Rahvuslus ja kirjakeel

Moderniseerumise käigus omandavad kirjakeeled ja kirjaoskuse levik ühiskon-nas hoopis teistsuguse tähenduse, kui neil oli traditsioonilises ühiskonühiskon-nas.

Traditsioonilistes ühiskondades ehk rahvusluse eelsel ajastul oli kirjaoskuse levik äärmiselt piiratud. Lugeda ja kirjutada oskas reeglina vaid osa ülem-klassist, eelkõige vaimulikud, aga ka kaupmehed ja ametnikud. Sealjuures kasu-tati sageli kõnekeelest tugevalt erinevat liturgilist kirjakeelt (ladina, kiriku-slaavi). Rahvastiku põhimassi moodustavad talupojad olid valdavalt kirjaoska-matud. (Vt Gellner 1994–1995: 2228–2231)²⁶ Modernsetes ühiskondades ehk rahvusluse ajastul saab aga kirjaoskus üldiseks ning kasutusele võetakse rahvus-likud kirjakeeled, mis seisavad lähedal rahvastiku enamiku kõnekeelele ning

26 Gellnerit on kritiseeritud selle eest, et ta oma teoorias vaatleb kirjaoskuse positsioone eelmodernsetes ühiskondades lihtsustatult. Näiteks Filipiinide ja Sumatra traditsiooni-listes ühiskondades olnud kirjaoskus üsna laialt levinud, sh ka naisete seas ja täiesti ilmalikus kontekstis. Kristluse ja islami levides see vana kirjakultuur taandus. (Vt Street; Besnier 2002: 543–544) Gellner lõi oma rahvusluse teooria peamiselt Euroopa materjali põhjal ning selline kriitika kahtlemata vähendab tema teooria kui universaalse mudeli tõsiseltvõetavust. Käesolevas töös piirdutakse aga rahvuslusega Euroopas ning Gellneri skeem tundub selles kontekstis täiesti relevantsena.

osalt kattuvad sellega. Ühine ja enamikule arusaadav kirjakeel on rahvuse välti-matu eeldus ning rahvuse ühendaja. Sageli on rahvuslikul kirjakeelel (ema-keelel) rahvuse liikmete jaoks ka suur sümboolne väärtus.

B. Andersoni rahvusluse kultuuriliste tekkepõhjuste teoorias mängivad keelelised protsessid väga olulist rolli. Vara-uusaegses Euroopas hakkas ladina keele positsioon tasapisi nõrgenema. Ühelt poolt said rahvakeelte mõned variandid kujunevate absolutistlike riikide ametlikeks keelteks. Teisalt pööras Reformatsioon suurt tähelepanu emakeelsele jumalasõnale ja rahvaharidusele.

See kõik sobis arenevale trükitööstusele, mis oli huvitatud senise kitsa ladinakeelse trükitoodeteturu laiendamisest (trükikapitalism). Hakati välja andma rahvakeelset trükisõna. Trükkalid soovisid muidugi, et nende toodangu turg oleks võimalikult avar. Igas dialektis trükkida polnud mõeldav, valiti mingis mõttes kesksed, riiklikult toetatud murded. Nii sündisid uued kirjakeeled, mis ühendasid oma kasutajad suurteks kogukondadeks, mille liikmed teineteist isiklikult ei tundnud, ent ometi kokkukuuluvust tundsid.

Selliste kujutletud kogukondade (imagined communities) põhjal kujunesidki välja esimesed kaasaegsed rahvused. (Anderson 1991: 37–46)

Väga suurt tähelepanu pöörab keelele Herder, kelle ideede mõju Kesk- ja Ida-Euroopa rahvuslustele oli ulatuslik ja kestev. Herderi peateoseks selles vallas on “Abhandlung über den Ursprung der Sprache” (1772). Herder oli seisukohal, et keel kasvab paratamatult välja inimeseks olemisest, inimese ja teda ümbritseva maailma vahelisest dünaamikast. Inimene tunnetab maailma, mõtleb selle üle, annab asjadele nimetusi ja tähendusi. Nii sünnibki keel, keeleta pole ei teadmine ega mõtlemine võimalik. Erinevad inimesed tajuvad ja mõtestavad maailma erinevalt ja vastavalt on erinevad ka nende keeled. Keeltes peegelduvad inimestevahelised eripärad, keel on nende eripärade väljenduseks.

Erinevused tunnetuses ja mõtlemises määravad ära erinevused keeles, aga keel, mille kõnelejaskonda sünnitakse, paneb suuresti paika ka kogukonna uue liikme tunnetamise ja mõtlemise. Rahvas (rahvus) on Herderi jaoks üht keelt kõnele-vate inimeste kogum. Igal rahvusel on oma keel, mis seob rahvuseliikmed kokku ning võimaldab omavahelist suhtlemist. Just keele kaudu mõistsid ini-mesed, et nad jagavad sama kultuuri ning ajaloolist traditsiooni ning moodus-tavad seega ühe rahvuse. Keel on Herderi järgi rahvuse kollektiivse kogemuse kehastus, mitte pelgalt suhtlusvahend, mida saab õppides omandada. Keeles kajastub rahvuse ajalugu, läbielatud mured ja rõõmud. Keel on lahutamatult seotud rahvushingega, viimane väljendub keele kaudu. Inimene saab end täie-likult ja vahetult väljendada vaid oma emakeeles. Need, kes püüavad end võõr-keeles väljendada, peavad end allutama võõrale rahvushingele, mida nad iialgi täielikult mõista ei suuda. Emakeelt tuleb pühaks pidada ning võõrmõjude eest kaitsta. Keelelaenud ja võõraste järeleahvimine tähendavad rahvushinge reet-mist, puhta allika sogastamist. Rahvushing on rahvusesse sündinute privileeg, võõrastele jääb see alati ligipääsmatuks. Rahvuse nooremad põlvkonnad võivad rahvushingega kontakti saada vaid maast-madalast, nii öelda emapiimaga oman-datud emakeele kaudu. Haridust peab lastele jagatama emakeeles, vastasel juhul

