Kaubandus

Komide asuala läbivale transiitkaubandusele lõi juba 18. sajandil eeldused Lääne-Euroopa maade tööstuslik areng ning ühes sellega kasvanud vajadus Venemaa põllumajandussaaduste jm toorainete järgi. Kostroma, Vjatka, Permi ja Kaasani kubermangude põllumajandussaadusi, eeskätt vilja, veeti välja läbi Arhangelski sadama, selleni jõudmiseks kasutati Põhja-Dvinaa basseini kuulu-vaid jõgesid. Vjatka ja Permi kaupmehed vedasid oma kauba talvel regedega

üle veelahkme Komimaa jõesadamatesse, näiteks Letkalt Nošuli Luzal või Kobralt Koigorodoki Sõssolal. Seal laaditi kaup lotjadele ja toimetati kevadise suurveega allavoolu. Kaupa osteti kokku ka Komimaalt. Komimaalt veeti välja eeskätt karusnahku, ulukiliha, loomakasvatussaadusi, soola, lina- ja kanepi-seemneid, käsitöötooteid. Sisse toodi puuvillaseid ja villaseid kangaid, pudu- ja luksuskaupu, metallesemeid, seepi, tubakat, teed, kohvi, suhkrut, paberit.

Kaubanduse arengut Komimaal pärssis oluliselt asustuse hõredus ja teede vähe-sus. Peamisteks liiklusteedeks olid jõed. Talvel sõideti neil regedega, muidu paatide ja muude väiksemate veesõidukitega. Ühest jõgikonnast teise pääses üle veelahkmete kulgevate lohistusteede (voloka). Maismaateid oli Komimaal vähe.

Postimaantee ulatus Veliki Ustjugist läbi Solvõtšegodski ja Jarenski Ust-Sõssolskini. Edasi läksid vaid külavaheteed, mis olid vankriga läbitavad vaid kuival aastaajal (Istorija 1981: 82). 19. sajandi algul Vologda tsiviilkubernerina teeninud Nikolai Brussilovi andmetel ei tundnud sürjanid vankreid, maad mööda veeti kõiki kaupu lohistite või regedega, ka suvel (Brussilov 1833: 46).

Peamisteks kauplemiskohtadeks Komimaal olid ajutised laadad ja turud, nende arv oli kasvamas. 1858 peeti Jarenski ja Ust-Sõssolski maakondades kokku 8 laata aastas, lisaks oli veel 4 turgu. Arhangelski kubermangu jäävatel komi aladel peeti kaht laata (Ižmas ja Ust-Tsilmas). Laadad ja turud teenindasid peamiselt lähiümbrust, nende käive kasvas aasta-aastalt, aga jäi siiski tagasi-hoidlikuks. Kevadeti olid elavateks kauplemiskohtadeks ka jõesadamad.

19. sajandi I poole Komimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli Ust-Sõssolsk.

Linnas peeti mitu laata aastas ning poodide näol oli esindatud ka alaline kaubandus. (Istorija 2004, t. 1: 361–365)

Komimaa tohutut territooriumi silmas pidades oli kauplemisvõimalusi ilm-selt liiga vähe. Suur osa komi talupoegi vajas regulaarilm-selt lõunapoolsetest kubermangudest sisseveetavat vilja. Sageli tuli ette, et maksude ja võlgade tasu-miseks oli talupoeg sunnitud oma saagi sügisel odavalt ära andma ning kevadel taas kallist toidu- ja seemnevilja laenama. Paljude talupoegade jaoks olid oma toodangu turustamise ja vajalike kaupade ostmise võimalused kättesaamatult kaugel. Eriti kehtis see hõredalt asustatud, peamiselt küttimisest elatuvate piir-kondade puhul, kus jahimehed vajasid relvi ja laskemoona. Selline oli näiteks Petšoora bassein. Sealne kaubandus oli 19. sajandi I poolel Tšerdõni kaup-meeste käes. Talvel vedasid nad oma kaubad regedega üle veelahkme ümber-laadimispunktidesse Petšoora ülemjooksul (näiteks Jakša) ning kevadise suur-veega sõitsid nad oma kaubaga laetud suurtes kinnistes paatides (kajuk) jõge mööda alla, peatudes pea kõigis asustatud punktides, et müüa kaasatoodud kaupu (vili, suhkur, tee, sits, viin, nipsasjad) ning osta kokku jahi- ja kalasaaki.

