Küberpunk

Küberpunk (cyberpunk), ka küberulme (cyberfiction, cy-fi), on 1980ndate olus-tikus kujunenud teadusliku fantastika postmodernistlik žanr, laiemas plaanis aga popkultuuri (muusika, filmide, telesarjade, arvutimängude) radikaalne allsuund, mis ühendab pungile iseloomuliku äärmusliku sotsiaalse ja moraalse nonkonfor-mismi, anarhilise, vägivaldse ja mässava hoiaku, samuti arenenud infotehno-loogia intensiivse, kuid paranoilise kasutuse. Neologism „küberpunk”⁴⁷, sõnade

„küberneetika” ja „punk” ühendus, kujutab küberruumi, s.o virtuaalreaalsuse ja üleilmsete arvutivõrkude düstoopilist keskkonda, mis nähtusena meenutab Michel Foucault’ (1967) kirjeldatud heterotoopiat, „mitte-kohta” ehk võimatut ruumi.

47 Termin „küberpunk” pärineb Bruce Bethke lühijutust „Cyberpunk”, mis ilmus ulme-ajakirjas Amazing Stories (1983, nr 57/4). Terminid „virtuaalreaalsus” ja „küberruum” võttis kasutusele W. Gibson (Nicol 2009: 165–166). Uuemaid uurimusi küberpungist koondab G. J. Murphy ja S. Vinti toimetatud kogumik „Beyond Cyberpunk” (2010). Eestis on küber-pungi poeetikat lähemalt uurinud Jaak Tomberg (2004a) ja Mehis Kasonen (2013).

Küberpunk näitab süngeid hüperfunktsionaalseid tulevikuühiskondi oma üli-arenenud tehnoloogiaga, aga ka düsfunktsionaalsete või repressiivsete, sageli megakorporatsioonide võimule allutatud sotsiaalsete struktuuridega, labürintlike linna- ja sõjatsoonidega, mis on elamiseks kõlbmatud. Žanrile omased võtme-mõisted on seotud tehnoloogiliste singulaarsustega⁴⁸ (murdepunktidega), nagu arvutivõrk, tehisintellekt, uuenenud inimkeha ja -keel, inimese ja masina süm-bioos, mis kõik võivad koonduda tulevikuindiviidi, s.o küborgi ehk küberneeti-lise organismi uusmütoloogilisse kujundisse. Küborg tähistab postmodernset subjekti, keda kujutatakse eelkõige masina ja bioloogilise olendi hübriidina, ent siiski ehtsalt mõjuva iseseisva kognitiivse teadvusena (nt Robocop, Superman).

Kui inimene on subjektina unikaalne Ainsus, siis küborgi kuju tähistab Mitmust, lõpmatut multiplitseerimisvõimalust. Küberpungi tüüpilisteks tegelasteks on ka kriminaalse taustaga mässumeelne häkker, kes suurkompaniide vandenõusse sattununa vastandab ennast autoritaarsele ja kontrollivale võimule, ja infokuller, kes tehnokapitalistliku infosõja ajastul võib tegutseda küberterroristide käsi-lasena. Küberpunk avab tulevikuinimese identiteediga seotud probleeme, näidates sealhulgas inimese ja masina ühekssaamise, ent ka inimese elektroonilise taas-elustamise ja surmajärgse toimimise võimalusi.

Küberpungi tuumaks on virtuaalsuse – küberruumi – esitamine fiktsioonimaa-ilma põhiüksusena, st postmodernse hüperreaalsusena, mida Jean Baudrillard (1999: 8–10) defineerib kui nüüdisaegset tegelikkust asendavat simulaakrum-maailma⁴⁹, mille mälupangad, moodulid ja mudelid võimaldavad reaalsust luge-matu arv kordi taasluua, kahandades ühtlasi miinimumini võimaluse reaalsust ja imaginaarsust eristada. William Gibsoni järgi toimib küberruum kui maatriks (matrix), s.o kolmedimensiooniline tehisreaalsus, mis loob hallutsinatoorse maa-ilma, mida võivad kogeda kõik sellesse võrgustikusüsteemi sisenejad. Küber-ruum kui arvutisüsteemi kontrolli all olev inimteadvuse sfäär võimaldab näidata, et „maailma” kategooria on küberpungis ontoloogiliselt mitmuslik, ebastabiilne ja illusoorne, see on läbistatud paljudest reaalsustest, mis moodustavad üheainsa sünkroonse hüperreaalsuse. Küberpungis on küberruum muudetud represseeri-vaks tehiskeskkonnaks, foucault’likuks panoptikumiks, mis toimib kui totaalne jälgimissüsteem.

Brian McHale’i (1992: 247) järgi valitseb postmodernistlikku teadusulmet, sealhulgas küberpunki, ontoloogiline dominant, mis tegeleb mitmete maailma-loome küsimustega: mis maailm see on, kuidas on see üles ehitatud, kas on ole-mas alternatiivseid maailmu ja kuidas need toimivad, mis juhtub, kui liigutakse

48 Tehnoloogiline singulaarsus on metafoorne konstruktsioon, mis ühendab teadusulme-lised ja tehnoteaduslikud tulevikutõlgendused diskursuseks, kus mitmed ajalooliselt kinnistunud binaarsed opositsioonid, nagu teadus ja fiktsioon või olevik ja tulevik, on hajunud. Tehnoloogiline singulaarsus loob kompleksse dialoogi teadusulmetekstide, kõrg-tehnoloogilise postmodernsuse, digitaalse kultuuri, transhumanistliku liikumise, patoloogi-lise tehnofetišismi, tarbimishulluse, antifeminismi ja paljude muude nüüdisaegsete nähtuste vahele (vt Raulerson 2013).

