Haridus

14. sajandi lõpul asutas Permi Stefan kristluse vastu võtnud komidele kooli Ust-Võmis Mihhailo-Arhangelski kloostri juures. Peale Stefani surma see kool suleti ning kirjaoskuse õpetamine Komimaal toimus ainult individuaalselt.

Järgmine katse korraldada kollektiivset õpet tehti 18. sajandi lõpul, mil Ust-Sõssolskis koolitati välja rühm vallakirjutajaid. Alalised koolid tekkisid Komi-maal taas alles 19. sajandi algul, mil vajadus kirjaoskajate inimeste järele kasvas koos kaubanduse elavnemise ja ulgutööde levikuga. 1805. aastal avati kool Jarenskis. 1814. aastal avas tehase juurde kooli Serjogovo soolatööstuse tollane omanik Rõbnikov. 1816. aastal tehti katse kooli asutada ka Ust-Sõssolskis, ent see soikus linna ja selle elanike vaesuse tõttu. Jõukamad linlased palkasid oma võsukestele koduõpetajad. 1822 avati nii Jarenskis kui Ust-Sõssolskis kiriklikud

kihelkonnakoolid. Õpetajaiks olid preestrid või vaimulike seminaride kasvan-dikud. 1820. aastate algul avati kool ka Objatševos Luzal, 1828. aastal kihel-konnakool Ižmas. 1835. aastal avati Ust-Sõssolskis kohalike kaupmeeste ja linnakodanike finantseerimisel linna kihelkonnakool. Hoone kinkis koolile kohalik kaupmees M. Novosjolov, õpetajaiks olid preester ja köster. Õpilaste kohta teatati 1843. aastal: “Rahvastikku arvestades on õpilasi üsna vähe ja paljud neist on tõelised kerjused, kannavad räbalaid, mõnikord käivad tundides, aga mõnikord ilmarahva seas armuande palumas, nende seas on üsna andekaid ning õpihimulisi” (vt Žerebtsov jt 1996: 131). 1840. aastal avati Ust-Sõssolskis maakonnakool. Esimene koolihoone oli ajahambast tõsiselt puretud ning 1850.

aastal osteti koolile Suhhanovite käest kahekorruseline kivimaja. 1838 oli krahv Kisseljovi juhtimisel tööd alustanud riigivarade ministeerium, kelle ülesannete hulka kuulus ka riigitalupoegade hariduse eest hoolitsemine. 1843. aastal avati vallakoolid Kortkerosis, Njobdinos ja Ust-Kulomis ning 1845. aastal Aikinos ja Troitsko-Petšorskis. 1851 avati vallakool Vizingas, 1860 Võlgortis, 1861 Tšassovos, Glotovos, Važgortis ja Pomozdinos, 1862 Letkas. 1862. aastaks oli Jarenski maakonnas 6 riigivarade ministeeriumile alluvat kooli, 3 kiriklikku kihelkonnakooli ja kool Serjogovo tehase juures. Õpilasi oli neis koolides kokku 319 poissi ja 41 tüdrukut. Ust-Sõssolski maakonnas oli 1863. aastaks 9 riigivarade ministeeriumile alluvat kooli ning 25 kiriklikku kihelkonnakooli.

Õpilasi oli neis koolides 1869/1870. õppeaastal kokku 730 poissi ja 27 tüdrukut.

Tegelikkuses oli koolide ning õpilaste arv väiksem, sest paljud neist tegutsesid vahendite puudumise tõttu vaid ajutiselt. Näiteks Ust-Sõssolski maakonna 25 kiriklikust kihelkonnakoolist tegutses pidevalt vaid 8. Alus rahvakoolide võrgule Komimaal oli siiski pandud. Mööbli ja õppevahenditega olid koolid varustatud äärmiselt viletsalt. Üldist koolikohustust ei olnud. Paljud kooli-ealised lapsed ei läinud kooli, eriti piirkondades, kus koole oli vähe (Petšooral), aga ka Ust-Sõssolskis, kus võimalusi selleks oli märksa enam. Näiteks 1850.-il õppis kõigis Ust-Sõssolski õppeasutustes kokku vaid 160–170 last. Laste õpetamine koduõpetajate poolt jätkus ning konkureeris teatud määral koolidega.

