Juriidilise isiku mõiste orgaanilise teooria järgi

1.2.2. Juriidilise isiku mõiste orgaanilise teooria järgi

Otto von Gierke arendas fiktsiooniteooriale vastukaaluks alternatiivteooria juriidilisest isikust – reaalse sidusisiku ehk orgaanilise ehk germaani ühistuteooria. Gierke kritiseeris terminit “juriidiline isik, mis olevat mittemidagiütlev ja eksitav. Ta leidis, et keskajast pärinev ettekujutus, justkui oleks sidusisik midagi fiktiivset hääbub koos fiktsiooniteooriaga¹¹⁹. Gierke üritas tuua juriidilise isiku välja liigselt rõhutatud fiktsioonist ja integreerida ta õiguslikku reaalsusesse, tuginedes seejuures reaalse sidusisiku teooriale¹²⁰. Ta eristas sidusisikut¹²¹ kui ühingulist organismi, üksikisikut (inimest), samuti

112 Saksa keeles “das Handelnkönnen”.

113 Binder, J. Das Problem der juristischen Persönlichkeit. Leipzig, 1907, S. 38.

114 Samas, S. 49.

115 Samas, S. 44.

116 Samas, S. 70.

117 Samas, S. 57.

118 Samas, S. 103.

119 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 469.

120 Saksa keeles “Theorie der realen Verbandspersöhnlichkeit”. Termin “sidusisik” ise pärineb O. Beseler`ilt.

Vt Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 466.

lihtsat isikute paljusust¹²². Sidusisik on Gierke kohaselt tegelik ja täielik isik, mis on võrdne üksikisikuga, kuid erinevalt viimasest on sidusisik siiski kokkupandud isik.

Sidusisik on tegelik, mitte abstraktne, kuigi mõiste tugineb abstraktsioonil¹²³.

Gierke kohaselt on sidusisik õigusnormi toel isik. Ta ei ole objektiivse õiguse tuletis, kuid ta on olems sedavõrd nagu objektiivne õigus teda tunnustab¹²⁴. Gierke kohaselt on sidusisiku olemasolu samas õigusidee nõue¹²⁵. Seega on sidusisiku subjektsus on ette kirjutatud õiguse mõtte enda poolt¹²⁶.

Gierke tunnustas Savigny teooria lähtekohta, mille kohaselt algne loomuõiguslik õigusvõime kuulub inimesele, kuid riik on õigustatud seda õigusvõimet ka millegile inimesest väljaspool asuvale üle kandma ja selle kaudu eraldi isiku moodustama. Gierke tunnustas asjaolu, et isiku mõiste on hakanud oma arengu tulemusel hõlmama aina suuremaid kooslusi (ühendusi), mille osaks on inimene. Nii kujunesid õiguste kandjaks lisaks üksikutele inimestele ka inimeste ühendused. Inimeste ühendused ei vastandu mitte üksnes teineteisele, vaid ka üksikutele inimestele, oma enda liikmetele¹²⁷. Gierke eristas oma teoorias kooslusi, mille liikmed järgivad individuaalseid eesmärke ja kooslusi, mille liikmed järgivad üleindividuaalseid eesmärke. Eeltoodu all pidas Gierke silmas vahetegemist ühingute kitsamas tähenduses (eelkõige isikuteühingu tähenduses) ning juriidiliste isikute vahel. Gierke viitas ühistahte olemasolule juriidilises isikus, mida ta eristas juriidilisse isikusse kuuluvate inimeste tahtest ja tuletas sellest ühistahtest juriidilise isiku õigussubjektsuse. Gierke märkis muuhulgas, et inimestest koosneva koosluse subjektsus tuleneb õiguse enese mõttest¹²⁸.

