Absurdimuinasjutt ja koomiline fantastika

Fantaasiakirjanduse alamžanr absurdi- ehk nonsenssmuinasjutt (nonsense fairy tales) kujutab sageli just muinasjutuvõtetele tuginedes ebaloogilisi või kentsakaid olukordi, tavatuid sündmusi ja veidraid tegelasi. Absurdimuinasjutt rõhub mõttetusele ja ebaloogilisusele, paradoksaalsetele seostele, grotesksele poeetikale, ent sellel on tihe seos ka mängulisuse ja loovusega. Absurdsena võivad mõjuda arutud liialdamised ja kokkusobimatud ühendamised (nt Kai-nimelise tüdruku sõbrustamine oma kõhuussiga), võimatuna tunduvad otsimised või ihaldamised (nt Pipi otsib spunki, Siim tulist jäätist), tavatu funktsiooni rakendamised (nt Oliühe kosmoselaevaks on supitaldrik; punane tolmuimeja näib kui draakon) või ebahariliku rolli omistamised (nt karu, kes töötab mänguasjamuuseumis direktorina; viis tarka kassi, kes osutuvad vanatädi ära-nõiutud lasteks) jms. Äärmuseni viidud olukorrad ja grotesksed tegelaskujud peegeldavad enamasti ümbritseva maailma veidrusi ning annavad tunnistust autori omanäolisest reaalsuskogemusest. Mõistagi on kunstiline absurd vaid subjektiivselt tajutav, sõltudes nii üldistest kultuuritavadest kui ka igaühe isiklikust maailmatunnetusest.

Oksüümoronliku pealkirjaga lasteraamatus „Tuline jäätis” (1978) arendab Iko Maran absurdimuinasjutu laadi, arutledes võimaliku ja võimatu paradok-saalse suhte üle ning pakkudes mõtlemisloogikast lähtudes kõikvõimalikke mitmikolekuid ja metamorfoose. Paul-Eerik Rummo töötleb lastejutukogus

„Kokku kolm juttu” (1974) muinasjuttude raudvara, esitades äraspidised ver-sioonid kolmest karust, kolmest põrsakesest ja seitsmest Lumivalgest. Muutes tuntud lugude asjaolusid ja tingimusi, panustab Rummo väliselt lihtsale vigurdamisele, kuid näib sellega taotlevat klassikaliste muinasjutumüütide murdmist. Sõna- ja mõttemängulises muinasjutukogus „Muinasjutud kristall-kohvris” (1979) rakendab Kalju Kangur pahupidisuse võtet, mis rajaneb lapsele tuttavate nähtuste ja sõnade tavatutel seostel. Ebatavalised fantaasiaolendid sekkuvad realistlikesse olusuhetesse Leelo Tungla raamatus „Kollitame!

Kummitame!” (1997) ja Henno Käo jutukogus „Napakad jutud. Postpõder-nistlik raamat” (2003). Pahupidisuse ja absurdi võtet rakendab Markus Saksa-tamm lustakas ulmejutus „Külaline Okidoki planeedilt” (2010).

Absurdsest fantaasiast pulbitseb Henno Käo lasteraamat „Oliüks” (1989), kus sündmustiku asetamine teisele planeedile võimaldab luua usutavamalt eri-pärast ulmemaailma, mille taustal asetatakse kriitilisse valgusse praeguse tsivi-lisatsiooni valupunktid. Kuu tagaküljelt pärit kosmosehulkur Oliüks satub hiidplaneedile Linn, kus inimesed on tehiskeskkonna tingimustes unustanud nii kõne kui ka naeru. Nimikangelane, kes meenutab sisult folkoorset, kuid vormilt

teaduslik-fantastilist tegelast, mõistab, et loomulikkuse taastamise võti peitub lastes, kelles on veel säilinud lootus ja usk. Raamatu järjeks on „Oliüks ärihaide hambus” (1999), kus kosmosekangelane kohtub Signooria planeedi narkovabri-kandi Une-Matiga ja kääbusroti Bossiga, kes võimu ja omakasu silmas peavad.

Kuutagust maailma, mis oma elukorralduselt on enam-vähem identne tavamaa-ilmaga, kujutab Henno Käo „Kaheksajalgade planeedis” (1999). Koomilise ulmejutu „Läbi hõreda kivi” (1999) keskmes on tulnukate ja ajahüpete motiiv, samuti hullu teadlase Sinika Jussi karikatuurne kuju, kelle leiutatud riistapuu viib veidrikust teadlase tulevikku, kus koduplaneeti katab betoon ja klaas.

