Aurupunk ja teised

Aurupunk (steampunk) on nii kirjanduses, muusikas kui ka visuaalkunstis (nt filmid, videomängud, mood, disain) levinud teadus- ja imeulme poeetikat kasu-tav alamžanr, mis kognitiivse võõrituse loomiseks kasutab peamiselt 19. sajandi insenertehnoloogilise mõtte vaimus leiutatud, ent tänapäeva mõistes algelis-veidraid retromehhanisme (nt paataeroplaanid, auruallveelaevad, dirižaablid, zeppelinid, mehaanilised nukud, üleskeeratavad esemed). Aurupungilikus maa-ilmas rakendatakse varasemate ajastute, näiteks viktoriaanliku Inglismaa või orjandusliku Metsiku Lääne tehnoloogiat ebaharilikul viisil: teada-tuntud leiutisi kombineeritakse moodsate ideede (nt aurukatel toodab elektrit, aurumootor käivitab õhulaeva), isegi maagia ja võlukunstiga. Sellist ajaloolist anakronismi eksplitseeriv esteetiline võte kujundab pseudovanaaegse olustiku, mis mõjub ühtaegu nii koomiliselt kui ka nostalgiliselt. Laiemalt tähistab aurupunk mõne ameti või erialaga seotud elustiili, mis ülistab ajaloo hämarusse jäänud tehnika- ja olmekultuuri elemente.

Aurupungi mõiste, mille loojaks on Ameerika ulmekirjanik Kevin Wayne Jeter, tuleb 1980ndatel kasutusse küberpungi analoogiana, kuid oma poeetikalt on need siiski eri žanrid. Erinevalt küberpungist pole aurupungis düstoopilist kallet, mis tooks ilmsiks tehnika ja tehnoloogia arengu äärmuslikult negatiivsed või katastroofilised kaastoimed. Aurupunk, olles olemuselt optimistlikum ja utoopilisem žanr, romantiseerib varasemate ajastute tehnoloogia, näidates selle rakendamise võimalusi mõne teise epohhi tingimustes. Tehnoloogiaelemendi kaudu on aurupunk ühenduses teadusliku fantastikaga, meenutades pigem Verne’i või Wellsi vaimus loodud protoulmet kui tulevikutehnoloogia kirjeldusi.

Kirjutatakse ka sellist aurupunki, mille žanrielemendid pole kooskõlas teaduse ja tehnika saavutustega, vaid juhinduvad täiel määral maagiast ja võlukunstist.

Eesti kirjanduses on aurupungi poeetikat kõige järjekindlamalt rakendanud I. Hargla romaanitriloogias „French ja Koulu” (vt Org 2013b). Aurupungi poeetikat võib leida J. J. Metsavana Ippoliti-Tooni ühismaailma lühijuttudest kogumikus „Saladuslik tsaar” (I 2012), mis annavad edasi postapokalüptilise maailma fantastilis-arhailist palet.

Nimetada võib veel teisi punkžanreid, nagu vesternaurupunk (western steam-punk), milles tegevus asetatakse Metsiku Lääne konteksti ning kus segunevad aurupungi ja vesterni tunnused, või aurugootika (steamgoth), mis rõhub sünge ja tumeda atmosfääri loomisele, või diiselpunk (diselpunk), mis ajastuomases kontekstis näitab diiselmehhanismide rakendamise utoopilisi või düstoopilisi võimalusi. Punkulme alamžanritena eristuvad veel etnopunk (ethnopunk), kus aurupungi esteetikale on lisatud lokaalse rahvapärimuse motiive, haldjapunk

(elfpunk), milles haldjate elukeskkond on toodud moodsasse linnaühiskonda, ja müüdipunk (mythpunk), kus fantaasiavõtted on ühendatud mütoloogiast tuntud elementidega.

Iseseisvaks alamžanriks võib pidada biopunki (biopunk), mis tegeleb nüüdis-aegsest molekulaarbioloogiast ja geneetikast lähtuvate ideede ning praktikate kujutamisega (nt geenimanipulatsioonid, DNA-häkkerid). Biopunk uurib inimese füüsilist identiteeti ja inimkeha väärtust üha rohkem segadust külvavas maa-ilmas, kus järjest rohkem võib kohata geneetiliselt muundatud eluvorme ja sünteetilisi organisme (Dinello 2006: 220). Biopungilikku esteetikat pakub Jaan Kaplinski ulmeromaan „Hektor” (2000), mille peategelane on geenimanipulat-sioonist sündinud mõistuslik inimloom, kes oma identiteedilt on pooleldi inimene, pooleldi koer. Kuna tema isand ehk looja, kes töötas biogeneetikuna, on surnud, tegutseb Hektor omapäi, püüdes välja selgitada teiste, luhtunud geeniprojektide põhjusi.

