Elatusalad

1897. aasta rahvaloenduse andmete tegevusalasid ning sissetulekuallikaid puudutavat osa peetaks üldiselt ebaõnnestunuks. Vastav küsimus oli metodo-loogiliselt läbi töötamata (vt Berendsen, Maiste 1999: 134). Termini zanjatije all mõistetakse rahvaloenduse andmetes tegevusala või seisundit, mis on ini-mese peamiseks sissetulekuallikaks. Peamiseks probleemiks on see, et loenduse andmeist ei selgu inimese positsioon oma tegevusalal. Näiteks võisid metallur-giast oma peamise sissetuleku saada nii tehaseomanik (kapitalist) kui lihttööline (proletaarlane). Loendusandmed siin aga vahet ei tee, mõlemad on paigutatud jaotuse “metallurgia” alla. Metallurgia loeti ka tehaseomaniku ja töölise pere-liikmete peaelatiseks. Avaldatud loendusandmeist ei saa teavet elanikkonna sotsiaalse kihistumise kohta, pole võimalik eristada sotsiaalseid klasse. Sellest on kahju, sest erinevate etniliste rühmade jaotumine sotsiaalsetesse kihtidesse, erinevate ühiskonnaklasside etniline koosseis, oleks rahvusluse uuringute jaoks väga huvitav materjal. Võib-olla hoidusid võimud teadlikult sellise mitmes mõttes (klassivõitlus, natsionalism) plahvatusohtliku materjali kogumisest ja avaldamisest.

Hoolimata kirjeldatud puudustest sisaldavad I ülevenemaalise rahvaloenduse avaldatud andmed siiski huvitavat teavet. Andmetest selgub, kui levinud oli üks või teine tegevusala erinevate etniliste rühmade liikmete seas ning ühes sellega mingil määral ka nende etniliste rühmade positsioon oma piirkonna ja kogu riigi majanduselus, impeeriumisiseses tööjaotuses. Loendusandmetest võib välja lugeda kuivõrd üks või teine etniline rühm osales impeeriumi kapitalistlikus majandusarengus, kui suur on mõne etnilise grupi liikmete sotsiaalne mobiilsus.

Andmetest selgub, et prestiižsematel ja enam haridust nõudvatel tegevus-aladel, nagu haldus, vabad elukutsed ja kirikuteenistus olid komid esindatud tagasihoidlikumalt kui kohalikud venelased. Komi asustusega kubermangude ühiskondlikus ladvikus domineerisid venelased. Kõige parem oli Vologda kubermangu sürjanite olukord, halduses olid nad kohalike venelastega võrreldes alaesindatud vaid umbes kaks korda, vabades elukutsetes ja kirikuteenistuses

107 Leedu rahvuslik liikumine oli siiski pikemas perspektiivis edukas ilma et linnadel olnuks selles erilist rolli. Valgevene rahvuslus, mis samuti linnadele tugineda ei võinud, näitas aga oma ebaeduga linnade olulisust.

umbes kolm korda. Ka kaubanduse vallas olid komid kohalike venelastega võrreldes alaesindatud. Erandiks olid Arhangelski kubermangu sürjanid, kelle seas pangandusest ja kaubandusest peamist sissetulekut saajate osakaal oli kohalike venelaste vastava näitajaga peaaegu võrdne (Perepis, Arhangelskaja, tetr. 3, tabel XXII; Vologodskaja, tetr. 2, tabel XXII, Permskaja, tabel XXII, Vjatskaja, tabel XXII). Paistab, et komide sotsiaalne mobiilsus oli kohalike venelaste omast tunduvalt madalam. Üheks teguriks, mis komide sotsiaalset mobiilsust pärssis, oli ilmselt keelebarjäär. Vene keele mitteoskamine või vilets valdamine raskendasid hariduse omandamist ning ei soodustanud seega komide suundumist prestiižikamatele tegevusaladele.

