Kauge ääremaa kummalised asukad

19. sajandi I poolel teadis Vene avalikkus sürjaneist väga vähe. Nadeždin esitab oma 1839. aastal ilmunud kirjutise “Rahvaluule sürjanitel” algul tollase lugejas-konna tõenäolise reaktsiooni, kui hakatakse rääkima komidest. “Mis loomad need sürjanid veel on? Kas mitte need uued metslased, kelle vennad Lenderid avastasid Nigeri lätetel, või kapten Rossi leidlapsed Londoni õllepruulija järgi ristitud maal?” Nadeždin vastab, et tegemist on meie kaasmaalastega, kes ela-vad mõõtmatu Vene keisririigi piires. Need on meie vennad, muidugi mitte lihased vennad, vaid poolvennad, ja juba väga ammused. Te peaksite neid ju teadma, nemad püüavad teile lõhet ning lasevad laanepüüsid, Peterburis trüki-vad sürjani töölised ajalehti, ajakirju ja raamatuid (Nadeždin 1999: 57). Nii pani Nadeždin sürjanite koha ja rolli Venemaa rahvaste peres elegantselt paika.

Brussilov jagas oma 1833. aastal ilmunud raamatus Vologda kubermangu elanikud kahte lehte – ehtsad venelased (või venemaalased – prirodnõje Rossi-janje) ja sürjanid (Brussilov 1833: 10). Selge on see, et sürjanid pole venelased etnilises mõttes, ent tundub, et kuna nad seda pole, siis pole nad Brussilovi jaoks ka õiged venemaalased, Vene impeeriumi täisväärtuslikud kodanikud.

Väga huvitavaks teemaks on komide asuala suuruse ja piiride ning komide arvukusega seotud küsimused. Tollane statistika oli väga algeline, põhiliselt korraldati piiratud ulatusega revisjone, mille eesmärgiks oli maksualuse elanik-konna suuruse väljaselgitamine, inimeste etniline taust polnud seejuures oluline ning seda tavaliselt ei uuritud. Näiteks Ivan Puškarev nendib oma Vene impeeriumi kirjelduse Arhangelski kubermangule pühendatud osas, et mitte-venelaste, välja arvatud samojeedid, arvu pole võimalik kindlaks teha, sest nad on riigitalupojad nagu venelasedki ning rahvaste kaupa pole arvet peetud (Puškarev 1845: 31). Sürjanite arvukus Vologda kubermangus on Puškerevile siiski teada – 64160 (1844. aastal) ning nende seas oli talupoegade kõrval ka vaimulikke, kaupmehi ja segaseisuslasi (Puškarev 1846: 35). Üldiselt oli tollasel haritud avalikkusel erinevate etniliste rühmade asualast ja arvukusest üsna eba-määrane pilt. Selliste asjade vastu alles hakati teaduslikku huvi ilmutama ning

inimestel, kes 19. sajandi algul komidest kirjutasid, oli siin teedrajav roll. Sür-janid asustasid hõredalt tohutut maa-ala, nad jaotusid lokaalseteks gruppideks, põhiliselt jõebasseinide kaupa. Sürjanite erinevad rühmad rääkisid sarnaseid murdeid, ent sürjanite naabruses elas veel teisigi, kes rääkisid sarnast keelt (eelkõige permikomid, aga ka udmurdid). Keda üldse lugeda sürjaneiks ja keda mitte? Oli küll olemas mingi ajalooline traditsioon ning hulk erinevaid etno-nüüme, ent palju jäi siiski lahtiseks. Ka valdavalt kirjaoskamatutel komidel endil polnud kindlasti selgemat ettekujutust sellest, kes on sürjanid, kui palju neid on ning kus on nende asuala piirid. Selleks, et nendele küsimustele vastata, oli vaja nii öelda kotkaperspektiivi ning see võis olla vaid haritud inimesel, kes oli võimeline süstemaatiliselt töötama kirjapandud informatsiooniga, andmeid koguma ja analüüsima.

“Vene riigi geograafilise sõnastiku”⁶⁷ andmetel elavad sürjanid Vologda ja Tobolski kubermangudes. Arhangelski kubermangu ei mainita. Samuti ei mai-nita sürjaneid artiklites “Arhangelskaja gubernija” ja “Ižma” (Geografitšeski, t.