Ühiskonnakriitilist hoiakut edastab tuumapunk (atompunk), mis ajastu-omastest ideedest lähtudes kirjeldab tuumaenergia rakendamisega seotud tule-vikutehnoloogiaid, ent ka tuumakatastroofe, mis paiskavad inimkonna postapoka-lüptilisse epohhi (hävinenud planeet, karm tuumatalv, maa-alused varjend-linnad, vaevlevad inimkolooniad). Nõukogudeaegset tuumatehnoloogiat ja külma sõja perioodi (pseudo)olustikku parodeerivad V. Belials ja J. J. Metsavana oma kahasse kirjutatud ulmesarja „Kosmodroomidest kaugel” tuumapungi-lugudes (kogumikus „Kogu maailma valgus”, 2013).

KOKKUVÕTE

Doktoritöö tutvustab eesti ulmekirjanduse žanreid ja nende poeetikat üldiste žanriteoreetiliste arusaamade ja ulmekirjanduse sünkrooniliste žanrikäsitluste taustal. Uurimuse põhiosale eelneb ülevaatlik arutelu mitmete žanriteooriate põhiseisukohtade üle alates strukturalistlikust ja retseptsiooniesteetilisest kirjan-dusuurimusest kuni interdistsiplinaarse žanri- ja diskursuseanalüüsini. Žanri-poeetiline vaade on produktiivne viis kirjeldada, analüüsida ja tõlgendada ulmet kui mastaapset superžanrit, ühtlasi sobib see ulmekirjanduse käsitlemiseks kõrg- ja üldhariduskoolide kirjanduskursustel.

Strukturalistlikust vaatenurgast funktsioneerivad kirjandusžanrid kui liigitus-kategooriad, millel on omadus vormida ja korrastada esteetilisi jutumaailmu, st luua kindla väärtuse ja tähendusega kirjanduslikke tekste. Sel viisil nähtuna on žanr mudel, mis on loodud teatud konventsionaalset poeetikat, temaatilisi ja narratiivseid tekstielemente, lingvistilisi ja stilistilisi väljendusvõtteid ning kindlakskujunenud vormiparameetreid silmas pidades. Mis tahes kirjandusžanr tekitab kindlat tüüpi tekstuaalse maailma, mis Tzvetan Todorovi (1973: 20) sõnul hõlmab kompleksselt nii verbaalset, süntaktilist kui ka semantilist tasandit.

Siinse töö seisukohalt on siiski oluline rõhutada Alastair Fowleri (1997: 22) mõjukat väidet, et žanr pole pelgalt tekstide klassifitseerimise instrument, vaid eeskätt tähendusloome vahend.

Kui strukturalistlik arusaam rõhutab, et žanrid kujundavad spetsiifilisi kirju-tamisviise ja mõjutavad nende interpretatsioone, siis poststrukturalistlikud žanriteooriad vaatlevad žanreid ühtaegu nii esteetiliste kui ka sotsiaalsete ja ajalooliste konstruktsioonidena (Waller 2010: 12), kus peale tekstipoeetiliste võtete võetakse arvesse mitmesuguseid ideoloogilisi asjaolusid ja kultuuritava-sid. Seega on mis tahes žanri kontekst korraga nii kontseptuaalne kui ka dis-kursiivne: see ei reguleeri mitte ainult kindlaid tekstuaalseid konventsioone, vaid organiseerib laiemalt kõikvõimalikke kirjanduslikke praktikaid. Žanrid on justkui omamoodi „kirjanduslikud institutsioonid” või „kultuurilised lepingud”

(Jameson 1981: 106), millel on praktiline kasutusväärtus. Žanriruum on vajalik eeltingimus tekstide loomiseks ja vastuvõtuks, sest ta on ühendatud nii ideo-loogilise kontekstiga, milles autor, tekst ise ja tema lugeja funktsioneerivad, kui ka pragmaatilise kontekstiga, mis seob ühe teksti teiste tekstide ja žanritega.

Žanr on diskursiivne formatsioon, mis annab tekstile teiste tekstide kontekstis sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi. Järelikult žanrid raamistavad tekstidevahe-lisi süsteeme, võimaldades neid üksteise suhtes identifitseerida, nende kasu-likkust ja tähenduskasu-likkust eksplitseerida.

