Reformid

19. sajandi II poolel tehti Venemaal mitmeid liberaalseid reforme, millest olulisim oli kahtlemata pärisorjuse kaotamine, ent sündis palju muudki.

1863. aastal avati kaupmeeste seisus kõigile soovijaile, kes õiendavad oma kohustused eelmise seisuse ees ning suudavad maksta seisusemakse (I gildi kaupmehed 500 rubla aastas, II gildi kaupmehed 150 rubla aastas, III gild kaotati). Kaubanduse ja muu ettevõtlusega tegelemiseks vajalike litsentside eest oli kaupmeheseisusesse mitte-kuuluvatel isikutel vaja maksta niikuinii, kaup-meheseisus aga vabastas ihunuhtlusest ning andis võimaluse saada nimetatud

84 Alexander Benckendorff (1781 või 1783–1844), krahv, sandarmeeria šeff ja keisri isikliku kantselei kolmanda osakonna ülem.

aukodanikuks. 1863. aastal vabastati linnakodanikud pearahast ja ihunuhtlusest, järgnevalt avati neile juurdepääs riigiametitele. Linnakodanike seast võrsus palju nn vabade elukutsete esindajaid (intelligents). 1864. aastal algatati kohtu-reform ja pandi alus semstvote loomisele. 1870. aastal algatati linnakohtu-reform.

1874. aastal kehtestati Venemaal üldine sõjaväekohustus, nekrutikohustus kadus. 1883–1887 kaotati pearaha (SIE, t. 8: 299–303; t. 9: 416). Järgnevalt vaatleme ajavahemikul 1861–1904 läbi viidud tähtsamaid ümberkorraldusi ning aset leidnud ühiskondlikke muutusi lähemalt, suunates põhitähelepanu Komi-maal toimunule.

Talurahvareform. 19. veebruaril 1861 allkirjastatud manifestiga kaotati Vene-maal pärisorjus ning kõikidest talupoegade kategooriaist sai ühtne talurahva-seisus (svobodnõje selskije obõvateli). Komimaal puudutas 1861. aasta talu-rahvareform otseselt vaid peamiselt venelastest possessioonitalupoegi, keda Serjogovo soolatööstuse ja Sõssola metallurgiatehaste juures kokku oli veidi üle 1500. (Otšerki 1955: 295)

18. jaanuaril 1866 läks riigitalupoegade valitsemine riigivarade ministeeriu-milt siseministeeriumi haldusalasse. 24. novembril 1866 said ka riigitalupojad õiguse nende valduses olevad jaosmaad välja osta. Senikaua võisid nad riigile kuuluvat maad kasutada selle eest obrokit makstes. 1886. aastal (endistel päris-orjadel juba 1881) muudeti jaosmaade väljaostmine kohustuslikuks ning pisut suurendatud obrokist sai väljaostumaks, mis pidi tasutama 44 aasta jooksul.

Üldiselt olid riigitalupoegade jaosmaad suuremad ja väljaostusummad väikse-mad kui endistel pärisorjadel.

