Peateos

1889 ilmus Lõtkini peateos “Komimaa Permi piiskoppide ajal ja komi keel”

(Lõtkin 1889), väga huvitav ja mitmekülgne raamat, mille autorina Georgi Stepanovitš Lõtkin kirjutati kuldtähtedega komi kultuurilukku. See oli suurim tsaariajal trükitud töö komidest ja Komimaast, tollase komi kultuuriloo omalaadne entsüklopeedia (Martõnov 1988b: 98; Pisateli 1996: 5; Kostromina 2004: 185). Raamat on truualamliku kingitusena pühendatud troonipärijale Nikolai Aleksandrovitšile. Võib-olla lootis Lõtkin Nikolaist paremat valitsejat kui venestajast Aleksander III. Võimalik aga, et tegemist on lihtsalt osaga oma-aegsest raamatukultuurist.

Ilmumislugu. Raamatu avaldamislugu on üsna pikk ja keeruline. Järgnevalt olen püüdnud selle minu käsutuses olnud allikate põhjal rekonstrueerida. Ija Kostromina andmeil valmis Lõtkinil raamatu käsikiri 1882. aastaks ning ta esitas selle läbivaatamiseks haridusministeeriumi õpetatud komiteele. Ühtlasi palus ta haridusministrilt Ivan Davidovitš Deljanovilt raamatu avaldamiseks finantstoetust, sest endal tal selleks vajalikke rahalisi vahendeid polnud (Kostromina 2004: 181). Võimalik, et Lõtkin plaanis avaldamise kergenda-miseks ajastada oma töö Permi piiskopkonna 500. juubeliks. Raamatu välja-andmine takerdus aga aastateks.

Haridusministeeriumi õpetatud komitee tegi käsikirja läbivaatamise ülesan-deks oma liikmele, tegelikule riiginõunikule P. I. Savvaitovile. 11. aprillil 1883 toimunud komitee istungil arvas Savvaitov, et käsikirja tuleks mõnevõrra muuta ja parandada. Ta kiitis Lõtkini komikeelsete tekstide sujuvat ja puhast keelt, kuid heitis raamatus sisalduvale komi keele grammatikale ning komi-vene sõnaraamatule ette ebatäielikkust – kaasaegses komi keeles kodunenud russis-mid oli komi keelt puhastada üritav Lõtkin välja jätnud. Oma siseretsensioonis nimetas Savvaitov komisid “poolmetsikuks rahvaks” ning leidis, et nende vaimsele arengule kaasaaitamine on kiiduväärne. Komitee soovitas Lõtkinil Savvaitovi arvamust tõsiselt arvesse võtta (Krassov 1901: 485; Kostromina 2004: 181–182). Lisaks põhimõttelistele lahkarvamustele komi kirjakeele arengusuundade osas oli Savvaitov Lõtkini peale ilmselt ka isiklikult solvunud – nendesse, kes enne teda komi keele uurimisega tegelenud olid, suhtus Lõtkin oma raamatus väga kriitiliselt. Oma vastuses õpetatud komiteele esitas Lõtkin

161 “Svajtoje Evangelije ot Matfeje, Marka, Luki i Ioanna i Dejanija svjatõh apostolov.

Veža bur-juör Matvejsan, Marksan, Lukasan, sessa Veža apostoljaslön kerömjasõs.”

SPb, 1885.

162 “Psaltir’. Oškansõlöm.” SPb, 1885.

veel kord argumendid oma seisukohtade kaitseks ning rõhutas enesekaitseks, et järgib akadeemik Sjögreni poolt kasutusele võetud õigekirjatraditsiooni. Ilmselt tundis Lõtkin, et tal on komi kirjakeele arendamisel täita oma missioon, et ta teenib oma rahvast. Ta kirjutas: “Mul pole õigust moonutada oma tööd teadus-liku võhiklikkuse rõõmuks ning ma keeldun tingimusteta parandamast oma tööd P. I. Savvaitovi märkustele vastavalt.”¹⁶³ Savvaitovi “poolmetsik rahvas” haavas Lõtkinit ja ta kirjutas: “Siin ilmneb Savvaitovi viisakusetus (nevežestvo) kogu oma suuruses.” (Kostromina 2004: 182). Lõtkin kavatses oma töö eraldi brošüüridena välja anda, ent autorisse ilmselt teatava sümpaatiaga suhtunud haridusminister Deljanov soovitas avaldada kogu materjali ühtede kaante vahel.