Astrid Reinla „Miikaeli” (1989) võib lugeda kui absurdijuttu pisut koomilise, kuid ausameelse onu Miikaeli seiklustest ja juhtumustest tundmatu kirjasõbra otsinguil ja hädaohust päästmisel. Harjunud elama tavalises, korrastatud ja loogilises maailmas, satub onu Miikael ühtäkki Hobuse Unenäo maale, st absurdimaailma, kus elutsevad loom- ja lindinimesed ning leiavad aset kumma-lised sündmused. Oht, kus Hobuse Unenägu ähvardab alla neelata kogu tege-likkust, tehakse juhuslikult kahjutuks – kurja jaburuse võidab vaevata näljane lihtsameelsus (Pervik 2000: 17).

Uudset absurdilugude kvaliteeti pakub Piret Raud kogumikus „Natuke napakad lood” (2012), kus inimesi ümbritsevatele esemetele, nagu kallistav kampsun, kartlik mobiiltelefon ja kuri nuga, on omistatud inimtunded ja -käitumine. Hüperboolselt kujutatud tegelaste galeriisse lisanduvad röhitsemist õppiv siga, teepidusid pidavad kalad ja ikebanaga tegelev lehm, ent ka toidu-ained, näiteks joogalembene muna, unelev porgand või sünnipäeva tähistav kringel. Mitmed napid, kuid sügavamõttelised jutud on üles ehitatud vaimukale keelemängule (nõnda söövad seened oma mütsid ära, sest lubatud vihm jääb tulemata). Sarnast sürrealistlikku äraspidisust jätkab Raud lasteraamatus „Teist-moodi printsessilood” (2013), mille jaburatest juttudest koorub välja filo-soofilisi elutõdesid ja -juhiseid.

Koomiline fantastika (comic fantasy) on oma taotlustelt vaimukas ja laadilt humoorikas, mõnel juhul parodeeriv või kogunisti sürrealistlik ulmekirjanduse alamžanr. Koomiline fantastika panustab naljakate situatsioonide ja karakterite loomisele, keele koomiliste tahkude esiletoomisele, pilkavate hoiakute või-mendamisele, ent hõlmab ka teiste tekstide paroodiaid, mängulisi ümbertöötlusi ja järeleaimamisi. Ulmekirjandust, mille esmasihiks on pakkuda kergekaalulist ja meelelahutuslikku, samas ka põnevat ja naerutavat lugemiselamust, sobib nimetada tujuulmeks³⁶.

Koomilise fantastika varasemad näited on Terence H. White’i kuningas Arthuri romaanid, samuti L. Sprague de Campi ja Fletcher Pratti jutulooming.

Naerutavast tujuulmest loob ka ettekujutuse D. Adamsi teos „Pöidlaküüdi tee-juht Galaktikas” (1979) ja T. Gilliami film „Monty Python ja Püha Graal”

(1975). Žanri üks tuntumaid esindajaid on Ameerika ulmekirjanik R. L. Asprin, kelle fantaasiaromaanide sarja „Myth Adventures” koomiline tegelaskond ja

36 Siim Veskimees (2012) on koomilise fantastika nimetamiseks kasutanud mõistet „pula-ulme”.

nende veidrad seiklused näivad olevat inspireerinud Indrek Harglat, nii nagu ka T. Pratchetti paroodiaromaanid Kettamaailma sarjast.

Koomilist fantastikat tasub otsida kodumaisest ulmestki. Rahvuseepose pro-faneeriva ülekirjutuse esitab E. Vetemaa travestias „Kalevipoja mälestused”

(1971); koomilise varjundi rahvuslikule müüdile annab A. Kivirähki teos „Põrgu väravas” (2007), mis kujutab groteskselt Kalevipoja ja Sarviktaadi vanadus-põlve. Veidrikest tegelaspaar Oberg ja Muhel tegutseb Urmas Alase kergema-sisulistes ulmejuttudes (nt „Hea halb päev”, 1990; „Elukad”, 1994), kus hoogsat narratiivi kannab humoristlik põhitoon. Koomilist fantastikat on harrastanud Marek Simpson: tema novell „Projekt Invasioon” (1996) jutustab allegoorilise kosmosemuinasjutu Kaisukarude planeedist, mida ründavad kurjuse seemnete ja aatomipommidega varustatud Pahad (Surm, Nälg, Valu ja Meeleheide), kes ponnistustest hoolimata peavad oma dessandi lilleplaneedile luhtunuks lugema.