Gierke nägi sidusisikus õiguskorra poolt tunnustatud inimestest koosneva ühenduse võimet olla ühendusse kuuluvate isikute summast erinevaks subjektiks õiguste ja kohustuste osas¹²⁹. Juriidiline isik on küll tegelikkuses eksisteeriv isik, kuid õiguslikult põhineb ta abstraktsioonil. Sidusisik on üksnes seadusesätte toel isikuks. Ta on sama vähe nagu füüsiline isik objektiivse õiguse tuletis, kuid ta eksisteerib seni, kuni objektiivne õigus teda isikuna tunnustab. Objektiivne õigus võib sidusisikule õigussubjektsuse omal äranägemisel kas omistada või sellest keelduda. Riik võib määrata sidusisiku tunnustamise tingimused. Riik võib sekkuda sidusisiku eksistentsi kuni selleni, et lõpetab sidusisiku¹³⁰. Asjaolu, et sidusisikud üldse eksisteerivad, on õiguse idee tagasilükkamatu nõue. Riik kui kõrgema võimu kandja saab moodustada sidusisiku enda seest või teha koostööd teiste võimukandjatega selle loomisele kaasaaitamiseks¹³¹. Kui Savigny nõudis juriidilise isiku tekkeks riigi poolset vastavat tahteavaldust, siis Gierke ei lähtunud mitte riiklikust

121 Sidusisiku all pidas Gierke silmas juriidilist isikut. Sidusisikule vastandus üksikisik ehk inimene.

122 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 267, 269.

123 Samas, S. 470.

124 Gierke, O. Die Genossenschaftstheorie und die deutsche Rechtssprechung. Berlin, 1887, S. 20.

125 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 471; vt ka Gierke, O. Das deutsche Genossenschaftsrecht. Bd. II.

Geschichte des deutschen Körperschaftsbegriffs. Berlin, 1873, lk 25

126 Gierke, O. Das deutsche Genossenschaftsrecht. II kd. Geschichte des deutschen Körperschaftsbegriffs.

Berlin, 1873, S. 25.

127 Samas, S. 37.

128 Gierke, Genossenschaftstheorie, S. 25; Vt ka Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 268-269.

129 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 469.

130 Samas, S. 472.

131 Samas, S. 471.

asutamisaktist, vaid üksnes tunnustamisest läbi objektiivse õiguse. Gierke kohaselt riik mitte ei loo õigussubjekti, vaid loob õigusklausli, milline jaatab õigussubjekti olemasolu¹³². Kuigi Gierke rõhutas sidusisiku faktilise olemasolu möödapääsmatust ning tema vältimatut eksistentsi tulenevalt õiguse ideest, aktsepteeris Gierke sidusisiku õigusliku tunnustatuse tagamisel riigi poolset osatähtsust. Seega eristas Gierke sidusisiku faktilist ja õiguslikku eksistentsi.

Gierke kohaselt eeldab õigussubjektsus teatud võime, so isikuks olemise, olemasolu.

Isikuks olemine eeldab aga vaba tahte olemasolu. John on väljendanud arvamust, mille kohaselt Gierke ei omista juriidilise isiku õigussubjektsuse analüüsil erinevalt Savignyst sellist osatähtsust filosoofilistele alustele, vaid tunnustab objektiivse õiguse ülimuslikkust.

Objektiivne õigus võib oma formaalse üleüldise võimsuse (tugevuse) tõttu tunnistada mistahes kooslused isikuteks. Samas toonitab Gierke, et õigussubjekt peab olema tunnustatud objektiivse õiguse poolt¹³³.

Inimesed võivad omada õigusi kas üksikuna või kooslusena. Sidusisik on seevastu rohkem iseseisev fenomen, ta on tegelik ja täielik isik sarnaselt inimesele, kuid erinevalt viimasest siiski kokkupandud isik¹³⁴. Eeltoodu ei tähenda siiski, et sidusisik oleks asetatav füüsilise samale tasandile: tema teovõime ei teki mitte esinduse kaudu, vaid ta tegutseb oma organite kaudu ja seda nii nagu inimene oma kõne või käeliigutuse kaudu. Ta on seega tahte- ja õigusvõimeline. Sellise isiku terviklikkus ei realiseeru mitte inimese kehas, vaid ühiskondlikus organismis. Vaatamata eeltoodud võrdlusele tunnustab Gierke siiski, et sidusisik kui sotsiaalne moodustis erineb oma sisemiselt ülesehituselt inimesest kui looduslikust moodustisest, kuna sidusisiku koostisosad on ise isikud¹³⁵. Eeltoodust nähtub nii õigussubjekti mõiste terviklikkus kui ka kahestumine. Korporatsiooni (Körperschaft) kohta märgib Gierke, et see on ühendus (Verband) temast enesest lähtuva isiksusega; tema hingeks on terviklik ühistahe, tema kehaks on ühenduse organism. Asutuse kohta märgib Gierke, et tegemist on ühendusega, mille isiksus on viimasele väljast poolt omistatud; tema hing on asutuse tahe, tema kehaks on aga orgaaniline moodustis¹³⁶. Eeltoodust nähtub Gierke püüdlus võrrelda juriidilist isikut inimesega, samuti leida juriidilises isikus inimesele omaseid tunnuseid. Võib järeldada, et Gierke püüdis õigustada ja põhistada juriidilise isiku õigussubjektsust läbi nende tunnuste, mis tema seisukoha järgi tegid inimesest õigussubjekti. Samas ei eita Gierke juriidilise isikuna tunnustamisel positiivse õiguse, sh riigi tegevuse osatähtsust.

