Isikute ühisuse õigusvõime

Vaidlust isikute ühisuse teooria, sh vaidlust isikute ühisuse õigusliku seisundi määratlemise üle võib tänapäeval pidada sama aktuaalseks nagu vaidlust juriidilise isiku olemuse üle 19. sajandil³⁶⁰. Küsimuseks on isikute ühisuse õigusekandjaks olemine, st kas see mida tähistatakse isikute ühisusena, on liikmete erivara või on isikute ühisus ise õiguskandjaks.

Saksa õiguskirjanduses avaldatud seisukohti üldistades võib välja tuua kaks omavahel konkureerivat teooriat.

Paljususteooria ehk erivara teooria³⁶¹. Traditsiooniline käsitlus isikute ühisusest on omistanud viimasele üksnes liikmete erivara tähenduse. Nimetatud teooria ei lähene isikute ühisusele kui õiguskandjale, vaid näeb tema eripära üksnes liikmete erivara olemasolus ning viimase seotuses isikute ühisusele omasel viisil. Isikute ühisuse liikmed oma lepingulises seoses ei moodusta selle kohaselt uut iseseisvat õigussubjekti. Traditsioonilise käsitluse kohaselt on liikmed ise õiguskandjateks ja ühingu vara nende erivaraks³⁶². Nimetatud teooria lähtub asjaolust, et õigussubjektiks saab olla üksnes kas juriidiline või füüsiline isik. Kuna seltsing ei ole juriidiline isik, siis tulevad subjektina kõne alla üksnes

358 Vt. Martinek, M. Repräsentantenhaftung. Die Organhaftung nach § 31 BGB als allgemeines Prinzip der Haftung von Personenverbänden für ihre Repräsentanten – Ein Beitrag zum System der Verschuldenszurechnung. Berlin, 1979, S. 102.

359 Sonnenberger, H. J.; Damann, R. Französisches Handels- und Wirtschaftsrecht. 2. Auflage. Heidelberg, 1991, S. 125-126.

360 Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 196.

361 Nimetatud teooria esindajatena võib nimetada Kraft, A., Kreutz, P. Gesellschaftsrecht, 11. Auflage.;

Fikentscher, W. Schuldrecht. 9. Auflage. Berlin, 1997.

362 Vt. Hueck, G. Gesellschaftsrecht. München, 1991; Wiedemann, H. Juristische Person und Gesamthand als Sondervermögen. WM Eriväljaanne. 1975, Nr 4; Hübner, H. Allgemeiner Teil des bürgerlichen Gesetzbuches. 2. Auflage. Berlin, 1996.

seltsinglased³⁶³. Mitte tervik, vaid isikute paljusus ja nende omavaheline seotus on nimetatud teooria kohaselt isikute ühisuse kandvaks ideeks³⁶⁴.

Terviku- ehk subjektiteooria (ehk isikuõiguslik õpetus). Nimetatud käsitluse kohaselt on isikute ühisuse puhul õiguskandjaks isikute kooslus kui tervik. Gierke on märkinud:

“isikud on teineteisega kuidagi kokku sulanud ja ühinenud”³⁶⁵. See õpetus peab võimalikuks käsitleda isikute ühisust kui õigussubjekti ning õiguste ja kohustuste kandjat.

Vara omistatakse isikute ühisusele, mitte aga viimase liikmetele erivarana. Liikmetele kuuluvad liikmeõigused isikute ühisuse suhtes. Gierke märkis, et isikute ühisuse printsiibi kaudu muutub isikute paljusus isikutest koosnevaks tervikuks, milles liikmed ei oma õigusi ega kohustusi ainuisikuliselt, vaid üksnes oma seoses (kollektiivselt)³⁶⁶. Gierke käsitles isikute ühisust kui õigus- ja teovõimelist, kuigi nimetatud asjaolule 19. sajandil erilist tähelepanu ei pööratud.

Isikute ühisuse käsitlusele õigussubjektina alusepanijateks kaasajal võib pidada W.