49 Teadusulmes tuntakse siinset ja praegust maailma jäljendavaid simulaakrumeid pea-miselt nimetuse „paralleelmaailm” või „alternatiivreaalsus” all.

ühest maailmast teise? Küberpunk, nii nagu postmodernistlik teadusulme üldi-semalt, panustab fiktsionaalse maailma kujutamisse viisil, kus väline ja sisemine ruumimõõde, st reaalsus ja kujutlus eristamatult kokku sulavad. Fredric Jameson (1996: 371) peab küberpunki instrumentaalseks žanriks, mis, ühendades nii postmodernismi kui ka teadusliku fantastika poeetika, toimib hiliskapitalistliku maailma seletamise viisina. Sünteesival moel tasandab küberpunk vahejooni tehnoloogia ja kirjanduse, fiktsiooni ja ajaloo, kõrg- ja populaarkultuuri vahel (Tabbi 1995: 211). Mängides alternatiivsete võimalikkustega, pakub küberulme äratuntavaid siirdeid lähitulevikku kujutavast fiktsioonimaailmast tagasi nüüdis-reaalsusse, näidates, et mis tahes kujutelm tulevikust on asendatav (Youngquist 2010: 53). Küberpunk kui postmodernistliku teadusulme alamžanr on alternatiiv nüüdisaegsele realismile (Nicol 2009: 164).

Illusioonina toimivat küberruumi, mis on hõivanud nüüdisaja inimese taju-maailma, kujutab William Gibson küberpungi kultusteostes „Põlev kroom”

(1982) ja „Neuromant” (1984). Kuigi küberpungi elemente võib leida juba vara-semate kümnendite teadusulmest, tuleb žanri peamisteks autoriteks pidada Bruce Sterlingit, John Shirleyd, Rudy Ruckerit, Lewis Shinerit ja Pat Cadigani.

Neal Stephensoni ja Charles Strossi looming siirdub postküberpunki, kus düstoopilises küberkeskkonnas võideldakse inimese ja tsivilisatsiooni säilimise nimel. Postküberpunk toob esile posthumanistlikke väärtusi uut tüüpi reaal-suses, kus inimese osaks on jagada oma eksistentsi kübertehnoloogiaga. Post-küberpungi alamžanriteks on veel mitmed radikaalsed ja eksklusiivsed punk-ideoloogiad, nagu nano- ja biopunk, mis on sattunud transhumanismi⁵⁰ huvi-orbiiti. Eesti autoritest on küberpunki katsetanud Juhan Habicht, Indrek Hargla, Veiko Belials, Maniakkide Tänav, Kiwa jt.

Juhan Habichti küberulmejutus „Warcraft n_thousand” (1997) tegutsev minategelane liigub kord tõsielu-, kord jälle virtuaalmaailma sfääris – seda kuni hetkeni, mil need tegelikkused eristamatult ühte sulavad ja inimene elektrooni-kasse neeldub. Indrek Hargla küberpunkjutustus „Roos ja lumekristall” (2006), mille motiivid viitavad H. C. Anderseni „Lumekuningannale”, puudutab inimese ja virtuaalmaailma müstilisi suhteid, kus arvutivõrku kasutatakse emotsionaal-seks manipuleerimiemotsionaal-seks, nõidusliku võluväe tekitamiemotsionaal-seks. Jutustuse järg „Ingel ja kvantkristall” (2010) kujutab inimese ja küborgi kummalist armastuslugu, millesse on segatud nii deemonlikud jõud kui ka hiliskeskaegne Burgundia maalikunst. Maniakkide Tänava „Euromant” (2011) on stiilipuhas küberpunk-lugu lähituleviku Eestist, kus minategelane, häkkerite klanni liige, võitleb oma identiteedi eest. „Euromandist” alguse saanud küberpungiliku tulevikumaailma

50 „Transhumanism” (mõnikord lühendatud ka kui H+) osutab alates 1970ndatest mõtteviisile, mille kohaselt tehnoloogiline sekkumine hõlbustab inimkeha transformeerumist millekski inimesejärgseks. Sellist stsenaariumit võimaldavad üldjuhul äärmuslikust teadus-progressist tulenevad bioloogilised, küberneetilised ja mehaanilised kehamoondumised või inimteadvuse ümberkehastumine tundlikuks tarkvaraks, mille tulemusel inimene muutub tehnoloogiliselt augmenteeritud ja oma inimlikkusest vabastatud küberpunkkehaks ehk küborgiks. (Raulerson 2013: 31)

kirjutab sama autor põhjalikumalt lahti romaanis „Mehitamata inimesed” (2013).

Stiliseeritud küberpunkmaailmas, kus leidub mitmeid vihjeid Gibsoni loo-mingule, seikleb Veiko Belialsi jutusarja „Anykey” (kogumikus „Kogu maa-ilma valgus”, 2013) häkkerist peategelane.