Tulevikuperspektiivid

Mida arvasid vaadeldaval perioodil sürjanitest kirjutanud autorid komide tule-vikust? See on huvitav teema, mis suuresti seotud komide suhtes rakendatud rahvuspoliitikaga. Ühelt poolt peegeldus nendes arvamustes keskvõimu ametlik rahvuspoliitika, teisalt väljendusid ja kujundati siin vene avalikkuse ootused selle poliitika suhtes. Sürjanite iseseisvasse kultuurilisse arengusse üldiselt ei usutud, üsna üksmeelselt oodati komide peatset paratamatut venestumist. 1859.

aastal kirjutas keegi härra Avramov Ust-Võmist Vologda kubermangulehes, et sürjani keel kaob järkjärgult inimeste suust ning ilmselt asendub ta mõne aja pärast täielikult vene keelega. See on artikli autori arvates asjade loomulik käik ja kahetseda pole siin midagi. Komikeelse kirjasõna väljaandmine on Avramovi järgi mõttetu, sest keegi seda niikuinii ei loe. Esiteks on tõlgete kvaliteet väga vilets ning teiseks on venekeelsed raamatud sürjanitele paremini arusaadavad (Avramov, “Žiteli jarenskago ujezda i ih hozjaistvennõi bõt” – VGV, 1859, No 28, tsit Popov 1874: 27). Härra Avramov pärines üsna venestunud Ust-Võmist ning sealt võis asi paista hullem kui see oli Komimaal tervikuna. Samas jagab enamik autoreid komide tulevikuperspektiivide osas tema seisukohta. Popov kirjutab oma raamatu eessõnas, et sürjanid sammuvad üha kiiremini lõpliku venestumise suunas, selle väikese rahva arvukus kahaneb päev-päevalt ning nad võivad peagi jäljetult ajalukku kaduda, kui neid praegu ei kirjeldata (Popov 1874: V). Seega on Popovi raamatu omamoodi päästeoperatsioon, autor talletab teadusele kadumakippuvat materjali. Raamatu lõpus soovib Popov sürjanitele mitte pelgalt materiaalset rahulolu, vaid igakülgset elavat arengut, olgu või vene rahva rüpes. Popov avaldab lootust, et Komimaa elanikkond, millist rahvuslikku värvi ta ka ei võtaks, loeb tulevikus endi hulka kuuluvaiks mitte ainult talu-pojad, nagu praegu, vaid ka kõik teised (Popov 1874: 89). Popovi jaoks oli komide venestumine loomulik. Sajandite eest alanud protsess pidi peagi lõpule jõudma. Popoviga ühineb oma “Metsainimeste” lõpus ka Kruglov. Ta soovib, et neid kaugeid laasi läbiks teadmiste valgus, et kaoks ebausk, maheneks kombed ning et tahumatu ent ausa komi inimese hinges juurduks veelgi sügavamalt jumalasõna püha tõde! “Räägitakse, et hariduse levides sulab sürjani rahvas venelastega ühte. Kes teab! Ehk ongi nii?” Kruglov soovib suurepäraste füüsiliste ja vaimsete eeldustega sürjaneile edu ülevenemaalises (ühisvene) arengus (Kruglov 1999: 454). Zassodimski piirdub küsimuse tõstatamisega oma

raamatu lõpus. Vastust ta ei anna. “Süngelt ja mornilt seisavad sürjani laaned.

Tumedalt kohavad sakris kuused. Millest nad räägivad? Kas nad laulavad sürjanite tulevastest vägitegudest, nende suurtest saavutustest vaimse ja kõlbe-lise arengu alal? Või loevad nad sürjanitele suripalvet? Kes teab…”

