Juriidilise isiku mõiste fikstsiooniteooria järgi

Fiktsiooniteooria juured ulatuvad rooma õiguse retseptiooniajastusse ning on viimase poolt otseselt mõjutatud⁷⁵. Fiktsiooniteooria väljaarendajaks ja kõige tuntumaks esindajaks peetakse F.C. Savigny`d, kelle õpetus õigussubjektist sisaldub tema poolt kirjutatud teoses

“System des heutigen Römischen Rechts” (1840). Savigny poolt välja arendatud seisukohti on järeletulevate teadlaste poolt nii edasi arendatud kui ka erineval viisil tõlgendatud.

Savigny teooria õigussubjektist oli esimene nii põhjapanev ning sisaldas põhimõtteid, mis on leidnud tee ka kaasaja õiguskordadesse. Olulised ei ole mitte niivõrd fiktsiooniteooria üksikud detailid, vaid pigem üldisem käsitlus juriidilisest isikust ning tema olemusest, samuti katse siduda juriidilist isikut õiguse erinevate kategooriatega.

Savigny teooria lähtekohana võib mainida väidet, et üksnes inimene on loomulikku ja algset õigusvõimet omav. Õigussubjekti algne mõiste kattub inimesega. Inimene ning üksnes inimene on õigusvõimeline⁷⁶. Inimese õigusvõimet on võimalik laiendada inimesest väljapoole, st moodustada kunstlikult ehk palja fiktsiooni abil tuletatud juriidiline isik.

Juriidiline isik kui kunstlikult, fiktsiooni kaudu omaks võetud subjekt on isikuks, keda käsitletakse sellisena üksnes juriidiliste eesmärkide pärast⁷⁷.

Litschen on väljendanud seisukohta, mille kohaselt Savigny käsitles juriidilist isikut kui inimese loomuliku õigusvõime laiendust. Kliendiek on märkinud, et Savigny lähtus oma õpetuses filosoofilisest isikumõistest. Sellise isikumõiste kaudu omandab juriidiline isik fiktiivse, kuigi positiiv-õigusliku isiku staatuse⁷⁸.

74 Vt töö p. 2.1.3 ja 2.2.3.

75 Schweizerisches Privatrecht. Weber, S. 48.

76 Savigny, S. 2.

77 Samas, S. 236.

78 Litschen, S. 128.

Kliendiek on väljendanud arvamust, mille kohaselt ei olevat Savigny pidanud juriidilise isiku all silmas mitte ühe kategooria (nt inimene) fiktsiooni, vaid erinevate koosseisude, suhete, normide ja nende subsumeerimise mõttelist kogumit ehk kooslust⁷⁹. Sõna otseses mõttes fiktsioonina on juriidilist isikut kujutanud Windscheid, kelle käsitlust tuleb siiski lahus hoida tema eelkäija Savigny käsitlusest⁸⁰.

Savigny teooria eesmärgiks oli juriidilise isiku paigutamine eraõiguse süsteemi. Savigny eristas neid, kelle olemasolu on möödapääsmatu (linnad, külad, kogukonnad, riik) nendest, kelle olemasolu on kunstlik või tahtest sõltuv (sihtasutused, ühingud)⁸¹. Juriidilised isikud olid Savigny jaoks õigussubjektid, kuigi kunstlikult moodustatud ja fiktsiooni kaudu tunnustatud. Juriidilise isiku õigusvõime sai tuleneda üksnes läbi riikliku tunnustatuse.

Seega on mõnevõrra problemaatiline seisukoht nagu oleks Savigny tunnustanud üksnes inimest õigussubjektina⁸². Samas on õige, et inimene oli tema jaoks õiguskorra lähtepunktiks⁸³. Flume on teravalt rünnanud mõistet “fiktsiooniteooria”, kuna Savigny ei väida, et juriidiline isik ei oma mingit tegelikkust, vaid juriidilise isiku tegelik olemasolu tuletatatakse läbi riikliku priviligeerimise (tunnustamise)⁸⁴. Termini “fiktsioon” kasutamist on arvustanud Otto Mayer, kes leiab, et nimetatud termin on ülepakutud, kuid nõustub asjaoluga, et ükski teine sõna ei sobivat paremini avama juriidilise isiku iseseisvust ja erisust nendest, kes seisavad juriidilise isiku vastas. Ebaõige olevat aga öelda, et füüsiline isik on tegelik ja juriidiline isik mitte. Nimetatud juhul on tegemist nii sisulise eksimuse kui ka sõnade ebaõige valikuga⁸⁵. Savigny poolt kirjutatu sisu arvesse võttes tuleb märkida, et Savigny ei eita küll juriidilise isiku kui subjekti olemasolu, kuid peab teada tuletatud ehk kunstlikuks subjektiks.