Koduõpetuse tase oli aga väga kõikuv. Näiteks tegutses 1845. aastal Ust-Sõssolskis 4 koduõpetajat ning 2 neist (linnakodanikuseisusest naine ja soldati-lesk) polnud isegi kirjaoskajad, samas kui vabal ajal oma sugulaste lapsi õpetav köster P. Rasputin oli ilmselt piisavalt haritud mees. Rikkamad linnakodanikud võisid oma lastele ilmselt lubada kvaliteetsemat koduõpetust. Näiteks on teada, et 1850.-il õpetati Ust-Sõssolski varakate tütardele hea tasu eest nii vene keelt, aritmeetikat, erinevaid käsitöid, prantsuse ja saksa keelt ning muidki aineid.

Üldse jäi tütarlaste õpetamine, kuivõrd seda üldse toimus, 19. sajandi algupoolel pea täiesti koduõpetajate, reeglina naiste õlule, sest kooli võeti eelkõige poisse.

Tavaliselt õpetas tüdrukuid mõne vaimuliku naine või tütar. Jarenskis avati 1843. aastal tütarlastekool, Ust-Sõssolski linnaduuma lükkas 1853. aastal vastava ettepaneku tagasi arvates, et tüdrukutele pole haridust tarvis. 1858. aasta septembris siiski asutati 2-klassiline tütarlastekool. Õppetöö toimus algul

kaupmees I. Zabojevi majas, koolihoone valmis 1859. aastal. (Žerebtsov jt 1996: 130–133; Otšerki 1955: 256–257)

Semstvote loomise eel oli rahvaharidus Komimaal väga viletsas olukorras.

1869. aastal oli Komimaal 85 algkooli kokku 1625 õpilasega (sh 1551 poissi ja 74 tüdrukut)(Žerebtsov jt 1996: 132–134; RKE, t. 1: 141; Atlas 1997: 102).

Kolmveerand koolidest olid Püha Sinodi alluvuses, ülejäänud allusid riigivarade ministeeriumile. Koolide tase oli madal ja kasutegur väike. Haridus oli krooni-liselt alafinantseeritud. Õpetajaiks olid tavakrooni-liselt külavaimulikud, õpetust jagati selleks mitte ettenähtud ruumides (kabelites, eluruumides jm), terav puudus oli õppevahenditest ja koolimööblist. Tõenäoliselt oskas tollal lugeda umbes 3%

Komimaa elanikest. (Otšerki 1955: 258)

Maakondlike semstvote töö käivitumisega sai Komimaa hariduselus alguse uus ajastu. 1870. aastal arutati Ust-Sõssolski semstvokogul hariduse küsimust ja nenditi, et umbes pooled statistikas näidatud õpilastest tegelikult koolis ei käi ning ülejäänuist lahkub suur osa midagi õppimata. Vaid veerand ametlikult eksisteerivatest õpilastest oskavad 2–3 aastase koolis käimise järel kuidagi-moodi oma nime kirjutada ja saavad patuga pooleks aru trükisõnast. Semstvod mõistsid, et hariduse laiem levik talurahva hulgas on piirkonna majandusliku ja ühiskondliku arengu vältimatuks eelduseks. Probleemiks olid aga semstvote napid rahalised võimalused. 1874. aastaks oli Ust-Sõssolski maakonnas 12 üheklassilist semstvokooli, 28 kiriklikku kihelkonnakooli ja 1 ministeeriumi-kool (Nošulis). Semstvoministeeriumi-koolid ja ministeeriumiministeeriumi-kool allusid haridusministeeriu-mile, kiriklikud kihelkonnakoolid Pühale Sinodile. Õpiaeg oli reeglina 3–4 aastat, ministeeriumikoolis 5 aastat. Kokku õppis neis koolides umbes 650 last.

1885. aastaks oli maakonnas 16 semstvokooli, 5 kiriklikku kihelkonnakooli ja 1 ministeeriumikool kokku umbes 800 õpilasega. Peamisteks õppeaineteks olid usuõpetus, lugemine ja kirjutamine ning rehkendamine. Pikema õpiajaga koolides õpetati ka ajalugu, maateadust, joonistamist, joonestamist jm aineid.

