Žanr kui liigituskategooria

Vajadus maailma kategoriseerida on üks inimloomuse põhiomadusi, mis või-maldab meil ümbritsevat nimetada ja liigitada, tunnetada ja mõista, uusi nähtusi juba tuttavate kategooriatega võrrelda, neid üksteisele vastandada või lähen-dada, vajaduse korral muuta või täiendada. Surudes kõik ümbritsevad nähtused mõne keskme, kas printsiibi, kategooria, tähendusüksuse või tervikvormi ümber, püüab inimene maailma omaks võtta, seda korrastada ja sellega kohaneda. Sel viisil ümbritsevat abstraheerides tunneb inimteadvus end turvaliselt ja kindlalt, sest hädavajalik kontakt maailmaga on loodud. Neis välja mõeldud tunnetus-likes kategooriates kajastuvad ühtlasi universaalsed dilemmad ja moraalsed konfliktid, tulevad ilmsiks sügavad psühholoogilised vajadused.

Kõikvõimalike kategooriate eristamise kaudu on kujunenud inimesele omane liigitunnetus: see ei hõlma mitte ainult vaimse kultuuri nähtusi, vaid on seotud ka loodusmaailma ja igapäevapraktika tundmisega, ümbritseva struktureeri-misega. Kuna kategooriad ei eksisteeri maailmas empiiriliselt, vaid ilmnevad kui analüütilise mõttetegevuse abstraktsed kontseptsioonid, on nähtuste nimetus- ja liigitusaluseid mõistagi mitmesuguseid, lähtekoht oleneb suuresti eesmärgist.

Inimese kultuurilist eksistentsi silmas pidades on võimalik eristada näiteks kõne ja kirja tüüpi, sekulaarseid ja religioosseid, traditsioonilisi ja uuenduslikke, fiktsiooni- ja faktipõhiseid, kirjanduslikke ja mittekirjanduslikke, narratiivseid ja mittenarratiivseid ning paljusid muid kategooriaid.

Tänapäeva n-ö pehmed teadusdistsipliinid ei pääse mööda žanri mõistest.

Ettekujutus žanri tähendusest on humanitaarteadustes võrdlemisi laiapõhjaline:

kui tekstidel on mingi ühine olemuslik tunnusjoon, siis võib neid lugeda ühte kategooriasse või tüüpi kuuluvaiks (Palmer 1991: 112). Niisiis on žanr abst-raktne koondmõiste (kr genos, γένος, lad geenus, pr genre ‘liik’, ‘viis’, ‘vorm’,

‘sugu’), mis tänapäeva humanitaarteadustes osutab kõige üldisemalt tekstide jaotatavusele liikidesse või rühmadesse mingite sarnaste tunnuste alusel. Loo-mingulisest mälust juhinduv tekstiloome, kus sarnased tunnused võivad tekstist teksti korduda, annab žanrile võime genereerida endasarnaseid üksiktekste.

Kuigi selline sarnaste tunnuste olemasolu rõhutav definitsioon näib võrdlemisi avar, tekib siiski hulgaliselt žanriteoreetilisi probleeme.

Platonist ja Aristotelesest alates on žanriteoreetikud tegelenud peamiselt tekstide nimetamise ja liigitamisega, ent kõigutamatut klassifikatsiooni pole suudetud välja mõelda. Kuna tekstidel puudub universaalne nimetamisalus, ei moodusta žanrid täiuslikke, ainult kindlal hulgal loendatavaid ühikuid. Liigitamis-aluseid ja tunnuste kombineerimise võimalusi on žanriteooriates välja pakutud lugematul hulgal, nende paikapidavust on enamasti peetud vajalikuks praktikas tõendada või testida.

Kuigi žanreid on tihtipeale üsna lihtne intuitiivselt tuvastada, osutub nende teaduslikum määratlemine üldjuhul keeruliseks (Chandler 2000: 2). Konk-reetsed üksiktunnused pole enamasti unikaalsed, vaid žanri eripära ilmneb pigem nende tunnuste kombinatsioonide ja funktsioonide kaudu (Neale 1980: 22–23).

