Õigusvõime mõiste ja seos isikuks olemisega

Kaasaja õiguskordades üldlevinud arusaama kohaselt seondub õigusvõime mõiste isikuks olemisega ning on viimasega kaasnevaks tunnuseks. Isikut on defineeritud kui õiguste ja kohustuste subjekti⁵⁸⁶. Õigussubjekti on õiguskirjanduses defineeritud kui subjektiivse õiguse kandjat, kelleks saab olla õigusvõimet omav isik⁵⁸⁷. Seega on sisuliselt võrdsustatud isiku ja õigussubjekti mõiste. Seaduses fikseeritud ajahetkest, milleks on reeglina isiku olemasolu täielik õiguslik tunnustamine, saab rääkida viimasel ka õigusvõime olemasolust.

Isikut kui õigussubjekti iseloomustab võime olla õiguskorrast tulenevate õiguste ja kohustuste kandjaks, nimetatud õiguste ja kohustuste adressaadiks. Kuivõrd isiku võime olla õiguste ja kohustuste kandjaks tuleneb seadusest ning ei ole seotud ühegi täiendava eeldusega peale isiku õigusliku olemasolu tunnustamise⁵⁸⁸, siis on õigusvõime eristatav kõigist teistest isikuks olemisega kaasnevatest võimetest, eelkõige tegutsemisvõimest ning selle alaliikidest: teo- ehk tehinguvõimest ja deliktivõimest⁵⁸⁹.

Traditsioonilise õpetuse kohaselt mõistetakse õigusvõime all võimet olla õiguste ja kohustuste kandjaks⁵⁹⁰. Õigusvõime on nimetatud õpetuse kohaselt kõikehõlmav ja jagamatu⁵⁹¹. Eelnimetatud õigusvõime mõistet võib pidada ka õigusvõime abstraktseks mõisteks ehk õigusvõimeks kitsamas tähenduses⁵⁹². Õigusvõime eelnimetatud abstraktses tähenduses on kas olemas või puudub. Abstraktse õigusvõime mõiste puhul jääb tähelepanuta õigusvõime tegelik sisu.

Õigusvõime abstraktsest käsitlusest lähtub nii Euroopa Liidu kui ka Eesti ja Saksa positiive õigus. Õigusvõime abstrakne mõiste iseloomustab kõiki positiivse õiguse kohaselt isikutena tunnustatud õiguse subjekte, so füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Euroopa Liidu ühinguõiguse regulatsioon viitab erinevalt Eesti ja Saksa õigusest aga selgelt asjaolule, mille kohaselt koosluse lugemine õigusvõimeliseks ei tähenda automaatselt nimetatud koosluse tunnustamist isikuna (Euroopa Nõukogu määrus nr 2137/85 art 1 lg 2 ja lg 3).

Ühingul abstraktse õigusvõime olemasolu ei tähenda automaatselt nimetatud ühingu tunnustamist isikuna. Seega sisaldub Euroopa Liidu ühinguõiguses viide õigusvõime ja isiku mõiste erstamise kohta.

TsÜS ei defineeri õigusvõimet eraldi, vaid läheneb õigusvõime sisu avanemisele isikute liikide (füüsiline ja juriidiline isik) kaudu (vt. TsÜS § 7 lg 1, § 26 lg 1). Eelviidatud

586 Beckische Kurzkommentare. Palandt, Bürgerliches Gesetzbuch. Bd VII. 63. Auflage. München, 2003.

Helmut Heinrichs, Einführung vor § 1, Rn 1. “Õigussubjekt” saksa keeles “das Rechtssubjekt”, prantsuse õiguses “une personne”, inglise õiguses “a subject of legal rights and duties”.

587 Creifeld, C. Rechtswörterbuch. München, 1992, S. 1031.

588 Võib ka väita, et isikust saab rääkida tulenevalt tema tunnustamisest õigusvõimelisena, vt TsÜS § 7 lg 1.

589 Õigusvõime ja tegutsemisvõime mõistete eristamise osas vt töö p. 3.1.4. vt Brox, S. 319.

590 Jauernig, O. Bürgerliches Gesetzbuch. 10. Auflage. München, 2003, § 1, Rn 1; Brox, S. 318.

591 Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 212.