(Zassodimski 1999: 171). Arhangelski kuberner Engelhardt arvab oma komidest pajatava kirjutise lõpetuseks, et sürjani hõimu tuleviku kohta võib peaaegu kindlalt öelda, et ta sulab täielikult kokku vene rahvusega (s russkoju narod-nostju), nagu see on juba toimunud paljude teiste soome-ugri hõimudega, kes on osutunud võimeliseks vastu võtma kultuuri. Pole kahtlust, et sellised on ka sürjanid. Engelhardti järgi on nad juba venestumise poolel teel, selles võivat kergesti veenduda igaüks, kes nendega lähemalt tutvub. Oma eluolult erinevad nad venelastest vähe, usk ja valitsus on neil üks, nad on täielikult omaks võtnud paikse eluviisi ning hüljanud varasema kalduvuse nomaadlusele. Seni on nad veel säilitanud oma keele, ent kuna neil pole ei oma kirjandust ega kirjalikke mälestisi, siis pole sellest loobumine neile Engelhardti arvates raske. Seoses koolihariduse ning venekeelse kirjaoskuse levimisega, seoses turusuhete laiene-misega hakkavad kõik sürjanid vene keelt rääkima ning siis kaob igasugune erinevus venelastest, kaob igasugune mälestus sellest hõimust. Engelhardt on veendunud, et kus kaks hõimu kokku puutuvad, seal allub vähemkultuurne alati teise mõjule ning assimileerub. See on üldine ajalooline seaduspärasus, mida täielikult toetab Venemaa “muulaste” koloniseerimise ajalugu. Selline assimi-leerumine päästab võib-olla vähemkultuursed hõimud füüsilisest väljasure-misest ning igal juhul pole mingit vajadust seda kunstlikult pidurdada (Engel-hardt 1897: 231). Küllap oli komi rahvuslasel valus sellist teksti lugeda ja väga raske selliste seisukohtade pooldajaid ümber veenda.

3.12. Kokkuvõte

Erinevad autorid kirjeldasid komisid üsna erinevalt. Mõned suhtusid komidesse sõbralikumalt (eelkõige Zassodimski, aga ka Nadeždin, Kruglov ja Mainov) teised šovinistlikumalt (eelkõige Engelhardt, aga ka Popov ja Nemirovitš-Dantšenko). Komidesse sümpaatiaga suhtunud autorid (aga ka Popov) pühen-davad päris palju energiat Vene avalikkuses levinud negatiivsete stereotüüpide ümberlükkamisele. Need stereotüübid on käesoleva uurimuse seisu kohalt väga huvitavad. Nemirovitš-Dantšenko ja Engelhardt pigem kordavad ja seega kinnistavad neid oma kirjutistes. Järgnevalt püüan erinevate autorite üsna eri-nevate komi-teemaliste kirjatööde põhjal siiski kokku panna mingi 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Vene avalikkuses levinud komi-kuvandi ning analüüsida selle seoseid omaaegsete ühiskondlike tingimuste ning komide suhtes raken-datud rahvuspoliitikaga.

Komimaa oli vene lugeja jaoks karmi kliimaga metsane kolkapiirkond kuskil Euroopa-Venemaa põhjaosas. Teadmised sellest, kes on komid, kui palju neid on ning kus on nende asuala piirid, olid 19. sajandi I poolel veel üsna napid ning

hakkasid täpsustuma alles sajandi keskel. 19. sajandi II poolel on märgatav Komimaast kirjutanud autorite suurenenud huvi sealsete loodusressursside vastu. Ilmselt võib seda seostada Venemaa hoogustunud kapitalistliku majan-dusarenguga.

Komidest kirjutavaid autoreid, ja ilmselt ka vene lugejaid, huvitas eelkõige eksootika, komide kütikultuur, mis lähendas neid “metslastest” põhjarahvastele.

Komisid kirjeldati Rousseau vaimus üsna primitiivsete, poolmetsikute loodus-lastena. Ehkki jahipidamise osakaal komide elatusalade seas aina kahanes, kujutati sürjaneid endistviisi eelkõige osavate, vaprate, leidlikke ja ausate küttidena. Primitiivsusel olid aga ka oma varjuküljed – komidele heideti sageli ette kombelõtvust, laiskust ja räpasust. Võib öelda, et omaaegsed venekeelsed komikirjeldused keskendusid pigem komide ja venelaste erinevustele kui sarnasustele.