20. septembril 1884 tuli luba Peterburi tsensuurilt (see on kirjas tiitellehe pöör-del) ning raamat trükiti ära.¹⁶⁴ Probleem oli selles, et Lõtkinil polnud tiraaži väljaostmiseks raha. Ta palus korduvalt toetust haridusministeeriumilt, ent seal ilmselt kõheldi sellise raamtu vajalikkuses ning telliti selle kohta aina uusi retsensioone (Kostromina 2004: 184–185).

Üks, kellel Lõtkini teose kohta arvamust avaldada paluti, oli akadeemik Wiedemann. Wiedemann tegi seda vastu tahtmist, sest tal oli 1880. aastal olnud Lõtkiniga üsna terav arvamustevahetus ajakirjanduses, teemaks Wiedemanni komi-saksa sõnaraamat (vt pikemalt allpool). Detsembris 1884 valminud saksa-keelses arvustuses kiidab Wiedemann Lõtkini tööd vanade komikeelsete teksti-dega, samuti raamatus sisalduvate folklooripalade head komi keelt. Lõtkini grammatikat pidas Wiedemann ebapiisavaks, eriti süntaksi osas, komi-vene sõnaraamatut aga mitte-täielikuks. Raamatu ajaloo osa hindas Wiedemann posi-tiivselt ning soovitas avaldada eraldi. (Kostromina 2004: 184–185)

Lõtkini raamatut paluti retsenseerida ka N. I. Ilminskil, kel oli suur autoriteet

“muulaste” hariduse küsimustes.

Ilminski suhtus Lõtkinisse ja tema kirjakeelealastesse seisukohtadesse mõist-valt ja heasoovlikult. Kahe mehe vaated vaimuliku kirjanduse “muulaste” keel-tesse tõlkimisele olid üsna ühtelangevad. Kaugemad eesmärgid olid ilmselt erinevad, ent selle jättis Lõtkin enda teada ning püüdis oma kirjakeelealaste seisukohtade kaitsel Ilminskiga koostööd teha. Lõtkini ja Ilminski vahel tekkis kirjavahetus. Kokku on ajavahemikust 1884. aasta sügis kuni 1887. aasta kevad

163 Varem oli Lõtkin oma keeleteaduslike seisukohtade kaitseks ka üsna küünilisi trikke kasutanud. A. Krassovi teatel oli Lõtkin “Johannes Kuldsuu jumaliku liturgia” puhul Savvaitovi parandusettepanekuid justkui arvesse võtnud, ent saanud tsensuurilt avalda-misloa muutis jälle kõik omamoodi. Korrektuuri luges ta ise ja kui raamat ilmus, oli see üsna erinev sellest, mille avaldamise Savvaitov heaks oli kiitnud. (Krassov 1901: 520)

164 Tartu Ülikooli raamatukogus oleva eksemplari tiitellehel on ilmumisaastaks märgi-tud sama aasta. Helsingi Ülikooli raamatukogus oleva eksemplari tiitellehel on aga ilmumisaastaks 1889 ning raamatu lõppu on lisatud materjale, mis on ilmunud 1884.

aasta detsembris ning lisa, mille avaldamisaastaks on tiitellehele märgitud 1887. Tartu Ülikooli eksemplar neid lisasid ei sisalda. Tõenäoliselt on Tartu Ülikooli raamatukokku sattunud mõni eksemplar esialgsest, piiratud ametkondlikuks kasutuseks mõeldud väi-kesearvulisest tiraažist, sest laiema lugejaskonnani jõudis Lõtkini suurteos alles 1889.

