Žanriruum ja selle dominandid

Tavapäraselt on narratiivse žanri määratlemise kolm peamist telge vorm, sisu ja funktsioon. Vorm (süntaks) viitab mis tahes teksti puhul äratuntavatele struk-tuurielementidele ja väljenduslaadidele, kujundades ootusi teksti sisu (seman-tika) suhtes, millelt eeldatakse näiteks temaatilist või ideelist äratuntavust.

Narratiivse žanri funktsioonid (pragmaatika) määrab kindlaks omakorda kul-tuurikogukond, täpsemalt reaalne lugeja või kriitiline ekspert, kes asetab žanri diskursiivsesse kultuuritervikusse. Žanriteoreetilisest vaatepunktist moodustavad teksti vorm, sisu ja funktsioon tekstuaalse žanriruumi, mis tähistab sellist kirjanduslikku abstraheeritud struktuurimudelit, peamiselt tekstisiseste tasandite ja nendevaheliste suhete süsteemi, mis on seostatav mingi kindla dominandi või nende rühmaga, mida üha uuesti korratakse või varieeritakse.

Roman Jakobson, kes vaatleb kunstilise teksti dominante hierarhiliselt, üld-juhul funktsioonikeskselt ja puhtkeelelise materjali alusel, märgib järgmist:

„Dominanti võib defineerida kui kunstiteose fookustavat koostisosa, mis valitseb, määrab ja transformeerib ülejäänud osi. Just dominant tagab struktuuri tervik-likkuse” (Jakobson 2014: 240). Tema käsitluses on dominant justkui tsentrali-seeriv telg või determineeriv funktsioon, mille suhtes teised tekstielemendid omandavad tähenduse ja mis võimaldab lugejal konstrueerida tõlgendusliku terviku. Juri Tõnjanov omakorda rõhutab dominandi ja kirjandusliku tähenduse seotust: „Kuna kõik tekstisüsteemi elemendid pole vastastikuses võrdväärses suhtes, vaid teatud elementide – dominantide – rühm on asetatud esiplaanile, allutades enesele ülejäänud elemendid, siseneb teos kirjandusse ja omandab kirjandusliku funktsiooni just selle dominandi kaudu” (Tõnjanov 1977: 275).

Kahtlemata võib igast tekstist leida elemente, mis käituvad kui dominandid.

Žanridominantidena (generic dominants) tuleb mõista žanritekstidele ise-loomulikke tekstielemente, mis loovad ettekujutuse ajalooliselt kujunenud abst-raktsest žanriruumist. Autori vaatenurgast moodustavad žanridominandid kirju-tamiseks sobiva tekstuaalse ruumi või kirjandusliku maatriksi, mis võimaldab luua traditsioonil põhinevaid žanritekste. Lugejale on žanridominandid justkui tekstuaalsed konstandid, mis lülitavad iga konkreetse teksti kindlasse lugemis-registrisse. Nõnda keskendub kriminarratiiv mõistatuslikule kuriteole, mille käigus jutustaja jagab vastuolulist infot, et viivitada ootamatu lõpplahendusega;

õudusjutu keskmes on pingelised olukorrad, kus normaalsust ohustavad seleta-matud või üleloomulikud jõud; teadusulme seevastu pakub ajahüppeid kaugesse tulevikku, kirjeldades kontakte võõrplaneetide asukatega. Seega põhineb žanri-dominant enamikul juhtudel kas süžeetüübil, tegelaskujutuse eripäral või narra-tiivi aegruumilistel aspektidel. Jerry Palmer (1991: 124) jõuab järeldusele, et žanrit võib vaadelda nii dominantsete žanritunnuste seeriana kui ka mudelina, mis määrab, millise funktsiooni tekstielemendid struktuuritervikus omandavad.

Seega funktsioneerib iga konkreetne žanritekst küllaltki keerulisel viisil:

lihtsamal kujul žanridominantide hierarhiana, keerulisemal kujul aga kunstiliste võtete paljutasandilise ja lõimitud süsteemina⁹.

