Katastroofiulme ja postapokalüptiline ulme

Katastroofiulme (catastrophe fantasy), tuntud ka kui apokalüptiline ulme (apocalyptic fiction), on teadusliku fantastika populaarne alamžanr, mis kes-kendub globaalse katastroofi või selle ettekuulutuse kujutamisele, peamiselt aga tsivilisatsiooni hävimise ja hukkumise kirjeldustele – seega visioonidele inim-konna radikaalselt muudetud olevikust või tulevikust. Katastroofinarratiivides ei püüdle inimesed turvalistele territooriumitele või võõrastele planeetidele mitte vallutusihast, vaid hirmust väljasuremise ees ja soovist ellu jääda. Tavapäraselt näidatakse inimkonda silmitsi seismas kolme hävingujõuga: ähvardavad loodus-jõud, vaenulikud tulnukad ja inimene ise. Seega võib tulevikku suunatud apoka-lüptiline situatsioon kujuneda väliste jõudude sekkumisel või olla puhtalt inim-tegevuse tulem.

Olenevalt põhjusest ja mõjust võib katastroofilised hävingud omakorda liigi-tada sotsiaalseteks, meditsiinilisteks, ökoloogilisteks, klimaatilisteks, geoloogi-listeks, astrofüüsikalisteks või muud laadi hävinguteks. Nii võivad kataklüsmid olla seotud kosmilise kokkupõrke, maavälise rünnaku, üleplaneedilise pan-deemia, kontrollimatu saastatuse, radikaalse kliimamuutuse, ökoloogilise kollapsi, vältimatu tuumasõja, küber- või nanotehnoloogia mässu, geneetiliste fauna- ja flooramanipulatsioonide või muude negatiivsete asjaoludega, mille globaalset mõju inimkonnale näidatakse tavaliselt kiirendatud protsessina. Mõnel juhul võib globaalhävingu vallandada ka renegaatide või terroristide jõuk, kes, olles varustatud massihävitusrelvadega (nt superviirus, tuumapomm), plaanib nende abil väljapressimist või sabotaaži. Katastroofinarratiiv võimaldab distantsilt jutustada atraktiivseid, maailma päästvaid kangelaslugusid.

Peter Stockwell (2000: 215) rõhutab, et katastroofi kujutava narratiivi puhul on oluline kognitiivse vaatepunkti valik ja sündmuste kausaalne esitus, seevastu ideelises plaanis on peamine kujundada konkreetse maailma ja ideoloogia moraalne paradigma. Apokalüpsise kujutamine annab võimaluse modelleerida nii inimkonna kollektiivse huku kui ka personaalse surma teemat, asetada ini-mene äärmuslikku olukorda ja panna ta silmitsi raskete valikutega. Sageli kuju-nevad katastroofinarratiivid õnnelikeks põgenemislugudeks (escape story), kus peategelasel või tegelaste rühmal õnnestub karmi ümbrusega toime tulla ning ohtlike inimjõukude käest pääseda.

Katastroofiulmega külgnev alamžanr linnaulme (urban fantasy) kujutab suurlinna äärmuseni viidud futuristliku tehiskeskkonnana, kus kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui inimkonna varasematel arenguastmetel. Sellises kõrg-tehnoloogilises linnaruumis valitsevad tihtipeale kaose- ja hävingujõud, mis võivad seada ohtu kogu inimsoo eksistentsi. Tihtipeale kujutatakse linnaulmes maa- või veealuste, kosmoses hõljuvate või tiirlevate, samuti robotite või tulnu-kate kontrolli all hoitavaid metropole. Linnaulmes on getostunud suurlinn tulevikutsivilisatsiooni kese, see toimib kui üliratsionaalseks eksistentsiks loodud masinavärk või paistab ohtliku industriaalse jääkmaana. Tavapäraselt toob linnaulme esile tehnoloogiast küllastunud linnakeskkonna, kuid võib leida ka teoseid, milles linna näidatakse üleloomuliku õuduse või musta maagia kantsina (nt vampiiride kogukond elamas kõrvuti inimestega). Linnaulme toob esile tsivilisatsiooni negatiivse tahu: see on masendav, reetlik ja vägivaldne territoorium, kus peategelane peab ohtlikku võitlust ellujäämise nimel.