teada 11 kirja, sh 10 Lõtkinilt Ilminskile ja 1 Ilminskilt Lõtkinile.¹⁶⁵ Oma esi-meses teadaolevas kirjas Ilminskile, kirjutatud mitte hiljem kui septembris 1884, tänab Lõtkin Ilminskit selle eest, et viimane teavitas teda konfidentsiaal-selt Savvaitovi aruande sisust enne selle kinnitamist (Obrezkova 2003a: 140, 143). 24. septembril 1884¹⁶⁶ kirjutab Ilminski Lõtkinile, et sai just vastuse Konstantin Petrovitšilt (Pobedonostsevilt), kes oli läbi lugenud Lõtkini raamatu eessõna. Pobedonostsevil polnud mingeid vastuväiteid, vaid leheküljel VII soovitas ta fraasi “et hanesid mitte õrritada”¹⁶⁷ välja jätta või pehmema väljen-dusega asendada (Obrezkova 2003a: 140). Niisiis oli Lõtkini vaidlusi põhjus-tanud teos jõudnud Sinodi ülemprokuröri enda lauale ning ta kiitis selle põhimõtteliselt heaks.¹⁶⁸ See oli kooskõlas tema toetusega Ilminski süsteemile.

Lõtkini tihe koostöö Ilminskiga oma raamatu ning selles sisalduvate keele-teaduslike seisukohtade kaitsel jätkus. Hiljemalt 1886. aasta veebruaris kirju-tatud kirjas annab Lõtkin nõu, milliseid argumente Ilminski võiks kasutada oma positiivses retsensioonis tema raamatu kohta. Ilmselt avaldati Lõtkinile survet, et ta teeks järeleandmisi Savvaitovile ja Wiedemannile. Lõtkin kirjutab, et ei saa mingeid järeleandmisi teha, et tal pole selleks õigust (Obrezkova 2003a: 140–

141). 25. veebruaril 1886 kirjutatud kirjas palub Lõtkin, et Ilminski oma retsen-sioonis pööraks tähelepanu ühele Lõtkini eelkäijate veale (vt Lõtkin 1889: VII), mille ta oma raamatus säilitas (et hanesid mitte liialt õrritada). Siis saaks Lõtkin Ilminskile viidates selle vea raamatu järgmises väljaandes ära parandada, hanede kaagutamisele vaatamata (Obrezkova 2003a: 141; Obrezkova 1998: 8).

Lõtkin tahtis kaasaegset russismirohket komi kirjakeelt lähendada rahvaluule puhtale komi keelele ning üritas seejuures toetuda Ilminski autoriteedile. Oma raamatu eessõnas soovitab Lõtkin haritud sürjaneil, kes tegelevad tõlgetega komi keelde, tutvuda mõningate Ilminski ja ta kaastööliste töödega (Lõtkin 1889: VII–VIII, vt ka Krassov 1901: 489). 17. märtsil 1887 kirjutatud viimases

165 Ilminski oli Lõtkini tegemistega kursis juba varem ja ka nendevaheline kirjavahetus oli alanud juba varem. 2. novembril 1883 Pobedonostsevile kirjutatud kirjas väljendab Ilminski oma toetust Lõtkini suurepäraste tööde väljaandmisele sürjanite kristliku valgustamise hüvanguks. Ilminski leidis, et Lõtkini tõlked on väga head ning viitab Lõtkini kirjale, milles viimane kaebas, et härrad tsensorid ahistavad teda sundides peale russisme (Ilminski 1895: 45–46). Ilminski kirjas ülemprokurörile käsitletakse Lõtkini töid-tegemisi muude teemade vahel, ilma sissejuhatuseta. Võib arvata, et neil oli Lõtkinist varemgi juttu olnud.

166 Tsensuur oli raamatu väljaandmiseks loa andnud 20. septembril 1884.

167 “Hanede” all pidas Lõtkin ilmselt silmas oma eelkäijaid komi keeleteaduse vallas, kellele ta end vastandas ning võib-olla ka seminariharidusega komisid. Lõtkin võttis Pobedonostsevi arvamust muidugi arvesse ning jättis selle lausejupi välja (vt Obrezkova 2003a: 141).