Tšerdõnlased käisid aga vaid korra aastas ning enamikul talupoegadel polnud piisavalt vahendeid, et end korraga kogu järgnevaks aastaks eluks vajalikke kaupadega varustada. Ehkki tšerdõnlased andsid vahel kaupu ka laenuks, tekkisid siiski ka kohalikud vaheltkaubitsejad, kes varustasid kaupadega ka lisajõgede basseine, kuhu tšerdõnlased ise ei jõudnud. Ettevõtlikumad neist vahendajaist iseseisvusid peagi ning asusid oma kaubanduslikku haaret

laiendama. Eriti paistsid sel alal silma ižmalased. Tekkis komi talupoegade endi keskelt esilekerkinud kaubitsejate kiht. Tulevase saagi tagatisel andsid nad oma kogukonnakaaslastele laenu, varustasid jahimehi relvade ja laskemoonaga, ostsid põllumajandussaadused, karusnahad ja ulukiliha odavalt kokku ning müüsid kena vaheltkasuga edasi. Oma piirkonnas pidevalt kaubeldes täitsid nad Komimaa kaubanduselus haigutava lünga. Igas kogukonnas oli selline kauplev talupoeg, kes oma vähemettevõtlikke naabreid sageli võlasõltuvuse lõa otsas pidas. Need kohalikud kaubitsejad monopoliseerisid suurtes piirkondades karus-nahkade ja ulukiliha kokkuostu jahimeestelt, spekuleerisid ulatuslikult viljaga ning tegelesid ka igasuguse muu jõukohase ettevõtlusega. Ižmalastest kaup-meeste üheks eriti tulutoovaks spetsialiteediks oli tundras neenetsitega kauple-mine. Tehinguid õlitati enamasti kaasatoodud viinaga ning purju joodetud nomaadide tüssamine käis asja juurde. Ižmalaste kaubareisid ulatusid sageli Uuralite taha, Obdorski ja Berjozovoni, nad käisid ümbruskonna laatadel (Pinega, Arhangelsk, Ust-Sõssolsk, Njobdino), aga neid võis näha ka Venemaa suurimal laadal Nižni Novgorodis. (Otšerki 1955: 209–212, 230; Istorija 1981:

81–82; Žerebtsov jt 1996: 106)

Kohaliku ja transiitkaubanduse baasil kerkisid kauplevate talupoegade seast esile komi kaupmehesuguvõsad (Suhhanovid, Latkinid, Zabojevid) – tärkav komi kodanlus. Komimaa olud ei võimaldanud siiski akumuleeruda tõelisel suurkapitalil. Komi kaupmehed jäid ikkagi kohaliku tähtsusega tegijaiks.

(Otšerki 1955: 246; Žerebtsov jt 1996: 106)

Paljud 19. sajandi I poole loodusuurijad, riigiametnikud ja ettevõtjad mõist-sid Komimaa tohutut arengupotentsiaali, ent selleks et ammutada loodusvaramõist-sid ning arendada ettevõtlust karmide kliimatingimustega hõredalt asustatud ja äärmiselt puuduliku infrastruktuuriga maal oli vaja suuri investeeringuid. Komi-maad tundvate progressimeelsete meeste süda tilkus lausa verd, kui nad mõtle-sid sealsetele tohututele loodusrikkustele, mis pea puutumatuna seisavad ning kellelegi kasu ei too. Üks sellistest meestest oli Ust-Sõssolskist pärinev komi kaupmees ja ettevõtja, pärilik aukodanik Vassili Nikolajevitš Latkin (1810–

1867). Tema juhtum on iseloomulikuks näiteks luhtunud katsest murda välja ahtaks jäänud kohalikest raamidest.

Latkinid pärinesid Võtšegda ülemjooksualade riigitalupoegadest, kes 19.

sajandi algul Ust-Sõssolskis kaupmeheseisusesse tõusid. Vassili isa N. M.

