Tondijutt

Tondijutt (ghost story) kui etnoõudusulme iidne alamžanr koondab lugusid, kus tegelastena ilmuvad ja haihtuvad üleloomulikud või psühhootilised vaim-olendid ehk „surnuteriigi tulnukad”, nagu tondid, kollid, kummitused, lummu-tised, fantoomid, kärakalkarid, kodukäijad, luupainajad, vanakurjad ja paljud teised, kes teispoolse maailma saadikutena kehastavad kas efemeerset või radi-kaalset kurjust. Kirjanduses on tontlike figuuridena kujutatud katku ja surma, nt G. Helbemäe jubejutu „Öö nõiapoes” (1947) töödeldakse rahvauskumustes levinud motiivi katkust, kes võib liikuda võõra mehe, ent ka looma või eseme kujul külast külla ja majast majja. Samuti kohtab juttudes geneetiliste või medit-siiniliste eksperimentide tulemusel sündinud koletisi või ebardeid (nt Fran-kenstein), ent ka muid personifitseeritud objekte (nt rändav järv, kummitav tuba, ohvrit otsiv nuga).

Tondijuttudes omistatakse tontidele kõiketeadja või prohveti roll, nad on märguandjad ja sõnumitoojad, hoiatajad ja manitsejad, üsna sageli ka mania-kaalsed painajad, hirmutajad ja kättemaksjad, kes oma ülesannet täites kordavad järjekindlalt oma käitumismustrit. Neid võib pidada kodutuiks hulkureiks, kes

otsivad endile elavate seast ohvreid, poevad nende kehasse, põhjustades seestumist või hullutatust. Tontlikeks figuurideks võivad olla surnud inimesed, kummitusloomad või -esemed, mütoloogilised või fantastilised olendid või hoopis elustunud minevikupildid. Oma eesmärgilt on tondijutud kas õpetlikud või olukriitilised, hirmu sisendavate lugude kõrval kohtab ka lõbustavaid ja koomilisi õudusromansse. 19. sajandi tondijutu klassikud on E. T. A. Hoffmann, E. A. Poe ja O. Wilde, kodumaise kirjanduse varaseimad žanrinäited pärinevad Ansomardi ja J. Jaigi sulest.

Ansomardi teos „Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud” (1901) toob eesti kirjandusse folklooripõhise tondijutu žanri. Ladusalt sõnastatud, siiralt ja soojalt jutustatud, hea huumoritunnetusega lugudes vahendab autor kodukülaga seotud rahvalikke muistendeid, muinasjutte ja pajatusi, mida ta kuulis lapsepõlves ühelt Kitse-eideks hüütud saunikult Krõõt Nabbalilt. Raamatu sissejuhatuses esi-tatakse lugejale realistlik pilt nõida meenutavast muldvanast ja koledast Kitse-eidest, keda külas kardeti, ent kelle tarkust arvestati ja usuti. Kogumiku kolmes jutus – „Jalgsemaa järv”, „Surm suu ääres” ja „Tondi Tõnu” – leidub süngeid õudusstseene ning tavaliste inimeste kõrval kohtab folkloorseid olendeid, nagu näkke, kodukäijaid, tonte, kratte ja paganaid. Detailirohked pildid hingestatud loodusest toetavad tunderõhulist, müstikaga palistatud muinasjutuõhkkonda.