Strukturalismist välja kasvanud seisukoht, et žanr on dünaamiline, ajas ja ruumis kas järjepidevalt või hüppeliselt muutuv, mitte aga normatiivne või direktiivne nähtus, võimendub veelgi rohkem postmodernistlikus kultuurisituat-sioonis, kus žanrite segunemine ja sulandumine on tekitanud olukorra, kus žanrid on pidevalt voolava tekstuaalse maailma omavahel ristuvad läbilõiked, mistõttu on neid hübriidseid kooslusi ka keeruline määratleda. Seetõttu on

ulmekirjandusteoste žanrimääratlused alatasa käest libisevad ja üha uuesti täiendatavad: nendes kriitilistes hinnangutes ei pruugi olla midagi lõplikku, kuigi žanriteadlik lugeja tunneb žanriruumide dominandid üldjuhul lihtsasti ära.

Postmodernistliku ajajärgu kirjandusteoste žanriline hübriidsus muudab iga-sugused žanrimääratlused äärmiselt tinglikeks, isegi meelevaldseiks.

Retseptsiooniesteetika aspektist määratleb žanrit lugeja ootushorisont, mis toob esile žanrikirjanduse funktsioonid ja vastuvõtuga seotud asjaolud ning muudab žanriteksti ühtaegu nii normatiivseks kui ka kommertslikuks nähtuseks.

Selleks et žanr tõmbaks kirjandusprotsessis lugejate ja kriitikute tähelepanu, peab olema piisaval hulgal tekste ja autoreid, kes seda žanritüüpi viljelevad. Kui pidada silmas eesti ulmekirjanduse praktikat, siis ilmub iga uus žanr kirjandus-pilti niipea, kui leidub vähemalt üks teos, mis seda innovatsiooni esindab. Uus žanr sünnib, kui autori kirjutamislaad on uuenduslik ja ainulaadne, samas piisa-valt jõuline ja meisterlik, avaldades mõju kas või väikesele lugejate rühmale.

Niisiis on žanr dialektiline kirjutamisruum, mis hõlmab ühtaegu nii autori kavatsusi kui ka lugeja ootusi. Mis tahes žanriteksti mõistmine eeldab fiktsio-naalsete koodide ja narratiivsete tehnikate tundmist, autori taotluste ülekandmist kirjutamispraktikasse, aga ka lugeja ootuste täitumist teose vastuvõtuprotsessis.

Ulmežanrite tundmine kahtlemata suunab ja hõlbustab tekstide vastuvõttu ning kogu kirjanduslikku kommunikatsiooni.

Ulme kui autorifantaasial põhineva narratiivse žanrikirjanduse tuummõtteks on tuua esile „erinevus”, mida Darko Suvini (1979: 64) järgi väljendab selge-piiriliselt noovum ehk võõrapärasus mingil konkreetsel kujul. See „erinevus” on kognitiivselt tuvastatav võrdluses empiirilise maailma asjaolude ja tingimustega.

Nii nagu Karl Ristikivi „Hingede öö”, piirialaulmelise romaani tõlgendus näitas, tegeleb ulmekirjandus ühtaegu nii „erinevuste” loomise kui ka empiirilist maa-ilma peegeldavate „sarnasuste” ja „analoogiate” ülesehitamisega. Kokkupõrge võõraga ja sellest sündiv „erinevuse” tunnetus on üldjoontes sarnane nii ime-, õudus- kui ka teadusulme puhul. Siit järeldub, et ulmekirjandus niivõrd ei jäljenda olemasolevat maailma, kuivõrd taasesitab seda teistsugusel, tunnetuslikult usutaval ja kujundlikult viitaval viisil, tõstes esiplaanile „teise” ehk „võõra”

ideoloogilise konstruktsiooni.

Ulmekirjanduses on „maailm” ja „narratiiv” kui kesksed tekstikategooriad konstrueeritud empiirilisest maailmast piisavalt erinevalt, et lugeja võiks tunnetada ulmelisuse kohalolu: suurem, s.o eskapistlik „erinevus” võimaldab kujutada imepärast ja üleloomulikku fantastikat (kõrgfantastika), väiksem, s.o autentne „erinevus” esitleb pigem postapokalüptilisi või alternatiivajaloolisi võimalikkusi (madalfantastika). Pingestav mäng inimliku kognitiivsuse ja noovumipõhise võõritusega, ekstrapolatsiooni pidevuslikkuse ja spekulatsiooni katkendlikkusega on ulmekirjanduse keskne žanripoeetiline tehnika. Ulmenarra-tiivid pakuvad aegruumiliste ümbruste ja materiaalsete objektide intensiivseid kirjeldusi, tundes erilist huvi fiktsionaalse maailma asjaolude, tingimuste, oma-duste, nähtuste, sündmuste ja paikade vastu. Empiirilise maailma vaatenurgast sisaldab ulme võimalikkusena kujutatud võimatut elementi, milleks võib olla ajarännak minevikku, salapärane paralleelmaailm, kauge tulevikuühiskond,

