Madal- ja kõrgfantaasia

Kirjanduskriitikas on kujunenud tavaks eristada kahte fantaasiakirjanduse põhitüüpi – madal- ja kõrgfantaasiat (vt Stableford 2005: 198, 256) –, mis on oma kujutamislaadilt märgatavalt erinevad. Kuigi tegemist pole ajalooliselt kujunenud, vaid teoreetilisel abstraktsioonil põhinevate kirjandusliikidega, võib madal- ja kõrgfantaasia raames omakorda eristada mitmeid fantastika alamžanre.

Madalfantaasias (low fantasy) asetatakse tegevus esmasesse ehk empiiriliselt äratuntavasse igapäevamaailma (primary world), mis üldjoontes toimib rea-listlike asjaolude ja tingimuste kohaselt, kuid sisaldab mõningaid fantastilisi elemente, näiteks tavatuid tegelasi, imepäraseid nähtusi, ebaharilikke sündmusi.

Enamasti on madalfantaasia narratiivides tegelasteks tavalised inimesed, sünd-mustik paigutub argiümbrusse, puudutatakse reaalelulisi probleeme ja ohte, autori jutustamisstiil ei taotle ülevust ega paatoslikkust. Tavatuid sündmusi või tegelasi esitatakse pigem kummastavate nüansside ja tavareaalsusse sobimatute detailide kaudu (nt O. Lutsu „Nukitsamehe” realismi kõigutab Metsamoori hirmuäratav pesakond, k.a sarvikpoisi tegelaskuju).

Kõrgfantaasias (high fantasy) luuakse teisene, enamasti mastaapne, kuid autonoomne jutumaailm (secondary world³⁵), mis pole reaalse maailmaga otseselt seotud, vaid toimib kui sekundaarne aegruum, milles kehtivad tavamaa-ilmast erinevad, kuid oma seesmist terviklikku loogikat järgivad seaduspärad ja asjaolud (nt Narnia C. S. Lewise, Keskmaa J. R. R. Tolkieni, Kettamaailm T. Pratchetti, Meremaa U. K. Le Guini teostes). Kõrgfantaasias on kesksel kohal müütidest ja legendidest välja kasvanud imepärane, kuid dramaatilistest konf-liktidest tulvil maailm, mis sarnaneb äratuntavalt J. Campbelli monomüüdis kirjeldatuga. Enamasti eepilise narratiivina kirja pandud kõrgfantaasia käsitleb lobedalt jutustavas laadis ülevaid ja õilsaid teemasid, nagu heade ja kurjade jõudude vastasseis, maailma käekäigu mõjutamine, võitlus vabaduse eest ja au nimel ja muud moraalsed dilemmad, ning kujutab pingeliste olukordade taustal eriliste võimetega kangelaslikke tegelasi, kelle valikute ja võitluste kaudu tuuakse esile humanistlikke väärtusi (Hillman 1995: 135). Kõrgfantaasiale omane paatos on tuntav näiteks V. Belialsi „Ashinari kroonikates” ja I. Hargla „Baiita needuses”. Eesti lastekirjanduse kullafondist võib leida kõrgfantaasiaid, mis

35 Terminid „esmane maailm” (primary world) ja „teisene maailm” (secondary world) võttis kasutusele J. R. R. Tolkien oma essees „Muinasjuttudest” („On Fairy-Stories”, 1947; vt 1988).

Lähenedes fantaasiakirjandusele filosoofiliselt ja mütopoeetiliselt, asetab Tolkien muinasjutu spekulatiivse fiktsiooni väljale, avardades arusaamist muinasjutužanri võimalustest. Ta kirjeldab fantaasiakirjandusele omaseid konventsioone, rõhutades, et muinasjutulise tastika nurgakiviks on usutavus, terviklikkus ja loogilisus. Tolkien on veendunud, et fan-taasiamaailm kui alternatiivne universum loob perspektiive, mis võimaldavad lugejal tõmmata kujutluslikke paralleele olemasoleva maailmaga. Peale selle pakub fantaasia-kirjandus, tema sõnutsi kunsti kõrgeim ja puhtaim vorm, lugejale moraalset pidepunkti ning emotsionaalset lohutust.

paistavad silma oma lennukate ideede ja kunstilise teostuse poolest (nt R. Vaidlo

„Lood Kukeleegua linnast”, A. Kivirähki „Leiutajateküla Lotte”).

