Gooti õudusulme

Gooti õudusulme (gothic fiction) moodustab ajalooliselt rikkaliku diskursuse, mille keskmes on oma laadilt tumeromantiline kirjandusžanr, mis kombineerib kesk- või varauusaegset seiklusromantikat rahvafolkloorist ja mütoloogiast pärit õõvastavate elementidega. 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi Euroopa kirjanduses sünnib peamiselt neogooti arhitektuuri ja kirjandusliku romantismi toel gooti romaan (gothic novel), mis vahendab arhailiste elementide ja üleloomulike sugemetega õudus- ja hirmunarratiive. Olles ühelt poolt metsik, paganlik ja ebamaine, teiselt poolt jälle imetlusväärselt suurejooneline, mõjuvõimas ja külluslik, jutustab gooti romaan võikaid lugusid hämaratest lossidest ja kloost-ritest, maa-alustest katakombidest, hukatuslikest soolaugastest, painajalikest kummitustest, jahti pidavatest vampiiridest ja libahuntidest, salapärastest kuri-tegudest, hullunud või haiglasest inimkäitumisest. Gooti õudusulme keskkond on pimedusse maetud reaalne olustik, millega sulanduvad kokku üleloomulikud või unenäolised elemendid, kummaliselt ja groteskselt mõjuvad nähtused (nt peata ratsanik, veritsev portreemaal), mis seostuvad mõne iidse paigaga ning kindla aja materiaalse ja sotsiaalse tegelikkusega.

Gooti romaan toob püünele sünge iluga tegelasi, kelle nägudele on jäädvus-tunud kurjuse või needuse märgid. Üldine kummituslik atmosfäär kurnab tegelasi füüsiliselt ja painab psühholoogiliselt: sageli ilmuvad viirastuslikud mineviku-mälestused, tunglevad tontlikud olevused, sekkuvad jõhkrad koletised või ilmnevad muud anomaalsed asjaolud, mis Jerrold Hogle’i (2003: 3) arvates osutavad sügavalt juurdunud sotsiaalsetele ja ajaloolistele dilemmadele. Paljud arhetüüpsed teemad ja süžeed on gootikas enamasti seotud kindlate, konfliktses positsioonis olevate tegelaskujudega, näiteks erakuga, kes rühmamentaliteedile vastandudes kaitseb humaanseid väärtusi, või kelmiga, kelle pahatahtlikkuse ohvriks protagonist langeb. Mõnikord tähendab gootilik irratsionaalsus olukorda,

kus tegelane kaotab kontrolli oma impulsiivse loomisvõime või erakordse saavutuse üle (nt Victor Frankensteini juhtum).

Maggie Kilgour (1997: 8) võrdleb gooti kirjandust keskaegse karnevaliga, märkides, et see hõlmab endas transgressiivset mässu moraalsete ja sotsiaalsete normide vastu, kuid ka nende normide jaatust, olemasolevate piiride arvestamist.

Samas on gootikale, nagu ka romantismile, sümptomaatiline mineviku nostalgia, mis idealiseerib industriaalkultuurieelset orgaanilist ühiskonnakorraldust (ibid., 11). Nii romantism kui ka gootika pakuvad tavatut ja äärmuslikku kirge, mis satub vastuollu modernse ühiskonna põhimõtetega (ibid., 12). Indiviidid saavad selles tasakaalutus maailmas eksisteerida vaid lakkamatus võitluses, olles kas ohverdaja või ohverdatava rollis.

Gooti õudusulme on oma laadilt aukartustäratav kirjandusžanr, mis psühho-loogilisel süvatasandil mängib saatuslike kirgede ja hirmudega, mõjutab lugejat psüühilise šoki ja terroriga, näidates lõppkokkuvõttes mandunud ja allakäinud maailma, milles vohavad patt, hullus, vägivald ja surm. Samas võib kõiges gooti-likus olulisel kohal olla ülev romantika, sealhulgas armastuse ja seksuaalsuse hukatuslikkus, ent ka surma ja hävingu kujutamise esteetika, mille maagiline mõju lugeja tunnetele, eeskätt just kaastunde ja hirmu esilekutsumisel, on eel-datavalt loonud seda tüüpi kirjandusele järjepidevuse, mis ulatub tänapäeva õudus- ja fantaasiakirjanduseni. Gooti õudusulme tunnuseid on sageli kombi-neeritud muude ajalooliste žanritega, nagu ajaloo-, krimi-, armastus- või fan-taasiaromaan, samuti on žanri konventsioonid aluseks mitmesugustele paroo-diatele. Uuema aja gooti õudusulme üks lemmikkeskkondi on petlikku turva-tunnet sisendav väikelinn või sünge metropol (nn linnagootika).

