Ametnikud, kirjanikud, õpetlased

19. sajandil ja 20. sajandi esimestel aastatel komidest kirjutanud autorite seas oli erinevate ühiskonnakihtide ja elualade esindajaid – riigiametnikke, õpetlasi, kirjanikke, rännumehi. Autorite maailmavaade ning kirjutiste valmimise asja-olud, samuti nende suhe Komimaa ja komidega olid erinevad. Mõned oskasid komi keelt, mõned mitte. Ühed uurisid kohalikku elu pikalt ja põhjalikult kasutades erinevaid allikaid, teised ei käinud isiklikult kohalgi, tuginedes vaid teistelt kuuldule ning varasematele tekstidele. Järgnevalt vaatleme käsitletud tekstide ilmumise järjekorras, kes olid vaadeldaval perioodil komidest kirju-tanud autorid ning kuidas ja mis asjaoludel sündisid nende kirjutised komidest.

Nikolai Petrovitš Brussilov (1782–1849) sündis Orjoli kubermangus mõisniku pojana. Õppis kadetikorpuses, oli ohvitser, aastail 1820–1834 Vologda tsiviil-kuberner. Suri Peterburis tegeliku riiginõuniku auastmes. Sõjaväelase- ja amet-nikukarjääri kõrvalt tegeles Brussilov ka kirjandusega. Ta avaldas ilukirjandust, andis välja mitmeid ajakirju. 1834. aastal ilmus Peterburis Teaduste Akadeemia väljaandel Brussilovi “Vologda kubermangu kirjeldamise katse” (Brussilov 1833), mille eest autor pälvis akadeemia kiituskirja (Jefron, t. 8: 761; RBS – Brussilov). Tegemist on asjalikus toonis antud ülevaatega Vologda

kuberman-gust. Palju on kasutatud statistilisi materjale. Sürjanitele on teoses pühendatud ebaproportsionaalselt palju tähelepanu.

Nikolai Ivanovitš Nadeždin (1804–1856) oli mitmekülgne õpetlane ning kirjanduskriitik. Sündis Rjazani kubermangus preestri pojana. Lõpetas Rjazani vaimuliku seminari ning Moskva vaimuliku akadeemia. 1830. aastal kaitses Moskva ülikooli juures edukalt doktoriväitekirja, teemaks romantiline poeesia.

1832–1835 oli Moskva ülikooli korraline professor, õpetas kauneid kunste, arheoloogiat ja loogikat. Nadeždin oli vene rahvuslane, tema patriotism oli konservatiivset laadi ja pisut imalavõitu. Nadeždin toetas tollast ametlikku rahvuslust (narodnost), mille peamiseks ideoloogiks oli S. S. Uvarov. 1831 asu-tas Nadeždin oma ajakirja “Teleskop”. Nadeždin oli mõjutatud saksa filosoofi-dest, kelle ideedega ta oli tutvunud juba Moskva akadeemias, eeskätt Herderist ja F. W. J. von Schellingist. Ta pooldas kirjanduses rahvalikkust, oli seisukohal, et tõeline luule võrsub elust enesest ning väljendab rahva eneseteadvust.

“Teleskopi” kaastöölisteks olid muuseas A. Herzen, A. Koltsov, N. Ogarjov, A. Puškin. 1834. aastast osales ajakirja toimetamisel V. Belinski.⁶⁴ Kaasajal jäi