Latkin kauples Vjatkamaa viljaga, vend N. M. Latkin võttis 1841. aastal rendile Luisumäe Petšoora keskjooksul, hiljem ajas äri Siberis (Žerebtsov jt 1996: 106).

Ka Vassili Nikolajevitš käis Siberis kulda kaevamas, aga eelkõige huvitasid teda Petšoora basseini loodusvarad – metsad, kalavarud, metsloomad, mereime-tajad rannikumeres, põhjapõdrakarju toitvad tundraavarused, Uurali uurimata mineraalid. 1840. ja 1843. aastal sooritas V. N. Latkin kaks reisi Petšoora basseini. Loodusrikkuste ja transporditeede kõrval uuris ta oma vaatevinklist ka kohalike elanike olmet, kombeid ja elatusalasid ning kogus ka rahvapärimusi.

Latkin oli Vene Geograafiaseltsi tegelik liige. Tema reisimärkmed avaldati 1853. aastal Geograafiaseltsi väljaannete seerias (vt Latkin 1853). See on

muuseas väärtuslik etnograafiline materjal. Latkinil olid Komimaa majanduse arendamiseks suured plaanid. Kavas oli ammutada maavarasid, arendada põhja-põdrakasvatust ja teisi traditsioonilisi majandusharusid, ehitada uusi soola- ja metallurgiatehaseid, arendada kodumaist laevaehitust, rajada teid ja kanaleid, mis ühendaks Petšoora ning Võtšegda, Kaama ja Obi basseinid, panna alus aurulaevaliiklusele piirkonna jõgedel. Kõik need kavad eeldasid tohutuid inves-teeringuid. Latkin kirjutas oma reisipäevikus: “Kui siia ilmuvad kapitalid, siis hakkab Petšoora ja Võtšegda poolt uhutud maa õitsema” (Latkin 1853: 51).

Valitsus ei rutanud Latkinit toetama. 1859. aastal sai Latkin lõpuks siiski loa asutada Petšoora kompanii ning ta paigutas sellesse ettevõttesse kogu oma kapitali. Kompanii peaeesmärgiks oli varuda Petšoora basseinist metsa ning turustada see välismaal. Petšoora suudmesse oli plaanis ehitada sadam. Mets (peamiselt lehis) pidi parvetatama Petšoorat mööda alla ning edasi laevadega Lääne-Euroopasse veetama. 1860. aastal aga hukkus kolm neljast puidulastiga laevast Petšoora lahel. See oli kogu ettevõttele kõva hoop. Järgmisel aastal jõudsid kolm kompanii laeva puiduga siiski Inglismaale ja Prantsusmaale pärale ning olukord paranes pisut. 1862. aastal osales Latkin Londonis toimunud maailmanäitusel. 1865. aastal autasustas Vaba Majandusühing, mille liige Latkin oli, teda Petšoora basseini uurimisel ja arendamisel tehtud töö eest suure kuldmedaliga. Valitsuse poolt Petšoora kompaniile lubatud soodustused jäid aga saamata ning Latkin suri lõpuks laostununa Peterburis (Latkin 1853: 1–5;

Žerebtsov jt 1996: 97; RKE, t. 2: 188–189). Latkini elutööd jätkas hiljem tema venelasest väimees ja kompanjon Mihhail Konstantinovitš Sidorov. Latkini mõttekaaslane ja kaastööline oli ka Pavel Ivanovitš Krusenstern, kes 1843.

aastal osales koos Aleksandr Andrejevitš Keyserlingiga⁸⁹ ekspeditsioonil, mille käigus muuseas koostati Uhta naftarajooni esimene teaduslik kirjeldus. (RKE, t.