galaktiline kosmoseseiklus, antropomorfiseeritud loomtegelane, elustunud nukk, üleloomulik koletis, imepärane sündmus vms. Need võimalikkused erinevad suuresti nii oma tõenäolisuselt kui ka usutavuselt: kui ime- ja maagiamaailmu ei saa üldjuhul tegelikkuseks pöörata, siis teadusulme pakub n-ö relatiivset võimalikkust, mis võib tunduda usutavalt tõenäoline, isegi realismilähedane.

Ulmekirjandus tervikuna aktualiseerib suhte tegelikkusega, luues fiktsionaalse ja reaalse maailma vahele metafoorse või metonüümilise ühenduse, mis võimal-dab lugejal oma tõlgenduspädevusele tuginedes võrrelda talle tuttava ekstra-tekstuaalse maailma asjaolusid ja tingimusi (s.o tegelikkuse diskursust) ulmelist jutumaailma koherentselt koos hoidvate loogikareeglite ja ulmelisust sätestavate kognitiivselt võõrituslike noovumitega.

Kui realism kaldub asju kujutama nii, nagu need tegelikkuses paistavad, siis fantastika nihestab või moonutab reaalsust, kujundades jutumaailmu vastavalt oma sisemisele loogikale. Imeulmes (fantastikas) luuakse mitterealistlikke fikt-sioonimaailmu, mis sisaldavad „meie maailmas” ehk tavareaalsuses eksisteeri-matuid asjaolusid (kas tundeksisteeri-matuid, seletaeksisteeri-matuid või võieksisteeri-matuid fenomene), mis ületavad võimalikkuse piire, kuuludes pigem maagia või võlukunsti valda. Seda fantastilise jutumaailma ambivalentset olemust selgitab Heinsaare ja Barkeri tekstide näitel artikkel IV (Org 2005). Selgub, et imeulmet kui laiaulatuslikku ja paljutahulist jutukirjanduse žanrit piiritleb vaid autori vaba fantaasia ehk tema mentaalne võimekus ehitada loogiliselt ja koherentselt üles sekundaarmaailm, mis oluliste asjaolude ja tingimuste poolest erineb lugejale teadaolevast empiiri-lisest konsensuslikust maailmast. Fantastika töötab kui tekstiloomeimpulss, mis õõnestab sotsiaalseid ja psühholoogilisi norme ning töötleb dominantseid kultuurilisi ideoloogiaid (Jackson 1981: 6–7), eemaldudes sealjuures realismile omastest tehnikatest. Valdavalt representeerib imeulme eepilisi ja rituaalseid, kindlal viisil determineeritud maailmu, mida läbib järelromantiline elutunnetus (nt ajaloolise ja kangelasfantastika puhul), või siis juhuslikkusel ja ebaloogi-lisusel põhinevaid maailmu, mida kohtab postmodernistlikus fantastikas (nt maagilises realismis, absurdimuinasjutus). Imeulme eklektiline žanrispekter hõlmab siinses töös kõrg- ja madalfantastikat, aja- ja ruumifantaasiaid, vaba fantastikat, folk- ja müütulmet, muinasjutulist ja maagilist fantastikat, kunst-muinasjuttu, koomilist fantastikat ja absurdikunst-muinasjuttu, ajaloolist ja kangelas-fantastikat, lastekirjandusele omaseid mänguasja- ja nukunarratiive, fantastilisi looma- ja haldjajutte, lisaks ulme piirialale paigutuvat maagilist realismi ja veel muid alamžanreid.

Õudusulme (õudusfantastika) taotleb erilise tonaalsusega õudustunde või -elamuse loomist seeläbi, et modelleerib inimese kokkupuudet tundmatu ja seleta-matuga, ebatavalise ja anomaalsega, mille arhetüübiks on nn koletis. Kasu-tatavad kirjanduslikud võtted on üldjuhul õudusfantastilised, kuid need võivad põhineda ka reaalelus kinnistunud ja levinud kujutlustel mingite nähtuste ohtlikkusest või pahaendelisusest. Õudusulme toetub sageli pärimuslikule aines-tikule, töödeldes müütidesse ja legendidesse talletatud õuduselemente või puudutades ebausu ja tabudega seotud teemasid, kuid on ka tugevalt ühenduses pseudoteaduslike nähtuste ja psühhiaatriliste häiretega. Lugejas, nii nagu teose

