Esmaseks allikaks käesoleva uurimuse kirjutamisel olid omaaegsete komi rahvuslaste (Georgi Lõtkin, Ivan Kuratov jt) mitmesugused kirjutised (teadus-likud tekstid, publitsistika, luuletused jm). Kahjuks pole esimeste komi rahvus-laste kirjalik pärand säilinud kaugeltki mitte täies ulatuses. Näiteks Lõtkin kaotas 1856. aasta septembris Nižni Novgorodis ilmselt lõviosa 10 aasta jooksul kogutud komi folkloorist ja hulga komikeelseid luuletusi. Samuti pole meieni jõudnud suur osa Kesk-Aasias surnud Kuratovi käsikirjadest. Komi rahvuslaste elukäigu, ideede ja tegevuse uurimisel oli nende endi poolt kirjutatu kõrval väga
palju abi ka nende kaasaegsete kirjutistest ning hilisemate Komi uurijate töödest. Ma pean konkreetsete rahvuslaste rolli rahvusluse arengu juures üpris oluliseks ning omaaegsetesse tekstidesse süüvides püüdsin ma esimesi komi rahvuslasi, nende ajendeid ning neid ümbritsenud olusid mõista. Katkendlikele allikatele tuginedes üritasin välja selgitada, millised olid nende rahvusluse lätted ning miks kujunes komi rahvuslus just selliseks nagu ta oli. Arvan, et minu lähenemisviisi võib nimetada hermeneutiliseks.
Komi rahvusluse ühiskondlike eelduste väljaselgitamisel oli keskseks alli-kaks 1897. aastal toimunud I ülevenemaalise rahvaloenduse avaldatud andmed.
See materjal annab kriitilise lähenemise korral suurepärase võimaluse võrrelda erinevate etniliste rühmade moderniseerumise astet ning vastuvõtlikkust rahvus-lusele ning on sellisena käesoleva uurimuse seisukohalt asendamatu. Andmete tõlgendamisel võisin toetuda Andreas Kappeleri juhitud uurimisrühma 1897.
aasta rahvaloendust käsitlevale põhjalikule tööle. Põhjalikumalt iseloomustan kasutatud materjali vastava alaosa (4.10.) sissejuhatuses.
Loomulikult oli komi rahvusluse sotsiaalsete eelduste uurimisel abi ka Komi ajaloolaste töödest. Need on küll nõukogude ideoloogiast mõjustatud (v.a.
mõned kõige uuemad käsitlused), ent kriitilisel lugemisel ning teiste allikatega kõrvutades siiski kasutatavad. Kuna minu eesmärgiks oli anda üldine ülevaade omaaegsel Komimaal valitsenud ühiskondlikest oludest, siis tarvitasin peamiselt Komi ajaloo üldkäsitlusi (Otšerki, 1955; Istorija 1981; Žerebtsov jt 1996; Isto-rija 2004). Käesolevas töös uuritava perioodi käsitlemisel pole nende raamatute vahel kuigi suuri erinevusi, küll aga täiendavad nad üksteist detailides. Küllalt palju kasutasin ka erinevaid entsüklopeediaid. Peamiseks inspiratsiooniallikaks kogu selle materjali mõtestamisel ning komi rahvusluse ühiskondlike eelduste kaardistamisel oli rahvusluse uuringute klassiku, tšehhi ajaloolase Miroslav Hrochi käsitlus.8
19. sajandi ja 20. sajandi esimeste aastate Vene avalikkuse komi kuvandi uurimisel lähtusin omaaegsete vene ametnike, kirjanike ja reisimeeste kirjutis-test, mida avaldati nii eraldi raamatutena, kui ka artiklitena pealinnades (Peter-buri, Moskva) ilmuvates ajakirjades. Selle materjali tõlgendamisel oli suur abi Art Leete monograafiast “Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine” (Tartu, 2000). Lähemalt iseloomustan kasu-tatud allikaid 3. peatüki alguses.
Venemaa rahvuspoliitikast ülevaate andmisel toetusin oma ala tunnustatud asjatundjate töödele. Enim mõjutas mind ilmselt Andreas Kappeleri klassikaks kujunenud monograafia “Russland als Vielvölkerreich. Entstehung. Geschichte.