(Žerebtsov jt 1996: 132–134; Otšerki 1955: 257, 260, 262)

Õppekeeleks Komimaa koolides oli ametlikult vene keel. Paljudes koolides kasutasid keelt oskavad õpetajad siiski esimestes klassides, eriti esimesel pool-aastal ka komi keelt kui vene keele õpetamise vahendit, sest kooli tulles lapsed reeglina vene keelt ei osanud. 11. mail 1902 välja antud haridusministeeriumi tsirkulaar lubas “muulaste” keelte kasutamist koolides vajaduse korral abi-vahendina, kuid ainult esimesel õppeaastal. Edasi pidi õppetöö toimuma ainult vene keeles (Bondarenko 1998: 17). Kruglov laseb “Metsainimestes” (1887) oma ametiaja algupäevist rääkida noorel venelasest õpetajal Batanovil, kes end teatavast misjonärlikust idealismist Komimaale suunata laskis. Talle räägiti, et see on selline kolgas, et sured igatsusest ning et sürjanid on nii põikpäised, et nendega pole midagi peale hakata. Algul oli tõesti raske. Kõik oli võõras, nii keel, kombed kui tavad. Ei osanud isegi teed küsida ega süüa paluda. Eelmine õpetaja oli olnud väga halb, jõi ja ajas naisi taga, palju ei puudunud, et oleks mättasse löödud. Õpetaja kui sellise maine oli niisiis väga madal. Kui uus õpetaja kooli avatuks kuulutas, tuli kohale ainult kolm õpilast ning nendegagi ei

osanud ta midagi rääkida. Õnnestus siiski õppida kaks esimest sürjanikeelset sõna, essa (see) ja šu (räägi). Nendega ta alustas, õpetas lastele venekeelseid sõnu ja õppis ise nende käest ja ka pärast tunde komi keelt. Lapsevanemad suhtusid temasse algul külmalt, aga kui nägid tema tööd ja sürjani keele õppimist, siis hindasid tema usinust. Õpilasi tuli juurde ning vanemad hakkasid kooli ja õpetajat toetama, sest mõistsid suurepäraselt hariduse ja vene keele õppimise vajadust. (Kruglov 1999: 379–381)

Aleksander III aegne keskvõim pidas semstvokoole ebausaldatavateks ning otsustas teha panuse kiriklikele kihelkonnakoolidele. Vastav ukaas anti välja 1884. aasta juunis. 1885. aastal tegi Vologda kuberner Kormilitsõn Ust-Sõssolski maakonna semstvole ülesandeks toetada igati kiriklikke kihelkonna-koole. Semstvod olid sunnitud tegema seda oma koolide arvelt. 1890. aastate algul anti osa Ust-Sõssolski maakonna semstvokoole ja kõik Jarenski maakonna semstvokoolid üle Püha Sinodi alluvusse. Lisaks allusid Sinodile veel kirja-oskuse koolid (Ust-Sõssolski maakonnas oli neid 1894. aastal 26). Uusi semst-vokoole sel perioodil ei avatud (Istorija 1981: 154–156; Otšerki 1955: 260).

Pakutavas alghariduses nihkus senisest veelgi enam esiplaanile konservatiivne usuõpetus, õpetajaiks reeglina preestrid või diakonid. Üldhariduslike ainetega õpilasi eriti ei koormatud. Koolimaju oli vähe, enamasti peeti kooli talupoja-elamutes, administratiiv- ja kirikuhoonetes. Samas nõudis maa kapitalistlik majandusareng järjest enam mingilgi määral haritud tööjõudu. Talurahva huvi hariduse vastu kasvas. Sinodile alluvatele koolidele eelistasid talupojad semst-vokoole, sest neis pakutav haridus oli kvaliteetsem ning vastas paremini talurahva vajadustele. Kirjaoskajad olid talurahva seas hinnatud, neid vajati mitmesuguste tehingute sõlmimisel, nad olid ühekülameestest moodustunud ulgutööliste artellide juhtideks, nad oskasid allkirja anda, said mingil määral aru erinevatest eeskirjadest ja seadustest ja orienteerusid üldse paremini kaasaegse maailma asjades.

