Vene rahvuslus

Vene rahvuslusest on juba korduvalt juttu olnud. Järgnevalt heidame põgusa pilgu selle impeeriumi sisekliimat oluliselt mõjutanud teguri arenguloole. Vene-lased olid “vana”, ajalooline rahvus oma eliidi, kõrgkultuuri ja kirjakeelega, nad olid riigirahvus. Ent tollane Venemaa polnud venelaste rahvusriik. Riiklik patriotism küll sisaldas venelaste etnilise eneseteadvuse elemente, ent selleks, et olla paljurahvuselist impeeriumi integreerivaks ideoloogiaks, pidi ametlik patriotism olema siiski põhiliselt rahvusteülene. Venemaa kodanike, sh vene-laste esmane lojaalsus pidi kuuluma impeeriumile ja isevalitsejale, mitte min-gile rahvusele. Rahvusluse-eelsesse ajastusse kuuluvat dünastilis-seisuslikul printsiibil rajanevat multietnilist Vene impeeriumi ning vene natsionalismi ei maksa panna ühte patta. Tärkav vene rahvuslus oli oma olemuselt tsaarivõimule ohtlik, selle eksistentsi põhiprintsiipe kahtluse alla seadev. Tegemist oli põhi-mõtteliselt erinevate ning omavahel vastuolus olevate kultuuriliste mudelitega.

Neil kahel mudelil võis küll olla teatav ühisosa, nende huvid võisid ajutiselt ühte langeda, ent pikemas perspektiivis kippus uus sisu (vene natsionalism) vana vormi (Vene impeeriumi) üle võtma ja oma vajadustele kohandama.

Vene rahvuslus sündis 18. sajandi lõpul, taustaks Venemaa forsseeritud läänestamine Peeter I algatusel, võõrmõjude tohutu kasv, valgustuse ja roman-tismi levik. Ka vene rahvuslus elas läbi rahvuslustele tüüpilise A faasi. Õpet-lased hakkasid tegelema vene keelega, koostati grammatikaid, kirjakeelt lähendati rahvakeelele, koguti ja publitseeriti rahvaluulet, toimus ilmaliku kirjanduse areng, kirjutati uurimusi Vene ajaloost, milles Vene riigi ajalugu kalduti nägema vene rahvuse ajaloona (Tatištšev, Lomonossov, Karamzin).

Varase vene rahvusluse kandjaiks olid enamasti aadlipäritolu haritlased. Lääne kultuuri mõjude all kujunenud vene kõrgkultuuri kandev eliit hakkas huvi tundma vene lihtrahva, eeskätt talupoegade vastu, kellest neid lahutas tohutu kultuuriline lõhe. Osa haritlasi hakkas talurahva viletsale olukorrale kaasa tund-ma ning selle parandamise võitund-maluste üle mõtletund-ma. Vene aadli ideaaliks oli olnud teenida riiki ja valitsejat, 18. sajandi lõpuks aga nihkusid osa vene aadli väärtustesüsteemis valgustuse ja romantismi mõjul esiplaanile isamaa ja kaas-maalaste teenimine. Riigivõimu hakati kõrvalt vaatama ja mõnel juhul isegi kritiseerima.⁵³ Teisisõnu, ühe osa vene haritud eliidi esmane lojaalsus nihkus impeeriumilt ja isevalitsejalt isamaale ja rahvale ning see osa oli kasvav.

Samal ajal oli valdav enamik venelastest talupojad ning neil polnud mingit selgepiirilist vene rahvusteadvust. Talupoegade teadvuses domineerisid kaks venelaseks olemise kriteeriumit – õigeusk ning lojaalsus tsaarile. Seetõttu hõlmas venelaste meie-tunne osaliselt ka neile kriteeriumitele vastavaid mitte-venelasi. Vene ja komi talupoegi ühendas õigeusk ja usk heasse tsaari, kes lihtsalt ei tea kohalike mõisnike või ametnike kuritarvitustest, aga kui teada saab, siis paneb õiguse maksma. Tsaar valitses Jumala armust ning usuti seisvat ühenduses jumaliku õiglusega, mis on üle maiste seaduste ebatäiuslikkusest.