tegelaseski, kes seisab vastamisi üleloomuliku sündmuse või nähtusega, käivitub Todorovi (1973: 25–26) sõnul kahtlusreaktsioon, mis asetab ta mitmetähendus-likku ja pingelisse tõlgendussituatsiooni. Artiklile VII (Org 2008) tuginedes võib järeldada, et õudusjutt juhindub narratiivi pingestavast loogikast, mille dikteerib autori kehtestatud fiktsionaalne maailm, mis peab alluma oma sees-mistele seaduspärasustele. Ainestiku ja temaatika, aga ka narratiivi põhitasandite, nagu süžee-, miljöö- ja tegelaskujutuse eripära arvestades võib õudusulme jagada paljudeks alamžanriteks, millest siinses töös leiavad kajastamist õudus-muinasjutt ja etnoõudusjutt, tondi-, kuradi-, nõia-, libahundi-, vampiiri- ja kooljajutt, psühho- ja paraõudus, gooti õudus, tume fantastika, hirmujutt.

Teadusulme (teaduslik fantastika) tegeleb, nagu selgub ka artiklist III (Org 2004), ekstrapolatiivse või spekulatiivse loomemeetodi rakendamise kaudu pea-miselt ontoloogiliste, inimest ja ühiskonda mõtestavate fundamentaal- ja komp-leksküsimustega, mis asetavad žanri inimkonna südametunnistuse, humanistlike väärtuste hoidja ja kaitsja rolli. Teadusulme kui antitsipatiivset ettekujutust rakendav, ent põhilaadilt realistlik kirjutusviis jutustab nii sellest, millisena võiks paista tulevikumaailm praeguse aja vaatepunktist, kui ka sellest, kuidas võiks nüüdismaailma näha ja mõtestada kujuteldava tuleviku rakursist. Teadusulme panustab intellektuaalsele mõttemängule, sidumaks teaduslikke teadmisi ja sõnakunsti väljendusvahendeid. Teadusulme pakub võõrituslikke vaatepunkte, loob noovumipõhiseid seoseid ja suhteid, edastab ootamatuid ja kummastavaid perspektiive tulevikumaailma ja -inimese eksistentsi seletamiseks, kujutades teaduslik-tehnilise ilmega võimalikkusi intrigeeriva temaatika ja ideestiku kaudu.

Siinses töös on teadusulme žanrispektrisse haaratud eesti kirjanduseski esinevad alamžanrid: teadusmuinasjutt, raju- ja hurraaulme, teadlase-, roboti- ja tulnuka-jutt, kosmoseooper ja märuliulme, militaarulme, katastroofi- ja linnaulme, sotsiaalpsühholoogiline ja filosoofilis-religioosne ulme, parateadusulme, utoopia ja düstoopia, küber- ja aurupunk, alternatiivajalugu. Neist viimast käsitleb põhjalikumalt artikkel V (Org 2006), mis žanriteoreetiliste seisukohtade taustal heidab süveneva pilgu Indrek Hargla alternatiivajaloolistesse ulmeromaani-desse, kus autor nihestab reaalse ajaloo sündmusi alternatiivsete võimalikkuste vaatepunktist, rakendades jutumaailma ülesehitamisel ajaloo muutlikkuse ja muudetavuse printsiipi.

Diakroonilises plaanis on eesti ulmekirjandus läbi teinud mitmeid arenguetappe, pakkudes kirjanduslooliselt vahelduvat ja mitmekülgset žanripilti (vt ka Org 2012).

1. Eesti ulmekirjanduse algus ulatub ligikaudu pooleteise sajandi tagusesse aega, kuid julesverne’ilikke teaduslik-tehnilisi insenerilugusid meie ulmeajaloo algusest ei leia. Folkloorset ja mütoloogilist ainestikku töötlev fantastika, peamiselt ime- või õuduselementidega kunstmuinasjutt sünnib eesti kirjanduses 19. sajandi keskpaigas (Kreutzwald jt). 20. sajandi algusest võib leida näiteid libahundi- (Kitzberg) ja tondijuttudest (Ansomardi, hiljem ka Jaik), mis mõle-mad peegeldavad eestlaste sotsiaalelu, kombestikku ja uskumusi, ning seejärel juba unenäolis-grotesksest fantastikast (Tuglas, Gailit, Tassa), mis tekib

uus-romantilise ja sümbolistliku kirjanduse hoovuses. Erilaadsete fantaasianarra-tiividega (nt kunstmuinasjutt, looma- ja nukufantastika, folkloorne õudusjutt) kostitab lugejaskonda ka vabariigiaegne lastekirjandus (Luts, Truupõld, Ristikivi jt).