Muistenditele tuginev „Jalgsemaa järv” maalib lüürilis-nostalgilise pildi kunagisest „ehtnaiseliku iseloomuga” järvest, millesse olla kadunud kalastajast noormees, kes ihalenud näha järve põhjas laulvat neidu. Järv ise aga läinud halli härja järel, kui võõrsilt tulnud noorik teadmatuses pesnud temas lapsemähk-meid. Katkupärimust töötlev „Surm suu ääres” pajatab surmast, kes keskaegses Eestis kavala katkuna kas asja, elaja või inimese kujul mööda maad rändab ja inimesi maha murrab, ning rüütlist, kes rännakult koju jõudnuna iseenda naise käe läbi kogemata kombel võika otsa leiab. Pingsa ja tiheda sündmustikuga

„Tondi-Tõnu” tugineb kratitegemise lugudele, mille keskmes on vanakurjaga lepingu sõlmimise ja kodukäijana kummitamise motiiv. Grotesksel viisil on autor kirjeldanud Tondi-Tõnu surma – hinge väljavõtmist ja naha nülgimist. Anso-mardi juttudel on hoiatuslik ilme ja selge moraal: hingestatud loodust tuleb kohelda lugupidamisega, inimesi ootamatult tabanud surm on neile karistuseks pattude eest, kurjade jõududega mängimine on ohtlik.

Õudusulme žanrisse paigutuvate rahvaehtsate tondijuttude traditsiooni jätkab Juhan Jaik, kelle fantastilis-folkloorset proosat, mis ilmus raamatutes „Kaarna-kivi” (1931), „Vanapagan ja seitse venda” (1932), „Vanaisa kasukas” (1933) ja

„Tondijutud” (1936), käsitles nõukogudeaegne kirjanduskriitika ühemõtteliselt lastekirjandusena (vt valikkogu „Kaarnakivi”, 1980). Valdavalt Kagu-Eesti-ainelistes õuduslugudes, kus fantastilis-groteskne maailm on põimunud realist-likuga, kujutab Jaik veidrate nimedega tegelasi, enneolematuid tondifiguure ja nendega seotud fantastilisi sündmusi. Kummaliste olendite kirev galerii – tondid, vanapagana lellepojad, kodukäijad, puraskid, puugid, veevaimud, sänid, naksi-kesed, pärglid ja teised – annab põhjuse kõnelda tondijutu žanrist. Kui üksikud erandid välja arvata, on tegemist enamasti pahaloomuliste, erivõimeid (nt keha-moondeid) valdavate tegelastega, kes suhtuvad inimestesse omakasupüüdlikult

või suisa vaenulikult. Asetsedes väljaspool inimlikku maailma, kuskil siin- ja sealpoolsuse piiril, on nende identiteet võrdlemisi tabamatu. Jaigi tondifiguurid on äärmiselt ambivalentsed: need olevused on ühtaegu nii kurjad kui ka südam-likud, nii nutikad kui ka kohtlased, nii tõsiseltvõetavad kui ka naerualused. Nad on justkui võõra ja nähtamatu maailma käsilased, kes sulanduvad inimeste ühis-konda, kehastudes millekski inimese ja looma, elusa ja elutu vahepealseks. Neis võib näha omamoodi topeltagente, kes töötavad mingi „teise”, s.o tundmatu maailma teenritena, tegutsevad psüühilise ja bioloogilise valla piiril. Hasso Krull (2000: 149–150), analüüsides Jaigi tondifiguure psühhoanalüütilisest vaate-nurgast, rõhutab, et need tondid käituvad masinlikult, monotoonse järje-kindlusega, justkui oleks neile teatud käitumismustrid sisse programmeeritud.

Tondid kui psühhootilised olendid esindavad maniakaalset sundkäitumist, mille programmeeritud mustrist ei suuda nad kõrvale kalduda. Tontlike olevuste psüühiliseks printsiibiks on tung, millele nad vääramatult alluvad. Tunnetades suurepäraselt õudusjutu psühholoogilist alust, loob Jaik oma tondijuttudega kunstiväärtusliku õudusulme traditsiooni.

Folkloorse tondijutu kõrval on levinud kõikvõimalikud modernsed, täna-päeva teemadest ja olustikust kantud žanriteisendused, nn kummitusjutud.