Wolffi arvates ei ole Gierke ja Savigny konseptsioonid oma olemuselt nii erinevad nagu võinuks arvata. Nii ühe kui ka teise puhul on õigussubjektsus seotud riigi tegutsemisest lähtuva tunnustamisega¹³⁷. Samas tuleb siisiki märkida, et Gierke jaoks on isikuks see, mida riik objektiivse õiguse toel isikuna tunnustab. Objektiivsel õigusel on võimalus otsustada omal äranägemisel, milliseid ühendusi tunnustada isikuna ja milliseid mitte, kuid samas ei tohi ta sattuda vastuollu õiguse ideega¹³⁸.

132 Gierke, Genossenschaftstheorie, S. 21.

133 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 265; vt ka John, S. 36.

134 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 470.

135 Samas, S. 473.

136 Samas, S. 474; sihtasutuse puhul määravad asutajad ise ühistahte.

137 Wolff, H. J. Organschaft und juristische Person. Bd. I. Juristische Person und Staatsperson. Berlin, 1933, S. 132.

138 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 471.

Gierke tunnustab sidusisiku tahte- ja teovõimet. Gierke kohaselt tuleneb sidusisiku õigus- ja teovõime tema tunnustamisest isikuna¹³⁹. Gierke on seisukohal, et sidusisik ei vaja esinduse instituuti, kuna ta on reaalselt eksisteeriv ning on suuteline iseseisvalt tahet avaldama ning käituma. Kuigi üldjuhul saab sidusisik käituda üksnes organite kaudu, saab ta nende organite tegevuse kaudu muutuda sama reaalselt nähtavaks nagu üksikisik oma suu kaudu rääkides ja kätt liigutades¹⁴⁰. Gierke õpetust on eeltoodud väite tõttu peetud etteheitena antromorfselt metafoorseks. Gierke nägevat juriidilises isikus uude dimensiooni tõusnud inimest ja peab tõsiasjaks tema võrdsustamist inimesega¹⁴¹.

D. Kleindiek on avaldanud arvamust, et Gierke tegelikult ei võrdsusta juriidilist isikut inimesega ega püüa tõendada kvaasiinimese olemasolu. See piltlik võrdlus on üksnes tavaline abivahend teadmisele ning ei ütle isesenesest midagi peale selle, et ühiskondlikus kehas on võimalik ära tunda osadest koosnev tervik¹⁴². Tuleb märkida, et Gierke tõepoolest ei püüdunud võrdsustada juriidilist isikut füüsilise isikuga, vaid soovis kujundlike näidete varal eelkõige selgelt vastanduda fiktsiooniteooria seisukohtadele.

Ühistahe on märksõnaks, millele tugineb Gierke kohaselt sidusisiku organism. Ühistahtel põhineb ka sidusisiku õigus- ja teovõime¹⁴³. Kriitikud on märkinud, et sidusisikul sellise ühistahte olemasolu, mis kindlalt erineks sidusisikusse kuuluvate isikute üksiktahtest ei ole tõendatud ega ka tõendatav ning ei ole ka empiiriliselt kontrollitav¹⁴⁴. Tuleb märkida, et sidusisiku ühistahte ja sidusisiku moodustavate liikmete isikliku tahte eristamine on tinglik. Sidusisiku ühistahe on eristatav oma mistahes liikme isiklikust tahtest seda selgemini, mida vähem vastav liige omab isiklikku mõju nimetatud sidusisiku suhtes.