2. 1960. ja 1970. aastatel (nõukogude ajal) esile kerkinud teadusulme on suuresti sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjutuste tagajärg, omamoodi sovetlik (st teistmoodi kolonialistlik) pärand, mis eristub varasemast folklooripõhisest ime- ja õudusulmest. Sel ajajärgul fantaasiakirjandus taandub, asendudes teadusliku fantastikaga, sest seda tingib ühelt poolt teaduslik-tehnilist progressi ülistav mõtteviis, teiselt poolt aga nõukogude, laiemalt kogu Ida-Euroopa teadusulme nakatav eeskuju, mis soosib peamiselt raju- ja hurraaulmet (Kabur, Sepp).

Uuenduslikult mõjuvad sel perioodil mitmed eksperimentaalsed ulmedraamad (Alliksaar, Kaalep, Kabur, E. Vetemaa), mis käsitlevad teadusfilosoofilisi küsi-musi ja eetilisi dilemmasid. Seevastu õudusulmet nõukogude ajajärgul peaaegu ei kirjutata ega tõlgita, sest seda peetakse kunstiliselt alaväärtuslikuks ja ideo-loogiliselt võõraks žanriks (etnoõudusžanris on erandiks Laipaik). Algupäraseid kunstmuinasjutte nii vaba, folkloorse kui ka teadusliku fantastika žanris võib seevastu leida nn kuldaja perioodi lasteproosast (Beekman, Vaidlo, Raud, Pervik, Maran, Arrak jt), mis üllatab kõige erinevamate süžeede ja tegelastega.

3. Ulmekirjanduse madalseisule 1970. ja 1980. aastatel, mil ilmuvad vaid üksikud proosateosed (Hellat, Mälk, Eloon jt), järgneb 1990ndate keskpaigast alates ulme järkjärguline elavnemine (Tarlap, Belials, Berg jt), mis sajandi-vahetuse järel kulmineerub žanriulme plahvatusliku – mõne kriitiku meelest eesti ulme esimesele kuldajale viitava (Sulbi 2000b: 587) – esiletõusuga (Hargla, Barker, Veskimees, Orlau, Trinity, Friedenthal, Kunnas jt). Käesoleval sajandil, mis oma postmodernses järeltuhinas pakub žanrite fusiooni, võib täheldada nii ulmeväljaannete hulga hüppelist kasvu kui ka tekstide žanrilist mitmekesis-tumist. Ulme rikastab eesti kirjanduspilti oma kasvava kirjutajaskonna ja julgete žanrikatsetustega, pakkudes väljundit ka nimekatele peavooluautoritele (Baturin, Kaplinski, Heinsaar, Vadi, Kõomägi, Matsin jt), kes ei juhindu konventsionaal-setest žanrireeglitest, vaid töötavad tunduvalt avarama esteetika pinnal.

1990ndate teise poole lastekirjandust ilmestanud fantastika traditsioon (Valter, Käo, Lember, R. Raud jt) jätkub hoogsalt nullindatel (Kivirähk, P. Raud, Ulman, Kass, Pauklin jt), seevastu plahvatuslikult vallandunud noorteromaan kompab tõsielu ja fantaasia sulanduvaid piire (Reinaus, Kivirüüt, Andra, Saar, Harrik, Raba, Järve, Loper jt). Eesti ulmediskursus on viimase paarikümne aasta jooksul jõudsasti nii laienenud kui ka tihenenud.

Nagu ilmneb, varieerub eesti ulmekirjandus nii periooditi kui ka žanriti, mõistagi ka ainestiku ja temaatika, kujutamis- ja väljenduslaadide poolest. Pea-legi on ulmekirjandusel kui ajaloolisel žanril dialektilis-kognitiivne omadus lasta end mõjutada kultuurilistest hoovustest ja ühiskondlikest muutustest. Eesti ulmekirjandus on ühtaegu nii kultuurisidus, välja kasvanud genuiinsest pinna-sest kui ka kultuuridevaheline, kirjanduslikest laenudest mõjutatud nähtus.

Eesti ulmekirjandusžanrite uurimusest võib teha järgmised kokkuvõtvad järeldused.

