Tööstus

Tõelisi tööstusettevõtteid oli Komimaal vaid mõni (Serjogovo soolatööstus Võmi alamjooksul, Sõssola basseini metallurgiatööstus – Kažõmi, Njutšpassi ja Njuvtšimi tehased). Kvalifitseeritud tööjõuks neis tehastest olid peamiselt Vjatka ja Veliki Ustjugi piirkonnast pärinevad venelastest possessiooni-talupojad. Lihttöödel kasutati ajutiste palgatöölistena ümbruskonna talupoegi.

Neid palgati reeglina artellidena ja lepingute täitmise eest vastutasid nad kollektiivselt. Suur osa tehases teenitust läks maksude tasumiseks. Reformi-järgsete sotsiaal-majanduslike tingimustega kohanemisega oli Komimaa töös-tusettevõtteil tõsiseid raskusi. Märkimisväärseid tehnilisi uuendusi tootmises ei tehtud. Tehaste töö tootlikkus kujunes madalaks ning toodangu omahind kalliks.

Toodangut turustati peamiselt Vologda ja Arhangelski kubermangus. Komimaa soola, raua ja malmi transportimine kaugemale olnuks liialt kulukas. Impee-riumi teistes piirkondades kaasaegse tehnoloogia abil toodetud soola ja metalliga ei suudetud konkureerida, see tungis isegi koduturule. (Otšerki 1955:

236–237, 293–294; Istorija 1981: 78–81, 110, 119, 121; Žerebtsov jt 1996: 95, 98, 119)

Ižma vallas toodeti põhjapõdranahkadest seemisnahka. 1900. aastal oli Petšoora basseinis 62 seemisnahavabrikut kokku 230 töötajaga (Otšerki 1955:

247). Enamik neist olid kohalikele talupoegadele kuuluvad väikeettevõtted, kus hakkama saadi oma pere tööjõuga, ent ižmalaste seast olid esile kerkinud ka ettevõtjad, kes varustasid tootjaid toorainega ja ostsid kokku toodangu. 20.

sajandi alguseks tõusid seniste väikeste töökodade seast esile mõned 25–30 palgatöölisega osaliselt mehhaniseeritud ettevõtted, mis andsid üle poole piir-konnas toodetud seemisnahast. Sellised suhteliselt suured käitised kuulusid kohalikele kaupmeestele ja ettevõtjaile, näiteks A. J. Filippovile Ižmas, I. I. Terentjevile Krasnoboris ja F. A. Kanevile Dibož’is (Bolšoje Galovo).

(Žerebtsov jt 1996: 125)

Jarenskis ja Ust-Sõssolskis olid kaupmeestele ja linnakodanikele kuuluvad väikesed nahavabrikud, seebikeedukojad ja telliselöövid. Need olid tööstuse ja töönduse ebamäärasel piiril seisvad väikesed ettevõtted kus reeglina omaniku juhtimisel töötas 2–5 palgatöölist. 1861. aastaks oli Ust-Sõssolskis 4 väikest tellisevabrikut ning toodanguga varustati nii linna kui ka ümbruskonna külasid.

Ust-Sõssolski nahavabrikute toodang jõudis koguni Veliki Ustjugi. 1–2 töölisega ettevõtteid nimetati uhkeldavalt vabrikuiks ja tehasteks. 1883 oli Ust-Sõssolski maakonnas (Ust-Ust-Sõssolskis ja selle ümbruskonnas) 10 väikest tehast:

6 tõrvatehast kokku 6 töölisega, 1 tellisetehas 14 töölisega ning 3 nahavabrikut kokku 19 töölisega (Otšerki 1955: 246). Edaspidi väiketootmiste arv kasvas ning neid tekkis ka maakonna teistesse piirkondadesse. 1892. aasta jaanuari seisuga oli Ust-Sõssolskis tikuvabrik, 5 nahavabrikut ja tellisevabrik, Vizingas 2 nahavabrikut, Kotšergino vallas 5 tõrvavabrikut, Nošuli vallas 1 tõrvavabrik.