Teisalt oli talupoegade jaoks oluline side oma kodupaigaga, piirkonnaga. Teati oma küla, naaberkülasid ja maakonnalinna, võib-olla ka kubermangukeskust, ent impeeriumi ulatusest polnud harimatutel talupoegadel reeglina aimu. Seega oldi ühelt poolt õigeusklik ning teisalt omakandimees. Rahvusluse ajastule ise-loomulik vahepealne identiteeditasand, venelaseks olemine, jäi religioosse ja regionaalse identiteedi varju. Tollane tsaarivõim vene masside rahvusteadvuse arendamisega ei tegelenud. Venelased teadsid pigem seda, kes nad ei ole, kui seda, kes nad on. Neid ühendas pigem mitte-venelaste (eriti muu-usuliste) suhtes tuntav põlglik vaen, kui positiivne kollektiivne enesekujutlus. (Branden-berger 2002: 10, 12, 16; Brooks 1985: 214–217)

1812. aasta sõda oli väga oluline etapp vene rahvusluse arengus, mitte asjata ei nimetata seda Isamaasõjaks. Vene lihtrahva seast pärinevad sõdurid olid head patrioodid, ent nende lojaalsus kuulus eelkõige tsaarile. Nad sõdisid impeeriumi (ja võib-olla oma mahapõletatud koduküla), mitte vene rahvuslike huvide eest.

53 Üks esimesi kehtiva riigikorra kritiseerijaid oli Aleksandr Radištšev oma raamatuga

“Teekond Peterburist Moskvasse” (1790, eesti k vt Radištšev 1968). Radištšev saadeti Siberisse, temast kujunes vene haritud eliidi esimene poliitiline märter ning märk kogu 19. sajandi Venemaad iseloomustanud vastuolust haritlaskonna ja võimu vahel.

Samalaadne imperiaalne patriotism motiveeris ka baltisakslasest ohvitseri ja eesti või komi sõdurit. Samas aga leidis vene linnu ja külasid rüüstavate väär-usuliste vaenlaste vastu peetud võitluses väljenduse ka vene masside etniline eneseteadvus. Vene lihtrahva hulgast pärinevad sõdurid etendasid selles või-dukas sõjas, mis toitis rikkalikult haritud eliidi rahvuslikku uhkust, olulist rolli, ent pidid seejärel oma õlgkatusega hüttidesse aganaleiva juurde tagasi pöör-duma. Vene sõdurid ja ohvitserid olid näinud elu Euroopas, jõudnud Pariisini välja, aga kodumaal jäi pärisorjus püsima. Asjade selline areng tekitas haritud aadliringkondades tsaarivõimu vastu protesti, mille taga seisis tärkav vene natsionalism. See protest leidis väljenduse dekabristide ülestõusus (1825).

Dekabristid olid vähimagi kahtluseta vene natsionalistid. Näiteks Hüvanguliitu⁵⁴ võisid kuuluda vaid venelased-kristlased. Lõunaühingu peamine ideoloog ja programmi “Vene õigus” autor Pavel Pestel, üks radikaalsemaid dekabriste, tahtis kõik Venemaa elanikud etnilisteks venelasteks muuta. Erandi tegi ta vaid poolakatele ja juutidele, pidades nende venestamist lootusetuks ettevõtmiseks.

Põhjaühingu juhtiv ideoloog, tulevase Venemaa põhiseaduse projekti autor Nikita Muravjov oli pisut leebem. Venemaa administratiivne jaotus pidi tema arvates eirama etnilisi piire ning Venemaa kodakondsus eeldas vene keele oskust. (Hosking 2001: 188, 191–193; Slavinski 1910: 292)