Õigus on küll ainult inimesele suunatud, kuid ei ole tema õigusvõime monopol. Kõrgema riigivõimu abiga on võimalik isikuomaduse ülekandmine sotsiaalsetele kooslustele⁸⁶. Õigusvõime omistamine riigi poolt on aga riigi otsustada. Riigi poolse toetuse vajalikkusel juriidilisele isikule õigusvõime omistamisel on mitmeid põhjusi, eelkõige aga õiguskindluse vajadus. Inimese puhul annab temale nõude õigusvõimele tema kehaline ilmumine. Kui inimese loomulik õigusvõime kantakse üle ideaalsele ehk mõttelisele õigussubjektile fiktsiooni abil, siis siin on vajalik ka vastav tõestus, mida asendab riigivõimuorgani akt⁸⁷.

Flume arvates Savigny ei eita sotsiaalse moodustise eksistentsi ega alluta viimase loomust riiklikule loale⁸⁸. Tuleb märkida, et Savigny peab võimalikuks siiski riigi, linnade ja külade õigussubjektust ilma riigivõimu osaluseta, kuid mitte teiste juriidiliste isikute (so kaasaja

79 Kleindiek, D. Deliktshaftung und juristische Person. Zugleich zur Eigenhaftung von Unternehmensleitern.

Tübingen, 1997, S. 153.

80 Flume, W. Allgemeiner Teil des Bürgerlichen Rechts. Bd. I. Teil II. Die juristische Person. Berlin, Heidelberg, New York, Tokyo, 1983, S. 1.

81 Savigny, S. 242.

82 Samas, S. 236; vt ka Wieacker, F. Zur Theorie des juristischen Person des Privatrechts. Festschrift füs Ernst Rudolf Huber. Göttingen, 1973, S. 339, 362.

83 Savigny, S. 2, 236.

84 Flume, Die juristische Person, S. 11.

85 Mayer, O. Die juristische Person und ihre Verwertbarkeit im öffentlichen Recht. Tübingen, 1908, S. 18.

86 Savigny, S. 275.

87 Samas, S. 278.

88 Vt Flume, Die juristische Person, S. 8.

tähenduses eraõiguslike juriidiliste isikute) osas. Samas möönab Savigny, et riigi poolne tunnustamine võib toimuda ka vaikides. Kui riik tunnustab sotsiaalse moodustise puhul viimase kvaliteeti juriidilise isikuna, saab viimasest inimese kõrval õigussuhete kandja eraõiguse sfääris⁸⁹. Savigny eristab juriidilist isikut kui korporatiivset üksust ja õiguskandjat tema liikmetest. Ta tunnustab juriidilise isiku sõltumatust oma liikmetest, märkides, et liikmete surm ei lõpeta juriidilist isikut⁹⁰. Õigussuhted puudutavad üksnes juriidilist isikut, mitte mingil juhul (isegi osaliselt) üksiku inimese omi⁹¹. Savigny määratleb juriidilise isiku seisundi eraõiguses, lugedes juriidilised isikud osalevaks õiguskäibes õigussuhete kandjatena inimeste kõrval. Juriidilise isiku olemus on Savigny kohaselt määratud eranditult eraõiguse omadustega, eelkõige võimega vallata vara, so asjaõigused, obligatsiooniõigused ja pärimisõigus⁹². Juriidilist isikut on ta eeltoodust tulenevat defineerinud kui varalistes suhetes õigusvõimet omavat kunstlikku subjekti.

Savigny on märkinud, et varalised õigused ei saa iseenesest tekkida, vaid neid saab omandada üksnes tegude kaudu. Teod (Handlungen) aga eeldavad mõtleva ja tahet omava inimese olemasolu. Juriidilised isikud kui paljad fiktsioonid seda ise ei ole. Juriidilise isiku probleem on lahendatav esinduse instituudi kaudu. Teovõimetute füüsiliste isikute puhul on see lahendatav eestkoste, juriidiliste isikute puhul aga nende põhikirja abiga⁹³. Juriidiliste isikute reaalne olemasolu põhineb teda esindavate üksikute inimeste tahtel, mis omistatakse juriidilisele isikule kui viimase enda tahe⁹⁴.

