosmose-projektide ja -invasioonide tõsiteaduslikku võimalikkust. Tõsiteaduslikult kirjel-datud noovumid on rajuulmenarratiivide tuumaks: teaduslikke ideid seletatakse teaduspäraselt, s.o võimalikult täpselt ja tõeselt, juhindudes füüsikalisest

loogikast ja kehtivatest loodusseadustest, mitte aga maagiast. Keskendudes uute teadusavastuste rakendamisele tulevikumaailmas, koondab rajuulme paljuski just neid konventsioone, mida žanri ristiisa Hugo Gernsback mõiste „scientific-tion” all silmas pidas. Rajuulme fetišeerib tehnoloogia, andes sellele religioosse staatuse. Tegelaste psühholoogiline läbivalgustatus on varasema perioodi raju-ulmes üldjuhul taandunud, olulise omadusena tõuseb neis tehnotrillerites esile inimese eneseületus ja kangelaslikkus, võitlus eesmärgi nimel.

Rajutehnoloogiline rõhuasetus domineerib angloameerika teadusulmes alates teise maailmasõja järgsest perioodist, kulmineerudes 1960. aastatel, mil suur-nimedeks tõusevad mitmed reaal- ja loodusteadusliku taustaga kirjanikud, nagu R. Heinlein, H. Harrison, I. Asimov, S. Lem, J. Blish, A. C. Clarke. Omaette nähtuseks on kujunenud neo-ekstrapolatiivne rajuulme, mis on ühtaegu nii üli-tehniline kui ka peenpsühholoogiline kirjutusviis (G. Benford, D. Brin, S. Baxter jt). Radikaalsemat tõsiteadusulmet esindavad briti kirjanikud P. F. Hamilton ja A. Reynolds.

Tulevikuteadusel ja -tehnikal on oluline koht Indrek Hargla lühiromaanis

„Gondvana lapsed” (1999), mis jutustab loo koduplaneedilt lahkuvast inim-rassist, kes hiiglasliku ruumilaevaga rändab läbi avarilma otsima elamiskõlb-likku planeeti. Kirjeldatud on nii esimeste kaugkosmoserändurite kangelaselamiskõlb-likkust tundmatule teekonnale asumisel ja ohtude trotsimisel kui ka nende drastilist muutumist rasketes olukordades.

Tõsiteadusulmet on harrastanud elektroonikainseneri taustaga Siim Veski-mees: tema mahukas „Kuu ordu” sari (2003) kujutab 21. sajandi teise poole ja 22. sajandi alguse tulevikuühiskonda, mille inimkonna missioonitundelisem ja võitlusvõimelisem osa on rajanud Kuule, jätmaks korrumpeerunud maised võimusüsteemid keskkonnaprobleemide ja iseenda moraalitu poliitika lõksu.

Tulevik, mille poole Kuu ordus püüeldakse, kannab sotsialistlikule utoopiale omaseid jooni, ometi on see näiliselt helge, kuid mässumeelsust kandev maailm mõeldud vaid mõnekümnetuhandele ordu täisliikmele, nn aadelkonnale. Kuu ordu maailma on autor esitanud järk-järgult võimsust koguva kosmoseriigina, mis kavandab tähtedevaheliste planeetide vallutamist kõrgtehnoloogia abil, tegeleb kõikvõimalike ohtude kõrvaldamisega (nt korruptsioon, vandenõud, terrorism, keskkonna saastatus), seega kogu universumi saatuse üle otsusta-misega, oma võimu ja autoriteedi kehtestamisega. Veskimehe teadusideede suure-joonelisus ja tehnoloogiliste lahenduste läbimõeldus, mis mõneti meenutavad A. C. Clarke’i ja R. Heinleini jõulist maskuliinset stiili, kujundavad mastaapselt väljaarendatud ulmemaailma, kus karakterite vähest reljeefsust kompenseerivad märulipoeetikast kantud detailsed lahingu- ja võitlussteenide kirjeldused ning põnevikuks paisutatud sündmuste gradatsiooniline jätk.

Hurraaulme on nõukogude ulmekirjanduse rüpest võrsunud teadusulme alamžanr, mis sarnaselt rajuulmega demonstreerib inimkonna teaduslik-tehnilist võimekust ning füüsikalis-materiaalsete rekvisiitide rohkust. Sellele lisandub omakorda ideoloogiliselt kindel autoripositsioon, mis toob esile tegelaste heroilis-optimistliku käitumismustri ja progressiivse ilmavaate. Justkui hurraahõisete saatel kuulutab žanr tehnoloogilise progressi vaimustust ja usku teaduse

kõik-võimsusse, mis vähemasti 1960. aastate Nõukogude Liidus on seotud kommu-nistliku tulevikuga sotsialistliku utoopia vaimus. Üldjuhul on hurraaulme polii-tilise režiimi suhtes positiivselt meelestatud, tuues esile sotsialistlikud väärtused (nt kollektiivne panustamine vankumatusse ühisideesse). Üsna tüüpiliselt kujutab hurraaulme esimest kontakti, st võõraga (nt uue teadusliku avastuse või tehno-loogiaga, tundmatu planeedi, maavälise signaali või olendiga) kohtumise olu-kordi, keskendudes toimiva kommunikatsiooni ja osalistevahelise mõistmise saavutamisele (nt R. Sepa kuuldemängus „Gaia peab startima” püütakse kosmoseseire käigus kinni Lüüra tähtkujult kostev sosin, mis ennustab kosmose-laeva kapteni meelest sõbralike interstellaarsete külaliste tulekut). 1960ndate kosmosevallutustest ja tehnoloogilisest innovatsioonist on kantud mitmed hurraapaatosega ulmejutustused, teiste hulgas R. Sepa „Viimne üksiklane” ja B. Kaburi „Kosmose rannavetes”.