Eesti kirjanduses võib linnaulme esimeseks kurioosseks näiteks lugeda Matthias Johann Eiseni jutukest „Aastatuhandevahetus. Tallinnas aastal 2000”

(1903), milles autor teeb kujutlusliku hüppe tulevikku, kirjeldades kolmanda aastatuhande alguse Tallinna. Jutu minategelane kogeb Balti jaamast väljudes võõrast ja harjumatut maailma, kus tänavapilti ilmestavad „isesõitjad” ja

„elewatorid”, tavapäraseks nähtuseks on telefoniside ja pildiedastus. Futuristlik linnavisioon, mida kannustab fantastiline kaemus, jääb Eisenil küll tõsiteadus-liku põhjenduseta, kuid näib ennustavat urbaniseerumise ulatuslikku jätku.

Lagunenud ja mandunud linna, mis mõjub kui minevikukummitus, kujutab Kristjan Sander novellis „Loodimine” (2002), kus mahajäetud kaevandus- ja vanglalinna kirjelduste kaudu luuakse morbiidne õhustik. Uttu ja pimedusse mähkunud dekadentlikus linnas kohtab võõrana uitav minategelane nii mõndagi kummastavat ja anomaalset, õuduse hulka liigitub ka teadvusega manipuleeriv ürgveekummardajate sekt. Depressiivsust sisendavat linna, mis manipuleerib sealsete elanike mäluga, kujutab Sander jutus „Linn” (2005). Strugatskiliku retroõhustikuga jutustuses „13 talvist hetke” (2008) satub peategelane Mihkel keldriukse kaudu anarhistlikku paralleelmaailma – talvisesse tööstuslinnakusse, kus Luikedeks kutsutud ja end sügavates tunnelites varjavad tundmatud ole-vused sõdivad Maalt „komandeeringus” olevate inimeste vastu, ähvardades tungida nende dimensiooni. Arvutimängulik narratiiv koosnebki paljudest pilti-dest, peamiselt sõjategevuse episoodipilti-dest, tehisliku ja räpase keskkonna kirjel-dustest, millega liidetakse põgus armastusliin. Getostunud tulevikulinna kujutab Veiko Belials küberpunkjutus „Hirm ja valu” (2013).

Postapokalüptiline ulme (postapocalyptic fiction), mis on kahtlemata üks teadusulme põnevamaid ja populaarsemaid alamžanreid, kirjeldab inimtsivi-lisatsiooni lõppu pärast suurkatastroofi, keskendudes ellujääjate füüsilistele pingutustele ja psühholoogilistele üleelamistele, ühtlasi kadunud maailma meenutamisest kantud nostalgia- või igatsustundele. Postapokalüptiline teadus-ulme, mis oma tunnustelt on paljuski lähedane düstoopiale, näitab piirsituat-siooni sattunud inimest või inimkolooniat, kes peab tundmatuseni muutunud või hävinenud keskkonnas, lääne tsivilisatsiooni varemetel, elus püsima ja uute

tingimustega kohanema. Narratiivi fookuses võib olla nii ühiskondliku korralduse nõrkus (miks kõik hävines?) kui ka inimese sisemaailma tugevus (kuidas inim-väärikust hoides elus püsida?). Mõnel juhul kujuneb postapokalüptiline narratiiv nn ellujäämislooks (survival story), kus peategelane üksi on hävinenud tsivilisatsiooni tunnistajaks. Sellised katastroofijärgsed stsenaariumid süngest tulevikumaailmast on ajendatud reaalsetest teguritest, mis sisendavad nüüdis-inimestesse ohutunnet ja ebakindlust praeguse maailmakorralduse jätkumise suhtes. Küllap seepärast osutus žanr menukaks peale teist maailmasõda, mil globaalse tuumasõja oht teravalt teadvustus.

