Vaba fantastika

Vaba fantastika (unlimited fantasy) viitab fantaasiakirjandusele, mis pole eel-datavalt milleski piiratud ega ainestiku poolest kammitsetud, vaid juhindub inimliku ettekujutamisvõime avarustest ja sügavustest, esmajoones autori

originaalsest fantaasialennust, mida väljendatakse fantastiliste kujundite kaudu.

Võrreldes folkloorse fantastikaga on vaba fantastika kahtlemata piiritlematum kujutamislaad, mis annab kirjanikele vaba voli mängida kujutlustega, kartmata sealjuures raamistavaid norme ja tavasid, keelde ja piiranguid. Lugejalt oma-korda eeldab vaba fantastika hoolast tähelepanu, et kohaneda tekstuaalse maa-ilma seaduste ja loogikaga, teose kujundisüsteemiga. Ilmselgelt on vaba fantastika fantaasiakirjanduse tuumseim alaliik, mis tihtipeale põimib endasse paljude teiste žanrite tunnusjooni. Üldjuhul ei pruugi vaba ja folkloorne fantastika olla selgelt eristatavad ega vastandatavad, vaid sageli need kujutamislaadid segunevad, tekitades üllatavaid ja koomilisi tekstikooslusi. Vaba fantastika võtteid võib näha paljudes postmodernistlikes tekstides, mis intertekstuaalsel viisil töötlevad teada-tuntud jutusüžeesid (nt A. Carteri ümberkirjutused Punamütsikese muinas-jutust või P-E. Rummo ümberpööratud muinasjutud kogumikus „Kokku kolm juttu”). Kirjandusžanr, kus tavapärastele muinasjututunnustele lisaks kasutatakse autorifantaasiast sündinud vaba fantastika elemente, liigitub fantaasiamuinas-jutuks.

Suurejoonelise fantaasiamuinasjutuna võib käsitleda Robert Vaidlo lasteraa-matut „Lood Kukeleegua linnast” (1965), kus mänguline joonismaailm on üles ehitatud iseäralikul viisil. Nimelt asub see keerulise ruumikonstruktsiooniga paralleelmaailm Toamaa Lauaaladel, täpsemalt lugejale tuttaval töö- või kirju-tuslaual, mida juhib ja korrastab lapse kui demiurgi fantaasia. Laual olevasse joonistusplokki on joonistatud Kukeleegua linn koos selle sümpaatsete ela-nikega, nagu viisakas noormees, naljakas mammi, prillidega tark onu, agar militsionäär. Joonistatud tegelaste kõrval võib kohata veel muidki asjaosalisi, kes elavad lapse kirjutuslaual ja mänguasjakastis. Kuigi joonistusplokis asub kahemõõtmeline Jooniamaa, on selle elanikud võimelised liikuma ka tavamõõt-melises ruumis – seega on joonistused ellu ärganud, materialiseerunud. Huvitav nihe tekibki just siis, kui Jooniamaa elanikud puutuvad kokku teise maailma ehk päriseluga, mida kujundab mängiv laps. See kokkupuude on teinekord ohtlik või isegi saatuslik, sest kedagi lihtsalt võidakse sellest maailmast kustutada või eemaldada. Samas ei suuda pärisinimese „pilk” näha, kuidas need joonistused ja mänguasjad oma maailmas toimetavad. Fantastiline elu sõna otseses mõttes keeb ja kobrutab raamatu lehekülgede vahelt välja. Nutikat sõnaloomet pakub autor tegelaste ja tegevuskohtade nimede valikul: seersant Tirr, kriipspoiss Pinn, emand Tsirpa, väike nukk dr Meerike; pinali sisemus ehk Penaalia, raamatu-riiulid ehk Raamatumäed, kapi sisemus ehk Kapimaa, tasane põrandapind ehk Tsirkumandria ja veel muud paigad.

Jooniamaa harmooniat ohustavad aeg-ajalt nürinaadid ehk nürid pliiatsid, millega sirgeldab väike Kaarel. Tema käe läbi sünnivad Jooniamaale koletised, näiteks pahatahtlik Bul-Mull, kellest püüavad võitu saada nii kummipoisid kui ka Tindi-Kustu. Teritamine kasvatab nürinaadid ümber tublideks tergideks, millega joonistab tüdruk Kersti. Tegevustikus on põnevust: eksimisi, napilt pääsemist, reise ohtlikesse paikadesse. Maagilis-realistliku imedemaa kõrval ei puudu ka allegooriline tasand, mis vihjab ida ja lääne ühiskonna konfliktile, sõjaohule ja võidurelvastumisele, 1960ndate ajavaimule laiemalt, mille oluline

osa on kosmoseraketiga lendamine ja kosmodroomi rajamine. Vaidlo on loonud omalaadse sotsiaalpoliitilise utoopia, mis naljakal ja elegantsel viisil pildistab ümber nõukogude tegelikkust. Kahtlemata on Vaidlo eesti kirjanduse üks võimsaimaid utopiste, kelle teos pakub paralleele Edwin A. Abbotti romaaniga

