Lugeja dialoog žanriga: ootushorisont

20. sajandi teise poole žanriteooriates, kus keskseks kujunevad kirjandusliku tajumisuurimuse ehk retseptsiooniesteetika vaated, tõuseb esile teksti ja selle vastuvõtja dialoogiline suhe. Kui varasemates žanriteooriates tähtsustati teksti fundamentaalsete printsiipide – normide ja reeglite – uurimist, siis nüüd juhindutakse rohkem eeldusest, et žanr on sätestatud vastuvõtja ootuste kaudu.

Selline teksti ja lugeja dialoogilise suhte esiletõus tähendab žanrikäsitlustes loobumist kitsast tekstikesksest tõlgendusest. Žanri määratlemise aluseks ei ole mitte tekstist leitavad tunnused, vaid see, kas need vastavad lugejate või nende kogukonna ootustele.

Retseptsiooniesteetika ei vaatle žanrit niivõrd tekstuaalse üksusena, kuivõrd lugemismudelina, mis avaneb lugeja (kollektiivi) ootushorisondi kaudu¹². Iga konkreetse lugeja ootushorisondis terendub subjektiivne arusaam teksti oma-dustest, nende kombinatsioonidest ja tähenoma-dustest, ühtlasi on sellesse kätketud teksti äratuntavuse eeldus või nõue. Need konteksti pakkuvad või raamistikku seadvad ootused tekstide suhtes, nagu märgib Hans Robert Jauss (1982: 79), on kujunenud lugeja varasemate kirjanduslike kogemuste, kultuuriliste ja psühho-loogiliste hoiakute ja suhtumisviiside, aga ka varasemate sarnaste tekstide žanri-omaduste, normide ja konventsioonide alusel.¹³ Uurides reaalset lugejat, väidab Jauss, et lugemine on tunnetuslik-kogemuslik protsess, kuhu on konkreetse teose omadustele lisaks kaasatud nii lugeja isiklik kirjanduslik mälu kui ka avalikust sfäärist pärinevad arvukad tekstivälised vihjed. Lugeja jaoks on teksti kvaliteet kehtestatud ühtaegu nii kognitiivselt kui ka kultuuriliselt: mälu- ja kultuurikontekstist tingitud eelduste, tõekspidamiste, probleemipüstituste ja

12 Mõiste „ootushorisont” pärineb retseptsiooniesteetikast, mida on arendanud R. Ingarden, H. R. Jauss, W. Iser jt. Nende uurimused tõendavad, et tekst suhtleb oma lugejaga aktiivsel loomingulisel viisil, kus iga reaalne lugemisakt ehk lugemisele kohase praktika piir-joonistamine tähendab ühtlasi „erinevat” või „teistsugust” lugemismoodust, mille puhul tähenduse konstrueerimine sõltub paljuski tekstivälistest teguritest, kaasa arvatud inim-elulised pragmaatilised seigad. Retseptsiooniesteetika rõhutab, et tekstid ei aseta ennast informatsioonilisse vaakumisse, vaid on tõlgendustele avatud, eeldades samas distsipli-neeritud ja vilunud lugemist. Iga teksti puhul suunistab eelkujunenud ootushorisont lugeja arusaamist ja kvalifitseerib vastuvõttu. Niipea kui tõlgendus nihkub teksti ja lugeja vahelise dialoogilise suhte suunas, on keeruline väita, et žanr on ainult tekstuaalne moodustis.

13 Umberto Eco (2005: 59) nimetab seda eelteadmiste kogumit, mille lugeja aktiveerib, entsüklopeediaks. Kompleksne koodide ja allkoodide süsteem moodustab tema sõnul lugeja entsüklopeedilise kompetentsuse (ibid., 83). Eco väidab, et tekst kui „laisk mehhanism”

eeldab Mudellugejat, kes täidaks „teksti kootud valged laigud” ning kes suudaks mõista teksti küllaltki selgepiiriliselt ja ühemõtteliselt (ibid., 59). Eelnevat silmas pidades peab just žanriteksti – näiteks ulmeromaani – lugeja kehastuma Mudellugejaks, kes suudab lahti lasta empiirilise maailma seadustest ja tingimustest, kes suudab kõrvale jätta mitteusutavuse tunde, kes suudab eristada ulmeliste asjaolude põgusat nimetamist ja põhjalikku konstrueeri-mist – lugejaks, kellel on piisav entsüklopeedia seda tüüpi žanritekstide mõistmiseks. Seega näib lugeja tõlgendusvabadus žanritekstide puhul märgatavalt ahenevat – need pole sel määral tõlgendusküllased, kuna eeldavad piiratumat lugemisviisi.

muu sellise mõju näib paratamatu. Lugemisprotsessi käigus tegeleb lugeja tahes-tahtmata teksti vastuvõtuga, väljendades oma hinnanguid ja kriitilisi hoiakuid.