1. Käesoleva sajandi eesti kirjanduspraktikas ja -kriitikas on kinnistunud aru-saam ulmest kui kolme põhižanri – ime-, õudus- ja teadusulme – superkoos-lusest, mille all võib omakorda eristada hulgaliselt erilaadseid ja omanäolisi alamžanreid. Kuna sõnakunsti väljendusvõimalusi kasutatakse ja mõistetakse erinevalt, ei saa ulme puhul rääkida kindlast alamžanrite hulgast, vaid sporaadi-lisest, pidevalt muutuvast ja täienevast žanripildist, sünteesivast kirjutamis-praktikast. Eesti ulmekirjandus on žanriliselt äärmiselt eklektiline nähtus, mille puhul võib eristada nii žanri- kui ka piirialaulme kihistusi: esimene juhindub vähem või rohkem konventsionaalsetest žanrireeglitest, teine kasutab ulmele omaste poeetikavõtete kõrval ka mitmesuguseid muid kujutamisviise ja žanri-seadeid. Ulmet on meil kirjutatud kõigis põhižanrites: mõnevõrra rohkem huvi-tuvad selle sajandi autorid teadusulmest, samas kui fantastikat kirjutatakse pea-miselt eri vanuses lastele ning õudusfantastikat noortele.

2. Eestikeelne ulmeterminoloogia on kujunenud ja täienenud käsikäes kirjan-duslike praktikatega, mis on tekitanud vajaduse leida ja juurutada sobivaid žanrinimetusi. 1960ndatel alguse saanud ulmediskussioonid (Kaalep, Agur, Kruus, Hellat jt) jätkuvad uue hooga sajandivahetuse eel ja järel, mil kriitikas otsitakse žanriulme kirjeldamiseks paslikke eestikeelseid termineid (Sulbi, Kallas, Org, Tomberg jt). Siinne töö (sh artiklid I ja II, vt ka Org 2010) täiendab ja korrastab peamiselt angloameerikaliku ulmežanriteooria valguses eesti-keelsete ulmeterminite hajusat korpust, kirjeldab nii traditsioonilisi kui ka uuenduslikke žanriruume, tuues kodumaise ulmeproosa näitel esile nende dominantseid tunnuseid. Ühtlasi kinnistab uurimus mitmeid uudistermineid, nagu ime-, raju-, hurraa- ja tujuulme.

3. Kui nõukogude ajal on ulme kirjanduskaanoniväline nähtus, seda ilmselt põhjusel, et see ei haaku mugavalt ei modernistliku ega nõukoguliku kirjanduse esteetikaga, siis postmodernismiga kaasnenud stiili- ja žanriregistrite vahetuse järel, seda alates 1990ndate keskpaigast, muutub ulme positsioon kodumaises kirjanduspildis tunduvalt ambivalentsemaks. Ühtäkki on ulmekirjandus nii pea-voolulise popkultuuri kui ka postmodernse kõrgkultuuri ilming, ühtaegu nii folkloorsest traditsioonist kantud kui ka globaalsest nüüdiskultuurist mõjutatud, läbivalt nooruslik ja ülevoolavalt kineetiline žanr. Kõrgkirjandusele omast ambitsiooni võib siiski leida vähestest ulmeromaanidest, heatasemeline žanri-ulme on meil pigem haruldane. Ka kirjandusloolisest vaatenurgast moodustab kodumaine žanriulme marginaalse kõrvalliini, mis peavoolukirjandusega muga-valt ei haaku. Üks põhjuseid on ilmselt žanrikirjanduse „madal” esteetika, mis üldjuhul eelistab põneva ja pingelise sündmustikuga, n-ö üheplaanilisi narra-tiive, mis jutustamisvõtetega ei trikita ja mõttemängudega ei koorma. Küllap peab eesti žanriulme edaspidi tõestama end kunstiliste õnnestumiste, st kaasa-kiskuva jutumaailma, üldistusjõulise teemakäsitluse ja originaalse idee komp-leksse esitamise kaudu. Sellegipoolest näib tänapäeva kirjanduskriitika tasapisi loobuvat sügavalt juurdunud kõrgkirjanduslikest eelarvamustest, mis ei lase žanriulmet tõsiseks ja tähtsaks kirjanduseks pidada.