“Teleskopi” tuntus ja levik tagasihoidlikuks, ent hilisemale vene kirjanduskriiti-kale on selle ajakirja ja tema toimetaja mõju märkimisväärne. 1836. aastal aval-das “Teleskop” esimese Pjotr Tšaadajevi “Filosoofilistest kirjadest”. Valitsus kuulutas Tšaadajevi hullumeelseks ning ajakiri “Teleskop” suleti sama aasta oktoobris. Ajakirja ühes viimastest numbritest jagas pahaaimamatu Nadeždin muljeid äsjaselt Euroopa-reisilt: “Belfort on imekaunis linn… mitte mingi-sugune meie Ust-Sõssolsk”. Just Ust-Sõssolskisse Nadeždin, kui “Teleskopi”

toimetaja aga asumisele saadetigi. 26. juunil 1837 Ust-Sõssolskisse saabudes ei teadnud Nadeždin Komimaast suurt midagi. Ust-Sõssolsk oli tema jaoks kolgas kuskil kaugel põhjas, kus talvel külmub isegi elavhõbe, nii et sellest võib piljardikuule valmistada. 1300 versta Moskvast ja 877 versta kubermangu-linnast! Nadeždin elas politseilise järelvalve all, võimud teda ei usaldanud, tema kirju kontrolliti. Kohalik linnapealik ei teadnud isegi sõna “professor” tähen-dust, kuid õnneks oli sellel tema jaoks mingi müütiline aura. Norutama Nadež-din siiski ei jäänud. Pedagoog ja lastekirjanik Mihhail Tšistjakov (1809–1885) kirjutab oma mälestustes, et sürjanid nägid Nadeždinis algul suurt ametnikku ja pelgasid teda, kartsid, et peksab (küllap neil oli vastavaid kogemusi). Nadeždin lasi öelda, et ta on õpetlane ning uudishimulikud sürjanid tulid teda vaatama, tõid külakostiks püüsid ja sulasid tasapisi üles. See, et Nadeždin komi keelt õppima asus, rõõmustas neid väga. Kui Nadeždin Ust-Sõssolskist lahkus, toodi talle kingituseks marju, ühelt komi eidelt sai ta aga kaasa terve kuhja villaseid sukki. Nadeždin õppis üsna kiiresti sürjani keelt rääkima, hakkas tegelema kohaliku ajaloo, keele ja rahvaluule uurimisega ning kirjutas vastavasisulisi artikleid äsja ilmuma hakanud Vologda kubermangulehele. Samuti tegi ta

64 Nadeždin oli olnud Belinski õppejõud Moskva ülikoolis ning toetas teda peale välja-heitmist, tellis talt oma ajakirjale kaastööd (Hosking 2001: 290).

kaastööd Adolf Pljušari poolt välja antavale “Entsüklopeedilisele leksikonile”⁶⁵ (Komimaaga seostuvad artiklid “Võm”, “Võtšegda”, “Vologodskaja gubernija”,

“Voipel” jpm) (Nemšilova 1968: 29–30; Nemšilova 1999: 49–55; Jefron, t. 39:

432–434). Nagu öeldud, ei teadnud Nadeždin enne asumisele saatmist komidest suurt midagi, ent teoreetilises plaanis oli ta koha peal ette võetud uurimistööks siiski mingil määral ette valmistatud. 1837. aastal oli ta ajakirjas “Biblioteka dlja tšenija” avaldanud artikli “Ajaloolisest tõest ja usaldatavusest”. Nadeždin kirjutas, et igal rahval on oma iseloom, eripära, mis kujuneb geograafiliste ja genealoogiliste (rahva päritolu) tingimuste mõjul. Näiteks, mida rikkalikum on loodus, seda laisem, iharam ja tundelisem on sealne hõim. Seal aga, kus elatise saamise nimel tuleb pidevalt visa võitlust pidada, on rahvas erk, töödarmastav ja leidlik. See klapib üsna hästi kokku Montesquieu seisukohtadega. Samas arvas Nadeždin sürjanitega sarnastes klimaatilistes tingimustes elavate laplaste kohta, et polaarne külm on teinud nende juuksed linavalgeks, tarretanud nende vere, jäätanud mõistuse ja südame (Tokarev 1966: 269–271). Nadeždin võis Ust-Sõssolskist lahkuda 11. jaanuaril 1838. Pärast asumiselt naasmist valmis Nadeždinil kirjutis “Narodnaja poezija u zõrjan” (Rahvaluule sürjanitel), mis avaldati 1839. aastal Vladimir Vladislavlevi poolt Peterburis välja antavas almanahhis “Utrennjaja Zarja”. Nemšilova väitel avas Nadeždini ülevaade komi teema Vene avalikkusele, sest varasem Komimaad ja komisid puudutav akadeemiline kirjasõna oli enamasti saksakeelne ning laiemale lugejaskonnale raskesti kättesaadav. 1843 sai Nadeždin siseministeeriumi ametliku väljaande (“Žurnal Ministerstva Vnutrennõh Del”) toimetajaks ning minister L. A. Pe-rovski nõuandjaks ajaloo ja religiooni asjus. Ta tegeles näiteks vanausuliste küsimusega, muidugi tollase valitsuse sihtidest lähtudes. 1848. aasta lõpul sai Nadeždin K. E. von Baeri asemel Vene Geograafiaseltsi etnograafia osakonna juhatajaks. Nadeždin esindas seltsis rahvuslikult meelestatud noorte vene amet-nike opositsiooni välismaa teadusavalikkusele orienteeritud saksa õpetlaste vastu ning tema valimine Baeri asemele oli üks vene tiiva esimesi võite.