Kui võrrelda ühelt poolt komide ning teisalt põhjarahvaste (neenetsite, han-tide ja manside) kirjeldusi vaadeldaval perioodil, siis ilmnevad suured sarna-sused, aga ka olulised erinevused. Selline võrdlus annab võimaluse üsna selgelt välja tuua komide koht evolutsionistlikus kultuurilise arengu astmestikus, nii nagu seda nägi omaaegne Vene avalikkus. Põhjarahvad paigutati tavaliselt kõige madalamale kultuurilisele arenguastmele. Neid nimetati reeglina mets-lasteks või poolmetsmets-lasteks. Sarnaselt omaaegsetele komide kirjeldustele kirju-tatakse ka põhjarahvastest, et nad on suurepärased kütid – taibukad, leidlikud, kannatlikud ja vaprad. Tõstetakse esile põhjarahvaste ausust ja abivalmidust.

Samas süüdistati neid ka laiskuses⁷⁶, muretuses ja hooletuses. Põhjarahvaid peeti sageli räpasteks, nad tarvitasid toiduks toorest liha ja isegi raipeid. (Leete 2000: 111–114, 124, 132–137, 140, 145, 166)

Komisid peeti üldiselt headeks kristlasteks ning nende vaimsete arengu-eelduste suhtes olid neist kirjutanud autorid üsna heal arvamisel. Sürjaneid peeti hariduslembesteks ning andekateks õppureiks. Seevastu põhjarahvaste kultuuri-lise arenguvõime suhtes oldi üldiselt skeptikultuuri-lised. Sageli peeti neid lihtsalt ruma-laiks ning arvati, et ristiusu kõrgete tõdede vastuvõtmist nende arengutase ei võimalda. Kui nad ongi ristitud, siis formaalselt. Põhjarahvaste kultuurilise arengu võimalusi usuti takistavat ka nende rändlev eluviis, mida peeti primitiiv-seks. Koolide ees tundsid nad hirmu. (Leete 2000: 79, 88, 92, 112, 122)

Komisid peeti üldiselt tsivilisatsiooni vastuvõtuks sobivaiks ja küpseiks, ehkki tsivilisatsiooni levikuga kaasnesid paratamatult ka negatiivsed aspektid – komisid iseloomustanud “ülla metslase” jooned, nagu siirus ja ausus, olid

76 Rändkarjakasvatust, küttimist ja kalastamist iseloomustavad suhteliselt lühikesed, kuid väga intensiivsed tööperioodid, mis vahelduvad pikemate puhkustega. Euroop-lased, kes olid harjunud tõeliseks tööks pidama eelkõige tööd põllumajanduses või tööstusettevõtetes, nägid nomaade, kütte ja kalastajaid enamasti puhkeajal ning kaldusid neid seetõttu laiskuses süüdistama. Pealegi, kalastusest ja jahipidamisest oli tollases Euroopas saanud ülemkihtide sportlik ajaviide, raske oli seda mingiks tööks pidada.

tungiva vene tsivilisatsiooni mõjul taandumas. Levisid vargused ja joomine.⁷⁷ Põhjarahvaste kohta usuti, et tsivilisatsiooniga kokkupuutumise paratamatu tagajärjena kaotavad nad järkjärgult looduslastele iseloomulikud voorused ning Põhjala karmis kliimas plahvatuslikult leviva alkoholismi kaasabil ähvardab neid füüsiline väljasuremine. (Leete 2000: 121–122)

Oma essees “Kes on rahvas?” kirjutab tuntud ameerika folklorist Alan Dundes, et 19. sajandi õpetlaste jaoks tähendas “rahvas” ühiskonna alamkihte, eelkõige talupoegade massi, mis vastandus haritud ülemkihile ehk eliidile.