Seega sõltub sidusisiku õigussubjektsuse kvaliteet konkreetse sidusisiku organisatsioonilisest korraldusest. Gierke eristas küll juriidilist isikut isikuteühingust, kuid ei analüüsinud võimalusi isikuteühingu õigussubjektsuse tunnustamiseks.

Gierke käsitles sidusisiku organeid mitte kui midagi sidusisikust väljaspool asuvat, vaid kui terviku osasid¹⁴⁵. Väljendatud on seisukohta, et kui Gierke mõistis juriidilist isikut kui kokkupandud tervikut, siis Savigny käsitles juriidilist isikut kui ideaalset tervikut¹⁴⁶.

Gierke teooria panuseks juriidilise isiku kontseptsiooni arendamisel tuleb eelkõige pidada juriidilisele isikule omase sisemise struktuuri äratundmist, milline erineb oluliselt isikuteühingute omast. Selle alla käib õpetus liikmelisusest, organi käitumisest ja tahte moodustamisest. Samas jääb Rittneri arvates Gierke õpetuses selgusetuks korporatsiooni, sihtasutuse ja üksikisiku omavaheline suhe. Gierke ei suutnud tõmmata ka teravat mõistelist eristust korporatsiooni ja ühingu (silmas peetud ühingut kitsamas tähenduses ehk isikuteühingut) vahele¹⁴⁷.

139 Gierke, Genossenschaftstheorie, S. 608.

140 Gierke, Deutsches Privatrecht, S 472.

141 Wieacker, F. Zur Theorie der juristischen Person des Privatrechts. Festschrift für Ernst Rudolf Huber.

Göttingen, 1973, S. 229.

142 Kliendiek, S. 161.

143 Gierke, Genossenschaftstheorie, S. 608.

144 Vt Ennecerus, Nipperdey, S. 206.

145 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 472.

146 Kleindiek, S. 183.

147 Rittner, S. 184.

Gierke teoreetilistele seisukohtadele juriidilise isiku käsitluses tugineb ka Haff oma teoses¹⁴⁸. Ka tema seadis esiplaanile sidusisiku reaalsuse, seda eelkõige aga

“rahvapsühholoogilise ilminguna”. Sellest vaatekohast tuleneb tema jaoks, et kõik ühendused omavad reaalsust ja õigustegelikkust. Kui õiguskord sellisele reaalsele ja õiguslikult toimivale kogumile õigusvõime omistab, siis omandab selline kooslus eraldi õigusliku kvaliteedi. Tema teooria erineb eelkirjeldatud teooriatest asjaolu poolest, et ta ei näe sidusisikus õigussubjektsuse olemasolu mitte õigusvõime tehnilise omadusena, vaid rõhutab õigusvõime seotust ühenduse tegelikkusega¹⁴⁹.

Orgaaniline õpetus juriidilisest isikust on oluliselt aidanud kaasa juriidilise isiku muutmisel eksisteerimisele suunatud õigussubjektist tegutsemisele suunatud õigussubjektiks.

Juriidilise isiku käsitlemine teovõimelisena võimaldab juriidilisele isikule panna suuremat hulka vastutust oma organite ja tema huvides tegutsevate isikute tegude eest kui seda võimaldas fiktsiooniteooria esinduse instituudi kaudu.

Läbi orgaanilise õpetuse on kujundatud välja juriidilise isiku kui erilise tahteüksuse kontseptsioon, mis on ise suuteline seda tahet kujundama ja ka realiseerima. Juriidiline isik on seeläbi tunnustatud mitte üksnes kui õigusvõimeline, vaid ka kui teovõimeline subjekt.

Orgaaniline teooria võimaldas võrreldes fiktsiooniteooriaga siduda sidusisikusse kuuluvad füüsilised isikud paremini sidusisiku struktuurilise ülesehituse ning viimase ühistahte kujundamisega. Orgaaniline teooria tõstis küll esile juriidilise isiku taga peituvate füüsiliste isikute tegutsemist üleindividuaalse tahte kandjana, võimaldades lugeda nimetatud füüsiliste isikute käitumist juriidilise isiku enese käitumiseks, kuid jättis põhjendamatult tähelepanuta nimetatud füüsiliste isikute individuaalse õigussubjektsuse¹⁵⁰.