2: 71, 161; t. 3: 44–45)

Seoses naturaalmajanduse taandumisega ja üldise kapitalistliku majandus-arenguga suurenes 19. sajandi II poolel kaubavahetus nii Komimaa eri piir-kondade kui ka Komimaa ja naaberalade vahel. Komimaale toodi enam ja mitmekesisemat kaupa kui varem. Peamiselt veeti sisse vilja ja mitmesuguseid tööstuskaupu, aga ka delikatesse ja luksuskaupu. Komimaalt veeti välja karus-nahku, ulukiliha, kala, metsamaterjali, malmi ja rauda, seemisnahka, karus-nahku, soola, luiske ja käiasid. Peamisteks kauplemiskohtadeks Komimaal olid endiselt laadad ja turud. 20. sajandi esimesel kümnendil peeti Jarenski ja Ust-Sõssolski maakondades kokku 18 laata aastas. Laatade käibed tõusid, ent üleriigilises mastaabis jäid siiski tagasihoidlikeks. Näiteks Ust-Sõssolski jürilaada (Georgi-jevskaja) käive oli 1860. aastail 24000 rubla, 1890. aastail aga 100000–150000

89 Nii Krusenstern kui Keyserling olid baltisaksa päritolu ning seotud Eestiga. Pavel Ivanovitš Krusenstern oli kuulsa Vene meresõitja Adam Johann von Krusentserni poeg, sündinud 1809 Tallinnas, surnud 1881 Virumaal Kiltsi mõisas. Aleksandr Andrejevitš Keyserling oli Vene geoloog ja maadeuurija, sündinud 1815 Kuramaal, surnud 1891 Harjumaal Raikküla mõisas.

rubla. Suure käibega olid ka kolmekuningapäeva laat Važgortis ja gerassimilaat Ust-Võmis (vastavalt 250000 ja 100000 rubla), teiste laatade käibed olid märksa väiksemad (15000–20000 rubla). Peamisteks traditsioonilisteks laadakaupadeks olid karusnahad ja ulukiliha, samuti põhjapõdravill ja põhjapõdranahast valmis-tatud esemed. 19. sajandi II poolel lisandusid neile järjest enam kohalike käsi-tööliste tooted ning sisseveetud tööstus- ja luksuskaubad. Laatadelt võis nüüd osta ananasse, aprikoose, arbuuse, auru- ja elektrimasinaid, hematogeeni, hobu-niidukeid, jalgrattaid, kookosõli, kuivpärmi, kurke, makarone, sidruneid, steariin- ja parafiin küünlaid, vihmavarje, viinamarju, õmblusmasinaid ja muid imeasju. Kohalike kaupmeeste kõrval kauplesid suurematel laatadel ka Ustjugi, Vjatka, Solvõtšegodski, Permi jt kaupmehed. Laatadel käisid reeglina ainult kauplevad talupojad, nad realiseerisid kodukandi talupoegadelt kokku ostetud kauba ning müüsid neile või andsid võlgu laadakaupu. Pea igas külas oli selline väike kohalik kapitalist, pigem liigkasuvõtja kui kaupmees, kes kasutas ära vallakeskuste ja linnade kaugust ning asjaolu, et rahval polnud alati sularaha, ostis odavalt ja müüs kallilt, oma väikese kapitaliga ei riskinud, kauples ette-vaatlikult. (Žerebtsov jt 1996: 119–123; Otšerki 1955: 250–253; Popov 1874:

81)

1880. aastate keskel olid poed olemas 14% ning 1890. aastate lõpul 20%

küladest, peamiselt vallakeskustes. Ust-Sõssolski maakonnas oli 1890. aastail üle 200 kaubandusettevõtte, enamasti oli tegu väikeste poodide ja kaubaputka-dega. (Atlas 1997: 70)

Olulisimaks kaubanduskeskuseks Komimaal oli muidugi Ust-Sõssolsk. Seal oli enim alalisi kaubandusettevõtteid (poode ja kaubaputkasid) – 19. sajandi lõpul oli neid linnas üle 30 (Jefron, t. 69: 56–57). Pühapäeviti peeti Ust-Sõssols-kis turgu. 24. novembrist 4. detsembrini toimuv Ust-Sõssolski laat oli Komimaa suurimaid. Ust-Sõssolskis elasid pea kõik piirkonna suuremad kaupmehed.