„Lapikmaa: mitmemõõtmeline lugu”. Mängulis-fantastiline joonismaailm jätkub Vaidlol teoses „Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” (1971), kus mänguasjade seltskond võtab kummipaadiga ette teekonna Rõmuuta saarele. See maiustustest tehtud saar osutub hoopis antiutoopiliseks paigaks, milles on alltekstina äratuntav totalitaarne, hirmule ja karistusele rajatud ühis-konnakorraldus, mis meenutab kommunistliku utoopia äpardunud mudelit.

Läbinisti fantastilist kirjutamislaadi, mida täiendavad autori enda mõtlemist ja kujutlemist ergutavad illustratsioonid, esindab Henno Käo, eesti lastekirjan-duse kõige järjekindlam ja luksuslikum fantasöör. Alates esimesest raamatust

„Suure kivi lood” (1985), mis segab pseudoautobiograafilises võtmes realismi unenäoliste ja viirastuslike elementidega, mängib mänge aja ja ruumiga ning põimib tegelikkusse kõhedat kosmilist salapära, on Käo looming muutunud järjest fantaasiarikkamaks ja mitmekihilisemaks. Tema loodud tondid, kummi-tused, kollid, vampiirid, ärihaid, tulnukad kosmosest, eelajaloolised olendid ja paljud teised kujud tegutsevad üsna inimlikult, kuid mõjuvad valdavalt koomi-liselt. Käo fantaasia on rahutu ja seikluslik, sellest võib leida nii folkloorset kui ka teaduslik-fantastilist ainestikku. Reaalsust pahupidi pöörates, kuid seeläbi tänapäeva ühiskonna probleeme ja võimalikke ohte mõtestades jõuab see sageli absurdi või teiseneb veidraks liialduseks. Neisse fantaasiamaailmadesse on kätketud kirevus ja kihilisus, mis ühendab nii selle, mis on päris, kui ka selle, mis vaid näib. Eri fantastikatüüpe segab ta raamatus „Oliüks” (1989), milles Kuu tagumiselt küljelt pärit kosmosehulkur Oliüks maailmaruumis suure supi-taldrikuga seikleb ja paljude veidrate olenditega kohtub.

Vaba ja folkloorse fantastika kokkukõla realismiga demonstreerib Andrus Kivirähk peaaegu kõigis lastele kirjutatud raamatutes. Vaba fantaseerimise ilu ja võlu on tunda tema esimeses lastejutus „Kaelkirjak” (1995), kus vaimuvaesed ja naeruväärsed, vaid mustvalgeid skeeme tunnistavad argiasjadega hõivatud lapsevanemad ei suuda mõista oma fantaseerivat tütart, kes igavusest sõbrustab Tõnise-nimelise kõhuussiga. Lapse fantaasiamaailmas saavad kraanadest kael-kirjakud ja koertest lõvid – groteskse poeetika kaudu näidatakse laste ja täiskas-vanute mõttemaailma erinevust. Väljendamaks toetust lapse absurdifantaasiale, muudab autor teose finaalis lapse kujutluspildid tegelikeks, ületades sel viisil fantastilise kahtluse ja üleloomuliku maailma vahelise piiri. See, et õigeim elamis- ja mõtlemisviis on fantaasiarikas, piirideta ja kõiki võimalusi lubav, näib olevat kivirähkilik kreedo.

Postmodernistlike joontega kogupereraamatus „Sirli, Siim ja saladused”