Gierke poolt arendatud orgaanilist teooriat on seoses juriidilise isiku tegutsemisvõimeliseks lugemisega nimetatud ka organiteooriaks. Organiteooria kohaselt tegutseb juriidiline isik oma organite kaudu ning organite käitumine on juriidilise isiku enese käitumiseks. Organiteooriale vastandus fiktsiooniteooria alusel kujundatud esindajateooria, mille kohaselt juriidiline isik sai teostada teovõimet üksnes esindaja kaudu¹⁵¹.

Problemaatiline on väita, et orgaanilise teooria panus juriidilise isiku olemuse avamisel ning tema paigutamisel eraõiguse süsteemi oleks kaalukam kui fiktsiooniteooria oma.

Nimetatud kaks konkureerivat teooriat on keskendunud juriidilise isiku käsitlusel erinevatele aspektidele, fiktsiooniteooria eelkõige juriidilise isiku olemust ning tema õigussubjektsust mõjutavatele asjaoludele, orgaaniline teooria aga juriidilise isiku sisemisele struktuurile ning teovõime realiseerimise mehanismile. Fiktsiooniteooria ning orgaaniline teooria omavahelises koostoimes annavad kaasaja käsitlusele vastava ettekujutuse juriidilisest isikust ning on abiks juriidilise isiku õigussubjektsuse piiritlemisele ning tema koha määramisele õigussubjektide süsteemis.

148 Haff, Grundlagen einer Körperschaftslehre, 1915; Institutionen der Persönlichkeitslehre und des Körperschaftsrechts, 1918. Vt Rittner, S. 202.

149 Rittner, S. 202.

150 Täpsemalt vahetegemise kohta juriidilise isiku ja tema taga peituvate isikute vahel vt töö p. 3.2.

151 Organi- ja esindajateooria kohta vt töö p. 3.2.2.

1.2.3. Juriidilise isiku mõiste normatiivse¹⁵² teooria järgi

Aluse panijaks juriidilise isiku käsitlemisele üksnes õigusliku kategooriana võib pidada Rudolf Iheringut. Ihering tähistas juriidilist isikut kui õigustehnilist kunstmõistet¹⁵³.

19. sajandi pandektilise õpetuse tulemuseks oli muuhulgas metoodiline nõue eristada õigusmõisteid nende sotsiaalsetest ja eetilistest alustest ja formuleerida üksnes kehtiva õigusega seotud õigustehnilisi instrumente. Õigusisiku mõistest eraldati kõik religioossed ja eetilised elemendid, millest oli lähtunud fiktsiooniteooria ja mis moodustasid viimase aluse. Selle asemele astus õigussubjekti formaalne mõiste, mille kohaselt käsitleti juriidilist isikut subjektiivsete õiguste omistamise sihtpunktina. Enamat ei kaotanud oma tähenduses ka õigusvõime mõiste, mida algselt käsitleti kui isikule tema subjektiks olemisega kaasnevat võimet omandada õigusi ja võtta kohustusi. Ka õigusvõime mõiste muudeti õigustehnilis-abstraktseks süsteemimõisteks, mis on oma sisult relatiivne¹⁵⁴.

Sarnaselt tühjendas tsiviilõiguse dogmaatika ka juriidilise isiku mõiste. Juriidilise isiku mõiste ei kaotanud mitte üksnes eetilise ja sotsiaal-filosoofilise seosed, vaid ka seose organisatsioonilise tegelikkusega. Juriidilisele isikule hakati lähenema kui normatiiv-mõttelisele konstruktsioonile, õigustehnilisele kunstmõistele kui õiguskorra fenomenile.

Selline seadusepositivismi ja õigusmõistete formaliseerimine põhjustas läbimurde tegelikkuselt õiguslikkuseni. Õigussüstemaatiliselt võimaldas see säilitada ühingute jagunemise juriidilisteks isikuteks ja isikute ühisusteks¹⁵⁵. Isikute ühisuse ülemmõiste (tüübimõiste) hõlmas enda all arvukalt erinevaid moodustisi, mistõttu ei olnud võimalik kõiki neid ühendavat tunnust esile tuua, mis eristaks isikute ühisusi juriidilistest isikutest.