Valdav enamik komisid said oma peamise sissetuleku traditsioonilistest tege-vusaladest (maaharimine, loomakasvatus, kalastamine, jaht). Kohalike vene-lastega võrreldes oli komide hulgas suhteliselt palju vähem neid, kes said oma peamise sissetuleku käsitööst, tööndusest, tööstusest, teenindusest või transpor-dist. Erandiks on jällegi Arhangelski kubermangu sürjanid, kelle seas käsitööst, tööndusest ja tööstusest peaelatise saajate osakaal jäi vaid pisut maha kohalike venelaste vastavast näitajast (vastavalt 5,3% ja 6,1%)(Perepis, Arhangelskaja, tetr.

3, tabel XXII). Ilmselt seletub see asjaolu kubermangu põllumajanduseks suhteliselt vähesobiva kliimaga, mis sundis leidma teisi elatusalasid. Ka neid, kes teenijatena elatist teenisid, oli komide seas suhteliselt palju vähem kui kohalike venelaste seas. See seletub ilmselt linlaste vähesusega komide seas, seostus ju teenija amet piirkonnas, kus aadlimõisad puudusid, eelkõige linnalise eluviisiga.

Tabel 4. Mõnede Vene impeeriumi etniliste gruppide peamised sissetulekuallikad (perepead koos perekonnaliikmetega, %)¹⁰⁸

108 Tabeli aluseks on Nationalitäten, Bd B 1991, tabel 027. Kuna andmed selles tabelis on osaliselt esitatud üsna üldistatult, siis kasutasin karjalaste, komide, maride, mordva-laste, permikomide, tšuvaššide, udmurtide ja vepslaste kohta andmete saamiseks rahva-loenduse ametliku väljaande koondtabelit XXII (Obštši 1905). 1897. aasta rahvaloen-duse ametlikus väljaandes on sissetulekuallikad jaotatud 65 grupiks. Mina olen need 65 gruppi raamatu “Die Nationalitäten...” autorite eeskujul ümber jaganud 12 rühmaks (vt Nationalitäten, Bd. A 1991: 25–29). Tabelis kasutatud peamiste sissetulekuallikate vasted Troinitski väljaandes on järgmised. I. Haldus – 1. Administratsioon, kohus, polit-sei; 2. Ühiskondlik ja seisuslik teenistus. II. Vabad elukutsed – 3. Era juriidiline tege-vus; 9. Õppe- ja kasvatustöö; 10. Teadus, kirjandus ja kunst; 11. Arsti- ja sanitaritöö;

12. Teenistus heategevuslike asutuste juures. III. Relvajõud – 4. Relvajõud. IV. Kiriku-teenistus – 5. Õigeusklik kirikuKiriku-teenistus; 6. Muu kristlik kirikuKiriku-teenistus; 7. Mitte-krist-lik kirikuteensitus; 8. Kiriku- ja kalmistuvalvurid ja -teenrid. V. Teenijad – 13. Era tee-nistus, teenijad, päevilised. VI. Rantjeed – 14. Sissetulekud kapitalilt, kinnisvaralt, vanematelt ja sugulastelt. VII. Põllumajandus – 17. Maaharimine; 18. Mesindus ja siidi-kasvatus; 19. Loomasiidi-kasvatus; 20. Metsandus, metsatööd; 21. Kalastamine ja jaht. VIII.

Mäendus – 22. Mäendus, maagihankimine, kaevandustööd. IX. Tööstus, käsitöö, töön-dus – 23. Metallurgia; 24. Kiudainete töötlemine; 25. Loomsete produktide töötlemine;

26. Puidutöötlemine; 27. Metalli töötlemine; 28. Mineraalainete töötlemine (keraamika);

29. Keemiatooted; 30. Viinapõletamine, õlle- ja mõduvalmistamine; 31. Muud joogid ja

Tabel 4.