Kuigi maailmalõpu kujutelmad on olnud ammuste tsivilisatsioonide ja suurte religioonide alustalaks, võib moodsa katastroofiulme varaseimaks näiteks pidada Mary Shelley romaani „Viimane inimene” (1826). Esimeseks protoapokalüpti-liseks kujutluspildiks eesti kirjanduses on ilmselt Käsu Hansu värssitk „Oh, ma vaene Tardo liin” (u 1708); süngeid maailmalõpuvisioone võib leida A. Gailiti, J. Barbaruse ja F. Tuglase loomingust. Nii näiteks visandab Tuglase novell

„Viimne tervitus” (1941) allegoorilise pildi Euroopa tsivilisatsiooni hukkumisest ja humaansete väärtuste kriisist, mille taustal minategelane, justkui viimane mohikaanlane, püüab lahendada katastroofijärgse barbaarse keskkonna ja inim-liku üksindustunde vastuolu, pannes kirja lohutust pakkuvat „viimset tervitust”.

Ühiskonnakriitilise pilguga kujutavad tuuma- või ökokatastroofijärgset maa-ilma veel mitmed ulmenovellid. Karin Saarseni novelli „Klaaskuused” (1967) sündmustik on viidud tuumasõjajärgsesse kaugtulevikku, kolmanda millenniumi lõppu, kus avaneb totalitaarne ülitehnitsistlik „antimaailm”, nn Täiuslik Riik, mille terasbetooniga kaetud pind tõendab kõige loodusliku ja loomuliku hävi-mist. August Mälgu kirjanikutee finaaliks jäänud novellikogu „Projekt Victoria”

(1978) ökoulmeline nimijutustus pakub tehnoloogia ja looduse põrkumisest sündinud hukuvisiooni. Uue millenniumi eelõhtule kavandatud gigantne plaan muuta Golfi hoovuse liikumissuunda vallandab maapõues ahelreaktsiooni, mis paisub globaalseks ökokatastroofiks. Mälk loob reaalmaailma tendentsidest ja konfliktidest lähtuva spekulatsiooni, võimendades ökokatastroofi alatise ligi-oleku tunnet, ohu meeldetuletust. Kristjan Sanderi kogumiku „Õhtu rannal”

(2012) niminovell, laadilt ellujäämislugu, visandab pildi põgenike salgast, kes globaalse veeuputuse järel avastab kõrvalises varjupaigas enda kaaskondlasteks olevat hiigelmõõtu tiivulised tulnukputukad.

Nikolai Baturini kriminaalne hoiatusromaan „Apokalüpsis anno Domini…”

(1997) kujutab veenvalt kaugemasse tulevikku ekstrapoleeritud maailma, kus maski varju peitunud jõud on vallandanud maailmalõppu meenutava kaose.

Võõritusliku keskkonna taustal näitab autor kurjuse ja julmuse mehhanismi toimimist ühiskonnas, kirjeldades Idolino-nimelise teadlase avastust, mis või-maldab toota nn tellimusinimesi – hingeta kehasid ehk zombisid, kellesse on kodeeritud roimarlikkus. Kummalisse vaimsesse katku – hingelise vaeguse sündroomi (HVSi) – nakatatud inimkonda on lähetatud päästma sõjaväekrimi-nalist Alessandro Burmeister-Bušmeister, kelle ennastohverdava jamesbondiliku tegutsemisega kaasnevad vaid ajutised õnnestumised. Fantaasiaküllases teoses on

kasutatud põnevusromaani võtteid, intellektuaalseid spekulatsioone ja mõtte-eksperimente. Romaani põhikujundid (hing, nukk) kasvavad jõulisteks sümboliteks.

Klassikalist katastroofist jutustamise skeemi järgib Mari Järve romaan

„Esimene aasta” (2011), mis kujutab viirusepideemiast põhjustatud ühiskonna kokkukukkumist ning sellele järgnevat võimuvaakumit ja kriisihüsteeriat, mis-järel ellujääjad põgenevad Hiiumaale, et katendlikku olevikku restaureerides luua alus uuele tulevikule. Järve teosest loob paralleele mitmete epideemia-narratiividega (nt ameerika kirjaniku J. Dashneri romaaniga „Käsk tappa”), kus tegelastel tuleb ellujäämise nimel võidelda nii surmava viiruse kui ka ette-arvamatute liigikaaslastega. Rein Põdra romaan „Laev” (2012) on kujutluspilt veeuputusejärgse Eestimaa kohal loksuvast üksikust paadimehest, kes on ehitanud Noa kombel endale ühemehelaeva, mille logiraamatusse teeb ta sisse-kandeid oma retke ja avastuste kohta. Marje Ernitsa ulmeromaan „Kuukerijad”

(2012) näitab 29. sajandisse jõudnud tulevikumaailma kollapsit, mis on toimunud gigantsete kosmoseprojektide tagajärjel.

