Õudusulme poeetikast

Õuduskirjandus, nii klassikalisel kui ka modernsemal kujul, tegeleb rõhutatult erilise miljöö ja atmosfääri loomisega: tegevuspaigad on tavatud, sageli muust maailmast äralõigatud klaustrofoobilised kohad (nt vana loss, hüljatud maja, öine surnuaed, lahkamis- või hauakamber, kolkakõrts, mägimaja, võõrastemaja, kelder, pööning, koobas; ka sünged ja salapärased loodusobjektid, nagu soo, järv, saar, org); olukorrad on erakordsed ja meelevaldsed (nt mõrv, piinamine, kannatused, katk, ohverdus), psühholoogiliselt pingestatud (nt kahtlus, hirm, hüsteeria, hullumeelsus, traumaatilisus, viirastuslikkus ja muud teadvussei-sundid). Õudusnarratiivi pingestamiseks antakse edasi inimmeelte negatiivseid kogemusi: kriipiv heli, seletamatu hääl, iiveldust tekitav hais, hirmutav pimedus, külm ligane keha. Sageli sekkuvad õudusnarratiivi mitmesugused pahaendelised sündmused (nt sünd, saladus, veresüü, needus, kättemaks, juhus, abielu, surm), mille dünaamika ja loogika on paljuski determineeritud põhjuse ja tagajärje suhtena, mis toimib kui ettemääratus või vältimatus. Tegevuse keskmes võivad olla ka perekondlikud dünastiad või konspiratiivsed inimrühmad (nt ordud,

ühingud, sektid, vandeseltsid, klannid), mis tegelevad kas mingi rituaali või kultusega, varjavad hirmsat saladust või sepitsevad salaplaani. Enamjaolt teenivad sellised inimrühmad kuritahtlikke huve, soovides kõigutada olemasolevat sot-siaalset korda või püüdes rajada uut ühiskonda.

Õudusjutu süžee järgib võrdlemisi kindlat, tsükliliselt korduvat struktuuri:

üleloomulik kurjus ilmub, saavutab oma triumfi, seejärel kaob või hävib, kuid võib mõne aja möödudes taas välja ilmuda. Psühholoogiliselt usutav, enamasti kas sünge, ängistav või painajalik õudusatmosfäär luuakse narratiivis järk-järgult, kasutades selleks omamoodi küsimuste ja vastuste struktuuri – peent ja tund-likku jutustamistehnikat, mis eeldab küsimustele vastamise edasilükkamist, tõenäolise lahendusega viivitamist, õige narratiivse rütmi leidmist, lugeja surves-tamist lause lause haaval. Tavapäraselt jätab õudusnarratiiv lugeja kasvava pinge olukorras ootusärevasse määramatusse ehk oodatud ootamatuse seisun-disse, mis üldjuhul kulmineerub kas äkilise sündmuse või ootamatu lahendusena.

Õudusjuttude tegelaste hulgas on sageli ebatavalise, kultuuriliselt võõra identi-teedi kandjaid, kes vähem või rohkem kehastavad tundmatut vastast, kellele omistatakse deemonlikke jooni, kuid kes ometi tekitavad vastupandamatut huvi või mõjuvad kogunisti köitvalt. Tegelasgaleriist võib leida üleloomulikku laadi mütoloogilis-folkloorseid olendeid (nt põrguline, sorts, libahunt, kodukäija, külmking, mardus, koolja, vampiir), ent ka spirituaalseid vaimolendeid (nt tont, kummitus, viirastus). Õudusjuttudes on müstiliste olendite või tumedate jõudude funktsiooniks käituda vaenulikult, teha inimestele kurja, näiteks ennustada halba, põhjustada haigusi, saata kiusatusse, vangistada lummusse. Üsna tüüpiliselt tekitavad õudust mitmesugused mütoloogilised koletised (nt Kerberos, Medusa, Kükloop, Harpüia, Hüdra), fantaasiapõhised olendid (nt draakon, muumia, jeti), maavälised olendid (nt kosmosetulnukad), ka mutanteerunud või ebaharilikult käituvad bioloogilised eluvormid (nt hiidkaheksajalad, konnad, rotid, ämblikud, tõugud, taimed) või mehaanilised, kuid isikustatud esemed (nt kontrollimatu nuga, tappev muruniitja, kummitav telefon, elustuv mööbel). Realistlikult, st igapäevaolustiku pinnalt lähtuvates hirmujuttudes tegutsevad üldjuhul tavalised inimesed (nt noorukite kamp, väike laps, eraklik täiskasvanu), kelle hulgas külvab paanikat ja kõhedust mõni väärastunud psüühikaga inimtüüp (nt psühhopaat, sarimõrtsukas, vaimuhaige, maniakk). Niisiis võib õudus avalduda välise üle-loomuliku jõuna, kuid see võib välja kasvada ka tegelase sisemaailmast, ilm-nedes eripärase psühholoogilise seisundina (nt paranoia, hallutsinatsioon, õudusunenägu).

Üksikasjalikult kirjeldatakse õudusnarratiivides karakterite psüühika keerd-käike, tekitamaks pinev-kõhedat õhustikku. Keskne tegelane otsib enamasti oma tõelist identiteeti, näiteks püüab tundma õppida oma minevikku, tuvastada iseenda päritolu, taltsutada oma nõiavõimeid. Soovides kontrollida oma saatust, kaotab kangelane ühtäkki selle kontrolli sootuks – ta on vääramatute jõudude ohver, ka iseenda plaanide nurja ajaja. Tegelast ründav üleloomulik jõud on kiusav ja eksitav, mõjudes lõppkokkuvõttes kas nakatavalt või hukutavalt.