Nadeždini arvates pidi Vene etnograafia olema vene rahvusluse teenistuses, aitama ületada kultuurilist lõhet haritud eliidi ja talurahvamasside vahel ning tugevdama rahvuslikku identiteeti. Rahvus (etniline rühm) oli Nadeždini jaoks etnograafia peamine uurimisobjekt ning Vene etnograafia pidi uurima eelkõige venelasi. Nadeždini mõju Vene etnograafia arengu suunamisel oli suur ja kes-tev. Juba 1846. aasta algul oli Nadeždin Geograafiaseltsi istungil pidanud ettekande “Vene rahvuse etnograafilisest uurimisest”. Muuseas pidas ta vene etnograafia ülesandeks eristada vene rahvakultuuris algupärane ja puhas vene kultuur pilti hägustavatest võõrmõjudest. Nadeždin tegeles ka vene murrete uurimisega, oli kirjavahetuses mitmete väljapaistvate slaavi õpetlaste ja natsionalistidega (serblane Vuk Karadžić, slovakk Jan Kollar, sloveen František Miklošič). (Nemšilova 1999: 49–55; Knight 1998: 111–122; Tokarev 1966:

271–272; Jefron, t. 39: 432–434)

65 Vt Entsiklopeditšeski. Välja jõuti anda 17 köidet (A-Djat.).

Ivan Iljitš Puškarev (1803–1848) oli vene ajaloolane ja statistik. Sündis Sim-birskis aadliperekonnas. Tema peateos “Opisanije Rossii v istoritšeskom, geo-grafitšeskom i statistitšeskom otnošenijah” (1844–1846) jäi pooleli. Puškarev jõudis kirjeldada vaid Arhangelski, Olonetsi, Novgorodi ja Vologda kuber-mange (Jefron, t. 50: 825; RBS – Puškarev). Õnneks jääb nende kubermangude piiresse ka komide asuala. Vologda kubermangu kirjeldades toetub Puškarev suuresti Brussilovile, aga ka Nadeždinile.

Sergei Vassiljevitš Maksimov (1831–1901) oli nn kirjanik-etnograaf. Ta sündis Kostroma kubermangus maakonna postmeistri pojana. Õppis meditsiini Mosk-vas ja Peterburis. Kuulus koos Aleksandr Ostrovskiga muidu truualamliku aja-kirja “Moskvitjanin” nn noorde toimetusse. Huvitus vene rahva igapäevaelust ja rahvaluulest, oli mõjutatud slavofiilide ideedest. 1850. aastatel hakkas avaldama ülevaateid rahva elust, sai julgustust Turgenevilt. Oli üks esimesi kirjamehi, kes rändas jala mööda Venemaa kubermange ning uuris ja kirjeldas lihtrahva elu.