Nikolai I valitsusajal hakkas formeeruma omapärane vene intelligents. Algul oli tegemist peamiselt noorte, andekate ja energiliste vene aadlikega, kellesse oli sisendatud kõrgeid ideaale, keda oli kasvatatud teenima tsarismi, kuid kes tundsid, et on valitsevale režiimile võõrad, et reaalselt neid ja nende üllaid ideid ei vajata. Vene haritlaskond kujunes ülikoolide, eelkõige Moskva ülikooli juures tekkinud ringides, kus juhtivat osa etendasid väljapaistvamad pro-fessorid. Mitmed professorid olid ühtlasi ka ajakirjade toimetajad. Professor Mihhail Katšenovski toimetas 1805–1830 (vaheaegadega) ajakirja “Vestnik Jevropõ”, Mihhail Pogodin⁵⁵ andis 1827–1830 välja ajakirja “Moskovskii Vestnik” ja 1841–1856 ajakirja “Moskvitjanin”, Nikolai Nadeždinil⁵⁶ oli 1831–

1836 ajakiri “Teleskop”. Need kirjanduslikud ja ühiskondlik-poliitilised aja-kirjad olid tollal väga olulised, sest tsensuuri tõttu ei saanud vene ühiskondlik mõte vabalt avalduda ning oli sunnitud võtma kirjanduskriitika, ajalooteaduse ja filosoofia vormi. Ülikoolides ja ringides õpiti tundma Euroopa filosoofide, ees-kätt sakslaste (Herder, Hegel, Kant, Fichte, Schelling) ideid ning kohandati neid vene oludele. Populaarsed olid ka George Sand’i romaanid. Ülistati vabadust ja tundesiirust, protesteeriti vägivalla ja konventsionaalsuse vastu. Salongides arutati ajakirjades ilmunud artiklite üle, seal oli võimalik ka vabamalt arvamust avaldada, kui ajakirjaveergudel. Ülikoolide akadeemilises õhkkonnas ületati suhtlemisel seisuslikud barjäärid, polnud oluline, kas oled aadlik,

54 Ka Hüveolu Liit, dekabristide salaühing, 1818–1821, u 200 liiget.

55 Mihhail Petrovitš Pogodin (1800–1875), ajaloolane, publitsist, Moskva ülikooli pro-fessor (1826–1844), akadeemik (1841). Pärisorjast talupoja poeg. (SIE, t. 11: 231)

56 Nadeždini kohta vt pikemalt 3. peatükk.

mehevõsu või papipoeg, olulised olid inimese mõtted, tõekspidamised. gents ei sobitunud vene seisuste süsteemi, vaid seisis sellest väljapool. Intelli-gents oli segaseisuslik (raznotsintsõ), sest aadlike kõrval lisandus vene haritlas-konda järjest enam ametnike, vaimulike, kaupmeeste ja linnakodanike lapsi.

(Hosking 2001: 275–282; Berdjajev 1989–1990: 1988)

Vene ühiskondlik mõte asus kõigepealt arutlema, milles seisneb Venemaa ülesanne ning tema idee eripära, millised on tema suhted Läänega. Peamiseks kultuuriliseks teiseks, millega vene haritlased Venemaad võrdlesid ja millele nad Venemaad vastandasid oli Lääs. Venelased armastasid arutada mastaapselt, üldistatult. Reeglina ei vaevunud nad eristama Hollandit Inglismaast või Belgiat Prantsusmaast. Kogu Euroopa ja ka Põhja-Ameerika oli nende jaoks Lääs.

Venemaast mõeldi Lääne kaudu. Lääs (idealiseeritud) seati kas eeskujuks või nähti selles antimudelit. Taoliste arutelude üheks algatajaks oli Pjotr Tšaa-dajev⁵⁷. 1836 avaldas ajakiri “Teleskop” esimese tema “Filosoofilistest kirja-dest”, milles Venemaa ajalugu ja olevikku kujutati üsna tumedates toonides ning eitati igasugust Venemaapoolset positiivset panust inimkonna kultuuri-lukku. Seepeale tegi valitsus ajakirja “Teleskop” ilmumisele lõpu ning Tšaa-dajev kuulutati hullumeelseks. TšaaTšaa-dajevi mõju oli aga suur, temast lähtusid läänlased ning tema ideede ümberlükkamisest sündis slavofiilsus. Tšaadajevi järgi oli Venemaa Läänest maha jäänud, ent temas peitub suur potentsiaal, ta on kutsutud teostama suurt missiooni, lahendama probleeme, mis Läänel tema minevikukoorma tõttu üle jõu käivad – eelkõige sotsiaalse ebavõrduses probleemi. (Berdjajev 1989–1990: 1805–1807)