I II III IV V VI VII VIII IX X XI XII eestlased 0,68 0,58 0,49 0,14 8,72 1,37 68,31 0,07 13,54 2,82 1,42 1,86

karjalased 0,34 0,12 0,32 0,14 2,04 0,32 91,61 0,04 1,91 0,93 0,68 1,55 komid 0,31 0,15 0,81 0,33 1,28 0,32 92,04 0,17 2,78 0,34 0,41 1,06 marid 0,13 0,06 0,47 0,09 0,26 0,12 97,88 0,01 0,26 0,05 0,07 0,60

mordva-lased

0,21 0,04 0,46 0,17 0,90 0,11 95,64 0,03 1,22 0,31 0,18 0,73

permi-komid 0,13 0,05 0,19 0,01 0,38 0,11 97,69 0,15 0,44 0,18 0,04 0,63 poolakad 1,16 0,86 1,20 0,30 11,96 2,53 63,03 0,63 13,04 2,80 1,28 1,21 riigi

keskmine 0,76 0,65 0,99 0,63 4,61 1,16 74,56 0,32 9,48 2,22 3,30 1.32 Siberi

rahvad¹⁰⁹

0,07 0,03 0,06 0,07 1,14 0,10 96,03 0,14 0,74 0,41 0,30 0,90

tatar-lased¹¹⁰

0,36 0,24 0,72 0,63 3,98 0,72 81,70 0,30 4,19 1,96 3,89 1,31 tšuvaššid 0,10 0,08 0,58 0,07 0,26 0,10 97,81 0,00 0,33 0,07 0,06 0,54 udmurdid 0,07 0,04 0,50 0,03 0,12 0,06 98,54 0,01 0,23 0,04 0,03 0,33 venelased 1,14 0,76 1,36 0,87 4,44 1,33 71,54 0,48 11,04 2,87 2,47 1,70 vepslased 0,29 0,09 0,09 0,13 1,13 0,24 91,95 0,01 4,48 0,34 0,32 0,93

kääritusproduktid; 32. Taimsete ja loomsete toiduainete töötlemine; 33. Tubakas ja tubakatooted; 34. Polügraafia- ja paberitooted; 35. Füüsikalised, optilised ja kirurgilised instrumendid, kellad ja mänguasjad; 36. Juveeliirtooted, maalid, kultusesemed ja luksuskaubad; 37. Riiete valmistamine; 38. Ehitus- ja remonttööd; 39. Tõldade ja puulaevade ehitamine; 40. Väljaspoole eelmisi gruppe jääv või määratlemata tootev tegevus. X. Teenindus, transport – 41. Veetransport; 42. Raudteetransport; 43. Voori-mehed; 44. Muu kuivamaaliiklus ja liiklusvahendid; 45. Post, telegraaf, telefon; 60.

Trahterid, võõrastemajad, möbleeritud toad, klubid; 61. Toitlustamine; 62. Puhtus ja hügieen. XI. Pangandus, kaubandus – 46. Krediidi- ja ühiskondlikud kommertsasu-tused; 47. Kaubanduslik vahendamine; 48. Kaubandus üldiselt; 49. Kauplemine elus-loomadega; 50. Kauplemine teraviljaga; 51. Kauplemine teiste põllumajandussaadus-tega; 52. Kauplemine kütte- ja ehitusmaterjalidega; 53. Kauplemine kodutarvepõllumajandussaadus-tega; 54.

Kauplemine rauakaupadega, masinate ja relvadega; 55. Kauplemine kangaste ja riide-esemetega; 56. Kauplemine nahkade ja karusnahkadega; 57. Kauplemine luksus-, teadus-, kunsti- ning kultusesemetega; 58. Kauplemine muude esemetega; 59. Kande- ja rändkaubandus. XII. Muu – 15. Elatis riigilt, ühiskondlikelt asutustelt, eraisikuilt; 16.

Vangid; 63. Määratlemata sissetulekuga isikud; 64. Prostitutsioon: 65. Isikud, kes oma sisstulekuallikat ei teatanud. Nagu näha on Troinitski väljaandes kasutatud peamiste sissetulekuallikate jaotus küllaltki problemaatiline, kõrvuti esinevad väga üldised ja üksikasjalised määratlused, kusjuures viimased võivad sisuliselt eelmistes sisalduda.

109 Sellesse rühma kuuluvad Siberi ja Kaug-Ida põlisrahvad, ka neenetsid (Nationali-täten, Bd. A 1991: 22).

110 Kaasani kubermangu tatarlastest tegeles 92,27% põllumajandusega (peamiselt maaharimisega), ülejäänud tegevusalad olid esindatud vastavalt tagasihoidlikumalt kui tatarlastel üldiselt (Perepis, Kazanskaja, tabel XXII).

