Ust-Sõssolsk

Komide asualal oli kaks linna – Jarensk ja Ust-Sõssolsk. 1384. aastal esimest korda mainitud Jarenskist oli 18. sajandi jooksul saanud põhiliselt vene linn, Ust-Sõssolski elanikest moodustasid aga valdava enamuse komid. Ust-Sõssolsk kujunes Komimaa mitteametlikuks pealinnaks.¹²⁴ Linn, mille elanikkonna ena-muse moodustasid kohaliku soome-ugri põlisrahva esindajad, oli Venemaa siseperifeerias erandlik ning pakub rahvusluse ühiskondlike eelduste uurimise seisukohalt suurt huvi. Seetõttu vaatleme Ust-Sõssolskit ja tema kujunemist lähemalt.

Asulat Sõssola suudmes mainitakse ajaloolistes dokumentides esimest korda 1586. aastal. Tollases pogostis oli puukirik, 3 vaimulike ning 6 talupoegade majapidamist. 1628 avati Sõssola suudmes tollipunkt, et koguda lõivu sisse-veetavatelt kaupadelt. Soodsas kohas, siseveeteede ristumispunktis asuv pogost kasvas. Sõssola bassein oli üks Komimaa olulisemaid viljakasvatuspiirkondi, mööda Sõssolat kulges osa lõunapoolsetest piirkondadest Arhangelski sada-masse suunduvast transiitkaubandusest. 18. sajandi algul kerkis asulas esile komi päritolu kaupmeeste Suhhanovite perekond. Suhhanovite rahadega ehitati pogosti esimesed kivikirikud. 18. sajandi II poolel kasvas Ust-Sõssolski tähtsus veelgi, sest seoses metallurgiatehaste rajamisega Sõssola basseini suurenes jõge mööda kulgev kaubavedu. Ust-Sõssolsk kujunes tasapisi Komimaa kaubandus-keskuseks, seal peeti juba 18. sajandi lõpus mitu laata aastas. Samas jäi Jarensk kaubateedest kõrvale ning linn kidus. Seoses Katariina II poolt läbi viidud haldusreformiga loodi 1780. aastal senise Jarenski maakonna idaosast uus maa-kond ning selle keskuseks määratud Ust-Sõssolsk kuulutati linnaks. Vastset maakonnalinna hakati arendama klassitsistliku generaalplaani alusel, eeskujuks Peterburi. 1804. aastal ehitasid Suhhanovid endile näidisprojekti järgi linna esimese kivist elumaja. (RKE, t. 1: 190–191)

1870. aastail Ust-Sõssolskit külastanud Zassodimski järgi oli tegemist nö tsivilisatsiooni piiril seisva väikese ja agraarse linnakesega. Seal polnud linna-parki, bulvarit ega tänavavalgustust, sillutama uulitsail uitasid ringi hobused ja lambad ning kivimaju oli kogu linna peale vaid paar tükki (Zassodimski 1999:

107–108). Vologda kubermangu kontekstis oli siiski tegemist eesrindliku pai-gaga. Varem kui mujal avati sel tütarlastekool, seal oli korralik raamatukogu ja kuskil mujal kubermangus ei tellitud nii palju ajalehti ja ajakirju kui Ust-Sõssolskis (Popov 1874: 61). Kruglovgi arvab, et ehkki väike, on Ust-Sõssolsk progressi eelpostiks Vologda kubermangus. Erinevatel asjaoludel ning tänu

124 Näiteks Kruglov nimetas Ust-Sõssolskit, komikeelse nimega Sõktõvdin, Komimaa pealinnaks (stolitsa “Zõrljandii”, vt Kruglov 1999: 453).

õnnelikule juhusele on seal alati olnud seltskond haritud inimesi (Kruglov 1999:

453).