Hurraaulme tähelepanuväärseks näiteks on Boris Kaburi ulmejutustus

„Kosmose rannavetes” (1966; 1970 ilmus saksa keeles pealkirja „Die Spur führt zum Hermes” all), mille sündmustik hargneb 24. sajandi paiku Maal ja planetoidil Hermes. Kolm noort teadlast – Ines, Jaan (eestlased!) ja Mba (musta-nahaline!) – avastavad juhuslikult aatomifüüsiku Caesar Adamsi salajased mater-jalid, mis osutavad ühele Hermesel asuvale tsoonile. On alust oletada, et ambit-sioonikas Adams, kes on uurinud antimateeria sünteesimist, on planetoidile rajanud salajase raketibaasi. Kõhklematult asuvad tahtekindlad hurraa-noored hüpoteesi kontrollima, tormates kosmoseraketiga pöörasesse seiklusse. Noorte teadlaste hulljulgus ja kaalutlematu tegutsemine seavad ohtu nii nende endi kui ka maalaste elu. Pärast sekeldusi baasis, mille kirjeldused lausa kubisevad kosmoseooperi sketšidest (nt võitlus robotiga), pääsevad kangelased planetoidilt eluga. Hilisem kohtuprotsess lõpeb noortele teadlastele vaid distsiplinaarkaris-tusega. Kõige rohkem näib kannatavat siiski Jaan, kes kummalistel asjaoludel nakatub rassismi, misjärel tema pruut Ines ta maha jätab, eelistades musta-nahalist Mbad kui headuse ja mõistmise kehastust.

Kaburi „Kosmose rannavetes” on žanrilt hurraaulmeline noorsoojutustus.

Teaduslik-tehniline foon, mis on esitatud füüsika põhitõdesid silmas pidades, on teoses silmatorkavalt rikkalik: sündmustik kulgeb mitmes kosmosejaamas ja -laevas, kohata võib rääkivaid roboteid, liikuvaid maanteid, mürata lennukeid ja rakettkasvuhooneid, nimetatud on mitmesuguseid noovumlikke leiutisi, nagu viirastid ja jasnovidid, teemaregulaatorid, pimeduseprillid. Tekstist kumab läbi usk humanismist pakatavasse, helgesse ja vastuoludeta tulevikku, mida palistab teaduse kõikvõimsuse enesestmõistetavus. Sündmuste käiku pingestab põnev seikluslikkus, probleemilahendusi saadab mänglev kerglus, hurraaoptimistlik tormakus, ent ka heroilis-patriootiline hoiak. Jutustuses on loodud nii ideali-seeritud kujutelm tulevikuinimesest kui ka utreeritud nägemus teaduse ja tehnika tulevikuvõimalustest. Hurraaoptimistlikule paatosele sekundeerib jutus-tuse lüürilis-romantiline tonaalsus, mida tõendavad ka peategelaste küllaltki ootuspärased kiindumussuhted. Rassistlikku antagonismi tasakaalustab teoses noorteadlaste sõbralik ja monoliitne kollektiiv ning kosmoseseikluse õnnelik lõpplahendus.

Kuigi Kaburi jutustus on tugevasti allutatud oma aja käibekujutelmadele ja kohustuslikele hinnangutele, tõstatab autor humanistlikke küsimusi teadlase rollist ja kollektiivi jõust ühiskonnas. Kõlama jääb mõte, et Caesar Adamsi tüüpi hullumeelsetel teadlastel pole teaduseetika seisukohalt universumis kohta, nende ambitsioonikad teod ei tohi pöörduda inimkonna vastu. Järelikult peab teadlane vastutama nende hädade eest, millesse inimkond on juba sattunud ja satub edaspidigi. Ta ei saa käsi puhtaks pesta ja öelda, et teaduslik uurimistöö kannab üht eesmärki, selle tehnoloogiline rakendamine aga teist: esimene on iseenesest väärtuslik tegevus, teine on olenevalt eesmärgist kas hea või kuri.

Autori nägemus tulevikuinimesest on sellegipoolest kõigutamatult optimistlik:

kuigi tema tüüpilisimaks jooneks on intellektuaalsus ja tegelemine teadusega, jumestab tulevikuinimese portreed armastusväärne inimlikkus koos kõigi „iga-veste lisanditega”, mille vastu tuleb inimsool nähtavasti lõputult võidelda.