Zerfall” (München, 1992).9
8 Hrochi võrdlev käsitlus Euroopa väikerahvaste rahvuslikest liikumistest ilmus esmalt 1969. aastal Prahas saksakeelsena (“Die Vorkämpfer der nationalen Bewegungen bei den kleinen Völkern Europas“). 1985 ilmus Cambridge’is täiendatud ingliskeelne käsit-lus, mille kordustrükki on kasutatud ka selles uurimuses (Hroch 2000).
9 Kasutasin selle raamatu tõlget vene keelde (Kappeler 1997).
Minu uurimus toetub valdavalt trükis ilmunud materjalile, kusjuures selle materjali jaotumine kirjanduseks ja allikateks on paljudel juhtudel üsna tinglik.
Näiteks Klavdi Popovi monograafia oli ühelt poolt allikaks omaaegse komi ku-vandi uurimisel, teisalt aga sain sealt ka palju materjali tollaste komide etnilise identiteedi ja elu-olu kohta ning selles mõttes võib Popovi raamatu liigitada kirjanduseks. Kirjeldatud probleemidest lähtudes olen kasutatud materjali alli-kateks ja kirjanduseks jaotamisest loobunud.
Väga oluliseks pean võrdlevat lähenemist. Ainult oma rahvuse rahvusliku liikumise uurijad on sageli ise sellest rahvuslusest mõjutatud ning kalduvad looma idealiseerivaid käsitlusi, milles oma rahvuse ajalugu nähakse unikaal-sena. Sama oht kummitab vähemal määral kõiki vaid ühele etnilisele rühmale (rahvusele) keskenduvaid uurimusi. Võrdlus võimaldab aga analüüsi teravust ja sügavust ka juhul, kui keskendutakse ühele juhtumile (vt Kappeler 1997: 11).
Kahtlemata on uurija isiklikul taustal ning elukogemusel oma mõju uurimis-protsessile ning selle tulemustele. Mina pole komi ning komi rahvusluse aja-loole vaatan ma kõrvaltvaataja pilguga. Samas on komi rahvuslus mulle süm-paatne. Mõned neist, kellele eessõnas uurimuse valmimisele kaasa aitamise eest tänu avaldasin, on komi rahvuslased ja ma tunnen nende üritusele kaasa. Arvan, et selline väike etniline rühm nagu komid, kes elab riigis, milles vaieldamatult domineerib üks suurrahvus, vajab mingisugust, soovitavalt rahumeelset natsio-nalismi, sest sellise kaitsemehhanismita ei suudaks ta kaasaegse riigi homo-geniseerimispoliitikale vastu panna ja sulanduks. Käesolev uurimus pole siiski mõeldud komi rahvusliku ajalookäsitluse ühe alalõiguna. Komi käsitluse komi rahvuse sünnist panevad loodetavasti kord kirja komid ise. Ehk on neil see-juures kasu ka minu uurimusest.
Venemaa kui paljurahvuselise impeeriumiga, Venemaa rahvuspoliitikaga ja erinevate natsionalismidega tegelevad uurijad on siiani oma tähelepanu suuna-nud eelkõige Venemaa välisperifeeriale. Välisperifeeria oli välispoliitiliselt tundlik. Impeeriumil tuli seal alati arvestada rahvusvahelise olukorraga ja rahvuspoliitika ning välispoliitika põimusid keerukalt. Tsaari-Venemaa rahvus-poliitika põhilisteks murelasteks ning seega ka ajaloolaste huviobjektideks on olnud Poola, Läänekubermangud, Baltikum, Soome, Kaukaasia. Ka multi-etnilise Nõukogude Liidu uurijaid paelusid eelkõige liiduvabariigid ning nende nimirahvused (eestlased, ukrainlased, kasahhid jt). Sellest tasandist allapoole, autonoomsete vabariikide, rahvusringkondade ja autonoomsete oblastite ning vastavate nimirahvuste tasandile reeglina ei laskutud. Siseperifeerias tundis impeerium end märksa kindlamini kui välisperifeerias. Siseperifeeria suhteliselt väikesed etnilised rühmad ning nende nõrgad (kui üldse) rahvuslused ei suutnud impeeriumile tõsiseid väljakutseid esitada ning jäid seega ka enamiku uurijate tähelepanu alt välja. Siiski on mõned uurijad tegelenud ka Venemaa sise-perifeeriaga.10 Tundub, et viimasel ajal on uurijate huvi Venemaa multietnilise
10 Näiteks Isabelle Kreindler, “Educational Policies Toward the Eastern Nationalities in Tsarist Russia. A Study of Il’minskii’s System” Ph.D. diss., Columbia University, 1969;
siseperifeeria ja selle ajaloo vastu hakanud kasvama.11 Ilmselt on taustaks Nõu-kogude Liidu lagunemine, mis jättis Moskva rahvuspoliitika silmitsi tatarlaste ja maride, mitte enam leedulaste ja ukrainlastega. Viimastega tegeleb nüüd välispoliitika. Lisaks on tõusnud sotsiaalteadlaste huvi mitmesuguste vähe-muste, sh ka etniliste minoriteetide vastu.