1856 läks Maksimov mereministeeriumi poolt korraldatud etnograafilisele ekspeditsioonile, mida hiljem hakati nimetama kirjanduslikuks. Ekspeditsiooni idee pärines suurvürst Konstantin Nikolajevitšilt, kes tollal oli ühtlasi nii mere-ministeeriumi kui ka Vene Geograafiaseltsi eesotsas. Noored kirjamehed saadeti provintsi merenduse ja kalapüügiga seotud rahva elu ja elatusalasid uurima, et nad siis nähtust ka avalikkusele teada annaksid. Ekspeditsioonil oli ka praktiline mõte – mereväkke taheti võtta mehi, kes maast-madalast harjunud veega.

Maksimov rändas Euroopa-Venemaa põhjapoolsetel ääremaadel, sh ka Petšoora basseinis, riigi stipendiaadina, seega omamoodi ametiisikuna. Reisi põhjal aval-das ta rea artikleid ajakirjades, 1859. aastal ilmus eraldi raamat “God na Severe”. Raamat pälvis Vene Geograafiaseltsi väikese kuldmedali. Maksimov avas vene kirjanduses Põhjala teema ning oli selle käsitlemisel üsna mõjukas.

Tema raamatut anti järgnevate aastakümnete jooksul korduvalt välja. Oma loomingus seisis Maksimov lähedal nn naturaalkoolkonnale. (Nemšilova 1999:

67–68; Tokarev 1966: 232–233; Jefron, t. 35: 444)

Klavdi Aleksejevitš Popov (eluaastad teadmata) oli ökonomist, ajaloolane ja etnograaf. Ta töötas kohtu-uurijana Velski maakonnas, oli Vologda kubermangu statistikakomitee liige (aastast 1863), tegi kaastööd Vologda kubermangulehe mitteametlikule osale (publikatsioonid aastaist 1845–1877).

1874. aastal ilmus Moskvas Keiserliku loodusteaduste, antropoloogia ja etnograafia harrastajate seltsi väljaannete sarjas K. Popovi raamat “Komid ja Komimaa” (Popov 1874). See raamat kujutab endast esimest põhjalikumat üldkäsitlust Komimaast ja komidest. Teos põhineb tolleks ajaks kogunenud komiteemalisel kirjandusel, see on senitehtu kriitiline analüüs, omamoodi inventuur. Popovi raamat oli tsaariaja lõpuni üks autoriteetsemaid käsitlusi sürjanitest. Enamikus pärast Popovi raamatu ilmumist valminud komiteemalistes kirjutistes on tunda mõjutusi Popovilt. Popov oli enda sõnul veetnud sürjanite asuala piiri lähedal mõned lapsepõlveaastad. Ta oli Komimaal

palju ringi reisinud, rääkinud seda piirkonda ning sealset rahvast hästi tundvate inimestega ning ka sürjanite endiga. Ta oskas mõningal määral komi keelt.

Popov seisis aastaid lähedal Vologda kubermangulehe toimetusele ning tundis isiklikult enamikku selle kaastöölistest. Tema käest oli läbi käinud palju Komimaad ja komisid puudutavat kirjalikku materjali, dokumente ja statistikat.

Popov arvas, et oleks patt elu jooksul kogunenud teadmisi vaid endale pidada, olukorras kus laiem avalikkus teab sürjanitest väga vähe. Tema ideeks oli talletada teaduse jaoks seoses sürjanite peatse venestumisega kiiresti kaduvat keelelist ja kultuurilist ainest ning anda kaasaegsetele praktilist huvi pakkuvat infot Komimaa loodusvaradest (Popov 1874: V–VI, 82). Popov on üsna selgepilguline vaatleja. Ta kõrvutab erinevaid fakte ja teateid ning püüab asju kujutada nii nagu need olid. Ta püüab olla erapooletu ning objektiivne. Siiski on selgelt tunda, et Popov on tugevasti mõjutatud õigeusust ja riigitruust vene rahvuslusest, tema seisukohtades on omajagu šovinismi, mida ta ise võib-olla ei teadvustanudki.