Flumet³⁶⁷ ja P. Ulmerit³⁶⁸. Flume lähtus oma kontseptsioonis Gierke poolt välja töötatud põhimõtetest³⁶⁹. Flume pidas isikute ühisusele (sõltumata vormist) kohaldatavaks HGB § 124 fikseeritud subjektsuse printsiipi (võime omandada õigusi, võtta kohustusi, omandada omandi- ja teisi asjaõigusi asjadee). Eriti tähelepanuvääriv on asjaolu, et Flume paigutas isikuteühingud kui isikuõiguse ühe osa tsiviilõiguse üldosa alla³⁷⁰, seda vaatamata asjaolule, et BGB süsteemis on isikuteühingu üks peamistest vormides – seltsing - reguleeritud võlaõiguse eriosas ühe võlasuhtena.

Isikute ühisuse kui õiguste ja kohustuste kandja teooriat toetavad lisaks eelloetletutele teiste hulgas veel ka Schmidt³⁷¹, Beck, Raiser, John, Ulmer.

Schmidt jõuab järeldusele, et kõik ühinguõiguse alla kuuluvad isikute ühisused on oma liikmete suhtes selliselt iseseisvunud, et isikute ühisust tuleb vaadelda kui vara omanikku, kui ühiste õiguste ja kohustuste subjekti. Isikute ühisuse osas tuleb tunnustada ka põhiseaduslikku õigusvõimet (GG § 19) , kuigi viimane räägib vaid juriidilistest isikutest.

Sellised järeldused tulenevad osaliselt seadusest endast, osaliselt aga süsteemile vastavast tõlgendusest³⁷².

363 Breuninger, S. 8.

364 Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 245.

365 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 675; Vt. Breuninger, G. Die BGB-Gesellschaft als Rechtssubjekt im Wirtschaftsverkehr. Voraussetzungen und Grenzen. Köln, 1991, S. 6.

366 Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 676; Vt. Breuninger, S. 6-7.

367 Flume, W. Gesellschaft und Gesamthand. ZHR 1972, Nr 136, S. 177; Flume, W. Allemeiner Teil des Bürgerlichen Rechts. Bd. I., Teil I. Die Personengesellschaft. Berlin, Heidelberg, New York, 1977.

368 Münchener Kommentar zum Bürgerlichen Gesetzbuch. Herausgegeben von Kurt Rebmann, Franz Jürgen Säcker, Roland Rixecker. Bd. V. Schuldrecht Besonderer Teil III. Peter Ulmer § 705-853. 4. Auflage.

München, 2004.

369 Flume, Gesellschaft und Gesamthand, S. 188.

370 Flume, Die Personengesellschaft, 1977.

371 Schmidt, K. Die BGB-Aussengesellschaft: rechts- und parteifähig. NJW 2001, Nr 14.

372 Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 206.

Beck on märkinud, et seaduse süsteem ja teleoloogia nõuavad seltsingu ja tema liikmete vara selget eristamist. See on võimalik aga üksnes juhul, kui seltsingut tunnustada õigusvõimelisena³⁷³.

Schmidti seisukohaga ligilähedane on ka Thomas Raiseri käsitlus.Raiseri kohaselt juhul, kui tsiviilõiguslikud ühingud osalevad õiguskäibes oma nime all, sõlmivad lepinguid ja moodustavad iseseisvalt vastutava vara, viib areng selleni, et ka neid tuleks käsitleda iseseisvate üleindividuaalsete mõjuüksustena. Raiseri arvates on ka tsiviilõiguslikud ühingud on suutelised täitma eelnimetatud kolme juriidilise isiku oluliseks tunnuseks olevat nõuet. Ka õiguspraktika teeb aina vähem vahet isikute ühisuse ja juriidiliste isikute vahel³⁷⁴.

John tunnustab samuti organiseeritud õigusisikute³⁷⁵ ja mitteõigusisikute suurt struktuurilist sarnasust. Ta leiab, et keeruline on mitte rakendada mitteõigusisiku suhes reegleid, mis kehtivad õigusisiku suhtes. Oluliseks peab John nende kahe tüübi organisatsioonilist sarnasuse astet. Ta märgib õigusisiku ja mitteõigusisiku õigusdogmaatilise erisusena asjaolu, et õigusisikud on vaadeldavad kui eriti väljapeetud organisatsioonivormid, mistõttu teatud omadused kuuluvad neile ilma vaidlusi põhjustamata, samal ajal kui teiste moodustiste puhul vajab see igal üksikul juhul eraldi põhjendamist. Seega on õigusisik isiku standardiseeritud kõrgvorm³⁷⁶.