Läänlased ja slavofiilid. Vene rahvuslus, nagu rahvuslused ikka, polnud ühtne (vt Özkırımlı 2000: 228). 1830. aastate lõpus tekkis vene rahvusluses kaks voolu – läänlased ja slavofiilid, mille vahel sarnasust on ehk enamgi kui erine-vusi. Mõlemad esindasid uut, modernsetele ühiskondadele iseloomulikku kultuurilist mudelit ning olid seega vanale dünastilis-seisuslikule impeeriumile ohtlikud. 1830.–1840. aastate läänlased ja slavofiilid olid reeglina pärit sama-dest aadliringkonnast ja vaidlesid samades salongides. Mõlemad toitusid idee-liselt Lääne, eeskätt saksa filosoofiast. Mõlemad püüdsid tohutu kultuurilõhega lahutatud vene eliiti ja lihtrahvast ühtseks rahvuseks vormida, õieti vene talu-poegade massi vene rahvusesse integreerida. Selleks võideldi pärisorjuse kaotamise ja hariduse leviku eest. Mõlema suuna esindajad tunnetasid Venemaa suurt erinevust kaasaegsest Läänest, ent mõtestasid seda erinevalt. Nii läänlased kui slavofiilid armastasid mõtiskleda Venemaa rolli üle minevikus, olevikus ja tulevikus ning arvasid Venemaal olevat mingi erilise maailmaajaloolise

57 Pjotr Jakovlevitš Tšaadajev (1794–1856), filosoof. Aadlik, osales 1812. aasta sõjas prantslaste vastu, kuulus dekabristide salaorganisatsiooni, ent polnud eriti aktiivne.

1823–1826 elas välismaal, kus muuseas suhtles F. W. J. von Schellingiga. 1829–1831 kirjutas prantsuskeelsed “Filosoofilised kirjad”, mis kujutasid endast arutlust Venemaa ajaloo, rolli ja saatuse teemadel. Elu lõpu poole lähenes katoliiklusele.

missiooni. Mõlemad olid omal moel universalistlikud. Slavofiilide arvates esin-dasid vene talupojad elulaadi, mis pidi saama üldiseks, ent kuna nad olid teistest rahvustest ümbritsetud, siis avaldus nende universaalne inimsus rahvuslikus vormis. Vene riiklus polnud slavofiilide järgi siit ilmast, sellel oli transenden-taalne tähendus. Läänlaste arvates olid Lääne parimad mõtlejad leidnud arengu-tee kogu inimkonna jaoks, ent jõuetu kaasaegne Lääs ei suutnud seda arengu-teed käia.

Juhtrolli pidi enda kanda võtma Venemaa, mida kujutati nooruslikuna. Nii slavofiilid kui läänlased soovisid Venemaale arengut ja õitsengut, ent selle saavutamiseks soovitati erinevaid vahendeid. Läänlased olid aktiivsemad, reformimeelsed liberaalid või revolutsionäärid. Slavofiilid olid passiivsemad, konservatiivsemad, nad uskusid, et Püha Venemaa missiooni edu on ette-määratud. (Hosking 2001: 284–287; Greenfeld 1992: 250–270; Berdjajev 1989–

1990: 1793, 1986–1988)

Üks asi, milles slavofiilid ja läänlased selgelt lahknesid, oli nende vaade Vene ajaloole ning eriti Peeter I poolt algatatud vägivaldsele läänestamisele.

Slavofiilid pidasid Peeter I türanniks ja olid tema reformide vihased vastased.