Seni vaid riigitalupoegadel olnud piiratud omavalitsust laiendati nüüd pisut muudetud kujul kõigile talupoegadele. Külakogukond jäi nüüd eelkõige majanduslikuks üksuseks, tema osa talurahva igapäevaelu korraldamisel oli aga valdav. Naaberkogukonnad moodustasid valla, mis oli talurahva seisuslikuks omavalitsusüksuseks. Peamiseks omavalitsusorganiks oli vallakoosolek. Koos-olekul arutati ja otsustati valla kui terviku ühiskondlikke ja majanduslikke küsi-musi, jaotati maksud ja koormised, valiti vallaametnikud ning teostati kontrolli nende tegevuse üle. Vallakoosolek tegeles muuseas sotsiaalhoolekannet, koolide ülalpidamist ning magasiaita puudutavate küsimustega. Reformijärgne omavalitsus oli riigivõimust pisut sõltumatum kui varasem riigitalupoegade omavalitsus. Näiteks vallakirjutaja, kes varem võimude poolt määrati, võis vallavalitsus nüüd vabalt palgata. Omavalitsus allutati rahuvahendaja (mirovoi posrednik) kontrollile. Rahuvahendajal oli õigus talurahva valitud esindajaid ametist kõrvaldada, rahatrahvi või arestiga karistada, kohtu alla anda. Rahu-vahendajad pidi valitama aadlike seast, ent kuna Komimaal oli aadlikke äärmi-selt vähe, siis määras kuberner rahuvahendajad tšinovnikute hulgast. Jarenski ja Ust-Sõssolski maakonnas oli kummaski 2 rahuvahendajat. Taas oli probleemiks talurahvast hooldama ja kaitsma määratud ametnike kvaliteet, tuli ette omavoli, kuritarvitusi, väljapressimisi. Rahuvahendajad allusid maakonna rahukogule (rahuvahendajate koosolek), see omakorda kubermangu talurahvaasjade

ametile. 1882. aastal asendati rahuvahendajad ka Komimaal maakonna talu-rahvaasjade ametnikega, 1899. aastal (v.a. Petšoora maakonnas) aga siseministri poolt ametisse nimetatavate maaülematega (zemskije natšalniki). Viimaste võimupiirid olid veelgi laiemad. Maaülemale kuulus ka kohtuvõim, ta määras valitud kandidaatide seast ametisse vallakohtunikud ning kinnitas vallakohtu otsused. (Istorija 2004, t. 1: 391–393; Otšerki 1955: 217–218)

Kõik need komi talurahva järele vaatama pandud ametimehed olid reeglina sissesõitnud venelased, kes olusid ei tundnud ning kohalikesse elanikesse sageli eelarvamusega suhtusid. Kohapealt keskvõimu nõudmistele vastavat kaadrit eriti võtta polnud.

Külakogukond ja sellega seonduv kollektiivne vastutus säilisid. Küla maad olid jätkuvalt kogukonna ühisvalduses, vahel toimusid ümberjaotused, kogu-kond otsustas külvikordade üle jaosmaadel. Kollektiivselt vastutati maksude ja muude kohustuste täitmise eest. Kogukonnakoosolek võis maksuvõlglase sund-korras tööle saata, osa tema varast maksuvõla katteks konfiskeerida või tema jaosmaa rendile anda. Vallakohus võis maksuvõlgnikule, kellelt midagi võtta polnud, ihunuhtlust määrata. Talupoegade ja külakogukondade maksuvõlad jäid kõigist meetmetest hoolimata Komimaal üldlevinud nähtuseks. (Istorija 1981:

108)

Talupoeg polnud oma jaosmaa pärisomanik, ta ei võinud seda pantida ja müüa ning kogukonnast välja astumine oli väga keeruline. Ehkki kogukond pidurdas edasipüüdlikumate talupoegade algatusi pärssides majanduse arengut, säilitati seda poliitilistel põhjustel. Eelkõige avalikku korda ja stabiilsust silmas pidavas siseministeeriumis leiti, et kogukond aitab alal hoida traditsioonilisi väärtusi ning tsaaritruudust. Talurahva emantsipatsioon polnud kaugeltki täielik.

19. sajandi lõpul kasutati Venemaa seadusandluses mõistet “endised maksu-alused seisused”, mis hõlmas talurahvast ja linnakodanikke. Nende liikumis-vabadus oli endiselt piiratud, nad võisid saada vaid ajutisi passe, samas kui teistel seisustel olid alalised passid ja nad võisid vabalt ringi liikuda kogu riigi territooriumil. Lisaks väljaostumaksule lasusid talupoegade õlgadel semstvo- ja kogukonnamaksud, mille suurus aastati tugevasti kõikus, ning mitmesugused naturaalkohustused. Vaja oli ehitada ja remontida koole, kirikuid ja magasiaitu.