Folkloristikas ja zooloogias kasutatavaid süsteeme ja sõnastusi moderniseerib Enn Vetemaa oma esoteerilises teoses „Eesti luupainaja-aabits” (1993). Indrek Hargla ajaloohõngust kantud maavillane tondijutt „Koobassaare heinaküün”

(2000) on pildike minategelase armastusidüllist vanas heinaküünis, mida külastab kummaline olevus ning mida ümbritsevad liikuvad varjud ja seletamatud hääled.

Müstilised sündmused ja juhtumid leiavad aset Aime Maripuu lühiromaanis

„Maarjamäe lossi kummitused” (2008), mis elustab hirmutavaid lapsepõlve-mälestusi, ent esitab ühtlasi noore naise eneseotsimise loo. Tondinarratiive pakub Kersti Kivirüüdi kogumik „Kaku kabel ja teisi tondijutte” (2011), milles tänapäeva olustikus tegutsevad kurjad vaimud ja põrgulised, leiavad aset mor-biidsed juhtumid, veidrad surmad ja juhuslikud ajaränded. Rohkesti leiab tondi- ja kummituslugusid lastekirjandusest (H. Käo, L. Tungal, H. Vilep, J. Püttsepp, S. Laidla jt), nooremale lugejale adresseeritud õudusjutte koondab „Eesti kolli-juttude ja -salmide kuldraamat” (2014).

Henno Käo „Dondijutud” (1993), autori määratluse kohaselt „õudselt jubedad lood” krattidest, kollidest, kummitustest, kodukäijatest, luupainajatest ja paljudest teistest folkloorse ja vaba fantaasia olenditest, jälgivad esmajoones nende koha-nemist tänapäeva linnaoludega. Tavalisi loodusseadusi eiravad materialiseerunud õudus- ja hirmukujud on pandud tegutsema üleminekuaja bürokraatia tingi-mustesse (nt nõiad vajavad luua- ja töölube, tondid küüditatakse elama uuselamu-rajoonidesse), naeruvääristamaks allegoorilises võtmes reaalelulisi absurdsusi.

Üleloomulikud fantaasiaolendid, puutudes kokku inimeste argimaailmaga, täidavad mitmesuguseid rolle: ehmatavad uskmatuid linnakodanikke, õpetavad ulakaid koolipoisse, hirmutavad hauarüüstajaid, karistavad valerahategijaid jne.

Käo tondid käituvad justkui paralleelmaailma saadikud, kes ilmuvad inimeste maailma teatud avauste kaudu (neist sagedasim on peegel, mille tagune elab omaette elu) ning elutsevad keldrites, pööningutel ja surnuaedades kui

püsi-asukad. Eelkooliealisele lugejale suunatud muinasjutus „Väike kahvatu kummitus” (1994) tegeleb Käo laste hirmude teemaga, pajatades loo üksinduse käes kannatavast kartlikust kummitusest, kes lõpuks vapra teo sooritab ja see-läbi sõbra leiab. Poploorseid olendeid, kes on küll rohkem naljaka- kui õudse-võitu, kohtab paljudes Käo raamatutes, näiteks „Ahjukoll ja teisi lugusid” (2003), milles tegutsevad tänapäeva kratid, nagu korterikratt, autovirutaja, liisinguleo, aktsiahänd ja bensupuuk. Seda, et suur hulk Käo raamatute tegelaskonnast liigitub tontide- ja vaimudemaailma, rõhutab kriitika korduvalt (Niitra 2004;

Urmet 2004).

Kummitus Kummi on peategelane Edgar Valteri autoriraamatus „Ahhaa, kummitab!” (1995), mille tegevustik leiab aset kunstniku ateljees: räägitakse kunstist, loomisest ning sellega seonduvatest probleemidest. Situatsioonikoomikat lisab asjaolu, et peale kunstniku võime kujutada reaalset pildil, on sõbralikul ja humoorikal Kummil võime kujutatut elustada. Seevastu Leelo Tungla vaimukalt pilavates moodsates tondijuttudes, mis on koondatud raamatusse „Kollitame!