Samas vastandus “rahvas” aga ka primitiivsetele loodusrahvastele. Primitiivsed kultuurid olid, vähemalt teoreetiliselt, omaette tervikud, “rahvas” oli aga tsivili-seeritud ühiskonna seni veel tsiviliseerimata osa. Evolutsionistlikus skeemis

“metslus, barbaarsus, tsivilisatsioon” paigutati primitiivsed loodusrahvad (antud kontekstis põhjarahvad) kõige madalamale kultuurilisele arenguastmele – nad olid “metslased”. Kõrgeim arenguaste – “tsivilisatsioon” reserveeriti euroopa-like ühiskondade haritud eliidile (sh kultuuriseletusi välja pakkuvad õpetlased).

Tsiviliseeritud ühiskonna äärealal elav mahajäänud elanikkonnaosa ehk

“rahvas” (antud kontekstis komid, aga ka vene talupojad, reeglina kirjaoska-matud) paigutus barbaarsuse arenguastmele “tsiviliseeritute” ja “metslaste”

vahel. Arvati, et “rahva” hulgas leidub veel metsluse jäänuseid. Nii “metslased”

kui ka “barbarid” pidid järkjärgult tsivilisatsiooni suunas arenema ja lõpuks kaduma. Nende kultuur pakkus aga õpetlastele huvi, kuna usuti, et see võimal-dab rekonstrueerida tsiviliseeritud ühiskondade arengulugu. Seega oli “mets-laste” ja “rahva” kultuuri uurimine omamoodi päästetöö, peagi kaduva materjali talletamine teadusele (Dundes 2002: 12–17). Usutavasti lähemal ajal tsivili-seeruva (venestuva) komi “rahva” puhul tegeles selle tööga Popov. Dundese esitatud skeem sobitub üsna hästi rahvusluse uuringuis kasutatavatega. Kõrgeim kultuuriline arenguaste “tsivilisatsioon” vastab domineerivate etniliste rühmade eliitidele, kes 18. sajandi lõpul alanud rahvusluse ajastul on asunud ehitama rahvusi. “Barbarite” ehk “rahva” tsiviliseerimise protsess tähendab alamkihtide (eeskätt talupoegade) integreerimist rahvustesse. Selle eliidi juhtimisel toimuva protsessi oluliseks osaks on kirjaoskuse levik, mis on rahvusliku propaganda edu eelduseks. Rahvusi ehitav eliit ei piirdu vaid oma etnilise rühmaga (antud juhul venelased), vaid püüab kaasa haarata ka teisi, kellel oma eliit puudub (antud juhul komid). “Metslased” (antud juhul põhjarahvad) jäetakse esialgu mängust välja, sest neid peetakse rahvuse ehitamiseks vähesobivaks materjaliks.

Siinkohal väärib huvitava paralleelina meenutamist Tsaari-Venemaa elanik-konna jaotamine kahte põhikategooriasse. Rahvaid, kes elasid paikselt ning tegelesid põllumajanduse, tööstuse ja kaubandusega tähistati terminiga prirod-nõje obõvateli. See oli riigi elanikkonna “normaalne” osa, siia kuulusid nende rahvaste kõik ühiskonnakihid, nii eliit kui ka “rahvas”. Rändkarjakasvatusest,

77 Ka udmurdi haridustegelane Ivan Mihhejev nägi kahjutundega vene talupoegade vahendusel udmurtideni jõudva tsivilisatsiooni varjukülgi (varguste, joomarluse ja ropendamise levik) (Mihhejev 1900: 204).

küttimisest ja kalapüügist elatuvat rahvastikku tähistati terminiga inorodtsõ (muulased). Sellesse kategooriasse kuulusid “metslased”, antud juhul põhja-rahvad, kelle suhtes peeti võimatuks rakendada kõiki põhielanikkonna elu reguleerivaid seadusi. “Muulased” jäid mõnes mõttes väljapoole ühiskonda, sest nende usutavasti madal arengutase ei võimaldanud neil selles osaleda.