Savigny teooriale isikutest on lähedane ka Puchta⁹⁵ käsitlus. Tema teooria kohaselt on inimene ainus tegelik õigussubjekt. Inimese subjektsuse alusena tunnistab Puchta sarnaselt Savignyle tahte vabadust ning sellest tulenevat subjektiivset õigust. Tema järgi on aga isiksus (die Persönlichkeit) õigusliku tahte, õigusliku võimu subjektiivne võimalus- võime teostada õigusi, - omadus, mille kaudu inimene on õiguslike suhete subjekt⁹⁶. Puchta puhul on teineteisest lahutamatud isikuks olemise eeldus (tahte olemasolu) ja sellest lähtuv järeldus (võime omandada õigusi). Puchda kohaselt on inimese olemine füüsiliseks isikuks seotud tema loomuliku eksistentsiga. Juriidilise isiku puhul käsitleb ta fiktsiooni alusena kooslust kui sellist, mida on võimalik käsitleda kui õigustatud subjekti. Juriidilised isikud jagunevad universitas personarum ja universitas bonorum⁹⁷.

Fiktiooniteooria edasiarenduseks peetakse sihtvarateooriat, mida seostatakse Alois von Brinz`i⁹⁸ ja Ernst Immanuel Bekkeri⁹⁹ nimega. Selle teooria lähtekohaks oli otsing substraadi järele, millele omistada õigusi ja kohustusi. Juriidilise isiku aluseks pidi olema iseseisvunud vara, mis sai oma iseseisvuse eesmärgi iseseisvusest¹⁰⁰.

89 Savigny, S. 275.

90 Samas, S. 280.

91 Samas, S. 284.

92 Samas, S. 239.

93 Samas, S. 282, 283.

94 Samas, S. 312.

95 Puchda, G. F. Pandekten. 12. von Schirmer revidierte Auflage. Lepzig, 1877.

96 Samas, S. 36.

97 Samas, S. 39.

98 Brinz, A. Lehrbuch der Pandekten. Zweite Abtheilung. Erlangen, 1860.

99 Bekker, E. I. System des heutigen Pandektenrechts. Bd. I. Weimar, 1886.

100 Brinz, S. 980-981.

Brinz võttis aluseks Savigny ja Puchta käsitluse ning püüdis seda edasi arendada, lähtudes subjektiivsest õigusest. Tema kohaselt on olemas ka õigusi, mis oma olemuselt ei kuulu ühelegi isikule, vaid mis võivad olla sihtvaraks ning mille teostamiseks on vaja rakendada teisi isikuid esinduse põhimõttel¹⁰¹. Need õigused on subjektitud, kuna üksnes inimene on õigusvõimeline. Nimetatud õigused moodustavad sihtvara. Juriidilised isikud on seega isikustatud sihtvara¹⁰², millesse kuuluvad õigused on inimese subjektiivsete õigustega paralleelsed, kuid kuuluvad teise kategooriasse: nad kuuluvad eesmärgile, on sellega seotud.

Bekker`I kohaselt omistab subjektiivne õigus õigussuhtele teatud omadused, need on tohtimine ja võimine, seega võime¹⁰³. Ta väidab, et on õigusi, mis võivad objektiivselt eksisteerida sõltumatult subjektist¹⁰⁴. Õigussubjekt on vaid see, kellele kuulub õigus ning selle käsutamisvõime. Bekkeri järgi on tegelikuks õigussubjektiks vaid inimene¹⁰⁵. Inimesest erinev õigussubjekt, so fiktsiooni kaudu tuletatud õigussubjekt ei saa vastutada kunagi oma võlgade eest. Suhteid, kus puudub inimene kui subjekt, võib tähistada kui objektiivseid õigussuhteid, õigussuhteid ilma subjektita, õigussuhteid tinglike subjektidega, õigussuhteid inimeseks mitteolevate subjektidega¹⁰⁶. Juriidilised isikud on Bekkeri kohaselt teatud liiki sihtvara, ehk väljamõeldud (fingeeritud) subjektid¹⁰⁷.

Windscheidi kohaselt on õigussubjekt määratud subjektiivsete õiguste kaudu. Subjektiivset õigust käsitleb ta kui tahtevõimu. Isik on õigussubjekt. Isikuks on vaid inimene, kuna üksnes temal on olemas tahe. Esineb õigusi, mis ei ole omistatud inimesele, vaid mis on suunatud teatud eesmärgi teenimisele. Nimetatud juhul ei ole tegemist subjektiga. Tema teooria on subjektitu õiguse teooria. Teatud õigused ei teeni mitte inimese huve, vaid konkreetset eesmärki. Eeltoodus väljendub ühtlasi õiguse mõiste laiendamine. Windscheid märgib, et juriidilise isiku puhul on tegemist kunstliku, mõtteoperatsiooni kaudu loodud ettekujutatava subjektiga¹⁰⁸.

