Rahvusluse levikumehhanismid

Natsionalism on niisiis moderniseerumise üks tahke, tekkinud koos moderni-seerumisega Lääne-Euroopas ja tema Ameerika kolooniates. Selleks, et levida, ei vajanud natsionalism aga tingimata sellist moderniseerumise taset, nagu see oli saavutatud 18. sajandi lõpul eelmainitud piirkondades. Riigid, kus natsio-nalism sündis, olid tollal majanduslikult võimsaimad maailmas. Pärast seda, kui need riigid olid rajanud oma sisemise sotsiaalse organisatsiooni ja identiteedi natsionalismi põhimõtteile, olid alternatiivid naaberühiskondade jaoks selgelt piiratud. Natsionalism kui sotsiaalne organiseerumisprintsiip levis ka seal, kus selleks polnud sisemisi eeldusi. Ideoloogiliselt agressiivse ja samas atraktiivse natsionalismi keskuste läheduses olid ka naabrid sunnitud looma analoogilisi struktuure, arendama natsionalistlikku organiseerumist (Elwert 1991: 2503–

2504; Smith 2002: 725). Samas oli natsionalismi juurdumine ilmselt siiski hõlp-sam seal, kus selleks oli enam kohalikke ühiskondlikke eeldusi. Teisalt aitas natsionalismi levik kaasa nende eelduste loomisele, modernse industriaalühis-konna tekkele.

Euroopa väikerahvaste rahvuslikke liikumisi võrdlevalt uurinud Hrochi järgi algab iga väikerahva rahvuslik taassünd rühma isikute, tavaliselt haritlaste kirg-likust huvist selle rahva keele, kultuuri ja ajaloo uurimise vastu. Nende isikute tegevusel pole kaasajal erilist ühiskondlikku kõlapinda ning tavaliselt ei püüagi nad teha mingit rahvuslikku kihutustööd, kuna nad on isoleeritud ja kuna nad ei usu, et sel oleks mõtet. Nad olid patrioodid, nad armastasid piirkonda, kus nad elasid ning üritasid uurida selle senitundmatuid tahke. Kui ka mingit propa-gandat tehti, siis jäi see isiklikule tasandile, sellel puudus organisatsiooniline baas. See on rahvusliku taassünni (national revival)²⁹ A faas. Järgneb B faas, mille vältel rahvuslikult meelestatud haritlased püüavad oma ideid

28 Vene lingvist N. Vahtin juhib tähelepanu sellele, et sotsiolingvistilised protsessid pole lineaarsed ja pöördumatud. Tugev etniline (rahvuslik) identiteet võib neid protsesse oluliselt mõjutada. Näiteks Ida-Siberis elavaid tšuvaane võib välisel vaatlusel pidada keeleliselt venestunuks, ent neil on tugev etniline identiteet, ning kuna on tavaks, et igal rahval on oma keel, siis peavad nad vene keele kohalikku varianti tšuvaani keeleks (Vahtin 2001: 281–307). Samamoodi nimetavad šotlased šoti keeleks Šotimaal kasu-tatavat inglise keele varianti. Venemaa soome-ugrilaste probleemiks selles kontekstis on etnilise identiteedi nõrkus.

29 See on Hrochi termin. Ta tunnistab, et see pärineb 19. sajandi rahvuslaste sõnavarast, ent ütleb, et kasutas seda metafoorilises tähenduses. (Hroch 2000: XIII) Mina eelistan antud kontekstis rääkida rahvuslustest. Rahvuslikest liikumistest (seda terminit pruugib ka Hroch) on põhjust rääkida alles järgmiste faaside (B, C) puhul.

maatilise rahvusliku kihutustöö abil massidesse viia. Ka selle faasi vältel tegeleti jätkuvalt asjassepuutuva rahvastiku keele, kultuuri ja ajaloo uurimisega, ent nüüd lähtus see uurimine nii rahvuslikest kui teaduslikest huvidest.³⁰ Kui haritlaste propaganda on edukas, siis rahvuslik identiteet levib, toimub massi-line “rahvuslik ärkamine” ning rahvuslik liikumine saab endale kogu territooriu-mit katva kindla organisatsioonilise struktuuri. See on C faas, rahvuse sünd.