592 Terminit “abstraktne õigusvõime” on kasutanud ka Pawlowski H.-M., vt Pawlowski, S. 57.

sätetele tuginedes võib märkida, et õigusvõime tähendab nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul tema võimet omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Saksa BGB-s ei ole õigusvõimet defineeritud eraldi ega ka isikute liikide kaudu. Samas eeldab BGB isikute õigusi ja kohustusi puudutavate normikoosseisude puhul õigusvõime olemasolu.

Õigusvõimet kirjeldatakse BGB-s kui õiguslikku positsiooni, mille abil üks õiguse poolt piiritletud koosseis saab osa võtta õiguskäibest, ilma et temalt nõutaks teovõime olemasolu⁵⁹³. Shveitsi õiguskirjanduse kohaselt on õigusvõime blanketne, potentsiaalne omadus, mis tähendab, et teatud eelduste olemasolul on võimalik osavõtt õiguslikust elust.

Õigusvõime tegelik teostamine tugineb aga teovõimel⁵⁹⁴. Abstraktse õigusvõime mõistest lähtumist võib pidada põhjendatuks seni, kuni õigusvõime mõiste on seotud ning kaasneb üksnes isiku tekkimisega. Kui õigusvõime ei ole seotud üksnes isiku tekkimise ja lõppemisega või on võimalik eristada sisult erinevaid õigusvõimeid erinevate koosluste lõikes, siis nimetatud juhul vajab õigusvõime mõiste täpsustamist.

Võib väita, et abstraktne õigusvõime on isikuks olemisega lahutamatult kaasnevaks omaduseks. Positiivne õigus käsitleb õigusvõimet kui blanketset omadust ilma katseta selle sisu isikute lõikes täpsemalt avada. Eeltoodu tekitab aga raskusi isikuna mittetunnustatud, kuid teatud õigusi omavate ja kohustusi kandvate koosluste, eelkõige seltsingu, samuti asutamisel oleva juriidilise isiku paigutamisel positiivse õiguse süsteemi ning nende eristamisel juriidilisest isikust.

Samas on võimalik abstraktse õigusvõime olemasolu alusel kindlaks määrata, kes on konkreetses õigussuhtes õiguste ja kohustuste omistussubjektiks ehk kes on õigussuhte pooleks, sh kes vastutab kohustuse täitmise eest ning kelle vastu saab esitada nõude.

Abstraktne õigusvõime ei sisalda aga viidet sellele, kuidas subjektile kuuluvat õigust on võimalik teostada ning kohustust täita⁵⁹⁵.

Seoses eeltooduga on olulise tähendusega küsimuseks asjaolu, mis on põhjuseks füüsiliste ja juriidiliste isikute tunnistamisele abstraktse õigusvõime vääriliseks. Eelnimetatud küsimust tuleb käsitleda eraldi füüsiliste ja juriidiliste isikute lõikes, kuna füüsilised ja juriidilised isikud erinevad teineteisest nii oma tekkelt, olemuselt kui ka tegutsemise põhimõtetelt.

Füüsilisele ning juriidilisele isikule õigusvõime omistamist on ajalooliselt erinevalt põhjendatud. Viidatud on inimese õigusvõime tunnustamise vajadusele õiguseetilisest aspektist. Kuigi ajalooliselt on eitatud teatud inimeste gruppide õigusvõimet (nt orjade õigusvõime Vanas Roomas), siis kaasaja õiguskorras käsitletakse inimese õigusvõimet kui seadusele etteantud ja puutumatut põhimõtet. Inimest loetakse õigusvõimeliseks sõltumata tema seisundist, soost ning kodakondsusest⁵⁹⁶. Inimese õigusvõimet on käsitletud positiiv-põhiseaduslikult kaitstud inimväärikusena ⁵⁹⁷.

593 Litschen, S. 11.

594 Schweizerisches Privatrecht. Weber, S. 119.

595 Pawlowski, S. 50.

596 Palandt-Heinrichs, Einführung vor § 1, Rn 1.

597 Büttner, S. 37.

Juriidilise isiku õigusvõimet peetakse aga tuletatuks üksnes õiguskorrast⁵⁹⁸. Nii Gierke kui Savigny jõudsid järeldusele, et juriidilise isiku õigusvõime põhineb riiklikul tunnustatusel⁵⁹⁹.