Iga loetud tekst, pakkudes uusi kirjanduslikke kogemusi, võib omakorda muuta lugeja arusaamist žanrist. Jääb muidugi küsimus: mil määral on lugeja võime-line neid ootusi teksti suhtes eksplitsiitselt väljendama või saadavad need ootused lugemist vaikimisi?

Reaalse lugeja ettekujutused žanrist ei ole üldjuhul kogemusest sõltumatud, vaid tema kompetentsus on kujunenud tekstide ja metatekstide tihedas põimingus, empiiria heuristiliselt vaatepunktilt. Sageli seob lugeja teksti tõlgenduslikel ees-märkidel teiste sama žanri tekstidega, mis suuresti määravadki teksti ja lugeja suhte. Teksti seotust teiste sama žanri tekstidega kinnitab ka Jauss.

„Ootushorisont, mis on moodustunud lugejale varem tuntud tekstide traditsiooni või sarja põhjal, koosneb spetsiifilistest hoiakutest, mida on vahendanud üks või mitu žanrit ja mis on lahustunud paljudes uutes tekstides. Nii nagu ei eksisteeri verbaalset suhtlusakti, mis poleks üldjoontes seotud sotsiaalselt või situatiivselt sätestatud normi või konventsiooniga, nõnda on ka ettekujutamatu, et kirjan-duslik tekst asetab iseenda infovaakumisse, osutamata spetsiifilisele tõlgendus-situatsioonile.” (Jauss 1982: 79)

Seisukohta, et mis tahes tekst on lugejale vahendatud teiste samasse žanrisse kuuluvate tekstide kaudu, jagab ka Paul Cobley.

„Žanri tähendus on osaliselt tuletatud teiste sama žanri narratiivide lugemise kompetentsusest, kuid ka sootuks hajutatumast teadmiste, suhtumiste, väärtus-hoiakute ja kogemuste kogumist, mis on spetsiifilise narratiivi lugemisse kaasa-tud ja mis kõik on kompleksses vastastikuses mõjuväljas. Sel juhul on žanr vaadeldav „ideena” või „ootusena”, mida lugeja eeldab.” (Cobley 2001: 486) Žanr kui „ootuste kogum” (Neale 1980: 51) eeldab Jonathan Culleri väitel lugejalt nii teadlikkust sellest, millised on konkreetse teksti koodid ja konventsioonid ja kuidas need suhestuvad teiste samalaadsete tekstidega, kui ka üldisemat kompetentsust, mille lugeja on sotsiaalse ja kultuurilise kommunikatsiooni käigus järk-järgult omandanud (Culler 1975: 139). Üheskoos moodustavad need kirjan-dusteksti mõistmiseks vajaliku tõlgendusliku raamistiku.

Lugeja žanriootuses on keskne koht esteetilisel maitse-eelistusel ja subjek-tiivsel tunnetusel, millest on omakorda lahutamatud kogetud emotsioonid ja naudingud. Just väärtuselisi ja tunnetuslikke asjaolusid silmas pidades on lugeja ootushorisonti võrdlemisi keeruline assimileerida teoreetilisse käsitlusse. Ilmselt seepärast, et subjektiivsete väärtushinnangute edastamine pole lihtne, kalduvad žanriteoreetikud nii mõnigi kord lugejate hoiakuid, eelistusi ja kogemusi koht-lema kui objektiivseid asjaolusid. Lugeja isiklikud huvid ja eelistused sünni-tavad ühe võimaliku vaatepunkti, mida võiks nimetada žanrirelativismiks, kuid siin võib tegu olla mitte žanriteadliku lähenemisviisi, vaid illusiooniga, mille tekitab kriitilise mõtlemise ähmasus ja abitus. Konkreetse lugeja ootuste kõrvale asetuvad sageli laiema auditooriumi, s.o lugejate kogukonna ootused ja valikud,

sest žanr on suuresti see, mida kollektiiv ehk avalik arvamus usub olevat.