Esmane ja teisene maailm põimuvad fantaasianarratiivides mitmeti: reaal-maailma tegelane võib sattuda imelisele maale, nagu haldjate riiki (R. Made

„Salaroheline hiis”); muinasjutuline olevus võib tegutseda tavamaailmas, näiteks nõid üksikul saarel (A. Perviku „Kunksmoor”); muinasjutuline maailm võib pakkuda äratuntavaid reaalelulisi tüüpe ja olukordi (nt A. Kivirähki „Lotte reis lõunamaale”); loomad võivad kõnelda ja tegutseda inimeste kombel, kuid säili-tavad sealjuures oma liigile iseloomulikud tunnused (nt J. Põldma „Lepatriinude jõulud”); elustunud mänguasi võib rääkida, mõelda ja tunda (nt I. Marani

„Londiste, õige nimega Vant”) jne. Maria Nikolajeva (1996: 123–124) märgib, et fantaasiakirjanduses on sündmuste alguspunktiks sageli just igapäevareaalsus, lugejale tuttav ümbrus, millest on võimalik nn maagilise ukse ehk portaali kaudu siirduda fantaasiamaailma. See imepärane maailm, olles seesmiselt terviklik ja järjekindel, toimib omaette, reaalsusest erinevas aegruumis. Olenevalt jutumaa-ilma dominandist võib eristada aja- ja ruumifantaasiat.

Ajafantaasia (time fantasy) narratiivides tuuakse esile ajakategooria: kuju-tatakse ajareise minevikku või tulevikku, kirjeldatakse lähi- või kaugtulevikulisi võimalikkusi, muudetakse minevikus aset leidnud sündmusi ja otsitakse neile alternatiive, luuakse teistsuguse ajasüsteemiga paralleel- ja simultaanmaailmu jne. Kui ajaloolisse olustikku projitseeritud sündmustik vahendab fantaasiapilte möödaniku eluolust, ammustest paikadest ja kunagistest inimestest, siis tule-vikuaega viidud narratiiv mängib kujutluslike võimalikkustega. Põhjuslikkust rikkuvaid rännakuid ajas ette- või tahapoole – ajahüppeid – võimaldab fan-taasiakirjanduses piiramatult modelleerida ajanihkemasin, mis muudab ajareisi ühtlasi ruumiretkeks. Ajaeksperimentideks, mis lubavad ajalis-põhjuslikke suhteid veelgi sügavamalt tunnetada, on mõnel juhul tegelase kohtumised eri vanuses iseendaga või tema kehalise vananemise peatamine. Ajafantaasiates ilmnevad aja omadused paradoksaalsel viisil: aeg võib kahaneda või paisuda, hargneda, koolduda või keerduda, kiireneda või aeglustuda, tagurpidi liikuda või isegi seiskuda. Ettekujutus ajaparadoksidest on üldjoontes mõjutatud tänapäeva teadusideedest, eeskätt relatiivsusteooriast ja kvantmehhaanikast, võimaldades kirjanikel filosoofiliselt mõtiskleda ettemääratuse ja vaba tahte teemal. Siim Veskimees (2008: 217–219), kõneldes ajast nii füüsiku kui ka kirjaniku pilgu läbi, näitab, et ulmeromaanides rakendatakse ajarändude puhul peamiselt nelja mudelit: permanentne maailm, kus miski ei muutu; elastne maailm, mis muutub ja võib teiseks saada; ülekirjutatav maailm, mis on iga sekkumise korral ülimalt muutuv; kvanthargnev maailm, kus iga muutusega tekib uus maailm.