Just teda süüdistati vene ühiskonna lõhestatuses, tema lõi Venemaad rõhuva bürokraatiaaparaadi ning mehitas selle peamiselt sakslastega. Tema reformid tähendasid Venemaa orgaanilise arengu vägivaldset katkestamist. Slavofiilid idealiseerisid Peetri-eelset Venemaad, Moskva tsaare, kes kutsusid kokku Maanõukogu. Seda pidasid nad orgaaniliseks ja ehtvenelikuks monarhiaks ning soovisid nõuandva esinduskogu taastamist. Slavofiilid olid isiku-, südame-tunnistuse-, mõtte- ja sõnavabaduse ägedad kaitsjad, nad tunnistasid rahva ülemvõimu printsiipi. Tsensuur tuli kaotada, sest tõeline harmoonia on saavu-tatav vaid kõigi häälte kooskõlal, mitte mõnede vägivaldsel kõrvaldamisel.

Slavofiilid idealiseerisid vene talupoegi ja kaitsesid külakogukonda pidades seda talurahva orgaaniliseks ja originaalselt venepäraseks majandamisviisiks.

Nad püüdsid välja selgitada tõelist rahvalikkust ja jõuda rahva tõelise hingeni.

Suure vene hinge kandjat nähti just vene talupojas, temast sai rahvuse sümbol.

(Hosking 2001: 284–287; Greenfeld 1992: 250–270; Berdjajev 1989–1990:

1793, 1986–1988)

Läänlaste arvates oli Peeter I positiivne kangelane, radikaalne reformija, kes oli avanud Venemaale tee Lääne hariduse ja tsivilisatsiooni saavutuste juurde.

Lääne tsivilisatsiooni pidasid nad universaalseks. Mingisse erilisse Vene teesse nad ei uskunud. Läänlastele oli Venemaa arendamisel eeskujuks siiski pigem mingi Lääne õpetlaste töödes kajastuv ideaalne Lääs, mitte niivõrd kaasaegne Lääs, mida nad sageli halvasti tundsid ja võõristasid. (Hosking 2001: 288–290;

Berdjajev 1989–1990: 1793, 1988, 1991–1992)

Läänlaste juhtiv ideoloog ning 19. sajandi vene ühiskondliku mõtte ja enese-teadvuse ajaloo üks keskseid kujusid oli Vissarion Grigorjevitš Belinski (1811–

1848). Belinski ideed mõjutasid olulisel määral vene kirjanduse arengut ja muuseas ka rahvaluule uurimist Venemaal. Kõigel sellel oli otsene seos vene rahvuslusega ning kaudselt mõjutasid Belinski ideed ka paljusid teisi Vene impeeriumi rahvaid (sh komid). Seega on põhjust Belinskil ja tema ideedel

eraldi peatuda. 1829–1832 õppis Belinski Moskva ülikoolis, ent visati sealt ühe pärisorjust vastustava näidendi kirjutamise pärast välja. 1838–1839 toimetas Belinski ajakirja “Moskovskii Nabljudatel’”, selle sulgemise järel kolis Peter-buri, kus aastail 1839–1846 oli ajakirja “Otetšestvennõje Zapiski” vaimseks suunajaks, 1847–1848 aga ajakirja “Sovremennik” juhtiv ideoloog. 1830. aastail oli Belinski saksa idealistliku filosoofia (Schelling, Fichte, Hegel) mõju all.

Kõige valdavamat mõju avaldas Belinskile Hegeli filosoofia, see oli tuntav isegi siis, kui ta sellest avalikult eemaldus. 1840. aastail pöördus Belinski materia-listiks ja sotsiamateria-listiks. Temast sai sõjakas ateist ja õigeusu kiriku vihane vaen-lane. Viimast nimetas ta oma “Kirjas Gogolile” (1847) piitsa kantsiks ja des-potismi ümmardajaks. Berdjajevi järgi sündis vene ateism kaastundest kanna-tava inimese vastu. Seistes silmitsi elu ääretu kurjusega ei suudetud leppida Jumala ideega. See on omamoodi askeetlik ateism, mis lähtub religioossest pinnasest, moraalsest paatosest, armastusest headuse ja õigluse vastu (Berdjajev 1989–1990: 1994–1996). Belinski oli seisukohal, et Venemaa areneb mööda euroopalikku teed ning et kapitalism on möödapääsmatu arenguetapp teel tule-vikku, mida ta kujutas utopistlike sotsialistide vaimus.