Kirjanduskriitik on selle kollektiivi professionaalseim liige: temale on žanr, nagu väidab Adena Rosmarin (1985: 25), heuristiline tööriist, mis võimaldab näidata auditooriumile kirjandusteksti kogu tema seletamatus terviklikkuses ja võrreldavuses. Ta lisab, et kriitiku vaatenurgast võib üht ja sama teksti tõlgendada eri žanrite kaudu, ilma et peaks otsima lõimivat kompromissi (ibid., 50–51).

Sarnaste žanritekstide virtuaalne korpus tekitab ühtse tõlgendusliku aluse, mis suunab interpretatsiooni kindlal viisil ja tagab sellele suurema autoriteetsuse.

Paul Cobley (2001: 489) järgi kujundab selline žanritekstide korpus lugemis-formatsiooni (reading formation), kus lugemist ei saa enam käsitleda pelgalt tekstuaalse tähenduse otsimisena, vaid millenagi, mis on kantud ideoloogilistest ja kommertslikest jõujoontest, institutsioonilistest asjaoludest. Võime ju uskuda, et žanriteksti tähendus on „seesolev”, selle semantilistest ja süntaktilistest domi-nantidest, s.o „ehituskividest” ja „struktuurist” sõltuv (Altman 1986: 30), kuid žanrikontekstist lähtuv lugemisformatsioon pigem tõendab, et tähendusloomes osalevad ka tekstivälised asjaolud (Cobley 2001: 489–490). Niisiis sõltub luge-mine diskursiivsetest tavadest, sellest, mis korraga ühendab nii lugeja vara-semad kogemused ja uskumused kui ka konkreetse hetke tekstuaalse süsteemi.

Žanr, esindades ühtaegu nii kultuurilist jätkuvust kui ka ühtsust, on kujundatud lugejate aktiivse tegevuse kaudu, kus terenduvad kindlad ootused kirjandusliku teksti kvaliteedi suhtes. Sama järelduseni jõuab ka John Frow (2006: 102), kelle meelest žanr pole teksti omadus, vaid lugemise funktsioon. Nii nagu Cobley, kõneleb ka Frow (ibid., 140) lugemisrežiimist (reading regime), mis hõlmab erinevate sotsiaalsete praktikate, sealhulgas žanrikonteksti tundmist.

Žanrikonteksti arvestav lugemisformatsioon annab lugejale ette tõlgendus-liku raamistiku, mis hõlmab nii žanri tekstuaalsete omaduste kui ka selle mõistmiseks vajalike ajaloolis-kultuuriliste asjaolude tundmist. See tõlgenduslik raamistik võimaldab üldjoontes ennustada, millised sisu- ja vormielemendid on kõnealuses tekstis üleüldse võimalikud või tõenäolised. Samas suunab selline raamistik teksti ja lugeja vahelist suhtlust erineval määral: see võib tähendada nii teksti äratundmist ja omaksvõttu (st mugavat lugemispraktikat) kui ka lugemistõrkeid ja -kriisi (st häirivat lugemispraktikat)¹⁴. Kompetentne lugeja võib tekstist leida mitte ainult konventsionaalseid elemente, vaid märgata ka seda, kuidas tekst mässab nende konventsioonide vastu, üritades neid lõhkuda või hüljata. Tekst võib kogunisti eristuda traditsioonist, millest ta samal ajal tuleneb ja mida ta oma olemasoluga muudab. Esteetiliselt võõrad või vastuolu-lised žanrielemendid äratavad mõistagi lugeja tähelepanu, võivad isegi tekitada segadust või kahtlusi teksti žanrimääratluse suhtes. Teisalt jälle võib žanri-konventsioonidega manipuleerimine ja žanripiiride nihutamine pakkuda lugejale

14 Mõneti haakub see Roland Barthesi (2007: 20) käsitlusega mõnu- ja naudingutekstist.

Mõnutekst rahuldab, täidab, tekitab eufooriat, see tuleb kultuurist ja lülitub sellesse, on seotud mugava lugemispraktikaga. Naudingutekst seevastu paneb puudust tundma, häirib, kõigutab lugeja ajaloolisi, kultuurilisi ja psühholoogilisi tugesid ning tema maitse, hinnan-gute ja mälestuste püsivust, tekitab kriisi lugeja ning tema keelepruugi vahel.

suuremat esteetilist elamust kui žanriformatsiooni ootuspärane kordamine.