Hrochi huvitab eelkõige B faas. Üleminek B faasilt C faasile polnud paratamatu ning paljudel juhtudel C faasi ei järgnenudki. Ta uurib, miks oli rahvuslik kihutustöö mõnel juhul edukas, teisel aga mitte (Hroch 2000: 22–24). Hroch jõuab oma uurimuses järeldusele, et ainult keele, folkloori ja ajaloo omapära-suse rõhutamisest ei piisa. Rahvuslik ideoloogia, selles sisalduvad nõuded ja programm peab vähemalt üldjoontes vastama nende sotsiaalsete gruppide, selle rahvastiku ühiskondlikele huvidele, keda ta tahab innustada ja kaasa haarata.

Iga eduka natsionalismi taga on mingi sotsiaalne konflikt, mingi ühiskondlike vastuolude kombinatsioon, mida saab esitada rahvuste vahelise vastuoluna, mis leiab väljenduse rahvuslikus ideoloogias ja programmis. Kui rahvuslaste kihu-tustöö taga ei seisa reaalsete ühiskonnagruppide konkreetseid huve, jääb rahvus-lik liikumine nõrgaks või üldse sündimata (Hroch 2000: 12, 178, 186, 188; vt ka Hobsbawm 1990: 109). Hroch tegelebki eelkõige Euroopa väikerahvaste erine-vate sotsiaalsete rühmade ning nende huvide uurimisega moderniseerumise ajastul. Teda huvitavad rahvuslike liikumiste sisemised seaduspärasused.

Gellneri sõnul ihaldavad oma kunagistest külagetodest linnaslummide sulatuskateldesse imetud harimatud ja poolnäljas populatsioonid inkorporeeri-mist kultuuriühisustesse (rahvustesse), mis on juba saavutanud või näivad saavutavat oma riiki koos sellega kaasneva täieliku kultuurilise kodakondsuse, kodanikuõiguste, algharidusele juurdepääsu, töökoha ja kõige muuga. Tihti võivad need võõrdunud ja oma juured kaotanud inimesed kõikuda erinevate valikuvõimaluste vahel ning tehtud valikuid olukorra muutudes muuta. Neid huvitavad kultuuriühisused, mis on piisavalt suured, millel on kompaktne terri-toorium, hea ajalooline baas ning antud kultuuri propageerimiseks hea ette-valmistuse saanud haritlaskond või vähemalt mõni neist omadustest. (Gellner 1994–1995: 2457–2462)

Kujundlikult väljendudes võib öelda, et erinevad rahvuslused on nagu valmis ideoloogiapaketid turuletil. Need paketid koosnevad valitud keele- ja kultuuri-eripäradest, erinevatest ajalookäsitlustest ja müütidest, mis on erinevates vahe-kordades kokku segatud. Rahvamassid jalutavad ringi ja valivad kaupa. Mõned paketid on neile sobivamad kui teised, sest sobivad oludega, millest nad päri-nevad. Paketid peavad teineteisega ostjate pärast võistlema, üksteise kaupa üritatakse maha teha, väidetakse, et naabri poolt pakutav ei vasta tõele, tegelikele

30 Rahvuslikke ja teaduslikke huvisid on selles kontekstis sageli väga raske eristada.

Võib öelda, et rahvuslus rüütab end teaduse autoriteediga, et näida usutavam, ent see protsess ei ole teadlik. Rahvuslikult meelestatud teadlased on oma teadustöös reeglina täiesti siirad – sünnivad nn rahvusteadused.