168 Pobedonostsev oli ilmselt Lõtkini teosega kursis juba varem. Tema sekkumine Lõt-kini palvel aitas muide pisut kiirendada raamatu trükkimist Teaduste Akadeemia trüki-kojas (trükkimine oli tehniliselt üsna keeruline, sest raamatus kasutati palju ebaharilikke lisamärke) (vt Lõtkin 1889: IV).

teadaolevas kirjas Ilminskile kaebab kärsituks muutunud Lõtkin, et juba trüki-tud töö oli esmalt terve aasta Savvaitovi käes ja on nüüd juba pea kaks aastat Ilminski käes olnud ning palub viimasel oma retsensiooniga kiirustada, et saaks raamatu ükskord ometi välja anda (Obrezkova 2003a: 143).

Lõtkini raamat saadeti retsenseerimiseks ka teistele Kaasani õpetlastele.

Oma eksemplarid said P. D. Šestakov, V. V. Mirotvortsev, A. I. Popov. Üldiselt suhtusid Kaasani haritlased Lõtkini teosesse positiivselt, ehkki leidsid, et kui keeles on juba juurdunud russismid, siis tuleb neid kasutada ka õigeusu edasi andmisel selles keeles. Nenditi Lõtkini teose olulisust komi keele edasisel uurimisel, ent rahvakoolides kasutamiseks soovitati raamat osadeks jagada.

Üldiselt arvati, et teose autor väärib ministeeriumi materiaalset toetust (Kostro-mina 2004: 185).

Lõpuks toetas haridusministeerium Lõtkinit vaid 250 rublaga.¹⁶⁹ See oli vaid murdosa raamatu väljaandmise kuludest.¹⁷⁰ 1889. aastaks suutis Lõtkin lõpuks vajaliku raha kokku laenata, tiraaži trükikojast välja osata ning tasapisi levitama hakata (Kostromina 2004: 185–186).

Sisu. Lõtkini suurteos koosneb sisutihedast eessõnast (lk I–VIII) ja kahest osast:

“Komimaa Permi piiskoppide ajal” ja “Komi keel”. Esimene osa on pühendatud ajaloole. Alustuseks on väheste muutustega taastrükk 1883 ilmunud artiklist

“Komimaa viiesajas aastapäev” (lk 1–39). Lehekülgedelt 41–75 leiame Permi Stefani eluloo ning lehekülgedelt 76–87 ülevaate Stefani järglastest Permi piis-kopitoolil. Tekstid on paralleelselt vene ja komi keeles, varustatud rikkalike venekeelsete kommentaaridega. 1883 ilmunud artikli osadena sisaldab raamatu esimene osa veel selgitavat sissevaadet Komimaa ajaloolisesse geograafiasse (lk 16–21); illustreerivate lisadega varustatud tekste komi märkidest ja vanast kalendrisüsteemist (lk 21–24); ülevaadet Permi Stefani loodud komi tähestikust ja vana-komi kirjakeele mälestistest ning viimaste tekstikriitilist analüüsi (lk 24–39). Lisatud on veel illustratsioonidega varustatud lühikesi kunstiajaloolisi tekste Moskva kremlis asuvast Spass-na-Boru kirikust, kus puhkasid Stefani maised jäänused ning Püha Permi Stefani katedraalist Ust-Sõssolskis (lk 39–

40), samuti komi asuala etnograafiline kaart ühes selgitava tekstiga (lk 87–88).

Raamatu teine osa on pühendatud keelele. See algab sissejuhatusega komi keeleteadusesse (lk I–IV). Järgneb komi keele grammatika, paralleelselt vene ja komi keeles (lk 1–42). Edasi tulevad komi-vene sõnaraamat, mis sisaldab ka komi sõnade udmurdikeelseid vasteid (lk 43–112) ning udmurdi-vene sõnaraamat ühes udmurdi sõnade komikeelsete vastetega (lk 117–154). Lehe-külgedel 113–116 on ära toodud valik mordva sõnu soome ja vene, aga ka mari ja karjala vastetega. Lehekülgedelt 155–156 leiame paralleelselt esitatud komi, vene ja kirikuslaavi tähestikud ning arvsõnad komi ja vene keeles. Edasi tulevad

169 Teistel andmetel ulatus toetus 500 rublani (Aralov 1907: 191).

170 Raamatu väljaandmiskulud olid umbes 3000 rubla (Tšeussov 1924: 44; Aralov 1907:

191).