P. A. Komlin, V. P. Oplesnin, M. A. Suvorov ja ta pärijad, F. M. Sõtšev ning A. M. Zabojev olid kõik kohalikes mastaapides laia haardega kaupmehed. 20.

sajandi algul tõusis esile D. K. Kuzbožev ja ta pärijad. Jahu ja jahutoodete hulgi- ja jaekaubandus koondus 20. sajandi algul vendade Ivan ja Vassili Komlini kätte, kaubakäibelt olid nad esimesed maakonnas, neil oli muuseas ka aurulaev. Juba 1851. aasta veebruaris olid Ust-Sõssolski kaupmehed ja linna-kodanikud esitanud võimudele palve avada linnas ühiskondlik pank, ent asi jäi venima. 23. jaanuaril 1863 pöördusid Ust-Sõssolski kaubandusringkonnad valitsuse poole uue taotlusega ning 1865. aasta aprillis saadigi Senati luba ja pank avati. (Žerebtsov jt 1996: 106, 119–123; Otšerki 1955: 246, 250–253)

Kaubanduse arengutase Komimaal jäi siiski tublisti maha Venemaa sise-kubermangude omast. Ülevenemaalises mastaabis oli Komimaa majanduslikult arenenumate piirkondade varustaja odava toormega ning turg sisseveetavale viljale ja tööstuskaupadele. Kapitali oli kohalikus kaubanduses vähe, suur oli ajutise kaubanduse ja väikeste külakaupmeeste roll. Viimaste mõju oli eriti suur hõredalt asustatud Petšoora basseinis, kus laatu ja turge peeti tunduvalt vähem kui mujal Komimaal. Nagu eespool märgitud, suudeti Petšoora maakonnas toota

vaid umbes veerand tarvitatavast viljast, ülejäänu veeti sisse ja see oli tulus äri.

1890. aastate algul veeti igal aastal Kaamalt Petšoorale 400000 rubla eest vilja (umbes 300000 puuda ehk ligi 500 tonni). Kui Kaamal maksis suur viljakott (kuli) 1894. aastal 3,40 rubla, siis Petšooral oli tema hind 10 rubla (Istorija 1981: 106). Talupojad ei suutnud vajaminevat vilja korraga välja osta, võeti võlgu. Näiteks 1900. aastal olid Tšerdõni kaupmehele V. Altinile Petšoora maakonna 76 külas võlgu kokku 572 talupoega. Navigatsioonihooaja lõpuks küündis võla kogusumma 123600 rublani (Istorija 1981: 126). Kätte sai ta selle raha ilmselt järgmiselt kevadel, kui talvine jahisaak oli müüdud.

Ižmalased tegelesid jätkuvalt tulusa kauplemisega tundras. Nemirov-Dant-šenko andmetel oli ižmalaste jõukuse peamiseks allikaks just põhjapõdra-kasvatus ja kaubandus, kusjuures see kõik toimus suuresti naiivselt ausate samojeedide arvel. 1881. aastal ilmunud ülevaates “Mezeni tundra” kirjeldab ta oma äri alustava ižmakomi strateegiat. Ižmalane, kes on paljas nagu püksinööp, varustab end viina ja tubakaga ning sõidab tundrasse. Ta valib mõne jõukama samojeedi põdrakasvataja, kostitab teda, ta naist ja lapsi rikkalikult viinaga ning siis hakkab kauplemine ülejäänud viina üle. Samojeed annab selle eest ära kogu oma vara ning ka tuleva saagi, põdrad ja karusnahad. Kui tema naistel oleks kohalikul turul mingit väärtust, annaks ta ära ka nemad. Kui viina on, algab orgia. Purjus metslased kiljuvad ja kisklevad. Naine, kes on unustanud kuule-kuse oma isanda suhtes tirib oma meest juustest. Joonud end meelemärkuule-kusetuks vajuvad samojeedid lumme, kus magavad hommikuni. Siis hakkab pea meele-tult lõhkuma ja jälle on vaja viina ning selle eest antakse ära viimased põdrad.

Tihti lõpeb lugu sellega, et nädala ajaga saab jõukast samojeedist ižmalase sulane, kes hakkab karjatama oma endist karja (Nemšilova 1999: 179–180).