Tihtipeale on tegelast saatmas peegeldused, varjud ja silmapetted, tema kõrvu kostavad salapärased helid, nagu sahinad, kriuksatused, kolksatused, undamised

ja vilinad. Seletamatu õuduse kulminatsiooniks võib kujuneda tegelase teisiku ilmumine, mis tähendab sünget surmaennustust. Niisiis loob õudusnarratiiv pildi inimesest, kes ebakindluse ja teadmatuse keskele asetatuna püüab veel meeleheitlikult võidelda võõraste vaenulike jõududega.

Õudusžanrile on omased mitmed põhiteemad ja tüüpmotiivid: mahavaikitud minevikusündmuse kordumine, kurjade jõudude sekkumine, kehalise ja psüühi-lise vägivalla esinemine, nõiduse või needuse toimimine, ammuse ennustuse täitumine, surmahirmu tunnetamine, veresüü ja kättemaksu kogemine jne.

Võrdlemisi sageli esineb õudusulmes manipuleerimist teadvusseisunditega, näiteks isiksuse kahestumist või moondumist, hulluse või psühhootilise koge-muse kujutamist, soovmõtete elustumist, sisenemist unenägudesse või ulmade muutumist tegelikkuseks, identiteetide vahetamist, hinge müümist kuradile, surmajärgse eksistentsi kujutamist. Üldjuhul ei vii õudusulme lugejaid ebareaal-sesse tundmatusse maailma, vaid töötleb pärimuslikke lugusid (mütoloogiline ja folkloorne aines), looduse anomaaliaid (bioloogiline aines), kriminaalkroonikast tuttavaid stseene (sotsiaalne aines), vaimuhaigustest ja psüühikahäiretest ajen-datud juhtumeid (meditsiiniline aines) või ajalooürikute hämarat tõde ja räpast valet (ajalooline aines).

Õudusulme žanripoeetika hõlmab nii eripärast jutustamistehnikat kui ka keeleliste vahendite võttestikku. Mässides lugeja konkreetsesse stilistilisse registrisse, on õuduslugu seatud kujundikeelde, mis ei tohi olla nonsenss, vaid peab mõjuma usutavalt ja veenvalt. Retoorilised kujundid tekitavad õudust eri viisil, kohati on õudusefekte sätestav retoorika küllaltki keeruline.

Tzvetan Todorov (1995: 24) näitab, et üleloomulikku fantastikat iseloomustab kindlat tüüpi kõneakt, mille vähendatud mudel koosneb järgmistest osadest:

1) mina, s.o asesõna, mille funktsiooni jutustaja seletab; 2) suhtumisverb, nt

„mulle tundus”, „justkui näis”, „mul oli tunne”, „ühtäkki taipasin”; 3) suhtumis-verbi laiendamine kõrvallausega, mis kinnitab üleloomulikku või ebatõenäolist asjaolu. Viimase tingimuse puhul on omakorda tähtsad kaks printsiipi: esiteks, verbi ajavormiks on sageli enneminevik või kaudne kõneviis, mis aitab rajada distantsi jutustaja ja tegelase vahele; teiseks, iseloomulik on ebamäärasust väljendavate määrsõnade kasutus, näiteks „võib-olla”, „usutavasti”, „ilmselt”.

Nimetatud retoorilised võtted vähendavad asjaolude ja tingimuste tõesuse muljet, süvendavad lugejas kahtlusi kujutatud sündmuste suhtes ega lase tal omaks võtta imepärasele omaseid žanrireegleid. Todorovi järgi tavatsetakse fantastilise kõneakti tuuma täiendada mitmesuguste retooriliste laienditega:

jutustamine, mille käigus tuleb luua olukord, kus jutustaja lausub fantastikat sätestava mudellause või selle sünonüümi; astmestik, kus üleloomulik ilmneb järk-järgult kui ümberlükkamatu asjaolu; teema, mis osutab eba- või üle-loomulikkusele, näiteks hullumeelsus, seksuaalsed tabud; verbaalne esitus, mis rõhutab teadmatust või ebamäärasust ja ilmneb nii väljendite sõnasõnalises kui ka kujundlikus tähenduses (ibid., 25). Sellist tüüpi fantastiline kõneakt sätestab õudusžanrile iseloomulikud tunnusjooned.

Õudusfantastiline kujundiloome annab võimaluse psühholoogiliseks eksperi-mendiks, avamaks inimpsüühika sügavusi ja näitamaks teistsuguseid

maailma-tunnetuse võimalusi. Asetades tegelased piirsituatsiooni, tegeleb õuduskirjandus inimese teadvustamata hirmude, seletamatute kartuste, ähmaste soovide ja var-jatud ihadega. Õudusnarratiiv aitab korrastada kaootilisena näivat maailmapilti, teha ratsionaalseid järeldusi, lahata nüüdismaailma keerulist „psüühikat”, isikustada headust ja kurjust. Õudusulme üldisem taotlus on ikkagi esteetilise naudingu tekitamine vastikuse ja inetuse kategoorias.