Mõlema figuuri määramatus ja nende puudulik seos ühingulise ja majandusliku reaalsusega kergendasid uute moodustiste kasutuselevõtmist ja ka dogmaatilist paigutamist süsteemi¹⁵⁶. Raiseri viimatinimetatud väide on vaieldav, kuna konkreetse õigusinstituudi mõisteline määramatus ning abstraktsus võib võimaldada küll konkreetse instituudi paigutamist süsteemi, kuid selline paigutamine ei pruugi olla kontrollitav ega õige.

Hans Kelsen defineeris juriidilist isikut kui subjektiivse õiguse kandjat¹⁵⁷. Ta leidis, et isiku mõiste on kunstlik abimõiste, tähistamaks õiguste ja kohustuste kogumit. Ta leidis, et füüsiline isik ei ole inimene, kuna viimane ei ole juriidiline mõiste, vaid bioloogilis-psüholoogiline mõiste¹⁵⁸. Inimene kuulub õiguskorda mitte tervikuna, vaid oma üksikute tegude ja tegematajätmiste kaudu, mida reguleerivad õigusnormid¹⁵⁹. Inimeste käitumine on see, mis moodustab õigusnormide sisu. Juriidiline isik on samuti väljend

152 Termin “normatiivne teooria” tähistab autori poolset üldistust juriidilise isiku mõiste käsitlustest, milles rõhuasetus on juriidilisel ehk normatiivsel aspektil.

153 Ihering, R. Geist des römischen Rechts auf den verschiedlichen Stufen seiner Entwicklung. Dritter Theil.

Erste Abtheilung. Leipzig, 1877, S. 220.

154 Raiser, Der Begriff, S.118.

155 Saksa keeles die Gesamthand. Vt isikute ühisuse osas töö p. 2.1.

156 Raiser, Der Begriff, S. 119.

157 Kelsen, H. Reine Rechtslehre. Einleitung in die Rechtswissenschaftliche Problematik. Leipzig, 1934, S.

42.

158 Samas, S. 52.

159 Samas, S. 53.

normidekompleksile, eelkõige sellisele, mis reguleerib inimeste paljususe käitumist.

Juriidiline isik omab sama vähe nagu füüsiline isikki reaalset eksistentsi. Reaalne on üksnes inimese käitumine¹⁶⁰. Kelsen leiab, et arvamus nagu oleks juriidiline isik midagi inimesest erinevat, so üleindividuaalne, üksikinimesest koosnev sotsiaalne organism, on naiivne. Sama vähe nagu füüsiline isik on inimene, on ka juriidiline isik nn “üleinimene”.

Olukorras, kus riigikord juriidilist isikut õigustab ja kohustab, tähendab see, et õigustatakse ja kohustatakse inimesest lähtuvat käitumist, ilma subjekti määratlemata¹⁶¹. Juriidiline isik Kelseni tähenduses oli osakord (die Teilordnung)¹⁶². Juriidilise isiku õigused ja kohustused on seega üksikisiku õigused ja kohustused, kuna nad puudutavad inimese õigusi ja kohustusi. Inimene ei oma neid õigusi individuaalselt, vaid kollektiivsel viisil¹⁶³. Juriidilise isiku vara on teda moodustavate inimeste vara. Seda vara ei saa inimesed kasutada nagu oma isiklikku vara, vaid üksnes osakorra kohaselt. Õigusi teostab osakorra poolt määratud organ, kelleks on inimene ise. Kõik juriidilise isiku teod on inimeste teod, mis omistatakse juriidilisele isikule kui fiktiivsele subjektile¹⁶⁴.