Komi rahvuslusele pole seni keegi eraldi tähelepanu pööranud ning vastav historiograafia seega sisuliselt puudub. Komimaal väljaantud ajakirjas “Komi mu” (Komimaa) ilmusid 1920. aastail mõned ülistavad artiklid komi rahvusluse rajajaist (Georgi Lõtkin, Kallistrat Žakov), ent need on pigem osa komi rahvuslusest kui tõsiseltvõetavad uurimused. Hiljem, nõukogude perioodil oli komi rahvuslus (rahvuslik ärkamine, rahvuslik liikumine) Komi ANSV-s ilmselt ebasoovitav teema ning sellega ei tegeletud. Komi kolleegidega suhtle-misel jäi mulje, et olukord pole eriti muutunud ka kaasajal. Samas näiteks Eesti NSV-s oli rahvusliku ärkamisaja uurimine legaalne, ehkki etteantud ideoloogi-listest raamidest ahistatud.12 Võimalik, et mis oli lubatud NSV-dele, polnud lubatud ANSV-dele ja veelgi madalama taseme autonoomiatele. Üht-teist oli ilmselt siiski võimalik ära teha ka ANSV-des.13 Tõenäoliselt sõltus palju koha-likust juhtkonnast, uurijatest ja ühiskondkoha-likust mikrokliimast.
Komi rahvusluse sünnilugu on ühtlasi komi haritlaskonna ja professionaalse kultuuri kujunemise lugu. Esimesed rahvuslikest ideedest mõjutatud komi harit-lased panid aluse komi kirjakeelele, keeleteadusele, ajaloo uurimisele, etno-graafiale, folkloristikale, ilukirjandusele. Kogu selle problemaatika uurimisega on Komimaal aastakümneid tegeletud ning selle töö viljadest oli käesoleva uurimuse kirjutamisel väga palju kasu. Mainiksin siin ajaloolasi Olga
Andreas Kappeler, “Russlands erste Nationalitäten. Das Zarenreich und die Völker der Mittleren Volga von 16. bis 19. Jahrhundert” (Köln-Wien, 1982); Azade-Ayse Rorlich,
“The Volga Tatars: A profile in National Resilence” (Stanford, 1986).
11 Vt näiteks Rein Taagepera, “The Finno-Ugric Republics and the Russian State”
(London, 1999; eesti k vt Taagepera 2000); “The Fall of an Empire, The Birth of a Nation: National Identities in Russia” Edited by C. J. Chulos, T. Piirainen. (Aldershot, 2000); Robert P. Geraci, “Window on the East. National and Imperial Identities in Late Tsarist Russia” (Ithaca and London, 2001); Wayne Dowler, “Classroom and Empire, 1860–1917” (Montreal, 2001); “Imperial and National Identities in Pre-Revolutionary, Soviet, and Post-Soviet Russia” Edited by Chris J. Chulos and Johannes Remy. (Hel-sinki, 2002); Seppo Lallukka, “From Fugitive Peasants to Diaspora. The Eastern Mari in Tsarist and Federal Russia” (Helsinki, 2003); Paul W. Werth, “Subjects for Empire:
Orthodox Mission and Imperial Governance in the Volga-Kama Region, 1825–1881”
Ph.D. diss., University of Michigan, 1996; Paul W. Werth, “At the Margins of Ortho-doxy: Mission, Governance, and Confessional Politics in Russia’s Volga-Kama Region, 1827–1905” (Cornell Univerity Press, 2002).
12 Ülevaadet eesti rahvusliku liikumise historiograafiast Nõukogude Eestis vt Laar 2005:
32–41.