Erkki Kõlu paskvill, tõsist žanriulmet pilav ulmejutt „Õnn kaalule, vana!” (2001) pajatab tulnukrassi esindajatest, kes planeedilt planeedile rännates mängivad mõistuslike olenditega kohalikke hasartmänge. Bergi, Trinity, Simpsoni ja teiste eesti ulmeautorite stiili parodeerivad Belials ja Hargla jutukogumikus

„Paroodiad” (2001). Anekdootlikke seiku ja paroodiavõtteid kasutab Belials veel

„Kuller Cato” sarja (1997–2012) lugudes ja kogumiku „Kogu maailma valgus”

(2013) lühijuttudes.

Indrek Hargla huvi koomilise ulme vastu ilmneb juba tema varases loomin-gus, kus tegutsemas on müstilisi juhtumeid stiilselt lahendav Grpowski-nimeline detektiiv-eksortist (kogumik „Pan Grpowski 9 juhtumit”, 2001). Tema lühi-romaan „Tagasi tulevikku IV” (2003) liigitub nii oma meeleolult kui ka tege-vustikult tuntud ulmefilmi paroodiaks, lühiromaan „Jõgeva elavad surnud”

(2011) on seevastu naljakas ja teravmeelne pastišš Maniakkide Tänava zombi-ulme ainetel. Parodeerivat koomikat demonstreerib Hargla aurupungilikus alter-natiivajaloos „French ja Koulu” (2005), kus ühiskondlikus plaanis jutustatakse Suurest Muutusest, st üleminekust Maagia ajastust Tehnika ajastusse. Näiteks kõneldakse teoses automobiilist, mille lukuks ehk valvuriks on ussitaoline olevus nimega Siuru, keda piimaga toidetakse, samuti mainitakse Maavalla arstirohte (nt kõhulahtistit), millest enamik on mugula- ehk kartulimaitselised, pilatakse maarahva saunatamishullust ja laulujorutamist. Naeruväärsuseni üle-võimendatud stereotüübid, milles leidub paras annus rahvuslikku eneseirooniat, on Hargla romaanis üheks oluliseks koomikavahendiks.

Koomiliseks kosmoseseikluseks kvalifitseerub Kent Raju noorteromaan

„Tuntud universum: kadunud Maa” (2012), kus galaktikate lõpututes avarustes kihutab amortiseerunud ruumilaevaga ülevalguskiirusel kamp omanäolisi tege-lasi (teiste hulgas murret kõnelev õlijoodikust saiaröster), kes otsivad nn kadunud maailma, müütilist hällplaneeti Maa. Kogu narratiiv töötab kui ulmefantaasia:

süvakosmos kubiseb planeetidest, mida asustavad veidrad mikro- ja makro-mõõtmetes eluvormid, humanoidid, androidid, intelligentsed masinad. Kogu universum avaneb kui hüperkosmiline ruum, kus toimivad kummalised füüsika-seadused ja pöörased tehnoloogilised lahendused. Hõlpsasti loetav romaan

mõjub kergekaalulise, kuid humoorika ulmesopakana, lõbusa ja lennuka jandina, meenutades oma stiililt D. Adamsi kultusteost „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”.

Jaan Kaplinski lühiromaan „Peatükke eesti rahva esoteerilisest ajaloost”

(2014) teisendab inimpõlvede sügavad tarkused ja tegeliku ajaloo sündmused äratundmatuseni nihestatud nonsenssajalooliseks uurimuseks, mille veider sisu näib ületavat Kivirähki ja Hargla groteskseid fantaasiaid eestlaste mineviku-lisest käekäigust. Kaplinski kummastav omamütoloogia, näiteks kukkur- ja tavaeestlaste liigiline eristamine, tegeleb kõige tõsiseltvõetava esoteerilise üle-kirjutamise ja absurdsesse nihkesse asetamisega, kartmata sealjuures teotada kanoonilist teadust või püha religiooni.