1: 238–240; t. 2: 658, 701–702). Kas siin on tegemist juhusliku hooletusveaga või ei arvanud sõnastiku koostajad ižmalasi sürjanite hulka? Nadeždin pruukis oma 1839. aastal avaldatud töös terminit “Komimaa” (zõrjanskii krai, zõr-janskaja storona) ning nimetab Ust-Sõssolskit selle pealinnaks. Selle maa piiride määratlemisel kasutas ta maakonnaametniku abi, kes oli teenistuse tõttu kogu sürjanite maa isiklikult risti ja põiki läbi sõitnud – Petšoorast Udorani ning Ižmast Luzani. Ametnik oli talle statistika ja geograafia alal elavaks entsüklo-peediliseks leksikoniks, sest paberkandjal neid andmeid tollal polnud. Nagu näeme, jäävad Komimaa piirid Nadeždinil siiski üsna ebamäärasteks (Nadeždin 1999: 59). 19. sajandi keskpaigas muutus olukord selles osas märgatavalt selge-maks. 1845. aastal loodud Vene Geograafiaseltsi töö hakkas vilja kandma. Üks seltsi juhtfiguure, Peter von Köppen⁶⁸ koostas muuseas Euroopa-Venemaa etno-graafilise kaardi. Köppen toetus kohalikelt ametiisikutelt ning haritlastelt saa-dud teabele, ametlikule statistikale ning aastate jooksul ise kogutud andmetele.

Kaart anti välja 1851. aastal, selle juurde kuulusid ka statistilised tabelid, mis kajastasid mitte-venelaste arvukust kubermangude kaupa. Sürjanite, nagu ka mitmete teiste hõredalt asustatud äärealadel elavate etniliste rühmade asuala pole sellel kaardil siiski eriti täpselt näidatud (Tokarev 1966: 218–219). Polnud

67 “Geografitšeski slovar Rossiiskago gosudarstva”. 1773. aastal ilmus Venemaal esi-mene geograafiline sõnastik (“Geografitšeskii leksikon Rossiiskogo gosudarstvo”), koostajaks Fjodor Polunin, toimetajaks G. F. Miller. Leksikonis sisaldub ka artikkel sürjanite kohta, kasutatakse etnonüümi arhailist vormi sõrjane. 1788–1789 ilmus Polu-nini sõnastiku teine, kaheköiteline väljaanne (“Novõi i polnõi geografitšeski slovar Rossiiskogo gosudarstva”), toimetajaks Lev Maksimovitš. Sõnastiku kolmas väljaanne, ümbertöötatud ja täiendatud A. M. Štšekatovi poolt, ilmus 1801–1809 seitsmeköite-lisena (vt Tokarev 1966: 139–140). Selles töös kasutatakse kolmandat väljaannet.

68 Ka Pjotr Ivanovitš Koeppen (1793–1864), saksa päritolu Vene statistik, geograaf ja etnograaf. Peterburi TA liige (1843).

piisavalt andmeid. Ižmalastest udmurtideni ulatuv keeleline ja kultuuriline pidevustik (kontiinum) otsustati nappide teaduslike andmete põhjal jagada sürjaniteks, permjakkideks ja votjakkideks. Ehk võinuks ka teisiti? Mitmed 19.

sajandi komi rahvuslased (näiteks G. Lõtkin, K. Žakov) olid seisukohal, et sür-janid ja permikomid moodustavad ühtse komi rahva. Ižmakomide (komi k izvatas) seas pole tänini üksmeelt, kas ollakse osa komidest või eraldi etniline rühm.