Kõigi nende ettevõtete käive oli üle 1000 rubla aastas. 1904. aasta seisuga oli Ust-Sõssolskis 14 vabrikut ja tehast, milles kokku töötas 24 inimest. Reeglina kuulusid need ettevõtted kaupmeestele või kauplevatele talupoegadele, kes tege-lesid muuseas ka põllumajandusega. Oma maalapp, mida harida, oli tavaliselt ka nende käitiste töölistel.(Žerebtsov jt 1996: 95, 98, 124–125; Istorija 1981:

78–81, 120; Otšerki 1955: 206, 245–246)

20. sajandi algul hakkas sedalaadi väiketootmist järjest enam mõjutama vaja-dus konkureerida tõeliste tehaste ja vabrikute tööstustoodanguga, mida trans-pordi arenedes järjest enam ka Komimaale sisse veeti. Kui konflikt kohaliku väiketootmise ning tööstuskeskustest sisseveetava vabrikutoodangu vahel on kirjeldatav rahvuslikes kategooriates, võib sellest kujuneda rahvusluse levikut soodustav tegur. Hrochi tähelepanekute kohaselt on just mitmesugused väike-tootjad ja -kaubitsejad ehk nn väikekodanlus rahvuslikule kihutustööle eriti vastuvõtlikud. (Hroch 2000: 137, 188)

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul suurenes seoses tööstuse arengu, linnade kasvu ja raudteede ehitamisega oluliselt nõudlus puidu järele. Suureks turuks Venemaa puidule oli ka Lääne-Euroopa, kus kohalikud metsavarud olid juba ammendatud. Venemaa Euroopa-osa põhjapoolsetel aladel, sh ka Komi-maal arenes kiiresti metsatööstus. Komimaa metsi haldas riigivarade minis-teerium. Riik müüs metsi metsatööstureile ning sellest saadi head tulu. Näiteks 1895. aastal olid Jarenski ja Ust-Sõssolski maakondade metskondade tulud 968800 rubla, 1909. aastal 2042200 rubla (Istorija 1981: 118). Metsatöösturid

palkasid oma kohalike usaldusisikute ja podrätsikute (allhankijate) kaudu metsatöödele ümbruskonna talupoegi. 1870. aastail olid suurimad tegijad Komi-maa metsatööstuses Valge mere kompanii Võtšegda basseinis ning N. Russa-novi kaubaühing Mezeni basseinis. Tegemist oli Vene kapitaliga. Komimaa metsarikkusi tarbiti üsna röövellikult, suurtel aladel raiuti väärtuslikumad puud välja. Riigipoolne kontroll metsaärimeeste üle oli nõrk. 1874. aastal varuti Jarenski ja Ust-Sõssolski maakonna riigimetsadest 188510 männipalki, 42288 kuusepalki ja 2141 lehisepalki. Umbes pool sellest läks ekspordiks, ülejäänu tarvitati kohapeal laevaehituseks või saadeti Permi kubermangu ja Volga alam-jooksule. Lisaks tehti veel 8773 sülda küttepuid kohalikele ning Vjatka kuber-mangus asuvatele tehastele (Otšerki 1955: 238). 1880. aastatel tungis metsa-tööstusesse väliskapital, metsatööstusettevõtteid tuli aina juurde. 1890. aastail tegutses neid Komimaal juba üle 10. Põhiliselt olid need vene ja väliskapitalile kuuluvad suurfirmad, mille kontorid asusid Peterburis, Riias, Tallinnas, Arhangelskis ja teistes linnades väljaspool Komimaad. 1901. aastal varusid need firmad ainuüksi Ust-Sõssolski maakonnas üle 300000 palgi. Pea kõik see läks ekspordiks, peamiselt Inglismaale, Prantsusmaale, Hollandisse ja Bel-giasse. Letka ja Kobra jõgesid pidi parvetati pisut metsa ka Venemaa siseturule, kokku umbes 10000–12000 palki aastas. (Istorija 1981: 110, 118)

20. sajandi algul üritasid metsatööstuses kaasa lüüa ka komi ettevõtjad.

Reeglina alustasid nad suurfirmade usaldusisikutena või allhankijatena ning rajasid siis oma äri. Näiteks Ust-Sõssolski kaupmees A. Zabojev oli 1894. aastal kompanii “Surkov ja Šergold” usaldusisik Ust-Sõssolski maakonnas, järgmisel aastal aga juba neljas kubermangus (Arhangelsk, Vologda, Vjatka, Perm).

1900/1901. aasta talvel varus juba Zabojev ise Ust-Sõssolski metskonnast ekspordiks 5551 palki. Metsatööstusega hakkasid tegelema ka teised komi kaupmehed (V. Oplesnin, A. Kuzbožev) ning kauplevad talupojad, ent nende osakaal kohalikus metsaäris jäi väikseks. Näiteks 1900. aastal varusid kohalikud ettevõtjad vaid 13% Ust-Sõssolski maakonnast väljaveetud metsast (Istorija 1981: 118). Suurfirmad ei soovinud metsatööstuses oma positsioone loovutada ning pildusid uustulnukatele kaikaid kodaraisse. 1898. aastal leppisid Arhan-gelski metsatööstusettevõtete valdajad kokku mitte osta metsa Ust-Sõssolski kaupmeestelt ning nõudsid, et valitsus keelaks neil metsa ekspordi (Žerebtsov jt 1996: 117). Komi kaupmeestel oli sellises konkurentsis raske vastu pidada, kapitali neil eriti polnud.