Teatavatel juhtudel (näiteks raudteeõnnetused või raudteede puhastamine lumest, metsatulekahjud) olid “endised maksualused” kohustatud ühiskond-likeks töödeks. Kehalistest karistustest vabastati talupojad alles 1903. aastal.

(Jefron, t. 13: 93–98; t. 47: 46–47; t. 60: 911–913; SIE, t. 4: 633–636; Bolšaja, t.

7: 359–362)

Semstvoreform. 1. jaanuaril 1864 välja antud seaduse põhjal loodi Venemaa Euroopa-osas semstvod – kõiki seisusi esindavad kohalikud omavalitsused, mille ülesandeks oli tegeleda oma piirkonna haldus- ja majandusküsimustega, teede-ehitusega, hariduse ja tervishoiuga. Maakondades ja kubermangudes loodi esindusorganeina semstvokogud ning täidesaatvate organitena semstvovalit-sused. Semstvokogu liikmed valiti 3 aastaks, semstvokogud kutsuti reeglina

kokku korra aastas paariks päevaks. Semstvokogul valiti endi seast, samuti 3 aastaks, alaliselt töötava semstvovalitsuse liikmed. Semstvod tegutsesid kuberneri ja siseministri kontrolli all. Semstvokogu kokkutulemiseks andis loa kuberner, tema määratud ametnikud juhatasid selle istungeid, tema pidi kinnitama vastu võetud otsused. Semstvokogud valiti varandusliku tsensuse alusel, kuuriate (suurmaaomanikud, linlased, talupojad) kaupa. Talupojad ei valinud oma esindajaid otse. Vallakoosolekutel valiti valijamehed ning need valisid endi seast semstvoliikmed. Valimiste selline korraldus tagas, et ena-mikus paigus jäi jäme ots suurmaaomanike (peamiselt aadli) kätte. Komimaal oli olukord teistsugune, aadli suurmaavaldust seal polnud ning aadlikke oli üsna vähe. Seetõttu venitati Jarenski ja Ust-Sõssolski maakonnas semstvote loomi-sega, Arhangelski kubermangus ei loodud neid üldse. Vologda kubermangu komidega asustatud maakondades toimusid esimesed maakondlike semstvo-kogude valimised 1866. aasta lõpul ja 1867. aasta algul, luba kokku tulla saadi kubernerilt alles 1869. aasta sügisel. Jarenski ja Ust-Sõssolski maakonna semst-vokogudes domineerisid arvuliselt talupoegade esindajad.⁸⁵ Paljud neist tege-lesid põllumajanduse kõrval ka kaubandusega, mõnel oli maavaldusi. Riigi-varade ministeerium määras metsarikaste maakondade semstvokogudesse metsaülemaid. Semstvovalitsusse valiti reeglina jõukad ja mõjukad mehed – kaupmehed, kes tegelesid sageli ka metsaäriga, kauplevad talupojad, metsa-ülemad.

12. juunil 1890 muudeti semstvokogude valimise korda kindlustamaks aadlikest suurmaaomanike positsioone. Linnades tõsteti varalist tsensust. Talu-poegade kuuria moodustumise põhimõtteid muudeti. Nüüd määras kuberner talurahva esindajad vallakoosolekutel valitud kandidaatide seast omal äranäge-misel. Komimaa eripärastes oludes andis see muudatus omapärased tulemused.