Ajarändude klassikaliseks avateoseks loetakse H. G. Wellsi „Ajamasinat”

(1895), eesti ulmes kohtab ajarännete teemat õigupoolest harva. Naljatlusi rela-tiivsusteooria teemadel on kirjutanud Henn-Kaarel Hellat olme- ja ulmejutus

„Sekundaaraja paradoks” (1973), kus ajahädaliste tarbeks on tulevikus leiutatud ajakapslid ja -laod, ajaravi ja ajapakendid. Geoloogiat ja budismi ühendavat ajarändeteooriat arendab Jaan Kaplinski ulmejutus „Helmemänd” (2005), pajatades krononaudist, kes rändab mitmekümne miljoni aasta tagusesse aega,

kaasas merevaiguhelmest talisman. Maagilis-realistlikult edasi antud ajarännet kogeb Rein Põdra romaani „Juba olnud” (2008) peategelane, kes miskit kummalist sültjat ruumi läbides satub nõukogudeaegsesse noorpõlveaega. Võime seigelda eri aegades, kasutades selleks nn ajarännusõlme, on ka Airika Harriku fantaasiaromaani „Iseenda laps” (2011) peategelasel, tavalisel linnatüdrukul.

Lastekirjanduses võimaldavad ajavaatlusränded arendada seikluslikku sündmus-tikku, kuid ajahüpped minevikku täidavad ka harivat, kunagist eluolu tutvus-tavat eesmärki. Mõnikord seostuvad aja- ja ruumirännakud tegelaste unenägude või unistustega, mis omakorda annavad kujutatud jutumaailmale teistsuguse perspektiivi.

Ruumifantaasias (space fantasy) luuakse ruumilise dominandiga fiktsiooni-maailmu: sündmused viiakse ebatavalistesse või tundmatutesse paikadesse (nt kadunud tsivilisatsioon, maakera sisemus, tundmatu planeet, kõrgtehnoloogiline tulevikulinn), kujutatakse tunnetuslikult võõraid, eriomaste seaduste järgi toimi-vaid keskkondi, mille füüsikalis-materiaalne eripära tekitab empiirilise maailma taustal võõritust (nt virtuaalreaalsus, mikroskoopiline nukutuba, joonistatud linn).

Paralleelmaailmade loomiseks kasutatakse teoreetilise kvantfüüsikaga haakuvat universumi hargnemise ideed, sealhulgas nn hüperruumi võtet, mille puhul valguskiirust ületavaid avaruumihüppeid sooritatakse dimensioonidevaheliste

„ussiaukude” (wormhole) või „täheväravate” (stargate) kaudu. Tegelaste tee-konda ühest ruumipunktist teise hõlbustab kõrgtehnoloogia (nt kosmoselaev, ruumikapsel, teleportatsiooniseade), ent kasutatakse ka vahesfääri ehk nn maagilist portaali (nt tunnel, värav, kaev, maal, raamat). Ruumi hõivamisega seotud hüpoteetilist protsessi, kus inimesed on sunnitud ja suutelised kohanema uue keskkonnaga (nt eluga kosmosekoloonias või mikroskoopilises olekus), on ulmeteoorias nimetatud pantroopiaks (pantropy, James Blishi termin). Ruumi-fantaasia võib nihestada „meie maailma” aegruumilisi parameetreid ja koordi-naate sel määral, et kujuneb sootuks teistsugune, alternatiivne tegelikkus (nt J. Kaplinski ulmejutus „Loojak Hiiumaa rannal”). Lastejuttudes võib ruumi-mõõtme vahetus aset leida näiteks unenäos (K. Jancise „Seiklus Salamandril”), arvutimängus (T. Kõnnussaar „Tagasitee koju”) või surmajärgses teispoolsuses (O. Ruitlase „Kail”).

Ime- ja teadusulmelised ruumifantaasiad on printsiibilt erinevad, kuigi pasto-raalsed jooned (nt idüllilisus, eskapistlikkus) on neis üldjoontes sarnased. Ime-ulmeline ruumifantaasia distantseerub tegelikkusest, kujundades autonoomse maailma, mis toimib maagilisel või imepärasel viisil, eeldamata sellelt teadus-likku põhjendust või tegeteadus-likkuse asjaolude arvestamist. Eirates tavafüüsikat ja pärisajalugu, konstrueerib imeulmenarratiiv fantastilisi ruumiparadokse ja -ano-maaliaid (nt S. Veskimehe romaanis „Haldjaradade ahvatlus”). Seevastu teadus-ulmeline ruumifantaasia rajab oma usutavuse tõsi- või näivteaduslikele sele-tustele, mis eeldavad lugejalt empiirilise maailma asjaolude tundmist, tege-likkusele vastavate seoste ja suhete tuvastamist.