Impeeriumi kontekstis olid komid talupojarahvas. Nagu karjalased, vepslased, isurid, marid, mordvalased, tšuvaššid, udmurdid, neenetsid ja Siberi ning Kaug-Ida põlisrahvad, sai valdav enamik komisid oma peamise sissetuleku tradit-sioonilistest majandusharudest, mille ma A. Kappeleri eeskujul ühisnimetuse

“põllumajandus” alla koondasin. Nende rahvaste sotsiaalne mobiilsus oli madal, nad olid jäänud oma igipõliste elatusalade juurde ning osalesid impeeriumi majanduselu uues, kapitalistlikus vereringes suhteliselt vähe ning passiivselt.

Tegevusaladel nagu haldus, vabad elukutsed ja kirikuteenistus, samuti pangan-duses ning kaubanpangan-duses, käsitöö, töönduse ja tööstuse, teeninduse ning trans-pordi vallas olid need rahvad esindatud tublisti alla riigi keskmise ning jäid eriti tugevalt alla venelastele, sakslastele ja poolakatele, aga ka eestlastele ja tatar-lastele.

Samas olid komid oma sotsiaalse mobiilsusega siiski Euroopa Venemaa põhjaosa, Kesk-Volgamaa ja Siberi rahvaste esirinnas. Komid, karjalased ja vepslased moodustavad nende rahvaste seas oma suhteliselt kõrge sotsiaalse mobiilsusega selge juhtgrupi. Ilmselt tänu oma põhjapoolsetele asualadele, mis olid maaharimiseks suhteliselt ebasoodsad, olid komid, karjalased ja vepslased sunnitud kõrvalteenistust otsima ning sattusid seega moderniseerumisprot-sesside mõjuvälja enam kui teised. Erinevalt viljakamates ja parema kliimaga piirkondades elavatest maridest, mordvalastest, permikomidest, tšuvaššidest ja udmurtidest ei saanud komid, karjalased ja vepslased oma koduküladesse istuma jääda. Nad pidid välja minema, sest maaharimine ei toitnud neid ära. Kui vaadata “põllumajanduse” sildi alla koondatud tegevusalasid eraldi, siis ilmneb komide, karjalaste ning vähemal määral ka vepslaste juhtpositsioon vaadeldavas rahvasterühmas selgelt. Maaharimine oli peamiseks sissetulekuallikaks 84,9%

komidest, 89,5% karjalastest ja 90,1% vepslastest. Rühma ülejäänud rahvastest said oma põhisissetuleku maaharimisest aga 95,3% – 98,4%. Loomakasvatus oli peamiseks elatusalaks 4%-le komidest (tegemist on eelkõige Arhangelski kubermangus elavate ižmakomidega). Järgnesid karjalased (0,58%) ning mordvalased (0,2%). Ka metsatööstusest põhisissetulekut saajate poolest olid komid selles rahvasterühmas esimesed (1,46%). Järgnesid karjalased (0,71%) ja vepslased (0,33%)(Obštši 1905, t. II, tabel XXII). Erilist tähelepanu väärib kirikuteenistusest elatujate suhteliselt suur osakaal komide seas (0,33%). See näitaja on suurem kui ühelgi teisel siseperifeeria etnilisel rühmal, ületab eestlaste ja poolakate vastavat näitajat ning on võrdne sakslastega. Komidel oli omakeelne vaimulikkond ning ilmselt tuli see nende emantsipatsioonile kasuks.

Sotsiaalne mobiilsus on üks peamisi rahvusluse arengueeldusi, selle levikut soodustav oluline tegur (Hroch 2000: 183). Näeme, et komid olid selles mõttes paremas seisus kui enamik teisi Euroopa Venemaa põhjaosa, Kesk-Volgamaa ja Siberi rahvaid. Neile järgnesid karjalased ja vepslased. Viimaste puhul pärssis aga rahvusluse teket kindlasti etnilise rühma väiksus (umbes 26000 inimest).