Kuna suurmaaomanikest aadlit ja suurkodanlust polnud, siis tõusis semstvo-kogudes talupoegade osakaal, sest kohalikud kaupmehed ja ettevõtjad ei vasta-nud enamasti kergitatud varanduslikule tsensusele ja jäid kõrvale.⁸⁶ Lisaks pääsesid semstvokogudesse vaimulikkonna ja linnavalitsuste esindajad ning metsaülemad. Semstvovalitsuste etteotsa määras kuberner kohalikke olusid mittetundvad aadlikud võõrsilt. Tärkav kohalik kodanlus polnud sellise

85 Venemaal keskmiselt moodustasid aadlikud ja ametnikud ajavahemikul 1883–1886 42,4% ja talupojad 38,4% semstvokogude liikmeist. Ust-Sõssolski maakonna vastavad näitajad olid 14,25% ja 57,3%, Jarenski maakonnas 8,33% ja 66,7%. (Vairovskaja 1995: 20)

86 Venemaal keskmiselt kasvas aadlike ja ametnike osakaal semstvokogudes 1890. aasta reformi tagajärjel 55,2%-ni ning talupoegade osa langes 31%-ni. Seevastu Ust-Sõssolski maakonna semstvokogus moodustasid talupojad 1912. aasta seisuga 91,7% ning Ja-renski maakonna semstvokogus 100%, aadli ja ametnikkonna esindajad aga puudusid täiesti. Venemaal keskmiselt olid 1903. aastal semstvovalitsuse liikmeist 94,2% aadlike ja ametnike esindajad ning vaid 1,9% talupojad. Ust-Sõssolski ning Jarenski maakon-dade semstvovalitsustes tollal aadli ja ametnike esindajaid polnud ning talupojad moodustasid 75% semstvovalitsuste liikmeist. (Vairovskaja 1995: 20)

olukorraga rahul. Ust-Sõssolski semstvokogu palus endale korduvalt õigust ise semstvovalitsuse eesistuja valida. Semstvote tegevust finantseeriti kohalike maksudega. Kuna maksumaksjate enamik oli vaene, siis olid ka semstvote raha-lised võimalused üsna piiratud.⁸⁷ Siiski suutsid nad kohaliku infrastruktuuri, majanduse, hariduse, kultuurielu ning tervishoiu alal mõndagi ära teha (Žerebtsov jt 1996: 111; Istorija 1981: 99–101; Istorija 2004, t. 1: 394–398).

Komimaa semstvod olid suhteliselt ökonoomsed ning haridussõbralikud. Vene-maal tervikuna kulutati 1903. aastal valitsemisele 8,9% ning haridusele 18,8%

semstvote eelarvest. Ust-Sõssolski maakonnas läks valitsemisele 4,1% ning haridusele 21,7% ning Jarenski maakonnas vastavalt 6,9% ja 25,1% semstvo eelarvest. Kohaliku majanduselu arendamiseks kulutasid Komimaa semstvod aga vähem kui Venemaal keskmiselt. (Vairovskaja 1995: 21)

Semstvote kaudu sai Venemaal kuuldavaks liberaalse ning reformimeelse aadli ja kodanluse hääl. Komimaal väljendasid semstvod talupoegade ja talupoegliku taustaga kaubanduskodanluse huve. Semstvod taotlesid võimudelt väljaostumaksude vähendamist, riigimaade rentimise tingimuste lihtsustamist, riiklikku krediidisüsteemi, alghariduse arendamist. (Istorija 1981: 127)

Kohtureform. 1864. aastal alustati Venemaal kohtureformi. Senise keerulise seisuslike kohtute süsteemi asemele loodi mitteseisuslik, haldusest lahutatud ühtne kohtusüsteem. Kohtunikud kuulutati sõltumatuiks ja vallandamatuiks.