Tekstide hulgas leidub alati erandeid, mis eitavad žanri mis tahes definitsiooni,

mistõttu jäiku reegleid või tunnuseid, mis aitaksid midagi välistada või kaasata, pole võimalik fikseerida. Paljusid tekste ei saa üleüldse üheselt ja ainuõigelt liigitada, sest need kätkevad mitme žanri omadusi. Tõmmata selget eraldusjoont kahe žanri vahele on tänapäeval võrdlemisi riskantne, sest žanrid ristuvad, põimuvad ja sulanduvad, moodustades hübriidseid kooslusi, pealegi võib üks kirjandusteos kuuluda korraga mitmesse žanriruumi. Liiati on osa žanreid mõju-tustele vastuvõtlikumad ja piiriülemõju-tustele altimad kui teised. On ilmselge, et mis tahes klassifikatsiooni või taksonoomia loomine pole kunagi objektiivne protse-duur, vaid see sisaldab küllaga subjektiivsust.

Alastair Fowler (1997) näitab oma teoses „Kirjanduse liigid” („Kinds of Literature”, 1982), et žanriteooriatega kaasneb mitmeid vääritimõistmisi, mis vajavad kummutamist. Tema arvates ei pea eeldama, et 1) iga žanriteooria on vastavuses tegelike kirjanduslike tekstidega, 2) kõikidel žanriteooriatel on vaid ettekirjutav ja allasuruv loomus, 3) iga žanriteooria kehtestab ainult konserva-tiivsete väärtuste hierarhia, 4) mis tahes žanriteooria katsed iseloomustada mingi ajajärgu tekste mõne varasema epohhi kaudu on vältimatult vananenud.

Strukturalistlikud žanrikäsitlused keskenduvad peamiselt vormi- ja sisu-tunnuste kattuvuste leidmisele, ent ka elementide funktsioonide kirjeldamisele.

Eri teadusdistsipliine ühendavate uuema aja žanriteooriate raames mõistetakse žanreid kui kommunikatiivseid süsteeme, mis vastavad sotsiaalsetele, kultuuri-listele ja majanduslikele tingimustele. Tänapäevase žanrianalüüsi puhul arves-tatakse tunduvalt avarama taustsüsteemiga, millesse on haaratud väga paljud parameetrid, näiteks periood, kultuuritüüp, adressaat, kanal, maht, eesmärk, kasutusviis, tundelaad, valdkond, eriala, teema, stiil. Osutatakse sellele, et žanri-tesse on ladestunud spetsiifilised, paljuski juba traditsiooniliste ühiskondade maailmamõistmisel põhinevad ning ajaloolis-kultuuriliselt settinud teadmised, kogemused, ideed ja väärtused. Rõhutatakse žanrilise mõtlemise universaalsust, näitamaks, et žanrite esinemiskontekst pole kaugeltki piiritletud mingi kitsa valdkonnaga (nagu keele- või kirjandusteadus), vaid see võib hõlmata kogu argisuhtlust, sotsiaalseid tavasid laiemalt.

Kirjandusžanrid kui kirjandusliku kommunikatsiooni üksused kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate liigitusvõimaluste hulka. Kirjandus kui sõnakunst on rajatud paljudele aja jooksul vähem või rohkem kindlaks kujunenud teema- ja ainevaldkondadele, struktuuri- ja vormielementidele, narratiivsetele ja stilisti-listele võtetele⁵. Eksplitseerides silmatorkavaid tunnuseid, jaotatakse kirjanduslik

5 Žanrianalüüs (genre analysis) kui uurimismeetod on lähedane kirjanduslike võtete ehk tehnikate vaatlusele, mis hõlmab nende tekstuaalsete võtete, reeglite ja tavade uurimist, mida autor kasutab oma kunstiliste taotluste elluviimiseks. Kirjanduslikeks võteteks on näiteks paroodia, raamjutustus, teadvuse vool, hüperbool, motiivi- ja kujundikasutus. Niisiis puudutavad kirjanduslikud võtted stiili, kujutamis- ja jutustamisviisi, vormivõtete ja teema-valdkonnaga seotud asjaolusid, mis kokkuvõttes määravadki iga konkreetse žanri erijooned.