võib noore inimese mõtlemine saada moonutatud ning paratamatult kiiva kiskuda. (Kemiläinen 1964: 78–81)

Herderi ideedel keelte paljususest ja võrdsusest oli mõju ka lingvistikale.

Seostele natsionalismidiskursuse ja võrdleva keeleteaduse arengu vahel on tähelepanu juhtinud B. Anderson. Keeleteadlased uurisid erinevaid rahvakeeli, koostasid grammatikaid ja sõnaraamatuid. Erinevaid keeli, sh vanu kirjakeeli (ladina, kreeka, kirikuslaavi) hakati selles kontekstis käsitlema teistega võrdse-tena. Kõige eredamalt tuli keelte võrdsus esile kakskeelsete sõnaraamatute puhul. Näiteks tšehhi-saksa ja saksa-tšehhi sõnaraamatu kaante vahel olid need kaks keelt võrdse staatusega, hoolimata nende tegelikust kaasaegsest ühis-kondlikust seisundist ja prestiižist. (Anderson 1991: 71)

Gellneri järgi kasvab rahvusluse põhiprintsiip – etniliste ja poliitiliste piiride kattumise nõue ehk rahvusriik – välja pidevale majanduskasvule orienteeritud industriaalühiskondade vajadustest. Pidev majanduskasv eeldab olemasolevate inimressursside efektiivset rakendamist ning see omakorda nõuab elanikkonna suurt sotsiaalset mobiilsust. Kõigile ühiskonna liikmetele tuleb anda standardi-seeritud põhiharidus, mis vajadusel võimaldab suhteliselt kiiret ja lühiajalist ümberõpet. See nõuab tsentraliseeritud haridussüsteemi, mis omakorda on mõeldamatu ühtse (rahvusliku) kirjakeeleta. Ühtset kirjakeelt on vaja ka selleks, et oleks võimalik täpne suhtlemine (sh kirjalik) teineteist mitte-tundvate ühis-konnaliikmete vahel. Industriaalühiskonna vajadustele vastavat haridussüsteemi suudab ülal pidada vaid modernne riik. Seega langevad modernse riigi, tema poolt ülalpeetava haridussüsteemi ning nende eelduseks oleva ühtse kirjakeele piirid kokku. Luuakse modernse kõrgkultuuri konkreetsed variandid (rahvus-riigid). Omandatud kirjakeele ja hariduse kaudu on inimesed oma rahvusriigiga intiimselt seotud, sest selle piires on nad kompetentsed, mujal võivad aga kergesti jänni jääda. (Gellner 1994–1995: 2221, 2436–2452)

Kui agraarühiskonnas moodustavad elanikkonna põhimassi talupojad, kes reeglina valdavad vaid oma emakeelt ning sedagi vaid kõnekeelena, siis valmis industriaalühiskonnas omandavad kõik koolis kirjaoskuse. Kui mõni keele- (või murde- ) kogukond pole suutnud oma kirjakeelt luua ja kehtestada, siis õpitakse koolis kirjakeelt, mis ei põhine nende emakeelel.²⁷ Viimasel juhul kujuneb rahvastik kakskeelseks ning keelebarjäär, mis võinuks toimida rahvusluse kata-lüsaatorina, kaob. Kirjakeel kujuneb pikapeale prestiižsemaks kui emakeel, sest just kirjakeel määrab inimese võimalused laiema ühiskonna liikmena. Kirjakeel saab järkjärgult esimeseks keeleks ning emakeel võib tasapisi välja surra, sest seda pole lihtsalt enam vaja. Kultuurieripärad, millele toetudes varases indust-riaalühiskonnas saanuks võib-olla rajada eduka natsionalismi, tõenäoliselt haju-vad valmis industriaalühiskonda haarava üldise kultuurilise homogeniseerimise

27 Sotsiolingvistikas nimetatakse sellist olukorda diglossiaks, täpsemalt laiendatud dig-lossiaks – mingi rahvastik kasutab kirjakeelena keelt, mis pole tema enda kõnekeelega lähisuguluses. Kõne- ja kirjakeele suhe on hierarhiline, esimene on “madal”, teine

“kõrge” keel. (Rannut jt 2003: 149–158)

käigus ning etniliselt erinev rahvastik assimileeritakse pikapeale. Selline prot-sess on praegu jälgitav paljude Venemaa soome-ugri rahvuste (näiteks isurid, tverikarjalased, vepslased) juures.²⁸