Mõnikord võib žanrikontekstist juhinduv lugemisformatsioon osutuda isegi tõlgendust piiravaks, kuna see juhatab lugeja n-ö eelistatud või kohustusliku lugemisviisini, mis aga on paratamatult konventsioonide kammitsais.

Tzvetan Todorov (1977: 82) nimetab kahte liiki norme, mis võimaldavad lugejal teksti üle otsustada: žanrireeglid ja avalik arvamus. Kui žanrireeglid määravad selle, et miski on ootuspärane ja ennustatav, mitte aga kohatu ja veider, siis avalik arvamus hõlmab lugejarühmade ootusi ja arusaamu kompleksselt. Sel viisil talitleb iga žanr, nagu Todorov märgib, „relevantsete tunnuste tõenäo-lisuse režiimis” (ibid.). Tõenäolisust tulebki sel juhul vaadelda kui tekstuaalse koherentsuse printsiipi, mitte kui kategooriat, mis selgitab reaalse ja fiktsio-naalse maailma vahelisi suhteid.

Rick Altman (1999), filmižanrite uurija, väidab, et žanri tõenäolised ja ootuspärased parameetrid on allutatud peamiselt kahele tekstuaalsele aspektile:

semantikale ja süntaksile. Esimene hõlmab narratiivset ainest, mida kujutatakse või millest jutustatakse (tekstuaalne sisu), teine aga osutab struktuuriga seotud asjaoludele (tekstuaalne vorm). Altman rõhutab, et žanritekstide semantikat ja süntaksit ei saa vaadelda kui eraldiseisvaid tekstuaalseid välju, vaid need kombineeruvad lugeja ootustes. Näiteks eeldab lugeja, et eepose kangelase välimus ja iseloom (sisuelemendid) on lahutamatud tema tegudest ehk vägi-tegude hierarhiast (struktuurielemendid); krimiromaanis seevastu toob semanti-line väli lugejani mõrvaloo olustiku ja selles osalejad, süntaktiliseks kulminat-siooniks kujuneb eeldatavalt mõrvari paljastamine. Altman (ibid.) on veen-dunud, et mitte ainult teksti looja ei vastuta semantilise ja süntaktilise välja kokkukõla ja tähenduse eest, vaid lugejale tuleb jätta aktiivne roll, mõistmaks žanriteksti kui terviku talitlust.

Žanr, olles kirjeldatav vastuvõtja teadvuse kaudu, on seega tugevalt imago-loogiline konstruktsioon. Žanriimagona tuleb mõista kindlate konventsionaal-sete dominantide pinnalt võrsunud ja stereotüüpse ettekujutusena antud ideo-loogilist abstraktsiooni, mis osutab vastuvõtja teadvuses teatud tunnustele või omadustele ning mõõdab subjektiivsel viisil žanri psühholoogilis-individuaalset tähendust. Teisisõnu, žanriimago on mälul põhinev kujutluspilt žanrist. Kui tekstuaalne väljendusviis osutab teksti seesmistele omadustele, siis žanriimago keskendub sellele, milline on žanri tähendus konkreetse lugeja jaoks ning kuidas sellest žanrist kultuuris kõneldakse ja mõeldakse. Žanriimago on ühtlasi selle tekstuaalse kvaliteedi väärtustamise ja hindamise teenistuses.