Ka 19. sajandi II poolel kaebavad paljud autorid, et sürjanitest teatakse väga vähe. See ongi üks peamisi põhjusi, mis sunnib komidest kirjutama. Popov kirjutab oma raamatu sissejuhatuses, et nn “muulaste” seas on sürjanid ühed vähemtuntud. Vologda kubermangulehe mitteametlikus osas oli sürjanite kohta ilmunud päris palju kirjutisi, ent seal oli palju juhuslikku, leidus vasturääkivusi ja lihtsalt vigu. Pealegi oli see ajaleht vähelevinud ning polnud kuigi püsiv – isegi toimetusel polnud kõiki lehenumbreid (Popov 1874: V). Kruglovi andmetel polnud kõiki numbreid ka Peterburis Keiserlikus Avalikus Raamatu-kogus. Temagi nendib, et Komimaa (Zõrjanskii krai) on terra incognita. Popovi soliidne ülevaade sürjanitest on trükitud eriväljaandena ning pole laiemale avalikkusele kättesaadav. F. Arsenjevi suurepärane raamat “Zõrjane i ih ohotnitši promõslõ” puudutab aga kõike, mis pole jahindusega seotud, vaid riivamisi. (Kruglov 1999: 348)

Kas sürjaneid peeti hõimuks, rahvaks või rahvuseks? Millisena nähti sürja-nite suhet venelaste ja Vene riigiga? Selgete vastuste andmist nendele küsi-mustele takistab suuresti terminoloogiline segadus (vt Ždanko 1975: 56). Raske on aru saada, mida üks või teine autor ikkagi silmas pidas, sageli võib kontekstile toetudes vaid oletusi teha. Popovi jaoks on sürjanid üks hõim “muu-laste” kirjus massis. Tal on sürjaneid raske rahvaks (või rahvuseks – narod) nimetada, aga midagi paremat talle ka pähe ei tulnud. Popov ühineb nendega, kes end trükisõnas venestunud sürjaneiks nimetavad, ning peab komisid vene rahvuse (narod) osaks, provintsiaalideks, kes räägivad lihtsalt erinevat keelt (Popov 1874: V, 87). Zassodimski nimetab Komimaad üheks Venemaa imeasja-dest. Ta nägi Komimaas Venemaa lahutamatut osa ning arvas, et on loomulik ja vajalik, et vene inimesed Komimaa ja ta väikese rahva eest hoolt kannaksid (Nemšilova 1999: 103–104). Tundub, et siin on ivake paternalismi. Samas vastandab Zassodimski Komimaad ja Venet üsna teravalt. Vologda kubermangu vene maakondades kuuleb reisija vene keelt, näeb vene nägusid, vene taresid, põllutöid, elu-olu. Teeline näeb ja kuuleb, et tema ümber on tõesti “vana Vene”

(staraja Rus’), et kõikjal lõhnab tõeliselt venelikult (tšto na nego otovsjudu Rus’ju pahnet…). Aga kui jõutakse Ust-Sõssolski maakonda, siis muutub kõik silmapilk, nagu nõiaväel. Sõites nii umbes 15 versta selles maakonnas tunnetab teekäija kohe, et siin pole enam Vene (tut bolše ne Rus’). Reisija on Vene selja-taha jätnud ning jõudnud tšuudide maale, Komimaale (v krai zõrjanski) (Zassodimski 1999: 105–106). Zassodimski jaoks on komid tõelised “muu-lased” – neil on pea kõik teisiti kui venelastel.

19. sajandi II poolel ollakse juba üksmeelele jõutud selles osas, kes on sürjanid. See ei ole enam teemaks. Oli langetatud otsus, et ižmalased on osa sürjaneist. Loomulikult oli selleks kaalukaid argumente, nad olid ju põhiliselt lõunapoolsetelt komi aladelt Ižmale asunud ning rääkisid sarnast keelt. Samas olid aga ižmalaste elatusalad, elutingimused ja kultuur lõunapoolsete sürjanite omadest üsna erinevad. Mitmed autorid rõhutavad ka nende iseloomu erinevust Vologda kubermangu sürjanite omast (vt näiteks Popov 1874: 1; Kruglov 1999:

348). Palju väiksemate kultuuri- ja keeleeripärade baasil on defineeritud etnilisi rühmi, loodud rahvuslusi ja isegi rahvusi. Ižmalaste puhul otsustati lihtsalt, et nad on osa sürjaneist ja keegi ei tulnud tollal välja vastupidise võistleva ideega.

Ka statistika oli vaadeldaval perioodil edasi arenenud ning kogunenud oli erinevaid andmeid sürjanite ja teiste etniliste rühmade arvukuse kohta. Paljud autorid toovad neid arve oma tekstides ära.