1890. aastate II poolel, peale Aleksander III surma, said semstvod taas vaba-mad käed omaenda hariduspoliitika ajamiseks. Ust-Sõssolski maakonna semstvo poliitikaks oli semstvokoolide arvu suurendamine ning kiriklikele kihelkonnakoolidele antava toetuse kärpimine. Näiteks 1902. aastal kulutas Ust-Sõssolski maakonna semstvo haridusele umbes viiendiku oma eelarvest – 45580 rubla, kusjuures suurim summa (21504 rubla) läks semstvokoolidele. (Otšerki 1955: 261)

1901. aastal oli Ust-Sõssolski maakonnas tütarlaste progümnaasium (loodi 1870 kaheklassilise tütarlastekooli baasil), kolmeklassiline linnakool, linna kihelkonnakool, üheklassiline ministeeriumikool (Nošulis), 23 semstvo alg-kooli, 32 kiriklikku kihelkonnakooli ja 35 kirjaoskuse kooli kokku umbes 4300 õpilasega. Ametliku statistika andmeil käis koolis 63,1% semstvokoolide ning 43,9% kiriklike kihelkonnakoolide piirkondade kooliealistest lastest. 1902.

aastal jäi Ust-Sõssolski maakonnas koolist eemale umbes 9000 kooliealist (7–15 aastast) last. Kooli läinud lastest lõpetas 3–4 aastase täiskursuse vaid umbes 10%, ülejäänud piirdusid 1–2 koolitalvega, enamaks polnud võimlust (Otšerki

1955: 261–262). 1910. aasta seisuga jäi koolist kõrvale 27% Jarenski maa-konna, 32% Ust-Sõssolski maakonna ning 68% Petšoora maakonna kooli-ealistest lastest (Atlas 1997: 102). Hariduse olukord oligi kõige hullem just Petšoora maakonnas, kus polnud semstvot. 1896. aastal oli maakonnas 18 alg-kooli, sh 11 kiriklikku kihelkonnakooli. (Vairovskaja, Denissenko 1996: 70)

19. sajandi lõpul tekkis Komimaal semstvote initsiatiivil ka kutseharidus.

1890. aastal avati Ust-Sõssolskis õppetöökoda, kus linna ja maakonna poisid said õppida sepa- ja lukksepatööd, 1904. aastast ka tisleritööd. Õpetust andsid oma ala meistrid, üldaineid ei õpetatud. Ust-Sõssolski külje all Verhni Tšov’is asutati 1902. aastal õppefarm, kus võis õppida moodsat maaharimist ja looma-kasvatust. Aikinos avati 1902. aastal käsitöökool, kus sai õppida sepaks, lukk-sepaks või tisleriks. Õppimine koolis oli tasuta, õpiaeg 4 aastat. Peatähelepanu suunati ametioskuste omandamisele, ent Aikinos õpiti ka üldaineid. (Žerebtsov jt 1996: 132–134; Atlas 1997: 104)

4.7.2. Raamatukogud

Komimaa parimaks raamatukoguks oli 1837. aastal asutatud Ust-Sõssolski avalik raamatukogu. 1866. aastal oli selles raamatukogus 2890 köidet, sh 1020 ajakirja ja almanahhi ning 18 lasteraamatut. See raamatukogu oli eelkõige provintsilinna haritud koorekihi teenistuses. Raamatukogu kasutamine oli tasuline. 1867. aastal oli raamatukogul 39 lugejat, neist 33 aadli ja ametnik-konna esindajad, 2 kaupmehe- ja 4 talupojaseisusest (Otšerki 1955: 259). 19.

sajandi lõpul oli Ust-Sõssolski avalikul raamatukogul juba pea 10000 köidet, peamiselt ajakirjad ja romaanid. Raamatukogu fondides leidus ka vanu käsikirju ja ajalooürikuid. 1899. aasta suvel avati Ust-Sõssolskis linnaduuma eestvõttel tasuta linnaraamatukogu, kus oli ka lugemistuba. Raamatute muretsemise, hoid-mise ja väljalaenutahoid-mise võtsid tasuta enda peale V. J. Kitšin, A. N. Malõšev, A. A. Tsember⁹⁰ ja linna koolide õpetajad. Raamatukogu jäi siiski kiduraks, sest raha eraldati sellele väga napilt. 1902. aastal avati Ust-Sõssolskis semstvo finantseeritav maakonna raamatukogu. Seal oli raamatute laenutamine tasuline, tasuta võisid raamatukogu kasutada vaid semstvo teenistujad. 1907. aastal oli