Belinski arvates läbib iga rahvuse kultuur kolm faasi. Esimeseks faasiks on rahva etniliste traditsioonide vahetu ja loomulik väljendus – folkloor. Rahva-luule on küll väga väärtuslik ning hingestatud, ent võõramaalastele jääb see mõistetamatuks ning seega ei või see olla panuseks maailmakultuuri. Teist faasi iseloomustavaks jooneks on, et kirjanikud loovad maailmakultuuri suurimaid saavutusi eeskujuks võttes oma teoseid, mis väärivad küll tähelepanu, ent jäävad siiski sageli kahvatuks ning elutuks. Neis pole seda tervet elujõudu, mis iseloomustab folkloori. Ent see faas on vältimatult vajalik ja konstruktiivne.

Venemaal pani sellele faasile Belinski järgi aluse Peeter I oma reformidega.

Teine faas loob eelduse kolmandale, mil toimub maailmakultuuri elementide ja etniliste traditsioonide süntees. See on tõelise suuruse periood, mil rahvus annab maailmakultuurile midagi omapärast ja väärtuslikku. Belinski järgi jõudis vene kultuur sellesse faasi just tema eluajal. Vene kirjanduse ette seadis Belinski suuri ülesandeid. See pidi tegelema lihtsate inimestega, andma üksikasjaliku ja tõese pildi nende elust, püüdma hõlmata nende keelt ja seda mitte etno-graafilistest eesmärkidest lähtudes, vaid moraalsetel kaalutlustel ning et edasi anda rahvusliku omapära tuum. Selline kirjandus kirjeldaks kriitiliselt rahva elutingimusi ja näitaks teed paremale elule. (Hosking 2001: 306)

Vene kirjanikud võtsid neile Belinski poolt esitatud sotsiaalset tellimust tõsi-selt ning hakkasid seda täitma. Nn eesrindlik vene kirjandus püüdis paljastada eksisteeriva ühiskonna valelikkust ning otsis tõde. Kirjandus pidi teenima ühis-konda ning ühiskonna põhiprobleemi nähti eliidi ja rahva vahel haigutavas lõhes, tohutus sotsiaalses ebavõrdsuses. Belinski vaimustus Gogoli loomingust ning seadis seda eeskujuks. Belinski oli nn naturaalkoolkonna olulisim ideo-loog. Naturaalkoolkonna iseloomulikuks jooneks oli püüe kujutada rahva elu täpselt ja tõeselt ning huvi “väikese inimese” vastu. Koolkonna väljapaistva-mateks esindajateks peetakse F. Dostojevskit, I. Gontšarovi, A. Herzenit,

N. Nekrassovit, M. Saltõkov-Štšedrini ja I. Turgenevit. Vene kirjandus pidi aitama ehitada vene rahvust, ehkki seda ehk otseselt ei teadvustatud ja välja ei öeldud. Vene kirjanduse teened vene rahvuse ehitamisel on igal juhul suured.

Kirjanikud kirjutasid rahvast, venelaseks olemisest ja Venemaad painavaist ühiskondlikest probleemidest ning haritud inimesed lugesid seda vene kirjan-dust ja arutasid omavahel. Kirjandus aitas neil “kujutletud kogukonda” silme ette manada. Samade raamatute lugemine ning Venemaa probleemide üle mõtlemine sidus neid üheks rahvuseks. (Anderson 1991: 26; Encyclopedia 2001: 302–303)

Folkloorile ning selle uurimisele pühendas Belinski palju tähelepanu juba oma esimeses olulisemas kirjatöös, 1834. aastal ajakirja “Teleskop” lisas

“Molva” ilmunud artiklis “Kirjanduslikud unistused”. Belinski leidis, et iga rahva omapära sisaldub tema mõttelaadis, religioonis, keeles ja eelkõige kommetes, mille hulka ta arvas ka materiaalse kultuuri, rõivad jm. Ilma oma keele, maailmavaate ning vaid sellele rahvale iseloomulike kommeteta ei saa olla ka rahvast. Belinski pidas rahvaloomingu kogumist ja uurimist väga olu-liseks, sest oli seisukohal, et rahvaloomingus peegeldub rahvamasside tegelik elu. Selleks et rahva elujärge parandada, pidi seda esmalt tundma õppima.