Gooti õudusulme varaseimaks näiteks peetakse H. Walpole’i romaani

„Otranto loss” (1764), mille mõjule osutus vastuvõtlikuks saksa romantism.

A. Radcliffe’i veidra fantaasiaga õudusromaanid tõid 18. sajandi lõpul moodi viirastuslikkuse ja pinevuse, mida jätkasid M. G. Lewise’i jõhkramat laadi jube-jutud. Gootilikku „intellektuaalset hullust” kätkeb M. W. Shelley õudusulme klassikaks ristitud morbiidne „Frankenstein” (1818); süngeid veidrusi õudusrea-lismi horisondilt vahendab E. A. Poe kõheda ja ebamaise atmosfääriga looming.

20. sajandil esindavad neogooti ulmet H. P. Lovecraft ja J. Collier, urbanistliku gootika uusi suundi katsetavad A. Rice ja S. King. Eesti kirjanduses võib gooti-likke elemente leida Lydia Koidula külajutust „Tammiste küla „veskitondid””

(1868), mis mõneti parodeerivalt mängib üleloomulike jõudude ja ebausu motiiviga, samuti Eduard Vildele omistatud röövlijutust „Hugo ja Tekla” (1893).

20. sajandi alguses kujuneb üheks olulisimaks rahvaväljaandeks Johannes Aaviku keeleuuendusliku hoiakuga tõlkeantoloogiate sari „Hirmu ja õuduse jutud”

(1914–1928, 24 väljaannet), mille esimene köide sisaldab näiteks H. H. Ewersi ja A. J. Mordtmanni õudusjutte. Ekspressionistliku gooti õudusjutuna võib kirjeldada Friedebert Tuglase novelli „Õhk on täis kirge” (1920).

Sotsiaalse satiirina mõjub Anton Hansen Tammsaare gootiliku atmosfääriga novell „Matus” (1922), mis minategelase salajase pilgu läbi kujutab hüljatud lossis öist surnuvahitseremooniat, kummastavat ja seletamatut rituaali, mis päädib korjuse, hiljuti surnud kirjaniku Vanakamara elluäratamisega – ja lõpuks

kogu loo unenäoks tembeldamisega. Novellis „Pöialpoiss” (1923) tegutseb sala-pärases vanas mõisahoones üleloomulik härjapõlvlase välimusega vanamees, kes üritab öösiti mõisa varjule tulnud minajutustajast polguülema kõri habeme-noaga läbi lõigata. Mõlema novelli õuduspoeetika toetub minategelaste psüühika salapäraste soppide järkjärgulisele avamisele ja fantastiliste motiividega saavu-tatud pingele, eeskätt surma kohalolu tunnetusele.

Uuemal ajal on uusgootilikku õudust viljelenud Karen Orlau lühijuttudes

„Oraakli surm” (1998), „Elisale” (1998), „Vend Juudas” (1999) ja „Kohtumine emaga” (1999). Gootiliku horror’i arhailisi maneere kasutab Veikko Vangonen kogumiku „Ülestõusjad” (2002) sisendusjõulise õhkkonnaga õudusjuttudes.

Mikk Pärnitsa gootiliku õudusjutu „Nägemine” (2006) peategelaseks on noor-mees, kelle kinoskäik omandab äkitsi luupainajalikud mõõtmed. Kaunitari ja koletise muinasjutu gootihõngulist töötlust pakub Epp Annuse täiskasvanutele adresseeritud jutustus „Sina, Matilda” (2007), kus täisikka jõudva neiu armas-tuse objektiks osutub rangete moraalinõuetega galantne koletis. Leila Tael-Mikešini gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega romaan „Loojate mängud” (2012) loob ettekujutuse kummalisest paralleelmaailmast, mida val-vavad kõrgemad jõud ja kus kohtab ebatavaliste võimetega inimesi. Mõneti tartulikku atmosfääri meenutav olustik (keldribaarid, paneelmajad, gootide ja geide ringkonnad, alkoholitarbimine), tegelaste suhtevõrgustikud ja omavahe-lised võitlused on vürtsitatud küünilise huumoriga.