1895. aastal oli linnakeses 4 kivi- ja 1 puukirik, 4 kabelit, 7 kivi- ja 765 puumaja. Kaubandusettevõtteid oli tollases Ust-Sõssolskis 30 ringis, lisaks olid linnas mõned väikesed vabrikud, mille töötajate üleslugemiseks piisas ühe käe sõrmedest (Jefron, t. 69: 56). 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli Ust-Sõs-solskis 4464 elanikku, neist 2400 (53,8%) elasid äärelinnades ja linnalähedastes külades ning nende elulaad ei erinenud ilmselt kuigi palju maainimeste omast.

Sürjanid moodustasid linna elanikest 82,9% (3699), venelasi oli 16,4%, poola-kaid 0,4% (ilmselt väljasaadetud ja nende perekonnaliikmed).

Võrreldes Ust-Sõssolski sürjanite ja venelaste peamisi sissetulekuallikaid näeme, et 2/3 sürjaneist, ilmselt eelkõige äärelinnade ja linnalähedaste külade elanikud, said peaelatise maaharimisest, samas kui kohalikest venelastest oli maaharimine peamiseks sissetulekuallikaks vaid paarile protsendile. Venelased olid linna valitsev vähemus, nad domineerisid haritud eliidi seas, ent nad olid komidest paremini esindatud ka panganduse ning kaubanduse vallas, teeninduse ja transpordi, samuti käsitöö, töönduse ja tööstuse alal. Samas polnud sürjanite positsioon Ust-Sõssolski sotsiaalses hierarhias sugugi kehv. Nad olid soliidselt esindatud ka prestiižsematel elualadel, ehkki suhteliselt palju nõrgemini vene-lastest. Samas ei selgu loenduse andmetest sürjanite ja venelaste elualasisesed positsioonid. Võib oletada, et reeglina olid kõrgemad kohad venelaste valduses.

Tabel 8. Ust-Sõssolski komide ja venelaste peamised sissetulekuallikad (perepead koos perekonnaliikmetega, % ja absoluutarv) ¹²⁵

komid venelased

haldus 02,97 110 24,49 179

vabad elukutsed 01,35 50 13,95 102

relvajõud 02,19 81 01,91 14

kirikuteenistus 00,49 18 07,93 58

teenijad 05,38 199 05,06 37

rantjeed 03,78 140 10,12 74

põllumajandus 65,56¹²⁶ 2425 03,28 24

mäendus – –

käsitöö, tööndus, tööstus 08,68 321 13,41 98 teenindus, transport 02,73 101 03,56 16 pangandus, kaubandus 02,46 91 04,65 34

muud 04,41 163 11,64 85

125 Tabeli aluseks on Perepis, Vologodskaja, tetr. 2, tabel XXII.

126 65,07% Ust-Sõssolski sürjaneist (2407 inimest) said oma peaelatise maaharimisest, venelaste vastav näitaja oli vaid 1,91.

Võrreldes Ust-Sõssolski sürjanite ja venelaste seisuslikku jaotumist näeme, et ka selles mõttes olid venelased linnakese valitsevaks vähemuseks. Ust-Sõssolski sürjanite küllaltki kaalukas sotsiaalne positsioon, mis ilmnes peamiste sisse-tulekuallikate vaatlusel, nende seisuslikus jaotuses ei kajastu. Kõrgematesse seisustesse kuulujate osakaal venelaste seas on märksa kõrgem kui sürjanite seas (vastavalt 60% ja 2,2%). Vene emakeelega kõrgemate seisuste esindajaid oli Ust-Sõssolskis 439, sürjani emakeelega aga 83. Talupojaseisusest isikute osakaal on peaaegu võrdne, linnakodanike osakaalult ületavad aga sürjanid venelasi ligi 4 korda (Perepis, Vologodskaja, tetr. 2, tabel XXIV). Ust-Sõssolski sürjanid olidki peamiselt linnakodanikuseisusest, linna lihtrahvas seisuslikus mõttes.