Žanriimago aktualiseerub üldjuhul adressaadi ootushorisondi kaudu a priori, st imago eksisteerib lugeja – kas üksikisiku või kollektiivi – teadvuses konkreet-sest tekstist sõltumatult. Lugeja, kelle peas selline kujutluspilt formeerub, on justkui imago hoidja. Imagot ei saa seega pidada žanri immanentseks tunnuseks, vaid pigem subjekti psüühikas kujunenud, tema teadvusekanaleis kulgevaks subjektiivseks tajuks. Vastuvõtja teadvuse kaudu antud kujutluspilt kipub para-tamatult olema katkendlik ja hinnanguline, mistõttu sel ei pruugi olla piisavalt

ranget kirjandusteaduslikku ilmet. Ometi aitab žanriimago kui abstraheeritud ja ideoloogiline kujutluspilt žanrile omaseid jooni tuvastada.¹⁵

Jerry Palmer (1991: 115) rõhutab, et lugejate ootused ja eelistused kujun-davad omakorda tunduvalt laiemat kultuurikonteksti, s.o avalikku sfääri, kus žanr muudetakse kaubanduslikuks nähtuseks. Teisisõnu, žanr eksisteerib majandus-like suhete ja sotsiaalsete praktikate võrgustikus kui tulus formaat, mis võimaldab lõigata ärilist kasu. Nii mitmedki populaarsed kirjandusžanrid, näiteks elulood, mälestus- ja reisiraamatud, ent ka krimi- ja ulmekirjandus on muutunud täna-päeval žanrimenukiteks, mille turustamine ja tarbimine on dünaamilises korre-latsioonis avaliku tähelepanuga (sh reklaamid, intervjuud, arvustused, treilerid, esitlused), pedagoogiliste ja ideoloogiliste nõudmistega ning lugejarühmade ootustega. Tugevat kommertslikku potentsiaali kannab žanrikirjandus, mille eesmärk on pakkuda lugejale mugavat lugemispraktikat, meelelahutuslikku rahuldust ja lõõgastavat ajaviidet, unustamata emotsioone ja eufooriatki. Žanri-kirjanduse alla kuuluvad enamasti lihtsad, hõlpsasti loetavad tekstid, mille puhul kehtib võrdlemisi konventsionaalne reeglistik: narratiiv on tasakaalus-tatud ja lineaarne, miljöö- ja teemafragmendid on elulised ja tuttavlikud, pinge tõuseb loos järk-järgult puändini, iseloomulik on humoorikas või parodeeriv laad.

Žanriline stabiilsus ja standardsus on esteetiline väärtus, mille kaudu lugeja lüli-tatakse hõlpsamalt turustamis- ja tarbimisahelasse. Kahtlemata on populaarsust võitnud žanrikirjandusel äärmiselt tugev kirjanduslik omaindentiteet.

Lugejate maitse-eelistusi arvestades juhinduvad autorid ja kirjastajad tihti-peale kommertslikest eesmärkidest, eelistades avaldada žanrikirjandust, mille müügiedu on tagatud. Kaubanduslikeks menukiteks osutuvad üldjuhul popu-laarsed žanrinarratiivid (nt fantastika, õudus- ja krimiromaanid, suhte- ja elu-lood), kusjuures ikooniline vorm ja selle variatiivsed kordused on sageli olulise-mad kui autori individuaalne käekiri. Žanrikirjanduse turunduslik edukus näib sõltuvat nii žanri „seesmistest”, s.o tekstipoeetikaga seotud asjaoludest kui ka kirjanduselu kujundavatest institutsionaalsetest mehhanismidest. Paul Cobley märgib õigustatult, et „populaarsete žanrite tähtsus tänapäeva narratiivides on märk autorsuse surmast uue meedia palge ees ja see loob omakorda vajaduse uuendada žanri mõistet narratiivianalüüsis” (Cobley 2001: 502). Tema arvates ei peaks žanreid käsitlema mitte niivõrd tekstuaalsel alusel, kuivõrd lähtuvalt avalikust sfäärist, mis hõlmab nii lugemise mooduseid kui ka konkreetse meedia eripära. Tekstiväliseid asjaolusid arvestava käsitlusviisi puhul näib kinnistuvat arusaam, et iga „žanr on suunatud teatud tüüpi publikule” (Corti 1978: 118), kes tähtsustab žanrit ajastuomases esteetilises kontekstis.