Eduard Hölder, kes oli ametieooria rajajaks, mõistab subjektiivset õigust kui tahtevõimu¹⁰⁹. Kuna seadusliku esinduse puhul on määravaks esindaja tahe, on esindaja ka õigussubjektiks. Hölder eristab seda, kas õiguslik võim on enda oma või teostatakse seda teise jaoks. Viimatinimetatud juhul on õigus teistsugusem kui esimesel juhul- see on ametiõigus (Amtsrecht) ¹¹⁰, mida selle omaja ei teosta enese eluolu parandamiseks. Kui õigus tunnustab inimese õigusvõimet, kes seejuures õigusi ise teostada ei suuda, siis tähistab õigus sellega väärtust, mis kuulub inimese elu juurde¹¹¹.

101 Samas, S. 981.

102 Brinz, S. 997.

103 Bekker, S. 47.

104 Samas, S. 48.

105 Samas, S. 55-56.

106 Samas, S. 58.

107 Samas, S. 208.

108 Windscheid, Bernhard Lehrbuch des Pandektenrechts. Bd. II. 1. Abtheilung. Düsseldorf, 1865. Vt. John, S. 30.

109 Hölder, S. 43

110 Samas, S. 123.

111 Samas, S. 112.

Julius Binderi jaoks on subjektiivne õigus tegutsedavõimine¹¹² , see on õiguslik võim huvide kaitse tagamiseks¹¹³. Õigussubjektiks olemine tähendab õiguskorra poolt etteantud suhtes olemist, mida võib nimetada ka subjektiivseks õiguseks¹¹⁴. Üksikinimese puhul langeb tahtmine ja käitumine kokku, isikute paljususe korral on juriidiline tegutsemine aga palju keerulisem fenomen. Õigussubjekt on suhtemõiste¹¹⁵. Õigussubjektiks olemine tähendab õigussuhetes olemist. Õigussubjektsus on varieeruv suurus¹¹⁶. Binder peab vajalikuks eristada õigus- ja teovõime mõisteid¹¹⁷. Juriidilisi isikuid kujutab ta kui õigussubjekte erinevalt kujundatud õigusvõimega. Binderi kohaselt on õigussubjektiks õigusvõimeline ühendus. Viimane on isikuks vaatamata liikmete paljususele. Tema vara pole tema liikmete kaasomand, vaid tema enda vara; mitte tema liikmed, vaid tema ise on võlgnikuks. Võimalikud on suhted ühenduse ja tema liikmete vahel¹¹⁸.

Fiktsiooniteooria ning selle edasiarenduste teeneks võib vaatamata konservatiivsele suhtumisele juriidilise isiku õigusvõime olemasolusse ja mahtu pidada eelkõige juriidilisele isiku koha väljatöötamist õigussüsteemi siseselt. Juriidiline isik loeti fiktsiooni alusel õigussubjektiks inimese kõrval ning käsitleti kui õigussubjekti ühte alaliiki. Samas püüti säilitada inimese õigusliku seisundi primaarsust juriidilise isiku ees, viidates juriidilise isiku õigussubjektiks olemise kunstlikkusele ning tema õigusvõime tuletatusele ja seotusele õiguskorraga. Samas tuleb rõhutada, et õigustehniliselt lähenes fiktsiooniteooria õigesti juriidilise isiku õigussubjektsusele, kuivõrd rõhutati selle tekkimise seost kõrgema võimu vastava otsusega. Samas jäeti juriidilise isiku mõistest kõrvale sotsiaalne ehk juriidilise isiku organisatsiooni tegelikkust kajastav aspekt.

Fiktsiooniteooria ning selle edasiarenduste peamiseks puuduseks on aga juriidilise isiku sisemiste seoste, eelkõige juriidilise isiku tegutsemisvõime puudulik edasiarendamine ning sotsiaalse tegelikkuse liigne allasurumine, mille tagajärjeks on füüsilise isiku selge primaarsus juriidilise isiku ees. Fiktsiooniteooria käsitlus juriidilisest isikust kui teovõimetust subjektist jäi liiga konservatiivseks ega võimaldanud käsitleda juriidilist isikut kui teovõimelist subjekti. Selline lähenemine ei vastanud aga õiguslikele ootustele ega ka reaalse elu vajadustele.