Žanridominantide ajalooline järjepidevus, nende pärinemine varasematest ajastutest annab Mihhail Bahtinile (1999: 281) põhjust kõnelda objektiivsest žanrimälust (generic memory), mis kannab endas dialoogil põhinevat aru-saamist žanri ajaloolistest seaduspärasustest, tekstuaalsete omaduste ja funkt-sioonide katkematusest ning korduvusest. Diakroonilisest vaatepunktist on žanrimälust juhinduvad tekstid mõistetavad kui skemaatilised „traditsiooni-tekstid” (Torop 2000: 41), sest neisse on kätketud järjepidevus ja põhjuslikkus, mis ühendab neid eelkäijate ja järeltulijatega. Traditsiooniteksti loomuses on võimendada žanrispetsiifilisi põhimõtteid ja keskenduda ajalooliselt eriomaste tunnusjoonte säilitamisele, erinevalt „geneesitekstist” (ibid.), mille poeetika on subjektiivsust ja juhuslikkust peegeldav implitsiitne süsteem, mis otsib uuen-duslikke elemente. Mida rohkem on tekstis ajalooliselt kinnistunud žanridomi-nante, seda žanripuhtam see tundub; mida juhuslikumalt need ilmnevad, seda ebamäärasemaks teksti žanripiirid jäävad. Kuigi ajalooliselt määratud žanrimälu võimaldab luua traditsioonikindlaid žanritekste, tagab žanr Bahtini (1999: 106) veendumuse kohaselt kirjandusprotsessi unikaalsuse ja katkematu järjepidevuse.

Kirjandusteaduse seisukohalt on žanridominante sedastav tekstianalüüs viljakas käsitlusrakurss, mis võimaldab eri ajastutesse ja kultuuridesse kuulu-vaid teoseid vaadelda komparativistlikult, asetades nad tõlgenduslikku dialoogi.

Nii võib Aldous Huxley romaanist „Hea uus ilm” (1932) ja Meelis Friedenthali teosest „Kuldne aeg” (2005) kõrvutavalt kõnelda düstoopiažanri võtmes. Mõle-mad teosed loovad läbinisti negatiivse, ohtliku ja depressiivse pildi tuleviku-ühiskonnast, kus tegeldakse inimeste uutmoodi orjastamise, eelkõige psüühilise allasurumisega ning näidatakse kõrgtehnoloogiale rajatud geneetiliste mani-pulatsioonide võimalikkust. Mõlemad autorid tõstatavad teravaid ontoloogilisi küsimusi tulevikumaailmast ja -inimesest, rõhutavad võimumehhanismide brutaalsust ja humaansete väärtuste allakäiku, näitavad inimliku mõõtme moon-dumist millekski tehislikuks, mille käigus inimene justkui konserveeritakse nii intellektuaalses kui ka emotsionaalses plaanis. Lõppkokkuvõttes konstrueerivad nii Huxley kui ka Friedenthal allegoorilisel viisil ohumudeli, kus tänapäeva maailma negatiivsed tendentsid on võimendatult projitseeritud tulevikku. Mõle-mad romaanid, näidates tulevikumaailma hirmutavat tõde, mängivad düs-toopiale omaste žanridominantidega.

Selline tekstide lähedusel või sarnasusel (mitte aga žanritekstide olemuslike tunnuste kindlakstegemisel) põhinev žanrikäsitlus on tänu võlgu psühholing-vistikast pärit prototüübiteooriale, mis vaatleb kategooriaid teatud ulatuse või vahemikuna, kus on võimalik eemaldumine tüüpilisest esinemusest ehk proto-tüübist vähem tüüpilise ehk perifeerse suunas (Hegerfeldt 2005: 44–45). Proto-tüüpi võib ette kujutada olemasoleva kategooria idealiseeritud abstraktsioonina:

9 Mihhail Bahtin näiteks määratleb kirjandusžanrit kronotoobi mõiste kaudu, pidades silmas kunstilisele tekstile omast ja ruumisuhete olemuslikku seost, „ruumi- ja aja-tunnuste kokkusulamist mõtestatud ja konkreetseks tervikuks” (Bahtin 1987: 44).