komi folklooripalad ja nende venekeelsed tõlked, kusjuures ära on näidatud komikeelse teksti murre ja allikas (lk 157–194) ning K. D. Ušinski¹⁷¹ raamatu

“Rodnoje slovo” (1864) I osast üle võetud vene folklooripalad ühes tõlgetega komi keelde (lk 195–220). Lõpuks on esitatud enamlevinud palvete kiriku-slaavikeelsed tekstid koos komikeelsete tõlgetega ning lõigud udmurdikeelsest Matteuse evangeeliumist (T. G. Aminoffi tõlge, Helsinki 1882), kusjuures sulgudes on ära toodud udmurdi sõnade komi vasted (lk 221–226). Leheküljed 155–226 moodustavad aabitsa.¹⁷² Teise osa lõppu on lisatud 60-leheküljeline vene-udmurdi-komi sõnaraamat. Helsingi Ülikooli raamatukogus leiduvale eksemplarile, mille tiitellehel väljaandmisaastaks 1889, on pisut muudetud kujul lisatud haridusministeeriumi ajakirja 1884. aasta detsembrinumbris ilmunud Lõtkini vastus samas avaldatud A. P. kriitikale tema tõlgete aadressil (lk 227–

232) ning 31-leheküljeline “Komi-udmurdi-vene aabits ja teated kirikuslaavi ja vene keele grammatikast”. Viimase tiitellehel on väljaandmisaastaks märgitud 1887, tiitellehe pöördel on tsensuuri luba 7. märtsist 1887.

Eesmärk. Eessõna algul kirjeldab Lõtkin neid tõukejõude, mis sundisid teda seda raamatut kirjutama. Juba lapsepõlves vaevas teda asjalolu, et ta ei mõist-nud vene keelt ega saamõist-nud aru kirikuslaavikeelsetest jumalateenistustest. Vene keele mitte-oskamise tõttu oli tal koolis raskusi. Lähtudes teda ikka saatnud soovist olla kasulik oma rahvale, ongi ta tõlkinud komi keelde vaimulikku kirjandust ning koostanud raamatu, mille abil komi lapsed saaksid õppida vene keelt, mida kasutatakse nii kirikus, teaduses kui kohtus. Selgub, et oma peateose kallal töötas Lõtkin umbes kolm aastat, leivatöö kõrvalt, õhtuti, pühade ajal, koolivaheaegadel (Lõtkin 1889: I–III). Raamat oli mõeldud kasutamiseks komi rahvakoolides vene keele õpetamisel komi lastele. Lõtkin oli seisukohal, et komikeelne kirjaoskus peab eelnema venekeelsele kirjaoskusele, et vene keele õppimine oleks mõtestatud, mitte selline tuupimine nagu tema enda õppimis-piinade aastail. Lõtkin andis eessõnas ka oma raamatu kasutamisõpetuse. Komi lapsed peavad esmalt omandama komi tähestiku ja komikeelsed arvsõnad, lugema komi folklooritekste komi keeles. Edasi tuleb selgeks õppida vene tähestik, arvsõnad ning lugeda komi folklooripalade venekeelseid tõlkeid. See-järel võib juba lugeda ka vene folkloori tõlkeid komi keelde¹⁷³ ja venekeelseid originaale. Alles siis, kui komi lapsed on sel moel, oma emakeele baasilt, oman-danud vene keele, võib hakata kasutama venekeelseid õpikuid. Kool peaks

171 Konstantin Dmitrijevitš Ušinski (1824–1871), vene pedagoog. Tõstis kasvatuse alus-tena esile rahvalikkuse, teaduse ja usu. Ušinski arvates pidi lapsi harima vastava rahva parimate traditsioonide vaimus ja emakeeles, oluline oli töökasvatus.

172 “Bukvar´ zõrjansko-russko-tserkovnoslavjanskii”.