Tabel 9. Ust-Sõssolski komide ja venelaste jaotumine seisustesse (% ja absoluutarv) ¹²⁷

komid venelased

pärilik aadel 00,16 6 06,43 47 isiklik aadel 00,65 24 29,27 214

vaimulikud 00,59 22 20,52 150

aukodanikud – 00,82 6

kaupmehed 00,84 31 03,01 22 linnakodanikud 80,21 2967 21,75 159

talupojad 16,08 595 16,69 122

kasakad – –

muulased – –

välismaalased – –

muud 01,47 54 01,51 11

Ust-Sõssolski erinevate etniliste rühmade lugemisoskuse ja hariduse kohta rahvaloenduse avaldatud andmed teavet ei anna. Lugeda oskas 37,7% linna elanikest (Vologda kubermangu linnade vastav keskmine oli 54%)(Perepis, Vologodskaja, tetr. 1: 1). Ilmselt vastas linnaelanike, sh sürjanite haridustase nende tegevusaladele kohalikele nõuetele. Ust-Sõssolski maakonna sürjaneist oskas lugeda 10832 (13,06%), sh 344 (85 meest ja 259 naist) olid saanud enam kui alghariduse (Perepis, Vologodskaja, tetr. 2, tabel XV). Tõenäoliselt elas viimastest suurem osa maakonnalinnas.

Keskvõimu poolt toetatav seisuslik kord pidi Ust-Sõssolski ärksamatele sürjanitele, kujunevale sürjani haritlaskonnale, tunduma oludele mittevastava ja arengut takistava kivinenud vormina. Teataval määral kehtib see kogu Vologda kubermangu sürjanite kohta. Just see ebakõla ühelt poolt Vologda kubermangu, ja eriti Ust-Sõssolski linna sürjanite peamiste tegevusalade vaatlusel ilmnenud

127 Tabeli aluseks on Perepis, Vologodskaja, tetr. 2, tabel XXIV

ülespoole suunduva sotsiaalse mobiilsuse ning teiselt poolt sürjanite seisusliku diskrimineerituse vahel; ebakõla, mida kujunev sürjani eliit ilmselt tajus, oli minu arvates tärkava komi rahvusluse üheks peamiseks mootoriks.

4.11. Kokkuvõte

Kokkuvõtteks vaatame, millised ülalkäsitletud teguritest komi rahvusluse teket ja arengut soodustasid ning millised takistasid, ehk millised olid komi rahvus-luse ühiskondlikud eeldused.

Komide asuala suurus ning asustuse hõredus ilmselt rahvusluse arengut ei soodustanud. Komide asuala oli lisaks veel administratiivselt killustatud. See ei olnud kunagi mingit sotsiaal-majanduslikku või poliitilist tervikut moodustanud ega olnud seda ka vaadeldaval perioodil. Erinevate jõgede basseine asustavad komide rühmad olid teineteisest üsna isoleeritud (eriti ižmakomid ja udo-ralased), rääkisid erinevaid murdeid ja elasid enam või vähem erinevat elu.

Selline olukord ei soodustanud ühise eneseteadvuse teket.

Komid olid valdavalt õigeusklikud, ent nende seas oli märkimisväärsel hulgal ka vanausulisi. Selline jaotumine konfessioonidesse lähendas komisid venelastele, aga ka teistele suhteliselt ammu ja hästi Venega integreeritud sise-perifeeria rahvastele (näiteks karjalased ja mordvalased). Õigeusk oli Venemaal riigiusk ning õigeusklikes komides nägi keskvõim lojaalseid alamaid. Erinevalt valdavalt katoliiklastest, luterlastest, moslemitest või animistidest koosnevatest etnilistest rühmadest ei olnud komid usuliselt diskrimineeritud ning komi rahvusluse teket ja arengut see ilmselt ei soodustanud. Usuküsimus polnud ko-mide ja keskvõimu vaheliseks konfliktiallikaks.

Sarnaselt teistele siseperifeeria etnilistele rühmadele olid komid põhiliselt maarahvas. Rahvusluse levikut see tavaliselt ei soodusta. Samas oli komide seas linlasi siiski enam kui teiste siseperifeeria rahvaste seas. Komidel oli oma linn, ehkki väike ja agraarne. Ust-Sõssolsk oli valdavalt komidega asustatud maa-konna keskus ning täitis Komimaa pealinna rolli. Siseperifeeria tingimustes erandlik Ust-Sõssolsk oli komi rahvuslusele kahtlemata väikseks arengu-eeliseks.