Kohtuprotsess pidi toimuma avalikult süüdistaja ja kaitsja osalusel. Esimeseks ainuisikuliseks kohtuastmeks olid maakonna semstvokogude poolt valitavad rahukohtunikud, järgnesid maakonna rahukohtunike kogud, ringkonnakohtud, kohtupalatid ja lõpuks kõrgeim kohtu- ja järelvalveorgan Senat. Ringkonna-kohtute juurde kuulus ka vandemeeste institutsioon. Kohtunike ja vandemeeste valimine toimus varandusliku ja haridusliku tsensuse alusel. Modernse kohtu-süsteemi rakendamisega Venemaal ei mindud siiski lõpuni. Siseministeerium võis poliitiliselt ohtlikeks peetud isikute karistamisel kohtusüsteemist mööda minna. Talupoegi ei peetud veel päris täisväärtuslikeks kodanikeks. Seisusliku kohtusüsteemi jäänukina jäid püsima talurahva üle väiksemates süüasjades kohut mõistvad vallakohtud, mis polnud täitevvõimust sõltumatud. Vallakohus võis talupoegi sundtööle mõista, määrata trahvi, kuni 7 päeva aresti või ihu-nuhtlust.

Kohtureformi ei teostatud kõikjal kohe ning täies ulatuses. Hõredalt asus-tatud ja väga viletsa teedevõrguga Komimaal, kust oli raske leida kohtunikele ja vandemeestele esitatud nõudmistele vastavaid isikuid, viidi kohtureform ellu suure hilinemisega ning mitte täielikult. Jarenski ja Ust-Sõssolski maakondades

87 Venemaal keskmiselt oli maakonna semstvo eelarve 1877. aastal 60000 ning 1890.

aastal 113000 rubla. Ust-Sõssolski maakonna vastavad näitajad olid 47000 ja 92500 rubla ning Jarenski maakonnas vaid 19200 ja 49700 rubla. 20. sajandi algul said Ust-Sõssolski ja Jarenski maakondade semstvod valdava osa sissetulekuist maakondade territooriumil laiuvatest riigimetsadest. (Vairovskaja 1995: 21)

hakati uut kohtukorraldust rakendama alles 1882. aasta sügisel. Kahe maakonna peale loodi 5 rahukohtunikujaoskonda ja 1 rahukoguringkond. Rahukohtunikeks valiti enamasti varanduslikule ja hariduslikule tsensusele mittevastavad amet-nikud. Järgmisteks kohtuinstantsideks olid Vologda ringkonnakohus, Moskva kohtupalat ja Senat. Ringkonnakohtusse Ust-Sõssolski ja Jarenski maakonnast vandemehi ei saadetud, selle õiguse said need maakonnad alles 1909. Arhan-gelski kubermangu kuuluval komide asualal rakendati kohtureformi alles 1888.

aasta lõpul ning veelgi suuremate reservatsioonidega. Rahukohtunikud määras seal justiitsminister, vandemeeste institutsiooni polnud. Komisid rahukohtunike seas polnud, kohtukeeleks oli vene keel. Seoses maaülemate ametisse nimeta-misega Jarenski ja Ust-Sõssolski maakondade maapiirkondades (1899) kadusid sealt rahukohtunikud. Nende funktsioonid jaotati maaülemate ning neile allu-vate vallakohtute vahel. (Žerebtsov jt 1996; 111; Istorija 1981: 101–102) Linnareform. 16. juunil 1870 avaldati seadus linnareformist, millega pandi alus linnade mitteseisuslikule omavalitsusele. Valimisõiguslikud linlased pidid valima linnaduuma ning see omakorda moodustama linnavalitsuse eesotsas linnapeaga. Linnaduuma valimised toimusid varandusliku tsensuse alusel.

Linnale tasutavate maksude suuruse alusel jaotati valijad kolme kuuriasse, iga kuuria pidi valima 1/3 duumasaadikutest. Selline kord kindlustas jõukamate linlaste (kaupmeeste, ettevõtjate, suuremate kinnisvaraomanike) domineerimise linnade omavalitsustes. Jarenskis ja Ust-Sõssolskis rakendati linnareformi 1870.