Belinski väärtustas just autentset rahvaluulet, igasugu moonutusi ning rahva-likkuse matkimist ta ei sallinud. Belinski ei idealiseerinud rahvaluulet ja vene maameest, nagu seda tuli ette slavofiilide ringkondades. Ta pidas folkloori rahva elu varase staadiumi väljenduseks, rahva arenedes sünnib aga professio-naalne kirjandus. 1847. aastal kirjutas Belinski “Sovremennikus”, et kui rahvas annab järele talle võõraste ideede ja kommete survele ega leia endas jõudu neid oma rahvuslikus vaimus ümber töötada, siis on ta määratud poliitilisele hukule.

Rahvustundeta ja rahvusliku omapärata rahvas on nagu isikupäratu inimene.

Kõiki rahvusi, kes on mänginud ja mängivad esimesi rolle inimkonna ajaloos, on iseloomustanud kõige ägedam rahvustunne. (Tokarev 1966: 209–212)

Erinevalt Herderist, Mazzinist või oma slavofiilidest oponentidest ei imet-lenud Belinski Euroopa rahvaste (sh venelaste) individuaalsust ega soovinud selle säilimist. Rahvused olid tema jaoks vaid üks samm teel inimkonna orgaanilise ühtsuse suunas. Selleks, et see tee oleks valutum, eelistas Belinski suurrahvaid väikestele, ajaloolisi rahvaid ajalootutele⁵⁸, riigiga rahvaid riigi-tuile, kõrgkultuure rahvakultuuridele ja näiteks venelasi ukrainlastele (Live-zeanu 1995: 497–498). Ta naeruvääristas Tarass Ševtšenkot, üht ukraina kirjakeele loojat, tema keelekasutuse pärast (Slavinski 1910: 293). Belinski jaoks oli see talupoeglik ning tähendas teel inimkonna ühtse kõrgkultuuri poole tagasiminekut. Ukraina rahvusluses nägi Belinski mõttetut kõrvalist umbteed, energia raiskamist. Väikevene talupoegade kohus oli liikuda üldinimliku kõrg-kultuuri poole vene kõrgkõrg-kultuuri kaudu. Selles mõttes, ning modernse kõrg-kultuuri vene variandi vormijana, oli Belinski vene natsionalist. Aga ta pidas silmas üldinimlikke sihte ja vene talupoegade suurde missiooni tal usku ei olnud.

58 Vahe tegemise “ajalooliste“ ja “ajalootute” rahvaste vahel võttis Belinski üle Hegelilt.

19. sajandi II poolel ning 20. sajandi algul vene rahvuslus aina tugevnes, samas kasvasid erinevused rahvusluse eri suundade vahel. Osa vene rahvuslust eemal-dus üha enam valitsusest ning liikus revolutsioonilisuse suunas. Siia kuuluvad narodnikud. Teine osa vene rahvuslikust liikumisest oli suhteliselt riigitruu ning mõjutas aina enam nii impeeriumi sise- kui välispoliitikat (panslavism). Huvi-tav, et impeeriumimeelsete vene rahvuslaste kroonulik natsionalism kompromi-teeris suure osa vasakpoolse vene intelligentsi hulgas rahvusluse kui sellise üldse ning nad lähenesid sotsiaalküsimuse lahendamisele järjest kosmopoliitse-malt (Slavinski 1910: 292). Siiski arvasid ka bolševikud, et just vene proleta-riaadil on maailmarevolutsioonis otsustav roll.

Vene rahvusluse peamiseks kandjaks oli vene intelligents. 19. sajandi keskel lisandus haritlaskonna hulka järjest enam mitte-aadlikke, eelkõige seminariste.