Niisiis loeti komisid tsivilisatsiooni vastuvõtuks sobivaiks ning sajandite jooksul olid nad venelastelt üle võtnud suure osa oma kaasaegsest vaimsest ja materiaalsest kultuurist (eeskätt kristluse ja maaviljeluse). Sürjanite kultuuriline omalooming säilis ja avaldus eelkõige kohalikest loodusoludest välja kasvava jahinduse vallas. Venelasi kujutati kultuuritoojaina tsivilisatsioonikolletest kau-gel asuvale Komimaale. Keerulisi vene-komi kultuurisuhteid kirjeldati sajan-ditepikkuse vene mõjuna vähemarenenud komidele (vt ka Sunderland 1998:

184). Komid kuulusid vaadeldava perioodi vene haritlaste silmis nn ajaloota rahvaste hulka. Nende etnilist ajalugu vaadeldi avaras soome-ugri kontekstis ning kujutati pikaajalise järkjärgulise taandumisena venelaste ees. Domineeriv etniline rühm püüab kontrollida ka allutatud rühmade nägemust oma minevikust. Allutatud rühmi kujutatakse äbarike kaotajatena ja endid võimsate võitjatena läbi kogu ajaloo (vt Annus 2000b: 11–12). Kaasaegsed suhted etniliste rühmade vahel projitseeritakse kaugesse minevikku ja legitimeeritakse seeläbi. Samas aitavad sellised ajalookäsitlused valmistada pinda rahvus-poliitikale – soome-ugrilased (sh komid) on venelaste eest taandunud ja venes-tunud juba sajandeid ning peagi jõuab see paratamatu protsess oma loomuliku lõpuni, komid venestuvad. Komi keelt pidasid komidest kirjutanud autorid üksmeelselt vaeseks ning üldiselt leiti, et selle arendamine ning komi kirjakeele loomine on perspektiivitu, sest peagi lähevad komid niikuinii üle vene keelele.

Komide iseseisvasse kultuurilisse arenguvõimesse üldiselt ei usutud, ent füüsiline väljasuremine neid ei ähvardanud. Komisid peeti heaks “etnograafi-liseks materjaliks”, mida saab kasutada vene rahvuse ehitamisel.

Selles, kuidas käsitleti komisid 19. sajandi II poolel Vene avalikkuses, pole iseenesest midagi ainulaadset. Tollastes venekeelsetes sürjanikäsitlustes kajas-tuvad domineerivate ja mitte-domineerivate etniliste gruppide vahelised tüüpi-lised suhted. Domineeriva etnilise rühma (venelased) haritud eliiti kuuluvad kirjamehed kirjeldasid mitte-domineeriva etnilise rühma (komid) lihtrahvast ning see assümeetriline suhe kahe etnilise rühma vahel, kirjeldajate ja kirjel-datavate vahel peegeldus paratamatult 19. sajandi Vene avalikkuse komi-kuvan-dis. Üsna samamoodi vaatasid näiteks baltisakslased ülalt alla eestlastele ja lätlastele ning poolakad leedulastele ja valgevenelastele. Domineerivate etniliste gruppide eliidid ei uskunud ajaloota talupojarahvaste iseseisva kultuurilise arengu võimesse. Leidus aga ka uskujaid – rahvusluse ideede mõjul kujunesid siin-seal mitte-domineerivate etniliste gruppide endi seast pärinevad eliidid (haritlaskonnad) ning sündisid rahvuslikud liikumised, mille eesmärgiks oli oma gruppide emantsipatsioon, vabanemine valitsetava staatusest. “Etnograafilisest materjalist”, mida oma rahvuste ehitamisel lootsid ära kasutada valitsevate etni-liste gruppide eliidid, loodi vahel hoopis uusi rahvusi. Ka komid, kes 19. sajandi

I poolel olid vaid venekeelsete komikirjelduste tummadeks objektideks, hakka-sid sajandi II poolel oma haritlaste suu läbi järjest enam sõna sekka ütlema ning vastupidiselt omaaegses Vene avalikkuses levinud ennustustele pole komid tänini venestunud, sest keskvõimu rahvuspoliitikale vastukaaluks tekkis 19.

sajandi keskel komi rahvuslus.