aastate keskel. 1870. aastate lõpul osales 36-liikmelise Ust-Sõssolski linna-duuma valimisel 623 linlast, linna-duumaliikmete enamik olid kaubanduskodanluse esindajad, linnapeaks valiti reeglina kaupmees. Näiteks 1874. aastal valiti Ust-Sõssolski linnapeaks II gildi kaupmees N. A. Popov, 1886. aastal samuti II gildi kaupmees V. V. Žerebtsov. Omavalitsused tegelesid kuberneride ja siseministri kontrolli all linnamajanduse ja heakorraga. Kuberner pidi linnapea ametisse kinnitama ning võis peatada omavalitsuse otsuste täitmise. Omavalitsuste finantsbaasiks olid kinnisvaramaksud, äritehingutelt võetavad lõivud ning linna-maadelt saadavad tulud. Ust-Sõssolskis läks 60–80% kuludest administrat-sioonile ja politseile, 10–12% rahvaharidusele ning 5–9% linna heakorrale.

Linnaseadust muudeti 11. juulil 1892. Valimisõigust andvat varanduslikku tsensust tõsteti, linnaduuma liikmete arvu kärbiti, omavalitsuse õigusi kitsendati ning kuberneride järelvalvefunktsioone suurendati. Valijate arv kahanes.

Jarenskis ja Ust-Sõssolskis võisid valida vaid need, kelle kinnisvara väärtus oli 300 rubla ja enam. Nad valisid 20 duumaliiget ning 4 liikmekandidaati. 1898.

aastal osales Ust-Sõssolski linnaduuma valimisel vaid 123 inimest⁸⁸, valituiks osutusid 3 kaupmehe- ja 17 linnakodanikuseisuse esindajat, neist 12-l oli kinnis-vara vaid 300 rubla väärtuses, teistel enam. Kõige rikkam oli kaupmees ja

88 1897. aasta rahvaloenduse andmeil elas Ust-Sõssolskis 4464 inimest, valimistel osales seega 2,75% linlastest.

võtja I. P. Komlin ning tema valitigi linnapeaks. (Žerebtsov jt 1996: 111;

Istorija 1981: 102–103)

On selge, et 19. sajandi II poolel ka Komimaal läbiviidud reformid olid komi rahvusluse arengule soodsad. Reformid vähendasid seisuste osa ühiskonnas ning soodustasid seega valdavalt alamatesse seisustesse kuulunud komide õiguslikku emantsipatsiooni ja sotsiaalset mobiilsust. Reformid aitasid kaasa ka kapitalistlikule majandusarengule ning seegi tähendas sotsiaalse mobiilsuse kasvu, mis omakorda lõi arengueeldused komi rahvuslusele.

Samas jäid Aleksander II reformid siiski üsna piiratuks ning Aleksander III

“vastureformid” kahandasid nende mõju veelgi. Suurim reform – pärisorjuse kaotamine ei tähendanud valdavalt riigitalupoegade hulka kuulunud komidele erilist elumuutust. Lihtsalt endised pärisorjad said nüüd selle, mis komidel juba enne olemas oli. Talupoegade emantsipatsioon jäi poolikuks, kapitalistlikku majandusarengut ja sotsiaalset mobiilsust takistavad talurahvakogukonnad jäid keskvõimu tahtel püsima. Talupoegi ei peetud endiselt täisväärtuslikeks koda-nikeks, nende liikumisvabadus oli piiratud, nad olid allutatud seisuslikele kohtu-tele, nende omavalitsus oli riigi kindla kontrolli all (seda kontrolli teostasid venelastest tšinovnikud), ihunuhtlus kaotati alles 1903. Semstvoreform andis Komimaa omapärastes oludes omapäraseid tulemusi – valdav enamus kohalike semstvokogude liikmeist olid komi talupoegade ja kodanluse esindajad ning nad said oma elu korraldamisel teataval määral kaasa rääkida. Samas olid semst-vodki valitsuse kindla kontrolli all ning nende tegevusvabadus üsna piiratud.

Reformide piiratus kutsus mõnedes komi haritlastes esile rahulolematust, mis oli komi rahvusluse üheks tõukejõuks.

4.6. Majandus