13 Vt näiteks B. H. Juldašbajev, “Problema natsii i polititšeskoje polaženije baškir v sostave tsarskoi Rossii” Ufa, 1979.
renkot, Larissa Roštševskajat, Igor Žerebtsovi, Svetlana Vairovskajat, ning kirjandusloolasi Vladimir Djominit, Anna Fjodorovat, Ija Kostrominad, Vassili Lõtkinit, Valeri Martõnovit, Anatoli Mikuševi, Zoja Nemšilovat, Albina Obrez-kovat, Gennadi Tiraspolskit, Adolf Turkinit ja Albert Vanejevit. Tõsi, Komi-maal ilmunud kirjandusse tuleb suhtuda allikakriitiliselt, sest see on enam või vähem mõjutatud nõukogude ideoloogiast. Esimeste komi rahvuslaste nimed on Komi uurijate seas üldtuntud, ent neid ei käsitleta rahvuslastena, vaid keele-teadlaste, tõlkijate, luuletajate, kirjanike, folkloristide ja etnograafidena. Näiteks Ivan Kuratovile, kuulsaimale komi luuletajale, kelle looming jäi kuni 1923.
aastani praktiliselt tundmatuks ning jõudis laiema avalikkuse ette alles alates 1930. aastate lõpust, on pühendatud terve teaduskonverentside ja vastavate artiklitekogumike seeria (“Kuratovskije tštenija”, tom 1–6, Sõktõvkar, 1973–
1990), kuid kuskil ei räägita sellest, et Ivan Kuratov oli üks esimesi ja ereda-maid komi rahvuslasi, sest terminid “natsionalism” ja “natsionalist” on sealses kultuurikontekstis selgelt negatiivse tähendusega ning neid ei taheta armastatud esipoeediga seostada.14 Kuratovit nimetatakse pidulikult “komi kirjanduse raja-jaks”, “poeediks-demokraadiks”, uuritakse hoolikalt igat säilinud käsikirjakatket ja ka üsna kaudselt Kuratovi elu ja tegevusega seostuvaid seiku, ent ei räägita minu arvates peamisest – Kuratov oli Venemaa rahvuspoliitika poolt edukalt vaikima sunnitud komi rahvuslane. Komi uurijad ei suuda või ei taha näha puude taga metsa. 19. sajandi ja 20. sajandi komi haritlaste elu ja tegevuse, püüdluste ja luhtumiste taga ei näe nad tervikut – sündiva komi rahvusluse vastasseisu Venemaa rahvuspoliitikaga. Umbes kahe sajandi vältel maailma kujundanud natsionalismi diskursus pole nende jaoks teema. Nad pole seda endale teadvustanud ning tegelevad muude asjadega. Nad ei mõtle sellele, et Kuratov oli komi esipoeet just selle natsionalismidiskursuse raames. Mina vaatasin kogu seda materjali läbi rahvusluse uuringute prisma ja kogesin, et nii avanevad uued ja viljakad perspektiivid selle tõlgendamiseks ning mõistmiseks.
14 Kavalad ja taiplikud Kuratovi uurijad eesotsas Andrei Aleksejevitš Popoviga (1903–
1939) tegid 1930.–1940. aastail kõik endast oleneva, et kaitsta suurt komi poeeti saatuse eest, mis tabas teisi revolutsioonieelseid komi haritlasi (G. Lõtkin, K. Žakov, P. Sorokin jt). Teadlikult loodi kogu nõukogude aja vastu pidanud müüt Kuratovist kui ateistist, materialistist ja revolutsioonilisest demokraadist. Vastasel korral jäänuks Kuratovi käsi-kirjad veel pooleks sajandiks arhiividesse tolmu koguma ning komidel polnuks või-malik andeka luuletaja üle uhkust tunda. (Vt Limerov 1997: 207–208; Bossov 2004:
132) Sarnaseid jooni olid ka C. R. Jakobsoni käsitlemisel Nõukogude Eesti historio-graafias. Nõukogude ajalooteaduses rõhutati positiivsena Jakobsoni vene-meelsust ning Eesti uurijad ei rutanud seda umber lükkama, sest see võimaldas Jakobsoni ja ühes sellega kogu tollase rahvusliku liikumise uurimisega üsna segamatult ja viljakalt tege-leda. Tasapisi püüdsid Eesti uurijad “rehabiliteerida” ka J. V. Jannsenit ja J. Hurta. (Vt Laar 2005: 33–36).