Ka Hans J. Wolff on märkinud, et juriidiline isik on vaid õigussuhete kompleks¹⁶⁵. Juriidiline isik ei ole isiksus filosoofilises, so eetilises tähenduses. Juriidiline isik ei ole õigussubjekt, kuna ta ei ole moodustis ega huvi kandja. Tema huvid on tema organite ja liikmete huvid. Ta ei ole ka kohustatud subjekt, kuna ta ei oma tahet ega suuda seda ka omada. Tahet on võimelised ja suutelised omama üksnes juriidilise isiku liikmed ja organi liikmed. Ilma fiktsioonita on juriidiline isik üksnes õigussuhete kompleks, mis on reguleeritud tema põhikirjaga. Põhikirjas fikseeritud normidega nähakse ette, et mitte juriidilise isiku liikmed ise, vaid põhikirja järgselt ametisse pandud inimesed on õigustatud teostama ühist vara puudutavaid õigustusi ja kohustusi, samuti on võimalik ette näha, et organisatsiooni ja õigussuhteid ei mõjuta liikmete vahetumine. Põhikirjaga nähakse ette, et organi liikmete tegevus ühiste huvide järgimisel avaldab mõju ühistele huvidele, st ühine vara vastutab ja naudib ka saadavaid hüvesid¹⁶⁶.

Wolffi kohaselt ei õigusta ükski eelnimetatud asjaoludest juriidilise isiku võrdsustamist inimesega õiguslikus tähenduses ehk õiguselementaarses tähenduses. Juriidilise isiku substraat, so vara, ei ole isik, kuna viimane ei ole mitte subjekt, vaid objekt. Juriidiline isik on palju enam isik õigustehnilises tähenduses. Juriidiline isik on mõisteks organisatsiooni kaudu loodud õigussuhetele. Juriidiline isik on Wolffi käsitluse kohaselt seega õigustehniline õigusvõimeline omistussubjekt¹⁶⁷.

Nii Kelseni kui ka Wolffi teooriast võib vaatamata nende liigsele tehnilisusele tuua positiivse aspektina esile asjaolu, et juriidilisele isikule läheneti kui õiguste ja kohustuste omistamise sihtpunktile. Nimetatud teooriad tõstsid selgelt esile vajaduse tagada võimalikult suure hulga juriidilise isiku huvides tegutsenud füüsiliste isikute poolt omandatud õiguste ja võetud kohustuste ülevõtmine. Normatiivne lähenemine aitas kõrvaldada orgaanilise teooria poolt tehtud vea, mille kohaselt jäeti arvestamata juriidilise

160 Samas, S. 54.

161 Samas, S. 55.

162 Kelsen, H. Allgemeine Staatslehre. Berlin, 1925, S. 66.

163 Kelsen, Reine Rechtslehre, S. 56.

164 Samas, S. 57.

165 Wolff, Organschaft und juristische Person, S. 229.

166 Samas.

167 Samas, S. 230.

isiku liikmete ning organi liikmete iseseisev õigussubjektsus. Ühtlasi võib teha järelduse, et normatiivne lähenemine tõstis võrreldes fiktsiooni- ja orgaanilise teooriaga päevakorda küsimuse juriidilise isiku ning tema taga peituvate füüsiliste iskute õigussubjektsuste selgema piiritlemise vajadusest ning tunnustas õigussuhte olemsolu juriidilise isiku ning tema organi liikmete vahel.

Eeltoodut kokku võttes võib märkida, et juriidilist isikut õigustehnilise mõistena käsitlejad on positiivse momendina tõstatanud küsimuse sellest, kuidas omistada juriidilisele isikule kui õigustehnilisele konstruktsioonile iseseisev tahe kui isikule omane tunnus. Ilma iseseisva tahte olemasoluta oleks õigussubjektist rääkimine problemaatiline. Juriidilise isiku õigussubjektsuse seisukohast tähendust omava küsimusena on normatiivne lähenemine püstitanud küsimuse sellest, kuidas tuvastada juriidilise isiku puhul iseseisev õigussubjektsus, mis erineks juriidilise isiku taga peituvate liikmete omast. Eeltoodust tuleneb ühtlasi, et normatiivne lähenemine juriidilisele isikule on kokkuvõttes toonud ise esile vajaduse arvestada juriidilise isiku mõiste määratlemisel ka sotsiaalset reaalsust.

1.2.4. Juriidilise isiku mõiste sotsiaalsed aspektid

Kuigi normatiivne teooria püüdis redutseerida juriidilise isiku mõiste määratlemisel sotsiaalseid aspekte, sh eemaldada mõistest eetilisi ja filosoofilisi aluseid, ning käsitleda juriidilist isikut kui õigustehnilist mõistet, ei ole võimalik juriidilise isiku mõistet määratleda ilma sotsiaalset tegelikkust, sh juriidilise isiku organisatsioonilist ülesehitust arvesse võtmata. Eeltoodust tulenevalt tähendab see ühtlasi tagasipöördumist fiktsiooni- ja orgaanilise teooria aluste juurde.