oludele. Seetõttu ei saa edukas pakett olla täiesti nö laest võetud, suvaliselt kokku segatud, ta peab võimalikult hästi vastama ostjate kogemustele ja vaja-dustele, peab olema võimalikult vettpidav, võistlejate rünnakute eest kaitstav, veenev. Pakutavate kultuuriühisuste suurus, territooriumi kompaktsus, soliidne ajalooline vundament jms – kõik need omadused kahtlemata soodustavad rahvus-luse eduvõimalusi, ent ükski neist ei taga kindlat edu ega ole vältimatu. Iga konkreetse rahvusluse edu või ebaedu sõltub väga paljudest ja erinevatest aja-loolistest teguritest. Rahvuslus kui kultuuriline mudel, kui modernse ühiskonna orgaaniline osa on määratud võimust võtma, ent mitte üksi konkreetne rahvuslus.

Rahvamassid on ostjad ning erinevad natsionalismid on kaup letil, müüjaiks on rahvuslusest mõjutatud haritlased. Gellner rõhutab, et on vale omistada rahvuslikult meelestatud haritlastele mingit pikaajalist omakasupüüdlikku kalkuleerimist. Rahvuslastest haritlased olid täis tulist ja õilsat indu teenida oma rahvuskaaslasi. Nad haletsesid oma kodukülade viletsust ja mahajäämust, nähes samas ka külaelu voorusi, nad taunisid oma rahvuskaaslastele (nende määratlus) osaks saavat diskrimineerimist, linnade töölisagulitesse kolinud endiste talu-poegade võõrdumist oma traditsioonilisest kultuurist. “Kui nad riietusid rahva-rõivaisse ja rändasid mägedes, kirjutades luuletusi raiesmikel, siis ei osanud nad unistadagi sellest, et ühel päeval saavad neist kõikvõimsad ametnikud, suur-saadikud ja ministrid.”(Gellner 1994–1995: 2666–2667) Arvan, et Gellneril oli selles osas õigus. Rahvuslikult meelestatud haritlased teenisid oma rahvast, nad olid valmis aastaid tasuta töötama ning riskisid sageli oma karjääri, halvemal juhul isegi tervise või eluga. Samas võis projekt, mille heaks nad töötasid (seda võib-olla tervikuna tajumata), teostuda alles aastakümneid peale nende surma või ka üldse teostumata jääda.

Gellneri arvates ei erine rahvuslikud haritlased teineteisest kuigivõrd ning on vastastikku asendatavad. Ta arvab, et rahvusluse konkreetsete prohvetite dokt-riinid väärivad vaevalt täpsemat analüüsi, kuna rahvuslus kasvab niikuinii paratamatult välja industriaalühiskonnast ning sellele iseloomulikust suhtest ühiskonna, kultuuri ja riigi vahel. Gellner möönab, et rahvusluse ilmumine ja kuju, mille ta kusagil võtab, sõltub suurel määral kohalikest tingimustest, mis on väärt uurimist, kuid kahtleb, kas konkreetse rahvusliku doktriini nüanssidel on nende tingimuste kujunemisel olulist rolli (Gellner 1994–1995: 445). Arvan siiski, et erinevate rahvusluste ideoloogid, nende seisukohad ja ideed väärivad lähemat uurimist. Nende inimeste sotsiaalse tausta, haridustee, sidemete jne uurimine annab võimaluse paremini mõista rahvusluse kui kultuurilise mudeli levikut ning konkreetsete rahvusluste sündi ja käekäiku. Mis neid inimesi ajendas? Nagu öeldud, ei tekkinud mitte igal pool, kus see oleks mõeldav olnud, natsionalisme ning mitte igal pool, kus need tekkisid, ei sündinud rahvused, veel vähem rahvusriigid. Võimalik, et rahvuslikud ideoloogid on põhimõtteliselt asen-datavad, ent konkreetsetel isikutel ning nende ideedel on rahvusluste edu või eba-edu seisukohalt siiski ilmselt küllaltki oluline roll ning lähem tutvumine nendega tundub asjakohasena. Muidugi tuleb mõne natsionalismi edu või ebaedu selgitades tähelepanu pöörata ka asjassepuutuvate riikide rahvuspoliitikatele.