Komid olid valdavalt talupojarahvas, nii seisuslikult kui ka peamiste tegevusalade lõikes. Talurahva varanduslik ja sotsiaalne kihistumine ei are-nenud Komimaal vaadeldaval perioodil kuigi kaugele. Talupoegade põhimassi moodustasid jätkuvalt keskmikud, kes said suurema osa sissetulekus põllu-majandusest. Samas ei suutnud kohalik põllumajandus, erinevalt näiteks Tšu-vaššiast või Udmurtiast, elanikkonda ära toita ning suurem osa majapidamisi pidid otsima lisateenistust (ulgutööd, metsatöö, käsitöö, küttimine), et ots otsaga kokku tulla. See sidus neid laiema turuga ning tähendas tšuvaššide või udmurti-dega võrreldes suuremat sotsiaalset mobiilsust. Viimane on aga oluline rahvus-lust soodustav tegur. Komid lihtsalt ei saanud jääda oma põllulappide ja tradit-sioonilise elulaadi juurde sel määral nagu lõunapoolsema siseperifeeria rahvad.

Komimaal oli väga vähe tõelist tööstust ning proletariaati praktiliselt ei eksis-teerinud, ent ulgutööd ning metsatööd viisid siiski talurahva teatava prole-tariseerumiseni.

Komide kui etnilise rühma sotsiaalne struktuur polnud päriselt ebatäielik.

Erinevalt teistest siseperifeeria rahvastest oli komidel olemas oma kond, ilmselt Permi Stefani emakeelse misjonitöö pärandina. Komi vaimulik-konnal on komi kultuuriloos, sh komi kirjakeele arendamisel (rahvusliku liiku-mise A faasis) suuri teeneid. Kindlalt riigile allutatud õigeusu vaimulikkond ei soovinud reeglina siiski oma privilegeeritud positsiooniga riskida ning jäi valitsevale korrale üldiselt lojaalseks. Aktiivsema rahvuslusega vaimulikud tavaliselt kaasa ei läinud. Jahisaaduste, kala ja põhjapõdrakasvatusproduktide vahetamine leivavilja ja muude kaupade vastu lõi juba 18. sajandi lõpul eeldused kaubitsejate kihi esilekerkimiseks kohalike riigitalupoegade seast ning edasi komi kaubanduskodanluse tekkeks. Lisaks oli komide seas siseperifeeria teiste etniliste rühmadega võrreldes suhteliselt palju linnakodanikke, kelle õiguslik seisund ning võimalused sotsiaalseks mobiilsuseks olid talurahva-masside omadest pisut paremad. 19. sajandi lõpuks oli välja kujunenud ka väikesearvuline ilmalik komi haritlaskond, mis reeglina on rahvusluse pea-miseks kandjaks.

Komi rahvusluse ühiskondlikke eeldusi uurides leidsin mõned sotsiaalsed konfliktid, mis on kirjeldatavad etnilistena ning mis seega võisid olla komi rahvusluse tõukejõuks.

Esiteks oli kindlasti oluline oma asualal elanikkonna valdava enamuse moodustavate komide keeleline diskrimineerimine. Administratsiooni, kohtute ja hariduskeeleks komide asualal oli vene keel, kirikutes kõlas kirikuslaavi keel.

Sürjanitel, erinevalt venelastest, polnud võimalik saada emakeelset haridust ning ilmselt eelkõige selle tõttu (aga ka seisusliku diskrimineerituse tõttu) oli kirjaoskus sürjanite seas levinud vähem ja nende võimalused sotsiaalseks tõusuks seega tagasihoidlikumad kui venelastel. Komi keel (õieti murded) oli vaid talupoeglikus keskkonnas kasutatav kõnekeel. Napp komikeelne kirjavara piirdus peamiselt vaimuliku kirjanduse tõlgetega. Komi talupojad võtsid sellist olukorda ilmselt loomuliku antusena, hoopis enam tegid neile muret maa-puudus, suured koormised ning ametnike kuritarvitused. Levivast rahvusluse diskursusest puudutatud osa komi haritlaskonnast aga ilmselt tajus situatsiooni ebaõiglust.

