Mis on rahvus?

Rahvus on rahvusluse eesmärk ja eduka rahvusluse produkt. Esmalt tekib natsionalismi kui kultuurilise mudeli konkreetne vorm (näiteks komi natsio-nalism) ning kui see on edukas, siis luuakse rahvus. Ameerika rahvusluse uurija Rogers Brubaker läheb veelgi kaugemale. Ta väidab, et rahvus on natsionalis-mis sisalduv idee, et rahvused eksisteerivad vaid rahvuslaste ja rahvuslikes kate-gooriates mõtlevate inimeste peades. Brubakeri järgi pole rahvused reaalselt eksisteerivad stabiilsed inimühendused, vaid kollektiivse tegevuse (rahvusliku liikumise) ebapüsiv produkt (Brubaker 1996: 13–15, 18–21). Kuna aga valdav enamus tänapäeva inimesi mõtleb rahvuslikes kategooriates või on suisa rahvus-lased, siis on rahvused reaalsed küllalt.

Rahvusluse uuringute algusest peale on esitatud kümneid erinevaid rahvuse definitsioone. Ma ei hakka siin oma lisama. Toon ära kaks definitsiooni, mis minu arvates asja tuuma üsna hästi tabavad ning lisan mõned omapoolsed selgi-tavad kommentaarid (millega definitsioonide autorid ei pruugi täielikult nõus-tuda). Arvan, et sel moel saab kõige paremini selgeks, mida ma rahvuse all mõistan.

Esmalt ameerika ühiskonnateadlase Konstantin Symmons-Symonolewicz’i definitsioon. “Kaasaegset rahvust võib defineerida kui mingi kindla territooriu-miga seotud inimolendite kooslust, mis jagab modernse kultuuri konkreetset varianti, mida seob tugev ühtsus- ning solidaarsustunne, mida iseloomustab selge ajaloos juurduv rahvusliku identiteedi teadvus ja mis omab või püüab omada tõelist poliitilist omavalitsust.” (Symmons-Symonolewicz 1985: 221) Omalt poolt lisaksin, et rahvus ei saagi olla muud kui kaasaegne, selle sõna laie-mas tähenduses (18. sajandi lõpp ja 19. sajandi algus olid kaasaja sünniks). Rah-vus ei pruugi oma territooriumi reaalselt kontrollida, piisab vastavast preten-sioonist (näiteks varane sionism). Rahvusliku identiteedi teadvus ei pruugi tegelikult ajaloos juurduda, aga sellisena teda kindlasti kujutatakse. Mis puutub tõelisse poliitilisse omavalitsusse, siis see võib tähendada ka autonoomiat.

Teiseks Georg Elwerti definitsioon. “Rahvuse all mõistame lõdvemat või kindlamat sotsiaalset organisatsiooni, mis pretendeerib üleajalisele iseloomule, mida enamik tema liikmeid käsitab imaginaarse kogukonnana ja mis tugineb ühisele riigiaparaadile.” (Elwert 1991: 2369) On selge, et rahvus on lahuta-matult seotud riigiga. Rahvusi loova rahvusluse lõppeesmärgiks on rahvusriik ja selle õitseng. Siiski võib rahvus eksisteerida ka ilma oma riigita, kas auto-noomiaga rahuldudes või omariikluse saavutamise poole pürgides. Jääb küsita-vaks, kas viimasel juhul siiski on võimalik rääkida valmis rahvusest (nation – rahvus, rahvusriik). Eelkõige on oluline rahvusriigi idee. Juhin tähelepanu lõigule “mida enamik tema liikmeid käsitab imaginaarse kogukonnana”. Selleks et rahvus võiks eksisteerida, ei pea sugugi mitte kõik selle liikmetena käsitletavad inimesed olema rahvusliku identiteedi kandajad. Küsimus sellest, kui suur osa rahvusena esitatud rahvastikust peab olema rahvusliku identiteedi kandjad ning kui tugev peab olema nende rahvustunne, jääb siinkohal lahtiseks.

Tundub siiski, et rahvastiku enamik peaks oma rahvuslikust kuuluvusest teadlik olema. Elwerti definitsioonile tahaks veel lisada mõtte, mille ta esitab etnost defineerides. Nimelt on ka rahvused üleperekondlikud ja perekondi hõlmavad.