Kersti Kivirüüdi „Okultismiklubi” (I 2009, II 2011) on gootilikku õudus-ulmet parodeeriv noorteromaan, kus tegutseb põhikooliõpilaste salaühing: ühiselt avastatakse iidne saladus, uuritakse salapäraseid minevikusündmusi, suheldakse vaimudega, sõltutakse hingesugulaste needusest, tuntakse surma lähedust. Täpse-malt jutustatakse Lõuna-Eestis Vana-Kuuste alevis aset leidvatest paranähtus-test, mille tagamaid asuvad uurima kuus 8. klassi õpilast ja nende õpetaja Erika.

Romaan kvalifitseerub tänapäeva õpilas-horror’iks, mille peamised võtted päri-nevad noortele suunatud Ameerika päritolu õudusfilmidest. Konkskäe asemel tegutseb siin baltisaksa mõisniku ja keldi sõjamehe vaim, neist viimane nõuab sulaselges vanaiiri keeles endale kunagist maagilist krooni. Narratiivset pinget kruvivad mitmed üleloomulikud seigad, nagu surnute vaimud, maagilised täto-veeringud, lendavad vankrirattad, tapvad välgud, püha- ja matmispaikadega seotud vägi, kestev needus, reinkarnatsioon. Õudusatmosfääri kujundab Kivi-rüüt žanriomaste detailide kaudu: avastatakse maa-alused salakäigud, kostavad kummalised helid (praksatused, lennusahin, tuule undamine, koera ulgumine jm), toimuvad ootamatud komistamised, kukkumised ja minestamised, tunda võib ähvardavate jõudude kohalolu ja hirmu pimeduse ees.

Selles kummaliste kokkusattumuste ja kõhejuttudega noorteromaanis, mis pajatab koolinoorte tegemistest novembrikuises väikealevis, rullub lahti oma-moodi ajaloo- ja kodulootund: uuritakse rahvausundit, kohapärimusi ja pere-konnalugusid, tuhnitakse vanades raamatutes ja dokumentides, avastatakse peidetud ruume (tunnel kooli keldrist kivikalmeteni). Öises mõisakoolis tegel-dakse ajalooringi nime all okultismiga: keerutatakse küünlavalgel taldrikut, dešifreeritakse maagilisi märke ja sümboleid, ennetatakse õnnetusi. Autor näib

vastandavat allikmaterjalidele tuginevat teaduslikku mõtlemist ja rahvalikku müstikausku. Eri teemasid, üleloomulikke nähtusi, uskumatuid seiklusi ja noortesuhteid siduvas loos pannakse proovile konspiratiivse ühingu liikmete pingetaluvus, intelligents ja füüsiline vastupidavus. Õpilaste ja õpetaja suhteid on teoses näidatud familiaarsetena, ühistegevuste taustal selguvad ka klassi sotsiaalsed rollid (liider, tarkur, luuser, gooti jt).

„Okultismiklubi” teises osas alapealkirjaga „Inglitel puudub huumorimeel”

jätkub üle vindi keeratud müsteerium Kõivussaare kivikalmest leitud keldi rituaalesemete ümber. Vana-Kuuste alevikku ilmub tänapäeva inimeseks materialiseerununa mineviku vaim, kes proovib okultismiklubi liikmeilt kilbi ja krooni asukohta teada saada. Õudusulmelist pinevust hoiavad üleval võikad juhtumid (külajoodiku mõrv, laiba rüvetamine, mürgitamiskatse), üleloomu-likud sündmused (maa-aluse templi avanemine, klubiliikmete ajaränded oma eelmisse ellu, grianiidide sekti matusetseremoonia, kohtumised deemonlike jõu-dudega, vaimude heitlus jms) ning maagilised märgid ja esemed (lõvi hammas, amulett, punane keep, must udu jms). Gootilike elementide kõrval on teose eri-jooneks huumor, mis väljendub leidlikes sõnamängudes ja vaimukas noorte-pärases dialoogis.