see põhineb kas eeskujudel, s.o mällu talletunud aktuaalsetel näidistel või kõige tüüpilisemate tunnuste fiktiivsetel kombinatsioonidel. Prototüübipõhine lähene-mine sobib kirjandusžanritele võrdlemisi hästi, sest käsitab kategooriate piire mitte selgete lõigetena, vaid „häguse alana, mida ei saa defineerida vajalike ja piisavate tingimuste kaudu” (Chandler 2000: 3). Ühe kategooria tunnused hõl-mavad suurt ala, kus kesksed näited – prototüübid – võivad muutuda sujuvalt perifeerseteks ja žanripiirid hajuvad. Ühe žanrikategooria perifeersed näited tingivad omakorda tõlgenduste erinevuse: vaadeldav tekst paigutatakse küll ühte, küll teise kategooriasse. Selline prototüübipõhine käsitlusviis arvestab ka lahkarvamusi, mida kriitikas sageli ette tuleb. Kohustuslikel elementidel basee-ruva jäiga definitsiooni asemel tagab see sootuks paindlikuma lähenemise, mis rajaneb tüüpiliste, kuid mitte kohustuslike tunnuste kogumil. Tekst on sel juhul vähem või rohkem žanri prototüüpne juhtum.

Žanrist kõneldes tuleb arvestada prototüübiteooria väidet, et peale prototüüp-sete tunnuste võivad ka perifeersed jooned toetada kategooria seesmist sidusust.

Prototüübiteooria lõikub siin Ludwig Wittgensteini perekondlike sarnasuste (Familienähnlichkeit) teooriaga, mis põhineb ideel, et ühe kategooria (žanri) liikmetel pole mitte üht ühist tunnust, vaid et need liikmed suhestuvad üks-teisega mitmel viisil: „me näeme keerukat võrku, mille moodustavad üksüks-teisega osaliselt kattuvad ja ristuvad sarnasused” (Wittgenstein 2005: 62). Perekond-likku sarnasust tõendavad Wittgensteinil kõikvõimalikud mängud: laua-, kaardi-, palli-, olümpiamängud jne. Kõik need mängud on mingil viisil omavahel seotud, kuid igat rühma järgmisega võrreldes võime näha, „kuidas sarnasused tärkavad ja kaovad”. Tulemus on see, et sarnasuste keeruline võrgustik kattub ja ristub, seda nii üldisemal kui ka detailsemal tasandil. Neid sarnasusi nimetabki Wittgenstein „perekondlikeks sarnasusteks”, nagu seda on näiteks pereliikmete kasv, näojooned, silmade värv, kõnnak, temperament, mis samuti samal viisil osaliselt kattuvad ja ristuvad (ibid., 62). Üks tekst sisaldab harva (kui üldse) kõiki žanrile iseloomulikke tunnuseid, kuid ometi on tal vähemalt üks tunnus, mis seob teda žanri kui perekonnaga.

Niisiis, žanrid ilmutavad end mitte klasside, vaid perekondadena. Seda oma-dust selgitab Alastair Fowler: „Kirjandusžanrid on justkui hägusa või laiali-valguva servaga kontseptsioonid, mis sobivad sellise lähenemisviisi näiteks.

Žanri esindajat võib seega vaadelda kui perekonna liiget, kes on teiste liik-metega ühendatud perekonnanime kaudu, kuid ometi eri viisil, ilma et neil kõigil oleks ühte üleüldist jagatud tunnust.” (Fowler 1997: 41). Ühtlasi oletab ta, et lugejad õpivad žanreid tundma järk-järgult, toetudes alateadlikult just perekondlikule sarnasusele. Kuigi Wittgensteini kontseptsiooni kohaldamist žanriteooriale on kritiseeritud (nt Swales 1990: 51), on žanriteoreetikud seda lähenemisnurka siiski arvestanud, sest see võimaldab loobuda jäigast metodo-loogilisest dualismist ja vaadelda žanre tüüpidena, mis omavahel servamisi kattuvad.

Žanriruum on ajalooliselt kujunenud abstraktne mudel, mis koondab sarnaste tunnustega tekstid – nn žanritekstid – mastaapseks korpuseks. Kriitilist lähene-misviisi rakendades kiputakse žanritekste kohtlema nii, nagu need moodustaksid

hermeetilise ja iseseisva terviku, mille elemendid moodustavad suletud süsteemi, omamoodi kaanoni. Žanri vaatlemiseks ajaloo raames, st diakroonilisel viisil, on vaja tuvastada konkreetse žanri ulatus, selle ruumilised parameetrid ja žanri-looline dünaamika. Kui käsitleme žanriteksti sisulis-vormilise, korduste kaudu püsiva ja kindla ajaloolise perioodi ideoloogiat peegeldava tekstuaalse ruumina, siis selline lähenemisnurk taandab lugeja ilmsesti naiivse ja piiratud isiku rolli, mille rehabiliteerimine jääb juba retseptsiooniesteetika ülesandeks.