Metsamaterjali töötlemine toimus väljaspool Komimaad, peamiselt Arhan-gelskis. Kui 1883. aastal oli Arhangelskis 5 ning Mezenis 1 saekaater, siis 1913.

aastaks oli neid Arhangelskis 26 ja Mezenis 2 (Otšerki 1955: 239). 1901. aastal rajati Rootsi kapitalile kuuluv saekaater Petšoora suudmesse, 1903. aastal lisandus sellele äriühingule “Stella Polare” kuuluv metsatöötlemistehas. Roots-laste ettevõte põles 1905. aastal maha, ent “Stella Polares” oli 1906. aasta sei-suga 400 töölist. (Žerebtsov jt 1996: 117–118)

Niisiis said 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Komimaal kiirelt arenenud metsatööstusest kasu eelkõige venelastest ja välismaalastest metsatöösturid.

Kohalik kodanlus tõrjuti sellest ärist kõrvale. Metsamaterjali ümbertöötlemine toimus väljaspool komide asuala. Komimaa oli eelkõige metsatööstuse toorme-baas, metsanduslik koloonia. Lisateenistust otsivatele komi talupoegadele ava-nes ebastabiilne võimalus raske metsatööga hädasti vajatavat raha teenida.

Pärast seda, kui metsatööstus oli mõnest piirkonnast üle käinud ning kogu väärtuslikuma puidu välja vedanud, pidid sealsed talumehed muid teenistus-võimalusi otsima. Tundub, et siin on tegemist sotsiaalse konfliktiga, mis on kirjeldatav rahvuslikes kategooriates ning mis võib seega olla rahvusliku liiku-mise tõukejõuks. Esiteks on siin venelastest ja välismaalastest metsatöösturid, kes rikastuvad Komimaa loodusvarade arvel, teiseks nõrk komi kodanlus, kes tahaks ka sellest ärist kasu lõigata, kuid keda võimsamad võõrad pirukast eemale tõrjuvad ning kolmandaks majanduslikus kitsikuses komi talupojad, kellele viletsatel tingimustel ajutist tööd pakutakse ning kelle armastatud metsakeskkond seejuures laastatakse. Viimaks on siin veel keskvõim, kes sellel kõigel sündida laseb ning kasumist oma osa saab. Komimaa metsade selline koloniaalne ekspluateerimine oli üks komi rahvusluse lähtekohti. Perioodil 1905–1917 teravnes see konflikt veelgi ning komi rahvusluse seisukohtade kõige eredamaks väljendajaks selles küsimuses oli Kallistrat Žakov (Komimaa metsade idealiseeritud ja poeetiline kujutamine, metsa rõhutamine komide traditsioonilise elukeskkonnana, vaenulik suhtumine industriaalsesse progressi), ent see jääb käesoleva uurimuse ajalistest raamidest välja.

19. sajandi II poolel võeti ette esimesed tõsised katsed kasutada Uhta naftat.

Mõned ettevõtlikud kaupmehed olid Ižma lisajõe Uhta basseinis naftat ammu-tanud juba 18. sajandil, kokku umbes 3,6 tonni. Aastatel 1868 ja 1872–1873 rajas V. N. Latkini (vt pikemalt allpool) väimees M. K. Sidorov, kes oli valit-suselt tulutult taotlenud luba Petšoora basseinis sütt kaevandada, Uhta piir-konnas esimese naftapuurtorni. Toodeti umbes 32 tonni naftat, mida esitleti mitmetel näitustel ning kasutati aurulaevade kütusena. 19. sajandi lõpul ja 20.

sajandi algul oli veel mitmeid, kes Uhtas naftat toota üritasid. Ootused olid suured, ent naftavarude uurimine ja kasutuselevõtt vajasid suuri investeeringuid, mis käisid üritajaile üle jõu. Valitsus ettevõtmist eriti ei toetanud, tõenäoliselt oli sealjuures mängus konkurentsi mittesoovivate Bakuu naftatöösturite lobitöö.

Igal juhul tsaariajal Uhta piirkonnas tõelist naftatööstust ei tekkinud. (RKE, t. 3:

225–226)