90 Andrei Andrejevitš Tsember (1874–1959) oli komi koduloolane, keeleteadlane ja ühiskonnategelane. Ta sündis Ust-Sõssolskis väikeametniku peres. Tsemberi isapoolne vanaisa oli muide poola kaardiväeohvitser, kes Novembriülestõusust (1830–1831) osavõtu tõttu reameheks degradeeriti ja Ust-Sõssolskisse asumisele saadeti. Vanaema ja ema olid komid. 1893 lõpetas Tsember Totma õpetajate seminari ning töötas seejärel õpetajana Kertšomjas ja Ust-Sõssolskis. Alates 1901. aastast hakkas ta, ilmselt soome keeleteadlase Y.J.Wichmanni innustusel, mööda külasid sõitma ja komi folkloori koguma. Tsemberi kui ühiskonnategelase suurim aktiivsusperiood langes 1910.–1920.

aastaisse ning jääb käesoleva töö ajalistest raamidest välja. (RKE, t. 3: 271; KJE 1998:

544–546; Oni 1993: 225; Roštševskaja 1997: 3)

sel raamatukogul 166 tasuta ja 252 tasulist lugejat. (Žerebtsov jt 1996: 135–136;

Rogatšjov, Tsoi 1989: 139–140; Atlas 1997: 106)

Elanikkonna maal elavale enamikule jäid Ust-Sõssolski raamatukogud mui-dugi kaugeiks. Raamatud ja muu kirjavara olid maal levinud nii vähe, et isegi paljud koolis käinud inimesed unustasid peagi lugemisoskuse. Ust-Sõssolski semstvos arutati rahvaraamatukogude asutamist juba 1872. aastal ning leiti, et see on vajalik. Tegudeni jõuti rahanappusel siiski alles 1886. aastal kui Objatševo kooli juurde lugemistuba asutati. 1904. aastaks oli Ust-Sõssolski maakonnas juba 63 ja Jarenski maakonnas 21 tasuta rahvaraamatukogu.

Petšoora maakonnas oli 1915. aastal vaid 4 rahvaraamatukogu. Tunda andis semstvote puudumine, raamatukogude finantseerijaiks olid seal mitmesugused haridust ja karskust edendavad ühiskondlikud organisatsioonid. Raamatukogude loomise aluseks oli enamasti kohalik initsiatiiv. Raamatukogu ja lugemistoad asusid tavaliselt koolide ja vallavalitsuste juures. Pühapäeviti korraldati raamatukogudes külarahvale ettelugemisi. Raamatukoguhoidjaiks olid enamasti kooliõpetajad, vallakirjutajad või alamad vaimulikud. Nad töötasid nö ühis-kondlikel alustel, palgata. Rahvaraamatukogud sisaldasid tavaliselt vaimulikku kirjandust, rahvalikku teatmekirjandust, kalendreid, õpikuid, raamatuid ajaloost ja põllumajandusest. Lihtsustamaks uute raamatute levikut maakonnas otsustati 1895. aastal Ust-Sõssolski semstvovalitsuse juurde asutada raamatuladu. Lao juhatajana tegutses 15 aastat A. A. Tsember. Semstvo doteeris pisut raamatute ostmist. Tasuta raamatute saatmisega toetas üritust Moskva kirjaoskuse komitee. Kirjastaja F. F. Pavlenkovi finantseerimisel asutatud rahvaraamatu-kogud, mis 20. sajandi algul ka Komimaal levisid, sisaldasid muuseas märki-misväärsel hulgal ilukirjandust. 20. sajandi algul oli ühel Komimaa raamatu-kogul keskmiselt 500 köidet ja 75 lugejat. Lugejaiks olid eelkõige koolilapsed ja noorsugu, kokku mõni protsenti elanikkonnast. Näiteks 1906. aastal kasutas raamatukogusid 3,8% Ust-Sõssolski maakonna elanikest, sh linlased. Peamiselt vaimulikku kirjandust sisaldavad erialaraamatukogud olid olemas kloostrite ja tähtsamate kirikute juures. (Roštševskaja 1997: 7; RKE, t. 1: 141; Atlas 1997:

106; Žerebtsov jt 1996: 136; Vairovskaja 1996: 59–65; Otšerki 1955: 262)