Vassili Ivanovitš Nemirovitš-Dantšenko (1844–1936) oli kirjanik, ajakirjanik ja reisimees. Ta sündis väikevenelasest (ukrainlasest) ohvitseri perekonnas, ema oli armeenlanna. Õppis Aleksandrovski kadetikorpuses Moskvas. Tegutses sõja-korrespondendina, reisis palju ning publitseeris ohtralt populaarseid reisi-märkmeid ja etnograafilisi ülevaateid nii nn paksudes ajakirjades kui ka eraldi raamatutena. Oli laialt tuntud ja palju loetud kirjanik-turist, kelle raamatutest anti välja mitmeid kordustrükke ning keda teati ja tõlgiti ka Euroopas. Käes-olevas töös kasutatud ülevaade ižmakomidest sisaldub 1877. aastal ilmunud raamatus “Strana holoda”. Selles kirjutises näitab Nemirovitš-Dantšenko end üsna pealiskaudse sulemehena, ižmakomide juures ta ise ei käinud, vaid piirdus varasemate autorite (M. F. Istomin, V. N. Latkin, F. A. Arsenjev) vastavateema-liste kirjutiste ümberjutustamisega (Nemšilova 1999: 173–179; Jefron, t. 40:

872–873). Selline oligi sageli tema stiil, aga ta lähenes teemale ajakirjandus-likult, tema värvikat jutustamislaadi pingestas mingi konflikt (näiteks kavalad ja jõukad ižmakomid kiusamas lihtsameelsetest looduslastest samojeede) ning teda loeti palju. Hiljem pole Nemirovitš-Dantšenkot kui kirjanikku eriti kõrgelt hinnatud, ent kaasajal oli ta üsna mõjukas ning seetõttu käesoleva ülevaate seisukohalt oluline. Paljuski kujundasid omaaegse Vene avalikkuse käsitluse sürjaneist ja teistest “muulastest” just sellised mehed. Nad taastootsid juba käibivaid stereotüüpe ning nende kirjutistes tulevad need stereotüübid ehk reljeefseimalt esile.

Pavel Vladimirovitš Zassodimski (1843–1912) oli narodnikust kirjanik (kasutas pseudonüümi G. Vologdin). Zassodimski sündis Veliki Ustjugis vaeses aadli-peres. Ta hakkas varakult huvi tundma vaesema rahva elu ning kannatuste vastu, suhtus sümpaatiaga “väikesesse inimesse”, tundis kaasa. Innustus N. G. Tšernõševski, N. A. Dobroljubovi ja D. I. Pissarevi ideedest, 1870. aastail osales narodnikute “rahva sekka minekus”. Komimaal viibis Zassodimski

ilmselt 1877. aastal. Ta kasutab oma kirjutises 1876. aasta kohta käivat statis-tikat, tema artikkel “Lesnoje tsarstvo” avaldati 1878. aastal ajakirjas “Slovo”.

Hiljem avaldati see korduvalt ka eraldi raamatuna. Zassodimski suhtus komi-desse väga sõbralikult. Tema ülevaate eesmärgiks oli sisendada lugejale süm-paatiat sürjanite vastu (vt Zassodimski 1999: 125). Zassodimski püüdis oma komide kirjelduses olla võimalikult täpne, detailne ja põhjalik. Lisaks isiklikele vaatlustele kasutas ta autoriteetsete inimeste tunnistusi, mitmesuguseid doku-mente ja statistilisi andmeid. (Nemšilova 1999: 99–101; Jefron, t. 23: 317) Vladimir Nikolajevitš Mainov (1845–1888) oli kirjanik-etnograaf, sündinud Peterburis. Noormehena töötas ministeeriumiametnikuna, hiljem teenis leiba prantsuse keele õpetajana ning tegeles ka etnograafiaga. 1877. aastal uuris ta Vene Geograafiaseltsi ülesandel mordva keeli ning ka mordvalaste füüsilist antropoloogiat. Mainov arvas muuseas, et kokkupuude venelastega ei vii tingi-mata ersade väljasuremiseni. Mainov osales M. O. Volfi poolt väljaantava sarja

“Živopisnaja Rossija”⁶⁶ toimetamisel ning kirjutas selle esimesele, Põhja-Venemaad käsitlevale köitele ülevaate Petšoora basseinist (“Zabõtaja reka”).