173 Need tõlked polnud sõnasõnalised, mugandatud oli ka sisu. Näiteks tõlkis Lõtkin

“laeva” “paadiks”, kuna komi lapsed polnud iialgi laeva näinud, küll aga paate. Komi lastele tundmatu nisujahust pirukasordi tõlkis ta nisuleivaks (vt Martõnov 1988b: 102–

103).

lastele andma ka komi-vene ja vene-komi sõnaraamatute kasutamise oskuse ning harjumuse (Lõtkin 1889: III–IV). Lõtkin soovis, et vene keele oskuse kaudu avaneks komi noortele aken maailma, ent ta tahtis, et komid omandaksid vene keele juba komikeelsete kirjaoskajatena, et nende emakeeleks, esimeseks keeleks jääks ikkagi komi keel. Komi keel pidi saama teistega võrdseks kultuur-keeleks. Lõtkin lootis, et tema raamat aitab kaasa komi noorsoo vaimsele ja kõlbelisele arengule, komide kui etnilise rühma emantsipatsioonile. Juba 1884.

aastal, veel enne kui raamat laiema avalikkuse ette pääses, arutas autor haridus-minister Deljanoviga selle levitamise plaani. Kokku umbes 2000-st eksemplarist 1550 oli mõeldud komi koolidele Vologda (1350), Permi (100), Arhangelski (50) ja Vjatka (50) kubermangus, 100 eksemplari pidi minema samade kuber-mangude raamatukogudele (Kostromina 2004: 186). Oma kirjades Ilminskile aastaist 1886–1887 rõhutab Lõtkin, et on koostanud terve rea raamatuid, mille abil saab õppida nii komi kui vene keelt – s.o. rahuldada riigi vajadusi. Ta soovis, et komi keelest saaks õppeaine Komimaa koolides (Obrezkova 2003a:

141–143). On loomulik, et Lõtkin kui rahvuslane tahtis mõjutada Komimaa haridusolusid, ent võimude vastuseisu tõttu see eriti ei õnnestunud.

Keeleküsimused. Oma suurteose eessõnas selgitas Lõtkin ka oma seisukohti keeleküsimustes ning polemiseeris kolleegidega. Lõtkin vastandus üsna teravalt komikeelse kirjasõna senistele traditsioonidele. Permi Stefani poolt loodud komi kirjakeele traditsioon oli Lõtkini arvates välja surnud Stefani venelastest järglaste hoolimatuse tõttu. Selle asemele tekkis 18. sajandil uus komi kirja-keele traditsioon, mille lõid juba varases nooruses emakeelsest keskkonnast venekeelsetesse vaimulikesse seminaridesse (1738–1786 Ustjugis, 1786. aastast Vologdas) saadetud komi vaimulike pojad. 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel olid need seminaristid ainsad komi haritlased. Seminariharidusega komide tehtud vaimuliku kirjanduse tõlgetes kujunes välja eriline žargoon. See seisis rahvakeelest eemal ja kubises russismidest. Praktiliselt kõik Lõtkini-eelsed tõlked olid tehtud sellesse seminaristide žargooni. Oma tõlked tegi Lõtkin sõssola murdesse, mida pidas komi keele peamurdeks. Sõssola murde eelista-misel oli Lõtkini jaoks oluline see, et sellel oli lähima sugulaskeele udmurdi keelega enam ühist kui teistel murretel. Lõtkini eelkäijad (A. Šegrin, F. J. Wie-demann, P. I. Savvaitov, N. P. Popov, A. J. Popov, A. P. Popov) tõlkisid pea-miselt võtšegda murdesse. (Lõtkin 1889: VI–VII; II: II)

Lõtkin oli keeleline purist. Erinevalt teistest tõlkijatest vältis ta hoolikalt võõrkeelsete (peamiselt venekeelsete) sõnade kasutamist. Ta loobus ka komi keelele võõraste venekeelsete sidesõnade kasutamisest. Vene sidesõnad toodi komikeelsesse kirjasõnasse komi seminaristide poolt, kes õppisid vaimulikus seminaris indoeuroopa keeli (vene, kirikuslaavi, ladina, kreeka), harjusid side-sõnadega ja hakkasid oma komikeelsetes tõlgetes pruukima vene sidesõnu.

Permi Stefani tõlgetes selliseid sidesõnu polnud, nende sissetoomine ohustas Lõtkini arvates komi keele sisemist loogikat ja struktuuri. Lõtkin teadis vaid üht komi seminaristi, kes hoidus psalme tõlkides vene sidesõnadest ja tabas oma