See tähendab, et nad sisaldavad endas terveid perekondi, ent pole samas veresugulusel põhinevad inimühendused.

Selleks, et püsida, vajab rahvus modernse riigi haridus- ja propaganda-aparaati (üldine koolikohustus, meedia, riiklikud tseremooniad jms), mille abil iga põlvkonna igale liikmele tuleb sisendada rahvuslik ideoloogia. Rahvuslus peab end igapäevaselt taastootma. Iga indiviidi ühiskondlik teadvus tuleb süstematiseerida nii, et ta tajuks oma rahvuslikku grupikuuluvust. (Sugar 1994:

8; Cepely 1989: 116–117)

Rahvuslased näevad asja muidugi hoopis teisiti. Rahvuslaste arvates jaotub inimkond objektiivselt rahvusteks. Nad usuvad, et rahvuslus on rahvuse huvide väljenduseks ning et oma tegevusega “äratavad” rahvuslased juba sajandeid eksisteerinud, ent justkui uinunud rahvuse. Natsionalistide jaoks on rahvus primaarne, rahvuslus kasvab sellest välja. Tegelikult kaasajal kujunenud rahvu-sed projitseeritakse kaugesse minevikku, ajalugu vaadatakse läbi natsionalismi prisma ning kõikjal nähakse tegutsevat rahvusi. Rahvuste puudumist ja ilma rahvusliku identiteedita inimesi peetakse ebanormaalseiks.

Paljud uurijad on eristanud kaht põhilist rahvusetüüpi, nimetatagu neid siis riigi- ja kultuurrahvusteks, vanadeks ja noorteks (uuteks) rahvusteks või aja-loolisteks ja ajaloota rahvusteks.³² Hroch eristab ühelt poolt väikeseid rahvaid ehk mitte-domineerivaid etnilisi gruppe ning teisalt riigirahvusi (näiteks prantslased, hollandlased või portugallased). Mitte-domineerivaid etnilisi gruppe eristab riigirahvustest nende endi seast pärineva ülemkihi ja oma riigi puudumine ning omakeelse kirjasõna (kirjanduse) traditsiooni arenematus (Hroch 2000: XIII). Seevastu “vanadel” riigirahvustel on juba keskajal sündinud omariikluse traditsioon. Need rahvused kujunesidki oma riikide raames. Neid valitses nende endi seast võrsunud ülemkiht, neil on keskaega tagasi ulatuv kirjaliku ajaloo traditsioon ning hiljemalt uusajal sündis ka omakeelne kirjandus. Mitte-domineerivaid etnilisi gruppe esindavate rahvusluste üheks esimeseks ülesandeks on likvideerida see mahajäämus, mis neil gruppidel võrreldes domineerivate etniliste gruppidega on, ehk teisisõnu – luua oma kirjakeel, kirjandus, ajalookäsitlus, kõrgemad ühiskonnakihid ja lõpuks ka riiklus.

Niinimetatud ajaloota rahvaste olukorda varasel industriaalajastul kirjeldab Gellner “habsburgliku” rahvuslusetüübi kaudu. “Võimukandjatel on privile-geeritud ligipääs kesksele kõrgkultuurile, mis õigupoolest kuulubki neile, ja samuti kõigile muudele nõksudele, mille abil tänapäeva tingimustes saab edasi

32 Riigi- ja kultuurrahvustest (Staatsnation, Kulturnation) kirjutas esmalt saksa ajaloo-lane Friedrich Meinecke raamatus “Weltbürgertum und Nationalstaat” (1908). Vahe-tegemise ajaloota ja ajaloolistest rahvuste vahel algatas Hegel. Vanadest ja uutest rahvustest kõneleb näiteks Seton-Watson (1977: 7).