4. Kodumaise ulmekirjanduse järk-järgult kasvavat prestiižsust praeguses ajas tõendab nii aktiivne kirjastamistegevus, kriitikute huvi algupärase uudis-ulme arvustamise vastu kui ka žanriteadlike noorkirjanike ja nende fännide laienev ring. Ulmemenukite masslugejaskond, kes aitaks žanri mainet otsustavalt parandada, Eestis paraku puudub. Samas pakub kodumaine žanriulme kom-mertslikku konkurentsi tõlkeulmele, aga ka teistsugusele žanrikirjandusele (reisikirjad, elulood, krimiromaanid, naistekad jms). Kohalikku ulmediskursust laiendavad ka mitmed institutsionaalsed ettevõtmised (nt Eesti Ulmeühing, Ulmekirjanduse Baas, EstCon, Stalker, Jutulabor, žanriulme kirjutamise võist-lused) ning kirjanduslikud veebi- ja trükiväljaanded (Mardus, Algernon, Reaktor, kogumikud, antoloogiad, sarjad). Kuigi eesti ulmeringkond on žanriulme imagot kujundav tsunft, kes hoiab ulmet kui subkultuurilist nišikirjandust taht-likult lahus peavoolukirjandusest, on selle sajandi žanriulme varasemaga võrreldes hõivanud kirjanduse tervikpildis märksa nähtavama positsiooni ja pälvinud suuremat tähelepanu. Ulmekirjanduse enda sees on toimunud märgatav kihistumine: järjepidevalt kirjutavad mõned žanriulme professionaalid, kelle menukeid tunnustatakse ja levitatakse (Hargla, Belials, Maniakkide Tänav jt), neid täiendavad mitmed piirialaulme autorid, kes kuuluvad n-ö päriskirjanduse ringkonda (E. Vetemaa, Baturin, Kaplinski, Heinsaar, Matsin jt), neile lisaks tegutsevad arvukad harrastajad, kelle tekstide kirjanduslik kvaliteet on halb või ebaühtlane. Julgen väita, et eesti žanriulme oma parimas osas ei lepi enam kaheldava staatuse ja kirjandusüldsuse ignorantsusega, mistõttu sektantlik autoripositsioon ja kramplik kinnihoidmine žanriulme nišist pole enam ots-tarbekas ega jätkusuutlik. Väikese kirjanduse puhul, mis püüab olla nähtusena kokkuhoidev ja esinduslik, võiks ulme ikkagi kuuluda kirjanduslikku üldpilti.

5. Ometi ei näi originaalsed žanrikatsetused olevat eesti hobifantasööridele nii tõsiseks proovikiviks kui soov kirjutada standardset ja konventsionaalset žanriulmet. Läbimõeldud jutumaailma ja isikupärase väljenduslaadi asemel tundub olulisem olevat serveerida žanrilugejale kergekaalulist meelelahutust ja lihtsasisulist ajaviidet, mis kohati meenutab ameerikalikku pulp-ulmet. Sageli piirdutakse konservatiivsete, paljuski klišeedel põhinevate žanrikatsetustega, mis ei riski ebaturvalise provokatiivsuse ja stimulatsiooniga (nt puudub meil nii feministlik naisulme kui ka skandaalne geiulme, samas mõjuvad Maniakkide Tänava kooljajutud üsnagi šokeerivalt). Ei saa eitada, nagu norivam kriitika korduvalt märgib (vt lähemalt Org 2013a: 22), et esteetiliste kriteeriumite poolest on paljud kodumaised ulmekad lihtsakoelised ja algupäratud, süžeelt kulunud ja piiratud, karakteriloomelt üheülbalised ja kobavad, väljenduslaadilt puised ja lamedad. Võib väita, et proosavormis standardulmet, mis pakub meelelahutust ja ajaviidet, kirjutatakse meil ikkagi kõige rohkem. Näib, et

5. Ometi ei näi originaalsed žanrikatsetused olevat eesti hobifantasööridele nii tõsiseks proovikiviks kui soov kirjutada standardset ja konventsionaalset žanriulmet. Läbimõeldud jutumaailma ja isikupärase väljenduslaadi asemel tundub olulisem olevat serveerida žanrilugejale kergekaalulist meelelahutust ja lihtsasisulist ajaviidet, mis kohati meenutab ameerikalikku pulp-ulmet. Sageli piirdutakse konservatiivsete, paljuski klišeedel põhinevate žanrikatsetustega, mis ei riski ebaturvalise provokatiivsuse ja stimulatsiooniga (nt puudub meil nii feministlik naisulme kui ka skandaalne geiulme, samas mõjuvad Maniakkide Tänava kooljajutud üsnagi šokeerivalt). Ei saa eitada, nagu norivam kriitika korduvalt märgib (vt lähemalt Org 2013a: 22), et esteetiliste kriteeriumite poolest on paljud kodumaised ulmekad lihtsakoelised ja algupäratud, süžeelt kulunud ja piiratud, karakteriloomelt üheülbalised ja kobavad, väljenduslaadilt puised ja lamedad. Võib väita, et proosavormis standardulmet, mis pakub meelelahutust ja ajaviidet, kirjutatakse meil ikkagi kõige rohkem. Näib, et