Nemirovitš-Dantšenko ilmselt liialdas värvikuse huvides, ent kauplemine tundras oli ettevõtlikele ižmalastele kahtlemata oluline tuluallikas ning kindlasti kasutati seejuures ka väheõilsaid nõkse. Mainov kirjeldab vallakeskust Ižmat mugava ja jõuka asulana. Kõik elavad külluses, heades valgusküllastes majades, puhastes tubades, riietuvad korralikult, armastavad teed juua, ei keela endale viina, konjakit ja isegi rummi, mõni korgib kalli külalise auks isegi portveini lahti (Mainov 1881: 242–243). Engelhardt märgib, et kui Petšooramaa geograafiliseks ja administratiivseks keskuseks on Ust-Tsilma, siis majandus-liku keskuse moodustavad lähestikku paiknevad Mohtša ja Ižma. Sürjanite kätte on koondunud suur kapital ning nende kontrolli all on kogu piirkonna kaubandus. Jõukad ižmalased elavad suurtes kahekordsetes taredes. Ülemine korrus on mõeldud eelkõige külalistele. Toad on hästi möbleeritud, maas vaibad, seintel peeglid, ei puudu ka mehhaanilised muusikariistad. (Engelhardt 1897: 218, 225)

Nagu öeldud oli Komimaa kaubanduse arengu üheks pudelikaelaks kohaliku teedevõrgu arenematus. 1870. aastatest alates tegid Jarenski ja Ust-Sõssolski maakondades selle probleemi lahendamiseks palju ära semstvod. Näiteks 1900.

aastal alustati Letkast Perm-Kotlase raudteel asuva Muraši jaamani viiva tee ehitamist. Teid ehitati ka erainitsiatiivil. 1870. aastail alustas M. K. Sidorov

kitsarööpmelise raudtee ehitamist Štšugerist Petšooral Ljapinosse Obil. Teda toetasid Tobolski kaupmehed ja kohalik elanikkond, ent 1876. aastal seisati tööd kubermanguvõimude korraldusel. 1880. aastail võttis selle idee taas üles Irkutski kaupmees A. M. Sibirjakov, 1888. aastal valmis talitee (Sibirjakovi trakt) ja sellega asi piirduski. (Žerebtsov jt 1996: 119–123; Otšerki 1955: 250–

253)

1860. aastail algas Komimaal aurulaevanduse areng. 15. juunil 1863 sai metsa ekspordiga tegelev M. K. Sidorov loa panna käima aurulaevaliiklus Petšooral. Sidorov ostis ühelt Peterburi ettevõtjalt Inglismaal valmistatud auru-laeva ning 28. augustil 1864 võisid Troitsko-Petšorski elanikud oma kodukülas pidulikult tervitada esimest sinna ilmunud aurulaeva nimega “Petšoora”. Sido-rov lasi uurida Petšoora, Ussa ja Lemva faarvaatreid, samuti Petšoora lahte. Ta plaanis sadama ja puidutööstuse rajamist Petšoora suudmesse, hoolitses koha-likke lootside koolitamise eest. 1870. aastail läksid aga pankrotti nii Sidorov kui tema juhitud Petšoora kompanii ning mees suri viletsuses nagu ta äi V. N. Latkingi (RKE, t. 3: 44–45). Aurulaevanduse areng Petšooral aga jätkus.

1895. aastast muudeti see valitsuse initsiatiivil regulaarseks. Petšoora suudmest pääses juba merd mööda edasi Arhangelskisse. Aurulaevaliiklus pandi käima ka Võtšegdal. 19. sajandi II poolel kurseeris jõel 2–8 eraisikutele kuuluvat laeva, 20. sajandi algul laevade arv kasvas. Esimesed laevaomanikud olid metsatööstur Russanov ning Serjogovo tehase omanik A. V. Bulõtšev. 19. ja 20. sajandi vahetusel ilmusid ka kohalikud aurikuvaldajad. Näiteks Ust-Sõssolski kaup-mehel A. M. Zabojevil oli aurik “Totma”, Jarenski maakonna talupojal P. N. Kozlovil aurik “Võmitšanin”. 1898 seati sisse regulaarne aurulaevaliiklus Ustjugi ja Ust-Sõssolski vahel. Suur osa kaubaveost toimus siiski jätkuvalt hobustega ning oli üsna kallis ja aeganõudev. (Žerebtsov jt 1996: 119–123;

Otšerki 1955: 250–253)

4.7. Haridus