Ilmus kalgim ja askeetlikum hingetüüp, varasemast realistlikum ja aktiivsem.

Vene kirjanduses ja pressis levis termin “intelligents”. Väga ilmekalt toob vene intelligentsi omapära välja Berdjajev. Lääne haritlased (intellectuals) on vaimse töö ning loominguga tegelejad, eelkõige õpetlased, professorid, pedagoogid, kirjanikud, kunstnikud jt. Vene intelligentsi hulka võisid kuuluda aga ka intellektuaalse tööga mittetegelevad inimesed, üleüldse mitte eriti intellek-tuaalsed inimesed ning paljusid vene kirjanikke ja teadlasi ei saanud pidada intelligentideks selle sõna täpses tähenduses. “Intelligents meenutas pigem mungaordut või ususekti oma erilise, väga sallimatu moraaliga, oma kohus-tusliku maailmanägemisega, oma eriliste kommete ja tavadega ning koguni isesuguse füüsilise väljanägemisega, mille järgi võis intelligenti ära tunda ning teda teistesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuulujaist eristada. Intelligents oli meil ideoloogiline, mitte professionaalne või majanduslik rühmitus; ta kujunes erinevatest sotsiaalsetest klassidest, esialgu valdavalt aadli kultuursemast osast, hiljem preestrite ja diakonite poegadest, väikeametnikest, linnakodanikest ning pärast pärisorjuse kaotamist ka talupoegadest. See ongi segaseisusik, eranditult ideede – ja sealjuures sotsiaalset laadi ideede pinnal ühinenud intelligents.”

(Berdjajev 1989–1990: 1799–1800) Läänest üle võetud materialism muutus vasakpoolse intelligentsi seas omamoodi dogmaatikaks ja teoloogiaks. Kes materialismist eemale jäi, kuulutati kõlbeliselt kahtlaseks, teda võidi süüdistada inimese ja rahva orjastamise pooldamises. Religioosne, moraalne ja sotsiaalne kahtlemine kultuuri õigustatuses muutus üldlevinuks. Pole juhus, et vene nihilismis etendasid suurt osa vaimuliku seminari läbi teinud õigeusu preestrite pojad, näiteks Tšernõševski ja Dobroljubov. Seminaris õppisid nad õigeusu vaimus askeetlikult maailma eitama. Samas tekitas 1850. aastate II poole ja 1860. aastate alguse seminaristides protesti kaasaegne õigeusu kirik, vaimulik-konna nõmedus ja halvad elukombed, kiriklikes õppeasutustes valitsev obskurantism. Tutvuti valgustuslike ideedega, tekkis janu sotsiaalse tõe ja õigluse järele ning see janu oli ekstremistlik ja askeetlik, ihati ennastsalgavalt rahvast teenida. Rahvas oli intelligentsile justkui mõistatuseks, mida peab ära arvama. Usuti, et vaikiva, veel tumma rahva seas on peidus suur elutõde ning et saabub päev, mil rahvas ütleb oma sõna. Intelligent pühendas end eliidi ja

rahvamasside vahel haigutava lõhe ületamisele. Rahvas tuli tsiviliseerida, rahvast tuli valgustada, harida. Intelligents püüdis aidata integreerida rahvast tõelisesse rahvuslikku ellu. Intelligents nägi oma ülesandena ühendada rahvas ja eliit, luua uus, parem ühiskond, mis oleks senisest humaansem ja venelikum.

Intelligents tunnetas oma süüd ja võlga rahva ees, sest tänu rahvale said nemad tegeleda kunsti, teaduse ja mõtlemisega, samas kui rahvas valas higi ja vaevles puuduses. (Berdjajev 1989–1990: 1792, 1797, 2000–2004; Hosking 2001: 275–

282)

Intelligentsi ideede levikut mõjutasid oluliselt riigis valitsevad tsensuuriolud.

1865 ilmusid uued tsensuuri korraldavad ajutised eeskirjad. Päevalehtede ning

1865 ilmusid uued tsensuuri korraldavad ajutised eeskirjad. Päevalehtede ning