jõuda. Kellel pole võimu, need on ka haridusest ilma jäetud. Neile kõigile või osale neist kuuluvad rahvalikud kultuurid, mida suure vaevaga on võimalik standardse ja kinnimakstud propaganda abil muuta võistlevaks uueks kõrg-kultuuriks, sõltumata sellest kas tolle kultuuri aluseks on mälestus – tõeline või väljamõeldud – mingist poliitilisest ühikust, mis olevat kunagi ümbritsenud seda kultuuri või tema variante. Selle eesmärgi saavutamisele pühendavad siiski väga energiliselt oma jõu antud etnilise grupi intellektuaalidest äratajad ja lõpptulemusena – kui tingimused on soodsad – rajab see rahvas oma riigi, mis peab ülal ja kaitseb vastsündinud või taassündinud (olenevalt asjaoludest) kultuuri.” (Gellner 1994–1995: 218)

Mitte-domineerivast etnilisest grupist võib eduka natsionalismi abil saada riigirahvus (näiteks eestlased, lätlased), ent “vanade” ja “ajalooliste” rahvuste jaoks kipub ta siiski jääma “nooremaks vennaks”, keda endaga päriselt võrdseks ei tunnistata. Selleks, et pretendeerida rahvuse austavale nimetusele, tuli uus-tulnukail ette näidata hulk asju, milleta tema pretensioonid olnuks vanemate olijate silmis naeruväärsed. Väga oluline oli rahvuslik ajalookäsitlus. Rahvuseks olemise pretensioon ammutab oma legitiimsuse ajaloost. Selleks, et luua mitte-domineerivast etnilisest grupist rahvus, tuleb talle esmalt kirjutada ajalugu. Näi-teks tšehhidele kirjutas selle František Palacky, ukrainlastele Mõkola Kosto-marov (Suny 2001: 347). Aga vaja oli palju muudki – kirjakeelt ja kirjandust, eepost, maalikunsti, rahvusmuuseumit, spordisaavutusi jne. Rootsi etnoloog Orvar Löfgren nimetab seda rahvuseks olemise rahvusvaheliseks kultuuri-grammatikaks (Löfgren 1989: 21–22). Selle grammatika struktuur on univer-saalne, sisu aga kohalik. Rahvuslikult meelestatud haritlaskond omandab selle grammatika ja loob soodsates tingimustes rahvuseks olemiseks vajalikud atri-buudid. See ongi rahvuse ehitamine, mida antud uurimuses vaadeldakse komide näitel.

* * *

Kokkuvõtteks võib öelda, et pean rahvuslust uusajal Lääne-Euroopas sündinud kultuurimudeliks. Poliitilises, ühiskondlikus ja kultuurilises mõttes elame me täna maailmas, mis on selle kultuurimudeli juba enam kui 200-aastase järk-järgulise ellurakendamise tulemus. Rahvuslus on tihedalt seotud moderniseeru-misega, õieti üks selle tahke. Ühelt poolt sünnib rahvuslus moderniseerumise käigus, teisalt aitab seda edendada. Ellurakendamisel võtab natsionalism kui kultuurimudel ideoloogia ja sotsiaalse liikumise kuju ning seostub konkreetse sotsiaalse kontekstiga. See on natsionalism kitsamas mõttes, selle taga seisavad inimesed – rahvuslased. Konkreetsed rahvuslused jagunevad laias laastus kaheks – olemasolevast riiklusest väljakasvavad kodanikurahvuslused ning omariikluse suunas püüdlevad etnilised rahvuslused. Neid kaht peamist rahvusluste liiki võib vaadelda ka rahvusluse staadiumitena – edukast etnilisest rahvuslusest võib saada kodanikurahvuslus ja vastupidi. Kui konkreetne rahvus-lus on edukas, siis sünnib rahvus. Rahvus on kujutletud, ent samas reaalne

kogukond, mis hõlmab terveid perekondi, ent ei põhine veresugulusel. Rahvus pole ei ürgalguslik ega universaalne nähtus. Ta sünnib rahvuslaste töö viljana ning ei pruugi olla seotud varasemate etniliste rühmadega. Sageli luuakse rahvused rahvastikust, mille etniline identiteet on nõrk või puudub sootuks.

Käesolevas töös uuritakse, kuidas algas rahvusluse kui kultuurimudeli ellu-rakendamine konkreetsetes ajaloolistes oludes (Venemaa Euroopa-osa kirde-nurgas 19. sajandil) ehk kuidas sündis üks natsionalism kitsamas mõttes (komi rahvuslus).