Raamat ilmus 1881. aastal. Mainov ise teadaolevalt Komimaal ei viibinud, üle-vaade põhines loetud kirjandusel. (Jefron, t. 35: 383; RBS – Mainov; Nemšilova 1999: 178)

Aleksandr Vassiljevitš Kruglov (1853–1915) oli kirjanik, sündinud Veliki Ustjugis rahvakoolide ülevaataja pojana. Isa, kes oli ema poolt komi, suri kui tulevane kirjanik oli vaid üheaastane ning pere kolis Vologdasse. 1873. aastal kolis Kruglov Peterburi. Ta oli narodnikutele lähedalseisev kirjanik, tõeline kristlane, nõudlik idealist, kes teenis ennastsalgavalt ja askeetlikult oma rahvast.

Kruglov oli viljakas ja populaarne kirjamees. Komimaast ja komidest kirjutas ta päris palju (näiteks “Zõrjane i ih domašnõi bõt” – “Russkii mir”, 1879, No 20;

“V severnõh lesah” SPb, 1895 jt). Kruglovi komiteemaliseks peateoseks on

“Lesnõje ljudi” (Metsainimesed), mis ilmus 1887. aastal Peterburis ning mida hiljem veel korduvalt välja anti. Kruglov külastas Komimaad 1883. aastal, ta oskas mõnevõrra komi keelt. Kui oma teadmisi nappis, siis kasutas Kruglov Vene Põhjalat ja eriti Komimaad hästi tundvate autorite (F. A. Arsenjev, V. J.

Kitšin, I. A. Kuratov, K. A. Popov, J. A. Volkov, P. V. Zassodimski jt) kirjutisi.

Arsenjevit ja Zassodimskit tundis Kruglov isiklikult. Kruglovi eesmärk oli tutvustada sürjaneid (Kruglov kasutab ka komikeelset terminit komi-voitõr – komi rahvas) tavalisele lugejale kerge etnograafilise jutustuse kaudu, pisut üksikasjalikumalt kui seda tegi Nemirovitš-Dantšenko. Jutustajaks on “Metsa-inimestes” haritud venelasest reisija, harrastusjahimees. Komidest tegelased kannavad jutustuses komipäraseid nimesid, samuti kasutatakse etnograafiliste

66 Soliidne, 12-köiteline ülevaateteos, ilmus 1881–1901, toimetajaks Vene Geograafia-seltsi asepresident P. P. Semjonov.

objektide komikeelseid nimetusi. (Nemšilova 1999: 341–345; Kruglov 1999:

348, 351; Jefron, t. 32: 843)

Aleksandr Platonovitš Engelhardt oli šveitsi päritolu vene aadlisoo võsu, kes teenis 19. sajandi lõpul Arhangelski kubernerina. Engelhardti raamatu “Vene Põhjala” (Engelhardt 1897) lõppu lisatud kaardilt, millel on kujutatud autori reisi maršuut, selgub, et ižmakomide tuumikalal ta ei käinudki, küll aga pea-miselt venelastega asustatud Pustozerskis ning Ust-Tsilmas (Engelhardt 1897;

Engelhardt 1899). Tema kirjatöö põhineb niisiis eelkõige varasemate autorite tekstidel ning teistelt kuuldul, mitte isiklikel vaatlustel. Käesoleva uurimuse seisukohalt on Engelhardti poolt pakutud otsesest teabest märksa huvitavam tema kui riigivõimu kõrgeima kohaliku esindaja suhtumine komidesse.