15 Ootushorisondile keskenduvaid žanrikäsitlusi võib kõrvutada psühholoogiast tuntud skeemiteooriaga (F. C. Bartlett, D. E. Rumelhart, J. M. Mandler jt), mis tegeleb mälu kognitiivsete struktuuride uurimisega – küsimusega, kuidas inimesed mäletavad ja seletavad maailma. Skeemi kirjeldatakse kui tüüpilist või fundamentaalset, objektile iseloomulikku sisemist mentaalset mudelit, mis on üles ehitatud meie teadmistele ja kogemustele. Sellised skeemid võimaldavad mõista ja tõlgendada uut informatsiooni (objekte), aimata edasiste sünd-muste käiku või juhtida käitumist, toimida kui alguspunktid või raamid millegi loomisel.

Tekstikeskse käsitlusviisi kõrval on tänapäeva žanriteooriate fookus pigem nende žanrite kogukondlikul vastuvõtul (Malmgren 1991; Luckhurst 1997).

Berk Vaher kirjeldab lugejate suhestumist ulmega näiteks nii: „Ulme on nagu heavy metal – mõned inimesed sellest elavadki, teised harjuvad seda kuulama ja nautima, kolmandaid tõukab see kähku endast välja, ehkki nad ei kahtle pilli-meeste professionaalsuses” (Vaher 2010: 410–411). Selgub, et ulme nagu teistegi populaarsete žanrite puhul koondub eriline tähelepanu pühendunud lugejas-konnale ehk fandom’ile, kes esitab sotsiaalse tellimuse ning panustab teoste müügiedusse raamatu- ja meediaturul. Fännlugeja otsustab, mis on menukas ja kõlblik, tema mõõdab žanrite igavesti nihkuvaid piire, teeb maitseotsustusi ja järelevalvet, omistab tähendusi, tõrjub või võtab omaks „võõrad” elemendid, ehitab oma isiklikud sillad üle žanripiiride. Fandom’i moodustanud lugejaskond kujundab ulmekirjanduse žanriteadlikku retseptsiooni, omistab teostele elu-õiguse ja koha kirjanduspildis. Mõnikord võivad ultrafännid algatada sektliku fännikirjanduse (fan fiction), küberkirjanduse spetsiifilise nähtuse (Viires 2006:

70–71), kus autori välja mõeldud maailmale ja narratiivile tuginedes kirju-tatakse justkui kaasautorsuse korras juurde uusi lugusid.

Teaduslikku fantastikat silmas pidades märgib Roger Luckhurst (1997: 14), et sellesse kiindunud lugejad moodustavad elujõulise kommuuni, milles žanrit koheldakse seespidiselt, st justkui suletud alana ehk getona, mis vajab pidevat järelevalvet. Selline kommuun toimib tema meelest kui omamoodi baromeeter, mis mõõdab žanritekstide legitiimsust, nende ikoonilist stilistikat, mis suuresti määrab teoste kultusliku staatuse. Angloameerika kultuuriruumis on lugejate kirglik ringkaitse ehk getostumine muutunud teadusliku fantastika puhul sümptomaatiliseks, toimides mitte ainult kitsa ringkonna huvina, vaid lausa agressiivse enesekehtestamise ja -kaitsena. Mõneti kõneleb teadusliku fantastika eraldatus muust kirjandusest žanri mõistmise kahjuks: otsitakse küll ikoontekste kui žanri vundamenti, ent tõrjutakse perifeerseid näiteid kui ebaharilikke juhtu-meid. Selline kriitiline loogika, mis välistab uuenduslikud katsetused, kirjutab Luckhursti (ibid.) sõnul alla teadusliku fantastika surmaotsusele.

Lugeja ja teksti dialoogilise suhte esiletõus annab omakorda tunnistust lugejale suunatud perspektiivi tähtsusest, lugemiskogemuse erilisusest. Žanriteksti luge-jad järgivad üldjuhul kindlaid lugemisformatsioone, sest nende ootused tekstide suhtes põhinevad tõenäolisusel. Lugedes aktiveerivad nad olemasolevaid teadmisi ja kogemusi tekstuaalste tunnuste mõistmiseks, ent samas hangivad ka uusi. Dialoogilise žanriteooria ülesanne on avastada lugejate roll žanriteksti määratlemisel ja arvestada seejuures ka neid žanritunnuseid, mida aktsepteerib laiem lugejaskond. Kuigi žanr toimib lugeja aktiivsel kaasabil, ei saa siiski alahinnata žanri kui väljendusviisi tähtsust kirjaniku vaatepunktist.