Kuigi inimese õigusvõime tekke eeldused võivad oluliselt erineda juriidilise isiku omast, omab nii füüsilise kui ka juriidilise isiku suhtes tähedust eelkõige asjaolu, kas konkreetne õiguskord tunnustab inimest ning teatud kooslust õiguste ja kohustuste võimaliku kandjana või mitte. Kuna inimesed on oma bioloogiliselt olemuselt ühesugused ning õigus on määratud teenima inimese huve, siis ei jäta see demokraatliku riigikorraldusega seadusandjale võimalusi keelduda inimestel õigusvõime olemasolu tunnustamisest, samuti võimalusi inimeste suhtes erineva sisuga õigusvõime mõistete kasutuselevõtuks. Koosluste puhul on probleemiks asjaolu, milline kooslus väärib tunnustamist juriidilise isikuna ning milline mitte. Koosluste puhul omab õigusvõime selgemalt õigus-tehnilist iseloomu.

Eelnimetatud seisukohta toetab osaliselt ka Büttneri käsitlus õigussubjektist. Juriidilise isiku õigussubjektsust on Büttner nimetanud omistatud subjektsuseks ehk õigusvõimeks õigusteoreetilises mõttes. Eelnimetatud tähenduses on õigusvõime samastuv õigusvõimega õigustehnilises tähenduses üksnes juhul, kui vastavale subjektile kuulub üldine piiramatu õigusvõime. Büttneri arvates erinevad füüsiline ja juriidiline isik nende taga peituvate substraatide poolest, kuid sarnanevad selle osas, et nad mõlemad kujutavad endast reaalseid üksusi. Sotsiaalse koosluse tõstmine õigussubjekti staatusesse ei tähenda aga midagi muud, kui et reaalne iseseisvumine saab läbi viidud ka õiguslikus valdkonnas.

Positiiv-õiguslikuks aspektiks on Büttneri arvates see, kas ja millistel tingimustel ning millises ulatuses tunnustatakse ühe või teise reaalse koosluse õigussubjektsust.

Õiguspoliitiliseks küsimuseks on asjaolu, kas ka neid sotsiaalseid kooslusi, kes hetkel ei ole isikud õiguslikus tähenduses, võiks tunnustada kui täielikult õigusvõimelisi⁶⁰⁰.

Tuleb märkida, et õigusvõime jagamine õigusvõimeks õigusteoreetilises ning õigustehnilises tähenduses viitab Büttneri katsele loobuda abstraktse õigusvõime mõistest.

Samas jäi õigusvõime ja õigussubjekti (isiku tähenduses) mõistete eristamine Büttneri poolt lõpuni lahendamata, eelkõige seonduvalt juriidiliseks isikuks mitteolevate koosluste õigusvõime küsimusega. Tunnustust väärib aga vaieldamatult tema poolne rõhuasetus õigussubjektina tunnustamise sõltuvusse seadmisele seadusandja tahtest ning õiguspoliitilisest otsusest.

Seega võib asuda seisukohale, et nii inimese kui ka teatud koosluse tunnistamine õigusvõimeliseks ning õigussubjekti staatuses olevaks on lõppkokkuvõttes positiivsest õiguskorrast tulenev. Kuigi võib vaielda eetiliste ning teiste sotsiaalsete aspektide tähenduse üle nii inimesele kui ka teatud kooslusele õigusvõime omistamisel, ei oma see vaidlus reaalset praktilist tähendust. Samas tuleb tunnistada asjaolu, et kui inimese tunnistamine õigusvõimelise õigussubjektina ei tekita vaidlusi, siis koosluste puhul on küsimuseks asjaolu, millised neist väärivad iseseisva õigussubjekti staatust ning millised mitte. Riikide õiguspraktika erineb eelnimetatud küsimuses olulisel määral, eelkõige isikuteühingute lugemisel juriidiliseks isikuks⁶⁰¹.

598 Vt ka Palandt-Heinrichs, Einführung vor § 1, Rn 1.

599 Gierke, Genossenschaftsrecht, S. 19; Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 471; Savigny, S. 275.

600 Büttner, S. 38.

601 Isikuteühingute tunnistamise osas juriidiliste isikutena vt lähemalt käesoleva töö p. 1.3.2.