Eesti lastekirjanduse imepäraseimad aja- ja ruumifantaasiad pärinevad Iko Marani, Robert Vaidlo, Henno Käo, Heino Väli, Andrus Kivirähki ja teiste fanta-sööride sulest. Iko Marani aimelis-ulmeline jutustus „Lauri ja Kaie kummaline

matk” (1964) toob lastekirjandusse ruumimõõtmete muutmisest tulenevaid vaate-punkte. Autor kasutab Jonathan Swifti „Gulliveri reisidest” tuttavat mõõtmete vähendamise võtet, näidates, kuidas kaks tavalist last satuvad mikroskoopilisse maailma, kus avaneb hoopis teistsugune perspektiiv (nt amööbid, bakterid, spoorid). Maran ühendab poolteadusliku ja fiktsionaalse faabula, peidab füüsika-teaduse mõõdutundeliselt fantastilisse tegevustikku. Marani-sarnases laadis on tegelaste kahanemisi-kasvamisi, ent ka imepäraseid metamorfoose putukateks kujutanud Kaspar Jancis autoriraamatus „Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumused lollide laevas” (2010). Olavi Ruitlase fantaasiajutt „Kail”

(2000) kõneleb verevähki surnud poisi loo kaudu hinge igavikulisusest ja elu edasikestmisest teispoolsuses. Varjuderiigi asemel avaneb tolles teises, müto-loogilises ja looduslähedases aegruumis üksiku soosaarega sarnanev paralleel-maailm, kus rullub lahti arhetüüpne puhaste ja räpaste hingede võitlus, inimlike väärtuste hoidmise ja müümise vastasseis. Elu teispoolsuse dimensioonis ühen-dab Ruitlase teost O. Preussleri „Krabatiga” ja A. Lindgreni „Vendade Lõvi-südametega”.

Lummava tegevusmaailmaga lühiromaanis „Doanizarre udulaam” (2009) mängib Indrek Hargla tuntud ideega, et meile tuttav reaalsus võib olla vaid pelk illusioon. Kirjamehe ametit pidav peategelane külastab utoopilise elukorral-dusega Doanizarre linnakest alati siis, kui ta on hoopis ühes teises maailmas uinunud. Müstiline udulaam, mis aegamööda peale tungib, ähvardab hävitada tema unenäolise simulatsioonimaailma. Reaalsuse ja fiktsiooni piire hägustab Heiki Vilep olmeproosa, žanriulme ja kriminarratiivi poeetikat ühendavas filo-soofilise alatooniga romaanis „Hirm” (2010), mille kahekordne raamjutustus toob realistliku olustiku kõrvale kaks tulevikulist paralleelmaailma, mis ühel hetkel olevikulise tegelikkusega groteskselt kokku sulavad. Teos kasutab meta-fiktsionaalset võtet, mille kohaselt autor kui looja väljendab hirmu, et tema väljamõeldud maailm ja selle tegelased on tõelisemad kui tema enda eksistents.

Kõrgfantaasia, mida seostatakse fantaasiakirjanduse üldmõistega, on rohkem levinud ja konkreetsema sisuga termin kui madalfantaasia, mis võib mõnel juhul viidata mitmele fantaasiakirjanduse alaliigile, nagu alternatiivajalugu või maagiline realism. Nii madal- kui ka kõrgfantaasia puhul võib eristada mitmeid erilaadilisi ja -tasandilisi, nii akadeemilise tekstianalüüsi kui ka kommertsliku kasutustava pinnalt võrsuvaid alamžanreid, mis pole alati selgelt piiritletavad ega eristatavad. Seepärast on fantaasiatekstide žanriline määratlemine üldjuhul äärmiselt hinnanguline ja tinglik, juhindudes peamiselt uurija või kriitiku tõlgenduslikult sätestatud tekstidominantidest. Tasub veel kord rõhutada, et fan-taasiakirjandus tervikuna moodustab amorfse ja variatiivse žanrikoosluse, mille alaliikide osas puudub rahvusvahelises üldteoorias kindlaks kujunenud jaotus-süsteem.