(1999) käsitleb Kivirähk tavaelu probleeme fantastika võtmes, kuid erinevalt Käost ei keskendu ta mitte ühiskonnale üldiselt, vaid selle intiimsemale üksu-sele, perekonnale. Pealtnäha ühe tavalise, linnamajas elava pere liikmed suudavad luua oma imemaailma, kus nad oma unistusi realiseerivad: isa on oma salamaa-ilmas meistersportlane kõikidel aladel, ema kujutleb end muinasjutumaa

kuningannaks imeilusas lossis, Sirli sõidab oma unelmais pilvedemaale, kus teda ootavad pilvebaleriinid, Päike ja Kuu, Siim kui päästjavõlur võitleb oma võlumaal koleda draakoni ja pahatahtliku nõiaga, kojamees on enda võlumaa-ilmas Vetevalla Prints, seevastu majanaaber härra Lammas pole väidetavalt unistusteks võimeline, kuid kirjutab karmi sisuga raamatuid. Fiktsionaalsus seostub siin kujutlusvõimega: mida päriselt pole olemas, see mõeldakse olevaks;

mis on läinud halvasti, see lahendatakse kujutluses õnnelikult. Unistuste dimen-siooni pääseb sealjuures täiesti igapäevaste ruumide kaudu, näiteks auto taga-istmelt, lastetoa laua alt, kortermaja liftist, kodutagusest lepistikust või luua-kambrist. Unistuste maailma portaal ehk avaus paotub igaühele, kelles on säilinud lapselik fantaasia, võime uskuda ja ette kujutada. Fantastilis-realistlikul meetodil viib Kivirähk oma tegelased tuttavalt tõsieluliselt tasandilt sümboolsesse fantaasiamaailma, kus avanevad ootamatud ja naljakad olukorrad, imepärased juhtumid. Reaalsusest põgenemine (eskapism) ja unistuslike heaolupaikade loomine (utoopia) võimaldavad nii autoril kui ka lugejal siseneda vaba fan-tastika mõõtmatusse universumisse.

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa loodud fantaasiakarakteri – koeraplika Lotte kuju – elustab Kivirähk raamatutes „Lotte reis lõunamaale” (2002) ja „Leiu-tajateküla Lotte” (2006), milles kujutatud kõrgfantastiline maailm on „lõputult avar nii pikuti, laiuti kui sügavuti, paikade ja eluviiside mitmekesisuse poolest justkui võrreldav inimeste planeediga” (Müürsepp 2005: 44). Selles utoopia-maailmas puuduvad vägivald ja märul, nii nagu ka hea ja kurja igipõline vastas-seis, ning valitseb positiivsus, mida täidab lõbusus ja põnevus. Kummaliste tee-kondade käigus kohtab lugeja ennenägematuid imeelukaid, keda autor on muhedalt ja veidralt antropomorfiseerinud: elevandid on pisikesed ja sinikarva-lised, mäe sees tegutseb käbedate vihmausside ratsavägi, majakavahina töötav karu lendleb Unemaal kui liblikas, Lotte tilluke sõber osutub ühtäkki dino-sauruseks, sitikas tahab maakaardist maitsva tordi valmistada, soopõhi näib sooloomale sootaevana, higistavad pingviinid hülgavad oma sabakuued, eelis-tades kanda lillelisi lühkasid ja õlgkübaraid. Enneolematutest ideedest tiine on Lotte enda leiutajavaist: nii iseenda kui ka kaaslaste elujärge parandab ta

„tsiviliseeritud inimese” kombel mitmesuguste tehniliste hüvedega. Absurdini viidud olukorrad ja hüperboolsed kujundid, mis võimaldavad argipäeva vaadata läbi fantaasiaprillide, on siingi Kivirähki kaubamärgiks. „Lotte” fantaasiamaa-ilm soosib lapse vabadust, laeb teda emotsionaalselt ning sisendab positiivset ellusuhtumist. Lotte fantastilised seiklused jätkuvad animafilmi põhjal kirju-tatud Janno Põldma raamatus „Lotte ja kuukivi saladus” (2015).

Vaba fantastika puhang jõuab viimase kümnendi eesti noorteromaanidesse.

Heidi Raba kirjutab põneva imeulmetriloogia („Lili Remma ja gongapuu-haldjas”, 2011; „Lili Remma ja unehiilija”, 2012; „Lili Remma ja purpurkuu-lased”, 2013), mille peategelane, 15aastane Lili seikleb koos sõpradega veidrates paralleelmaailmades, võideldes inimeste maailma tagasipöördumise nimel nõidemanda, unehiilija ja allilma valitsejaga. Fantaasiaromaanile kohaselt satub tegelaste kätte võluesemeid (sh rubiinpunane kivi, mis avab maailmade-vahelisi väravaid), seistakse silmitsi ebamaiste olevustega, kogetakse musta

maagiat, võimu ja armastust. Eepilist fantaasialugu aimub Mann Loperi debüüt-jutust „Meister ja õpipoiss” (2014), kus idamaise atmosfääriga üleloomulikus maailmas saab võimsa Väega noor kangelane oma esimese õppetunni ning kogeb kannatusi armastuse ja sõpruse otsinguil.