Kummitame! ehk Kollikooli kasvandike juhtumisi tänapäeval” (1997), võib lisaks ammu tuntud rahvapärimuslikele olenditele (koduvana, sookoll, tont, kratt, härjapõlvlane, koterman, ahjualune jt) kohata nüüdisfolkloori tegelasi (trükikurat, toompealine, arvutikoll jt). Sotsiaalsele taustale asetub Aino Perviku allegoori-line mõistulugu „Maailm Sulelise ja Karvasega” (2000), kus rahvapärimuslike fantaasiategelaste (Suleline ja Karvane, Puhuja ja Õudik, müütiline Must Munk ja Vanaliba) kaudu võetakse vaatluse alla tänapäeva ühiskonna kitsaskohad, nagu ahnus, mõtlematus, omakasu, võimuvõitlus, manipuleerimine, julmus, asotsiaalsus ja narkomaania.

Eriskummalise tegelase leiab Kalju Saaberi jutustusest „Luukere Atu” (2001), kus inimlike joontega kodutu luukere püüab välja selgitada oma minevikku, et siis rahus teispoolsusse lahkuda. Argiolustiku taustale asetatud humoristlikud kooli- ja linnalood ei pakata siin õudustundest, vaid fantastiline tegelaskuju tegutseb tavainimeste keskel iseenesestmõistetava sõbralikkusega, vahel siiski ka kollitades ja hirmutades. Heiki Vilepi väikelastele adresseeritud triloogias

„Kapiukse kollid” (2003), „Kapiuksekollid jälle platsis” (2006) ja „Kapiukse-kollid planeedil X” (2009) fantaseeritakse vembukatest, kapjade ja sarvedega kollidest, kes tekitavad korralagedust nii väikese poisi mängutoas, tema onu ehitusplatsil kui ka kaugel planeedil. Siiri Laidla „Apteegitont Aavi” (2006) lugudes on realistlikusse põhimiljöösse põimitud ebatavalise olendi, s.o lõbusa ja heatahtliku tondi seiklused. Tontide paralleelmaailmast saab aimu ka sama autori „Toometondu” (2012) lustakate lugude kaudu, mis elustavad Tartu vaimu(de)ga seotud lokaalse pärimuse. Õudusjutu sugemeid, peamiselt rahutute hulkuvate vaimude ja kummituste askeldusi põimib tõsist surmateemat puudu-tavasse põnevusloosse „Kutsutud külaline” (2010) lastekirjanik Wimberg.

Seiklusliku sisuga loo sadamas elutsevast kotermannide veidrikperest on kirja pannud Aino Pervik raamatus „Klabautermanni mure” (2012).

Erinevalt oma folkloorsetest teisikutest on lasteõudusjuttudes moodsad kummitused ja tondid (nt arvutialune, trükikurat, luukere, veskitont, apteegi-tont) hoopis rohkem isikustatud, esile on toodud nende omavahelised suhted,

kuuluvus, rollid ja muu inimkäitumisele omane. Tontlikud olevused jutustavad tähtsatest asjadest, jagavad õpetussõnu, aitavad karistada, teevad vigureid ja koerusi, lõbustavad kaaslasi, avanedes paljuski karakteri- ja situatsioonikoomika kaudu. Käivitades närvekõditava sündmuste ahela, edastavad vaimolendid tihti-peale autori sõnumit ja kannavad pedagoogilist rolli (Kumberg 2010: 19).

Rahvapärimuses neile omistatud pahatahtlikkuse, õeluse ja kurjuse asemel on lastejuttudes sellised tegelased enamasti heasoovlikud, abivalmid ja humoorikad, kuigi nende „töö” spetsiifika tõttu mõistavad inimesed neid sageli valesti. Folk-loorse fantastika tegelasi lastejuttudes üldjuhul deheroiseeritakse, olendite õudustäratavust mahendatakse, üleloomulikkusele eelistatakse imepärast.