Žanrikirjanduse, sh ulme- või krimikirjanduse käsitlemiseks sobib ka teemaanalüüs (the-matic criticism), mis võimaldab tekste liigitada temaatiliste tunnuste alusel. Sel viisil moo-dustuvad temaatilised kobarad või mosaiigid, mis loovad lugejale ettekujutuse konkreetse

materjal rühmadesse, mida saab hõlpsamalt nimetada ja kirjeldada. Kirjandus-teadus ilma žanriteooriata on mõeldamatu, kuid mõju on olnud ka vastupidine – süsteemne ja metoodiline tegelemine žanritega on aidanud kirjandusteadusel kujuneda tõsiselt võetavaks distsipliiniks.

Kahtlemata on äärmiselt keeruline paigutada täiuslikku žanrisüsteemi tekste, mis erinevad oma sisult, vormilt ja stiililt, ajaloolis-kultuuriliselt taustalt, ees-märgiseadelt ja mõjujõult. Just sel põhjusel on žanreid käsitletud mitte niivõrd süsteemidena, kuivõrd süstematiseerimisprotsessidena (Neale 1980: 51), mis ei juhindu mitte täiuslikkuse ja lõplikkuse nõudest, vaid ligikaudsuse võimalusest ja vastuolude paratamatusest. Ometi on kõik žanriteooriad tegelenud nii või teisiti tekstide kirjeldamise ja korrastamisega kas diakroonilisel või sünkrooni-lisel viisil.

Tavapäraselt jagatakse kirjanduslikud tekstid üld- ja alakategooriatesse, st põhiliikideks ja žanriteks. Aristotelese „Luulekunstist” alates on sõnakunsti traditsiooniliste põhiliikidena nimetatud dramaatikat, eepikat ja lüürikat, mis esindavad vastavalt dialoogilist, jutustavat ja luulelist väljendust⁶. Neid põhi-liike võimaldas Aristotelesel eristada järeleaimamise ehk mimeetilisuse laad:

draamas kaob autor tegelaskujude taha, eepikas laseb ta oma tegelastel kõnelda otse, lüürikas seevastu avab autor enese persona. Klassikaliste põhiliikide rüpes on sõnakunsti arengu käigus kujunenud välja paljud teised kirjandusliigid ja -žanrid, millest omakorda on võrsunud arvukad alam- ja segažanrid.

Kirjandusteaduse vaatenurgast on liigi ja žanri vahekord kahtlemata keeru-line. Neid on tavaks eristada, sest tegemist on mõnevõrra erinevate kontsept-sioonidega⁷. Amaryll Beatrice Chanady mõistab žanrit kui ajalooliselt identifit-seeritavat vormi, liik aga on „fiktsionaalse maailma eripärane kvaliteet, mis on iseloomulik paljudele eri žanritesse kuuluvatele tekstidele” (Chanady 1985: vii).

Järelikult seostub žanr tugevamalt vormi ja sisuga, samas kui liik osutab teatud

žanri sisutunnustest ja nende varieeruvusest. Temaatilise lugemise mudel põhineb paljuski lugeja tõlgenduslikel rõhuasetustel, mis ei pruugi ühtida autori kavatsustega.

6 Luulekunsti (poeesia) all peab Aristoteles (2003) silmas vaid neid kirjandusliike ja -žanre, milles nõutav elu jäljendav ehk mimeetiline alge ilmneb karakterites ja tegevustes.

Aristoteles kõneleb küll eeposest (pidades ennekõike silmas eepilist luulet) ja draamast (tragöödia ja komöödia), kuid mitte lüürikast. Vastav nähtus – meelika – oli toona mõistagi olemas ja Aristoteleski oli sellest teadlik, ent tema teooria raamidesse see hästi ei sobitunud, mistõttu jäi see esialgu tunnustatud ilukirjanduse hulgast välja. Ka publitsistlikud žanrid (nt essee, reisikiri, olukirjeldus, följeton, memuaarid) ei mahu Aristotelese loodud mimeesi süsteemi.