Kolme autori – Maniakkide Tänava, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra – ühine jutukogumik „Saladuslik tsaar” (I 2012) koondab apokalüptilisi episoode kodu-planeedilt lahkuvast inimkonnast, kes otsib tähtedevahelistest avarustest pääsu hiigelasteroidiga kokkupõrke eest. Leitnant Jaan Kallos on seda Ippoliti-Tooni ühismaailmal põhinevat jutusarja koos hoidev märulikangelane, kes võtab ette pööraseid avantüüre ja paljastab saladusi. Inimesekujulise androidi ehk tehis-intellektiga varustatud ründesatelliitide orbitaalkompleksi Ippolit ülesanne on kaitsta Maale läheneva hiidasteroidi Tooni tekitatud hirmust ja maailmalõpu-paanikast haaratud inimkonda, sealhulgas Eesti alasid. Kirjeldatakse lähitule-vikku, mis on täis koletislikeks jumalateks peetavaid kõrgtehnoloogilisi roboteid ja arvutisüsteeme. Kolme autori loodud ühismaailma jutud, mis loovad pildi nii tulevikusõdade ja asteroidikatastroofi tagajärjel hävinud Maast kui ka kolonisat-sioonilaeva karmist teekonnast läbi kosmilise tühjuse, kannavad endas post-apokalüptilist tulevikuaimust, tõstatades küsimusi inimliigi päästmise ja rahvuste hävimise kohta. Mitme autori ühiskogumikule „Saladuslik tsaar” on ilmunud ka mitu järge (II 2015, III 2015, IV 2016).

Maniakkide Tänava küberpunkromaan „Mehitamata inimesed” (2013) kujutab düstoopilist lähitulevikku, tuumakatastroofijärgset uusnõukogulikku Eestit, kus Virumaa on muutunud radiatsioonisaastest elamiskõlbmatuks tsooniks, muud piirkonnad on sise- ja välispagulastest ülerahvastatud, ellujäänuid kimbutavad mutantelukad, eliithäkkerid tõrjuvad küberrünnakuid ja ohjeldamatult vohab kuritegevus. Triinu Merese lühiromaanis „Kuningate tagasitulek” (2012) avaneb tuumasõja üle elanud postapokalüptiline maailm, kus sündmustik hargneb militaarse luureretke käigus. Rollimängu meenutava narratiivi keskmes on regulaarväeosade partisanbandiitide vaheline võitlus, millesse sekkub müstiliste võitlejaomadustega barbaarne kuningas. Sõjajalal olev aurupungilik maailm tervikuna mõjub anakronistlikult, moodsa ja arhailise seguna.

Robert Kurvitza debüütteos, krimisugemetega ulmeromaan „Püha ja õudne lõhn” (2013) annab edasi peatselt saabuva entroopiakatastroofi tunnet, sest Maa eri piirkondi ümbritsev hall udulaviin on lagundamas nii aegruumi kui ka

mateeriat (aeg-ajalt täheldatakse, et inimesed ja asjad haihtuvad viirastuslikult).

Kuigi teaduslik-fantastiline võõrusemäär on tekstis mõõdukas (nt õhulaev Harnankur, psühhotroopne mõtete lugemise masin ZA/UM, suure halli peale-tung kui peamine noovumkujund), langeb põhirõhk süsteemsele maailmaehita-misele (sh alternatiivne poliitiline geograafia, riikide hüpoteetiline ajalugu), mistõttu fiktsioonimaailm tervikuna tõuseb tugevalt esile, mõjudes sisendus-jõuliselt ja usutavalt. Jaak Tombergi sõnutsi on see „maailm, mille hetkeseisu läbistab alaliselt radikaalse muutuse perspektiiv” (Tomberg 2014b), otsustavuse tunde tekitamine põnevuse loomisel. Fantastilise maailmaehitamise ja realistliku kujutamislaadi ühtesulamine loob tulemi, mida võib nimetada „fantastiliseks realismiks” (ibid.). Üldplaanis keskendub Kurvitza pingelise sündmustikuga eepiline põnevuslugu maailma ajaloolisele saatusele, meie maailmaga seotud paralleelide väljamängimisele.