Kuigi Saksa õigusdogmaatika kohaselt on mõisted õigusisik, juriidiline isik ja õigusvõime kaotanud osa oma sisulisest väärtusest¹⁶⁸, ei ole siiski sotsiaalne, õiguseetiline ja – poliitiline lähenemisnurk mitte kunagi olnud täielikult oma tähendust kaotanud.

Tähtsamate autoritena võib siinjuures nimetada Walther Schönefeld`i<sup>169</sup>, Fritz Rittner`it¹⁷⁰, Uwe John`i<sup>171</sup>, Claus Ott`i¹⁷², Werner Flume`t<sup>173</sup>, Karl Larenz`it¹⁷⁴.

Schönefeldi jaoks on õigus ja elu ühe terviku osad. Jurisprudents peab käsitlema õigusnorme samaaegselt kui eluvorme, kui ta tahab olla sisukas ja selleks jääda, mitte aga langeda surnud ja viljatusse formalismi¹⁷⁵. Õiguslikud institutsioonid on samaaegselt kultuuri osad¹⁷⁶. Ka õigusisik on kultuurisik, ta on õiguse poolt vormitud ja temale allutatud, aga ta on vormitud isikuks selliselt, et ta ei kuulu mitte kellegile. Selles valguses

168 Nimetatud asjaolu on seletatav eelkõige subjektsuse tunnuste relativiseerumisega.

169 Schönefeld, W. Rechtsperson und Rechtsgut im Lichte des Reichsgerichts als Vorarbeit zu einer künftigen Wirklichkeitslehre des deutschen Rechts. Bd II. Berlin, Leipzig, 1929.

170 Rittner, F. Die werdende juristische Person, 1973.

171 John, U. Die organisierte Rechtsperson. System und Probleme der Personifikation im Zivilrecht. Berlin, 1977.

172 Ott, C. Recht und Realität der Unternehmenskorporation. Tübingen, 1977.

173 Flume, W. Allgemeiner Teil des bürgerlichen Rechts, Bd I. Teil I: Die Personengesellschaft. Berlin, Heidelberg, New York, 1977; Bd I. Teil II. Die juristische Person. Berlin, Heidelberg, New York, Tokyo, 1983.

174 Larenz, K. Rechtsperson und subjektives Recht: zur Wandlung der Rechtsbegriffe. Berlin, 1977.

175 Schönefeld, S. 203.

176 Samas, S. 207.

on füüsilised ja juriidilised isikud kaks kultuurisikute liiki. Juriidiline isik on sidusisik, mis seisab kõrgemal oma liikmetest (nende üle), seda vastandina isikute ühisusele, mis eksisteerib isikute seosena üksnes oma liikmetes¹⁷⁷. Schönefeldi panuseks õigusteadusele võib pidada seda, et ta vastandina positiivsele õigusdogmaatikale, ei loobunud juriidilise isiku mõiste kultuurilisest, st ühiskondlikust ja filosoofilis-poliitilisest käsitlusest ja juriidilise isiku kui sotsiaalse moodustise tunnustamisest õiguse kaudu¹⁷⁸.

on füüsilised ja juriidilised isikud kaks kultuurisikute liiki. Juriidiline isik on sidusisik, mis seisab kõrgemal oma liikmetest (nende üle), seda vastandina isikute ühisusele, mis eksisteerib isikute seosena üksnes oma liikmetes¹⁷⁷. Schönefeldi panuseks õigusteadusele võib pidada seda, et ta vastandina positiivsele õigusdogmaatikale, ei loobunud juriidilise isiku mõiste kultuurilisest, st ühiskondlikust ja filosoofilis-poliitilisest käsitlusest ja juriidilise isiku kui sotsiaalse moodustise tunnustamisest õiguse kaudu¹⁷⁸.

Im Dokument ERAÕIGUSLIKU JURIIDILISE ISIKU ÕIGUSSUBJEKTSUSE PIIRITLEMINE (Seite 25-0)