Aristoteles paneb „Luulekunstiga” aluse teoreetilisele kirjandusteadusele, vaadeldes ennekõike kirjandusvorme. Tema käsitlust läbib sügav kirjandusterviku tunnetus, milles kõik žanrid on ühendatud harmooniliselt. Hilisemad žanriteooriad ei ole suutnud Aristotelese loodud žanriteooria alusmüüri lammutada ega sellele ka midagi põhjapanevat lisada.

7 Mõisted „liik” (mode) ja „žanr” (genre) on humanitaardistsipliinidesse üle kandunud loodusteadustest. Teatavasti kasutas Vladimir Propp (1928), narratiivide struktuurianalüüsi üks esmarakendajaid, oma muinasjututüpoloogias analoogiaid, mis pärinevad botaanika ja zooloogia taksonoomiatest. Igapäevapruugis on liigi ja žanri kasutuskord sõltunud peamiselt sellest, kas peetakse silmas looduse või inimvaimu sünnitisi.

jutustamismeetodile, mille tulemuslikkus sõltub pigem narratiivsetest võtetest kui teemadest või motiividest. Kui žanrid on pigem ajalooliselt kujunenud, seega ajas muutuvad nähtused, siis liigid on üldjoontes püsivad. See, et žanreid tähistatakse nimisõnadega (nt novell, miniatuur, ballaad), liike aga omadus-sõnadega (nt koomiline, romantiline, maagilis-realistlik), on juba vaieldavam eristusviis.

Gérard Genette (1992: 64) eristab žanreid, mis on kultuurilisest ja ajaloo-lisest kontekstist tulenevad esteetilised kategooriad, ja liike, mis on lingvisti-lised ja pragmaatilingvisti-lised kategooriad. Ta näitab, et žanrit saab kirjeldada koordi-naatsüsteemina, kus liigid ja teemad jaotuvad x- ja y-teljele, žanr seevastu kujuneb nende lõikepunktis. Sellisele kahedimensioonilisele mudelile lisab ta kolmanda parameetri, s.o telje, mis kirjeldab vormilisi aspekte. Genette’i käsit-luses on žanr justkui läbipaistev kuup: liik, teema ja vorm sätestavad žanri ilme (ibid., 77).

Žanrite loomise ja vastuvõtmise üldisemaks aluseks pole ainult tekstuaalsed mustrid, vaid ka kultuurilised ja sotsiaalsed kontekstid, mille keskmes on narratiiv kui laiaulatuslik ja kõikjale tungiv struktuur – inimese maailmatunnetuse ürgalus ja põhipide. Jean-François Lyotard kirjutab: „Narratiivi kui sellist võib käsitada kui tehnilist aparaati, mis annab inimestele võimaluse infoühikute, näiteks sündmuste säilitamiseks, korrastamiseks ja taastamiseks” (Lyotard 1991: 63). Kirjanduslike žanrite uurimine tähendab süüvimist kirjandusliku narratiivi struktuuri- ja toimemehhanismidesse, ent eeldab ka selle kultuurilise eksistentsi mõtestamist.

Olles ühtaegu nii universaalne kui ka spetsiifiline termin, on žanri kasutusala laienenud paljudele teadusdistsipliinidele. Pidades silmas nelja humanitaarvald-konda, s.o folkloristikat, retoorikat, keele- ja kirjandusteadust, nimetab John Swales (1990: 44–45) žanrite üldisi omadusi: 1) žanrid ei allu klassifitseeri-misele ega lihtsustavale kirjeldaklassifitseeri-misele; 2) žanrid võimaldavad lõimida mine-vikku ja olemine-vikku; 3) žanrid on ühiskondlike diskursuste osaks; 4) žanrid täidavad kommunikatiivset eesmärki ja sotsiaalset rolli; 5) žanrid peegeldavad huvi üldi-semate mõistuspäraste struktuuride ja kategooriate vastu; 6) žanritel on loomu-pärane võime seada retoorilisi eesmärke ja edastada tulemusi. Nendele omadustele osutavad 1970ndatest alates mitmed poststrukturalistlikud žanri-käsitlused, mis tegelevad ka kirjandustekstide uurimisega.