Teiseks olid komid seisuslikus mõttes selgelt diskrimineeritud. Komi aadlit ei eksisteerinud, komid kuulusid reeglina mitte-privilegeeritud seisustesse, olid seisuslikus mõttes valitsetav rahvas. Kohalik administratsioon mehitati valda-valt sissesõitnud venelastega, sest võimude nõudmistele vastavalda-valt kvalifitseeri-tud kaadrit polnud Komimaalt võtta.

Kolmandaks nõrga komi kodanluse paratamatu allajäämine vene ja välis-maisele suurkodanlusele võitluses kohalike loodusressursside (eeskätt metsade) kasutamisel. Riik seisis pigem tugevama poolel. Komimaa jäi võõra kapitali poolt ekspluateeritavaks toorainebaasiks, koloniaalseks ääremaaks.

Lõpuks võib etnilisena kirjeldatava sotsiaalse konfliktina kõne alla tulla ka mujalt sisseveetava odava vabrikutoodangu surve kohalikule väiketootmisele ja -tootjatele.

1897. aasta rahvaloenduse andmetest võib järeldada, et komid kuulusid impeeriumi rohkearvuliste ühiskondlikult ning majanduslikult suhteliselt passiivsete, valitsetavate etniliste rühmade sekka. Sarnaselt teiste õigeusklike talupojarahvastega (karjalased, vepslased, mordvalased, marid, tšuvašid, udmur-did, permikomid) iseloomustas komisid linnarahvastiku vähene osakaal, kirja-oskuse ja hariduse vähene levik, alaesindatus kõrgemates seisustes ja prestiižse-matel tegevusaladel ning vähene sotsiaalne mobiilsus. Sürjanid olid aga selle grupi enim arenenud etniline rühm.

Hrochi järgi on rahvuslikule agitatsioonile kõige vastuvõtlikumad etnilise rühma asuala sellised osad, mida iseloomustab ülejäänud aladega võrreldes tihe-dam asustus, suurem sotsiaalne mobiilsus, kohaliku majanduse suurem seotus laiema kapitalistliku turuga, arenenum infrastruktuur ja koolivõrk, levinum kirjaoskus ning ulatuslikum sotsiaalne kommunikatsioon (Hroch 2000: 172–

174). Komimaal vastas üldjoontes nendele kriteeriumitele Ust-Sõssolsk ühes oma tagamaaga. See piirkond oli kujunenud sürjanite tuumikalaks, südamaaks, millel oli potentsiaali kujuneda komi rahvusluse lipulaevaks.

Vologda kubermangu kuulunud komide asuala ühiskondlikule arengule aita-sid tublisti kaasa semstvod. Näiteks Petšoora maakonnas, kus semstvot polnud, olid haridussüsteem ja infrastruktuur arenenud tunduvalt tagasihoidlikumalt.

Ust-Sõssolski maakonnas, kus komid moodustasid elanikkonna valdava ena-muse, koosnes ka semstvo valdavalt komidest ning neil oli võimalik oma huve teatud määral väljendada ja kaitsta. Samas olid semstvod siiski kindlalt riigi kontrolli all ning mingit rahvusliku autonoomia esindusorganit Ust-Sõssolski semstvokogu endast ei kujutanud, ehkki tal võib-olla olnuks vastavat potent-siaali.

Kujuneval komi eliidil polnud niisiis põhjust rahuloluks. Ka Venemaal maad võtva rahvusluse diskursuse raames pidid nad taipama sürjanite diskrimineeri-tust ning nende rahulolematusel olid küllaltki head eeldused võtta rahvusluse kuju.