Õigusalases kirjanduses ilmuvaid seisukohti kokkuvõtlikult ning reserveeritumalt peegeldav Münchener Kommentar (P. Ulmer) tunnustab samuti isikute ühisuse õigusvõimet, kuid lisab, et kui õigusvõime ei eelda ühingu (liikmeskonna) täielikku iseseisvumist läbi võõrorgani põhimõtte ja eranditult iseseisvat vastutust, siis nõuab ta igatahes iseseisvat liikmetest eraldatud identiteeti nagu see on olemas OHG-l oma nime ja asukoha kaudu. Kui isikute ühisus ei oma mingit identiteeti (väliselt piiritletavat organisatsiooni), siis ei ole temale võimalik ka õigusi ja kohustusi omistada³⁷⁷.

Seaduse regulatsioon sisaldab elemente mõlemast eelnimetatud teooriast. VÕS § 590 lg 1 ja BGB § 719 lg 1 kohaselt ei saa seltsingu liikmed käsutada nendele kuuluvat osa üksikutes isikute ühisusele üle antud esemetes, samuti ei saa seltsinglane nõuda seltsnguvara jagamist (seevastu kaasomandi puhul on see võimalik). Schmidt`I kohaselt peaks seadusandja ja jurisprudents vastama sellises olukorras küsimustele, kellele kuulub isikute ühisuse vara- isikute ühisusele või tema liikmetele; millist liiki on liikmetele kuuluvad varalised õigused- on need liikmelisusega seotud osad isikute ühisuses või on need õigused isikute ühisuse vara hulka kuuluvatele esemetele; kes tegutseb välispidiselt:

kas isikute ühisus või liikmed³⁷⁸.

373 Beck, M. Haftung der Gesellschafter bei der BGB-Erwerbsgesellschaft. Berlin, 1999, S. 51.

374 Raiser, Gesamthand und juristische Person, S. 495; vt ka Raiser, Der Begriff, S. 138.

375 Märkus: John peab termini “die organisierte Rechtsperson” all antud kontekstis silmas juriidilist isikut.

376 John, S. 221.

377 Breuninger, S. 36; Münchener Kommentar – Ulmer, Vor § 705, Rn 7-8.

378 Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 198.

20. sajandi esimese poole kohtupraktika juhindus kokkuvõttes paljususteooriast, märkides, et isikute ühisuse vara kuulub liikmetele nende seotuses³⁷⁹. Kaasaja uuema õiguspraktika kohaselt on isikute ühisus selgelt käsitletav õigusvõimelisena.

Sensatsooniliseks peetakse aga BGH 29.01.2001.a. lahendit³⁸⁰, millega Saksa Liidukohus on lugenud seltsingu õigus- ja protsessivõimeliseks. Nimetatud lahendis on märgitud, et seltsing omab õigusvõimet niivõrd, kuivõrd ta oma osavõtuga õiguskäibest võtab endale õigusi ja kohustusi. Nimetatud piirides on seltsing ka tsiviilkohtumenetluses aktiivselt ja passiivselt teovõimeline. Selles ulatuses nagu seltsinglane vastutab ühingu kohustuste eest, vastab suhe seltsingu kohustuse ja seltsinglase vastutuse vahel OHG vastutusele (HGB § 128). Seega on Saksa kohtupraktika lugenud välise seltsingu õigusvõimeliseks.

Nimetatud otsusega loobuti ühtlasi lõplikult varasemast topeltkohustise teooriast ning asendati see aksessoorsusteooriaga. Topeltkohustise teooria aluspõhimõtte kohaselt käsitleti ühingu vastu suunatud võlanõude järgsete kohustatud isikutena nii ühingut kui ka viimase liikmeid.³⁸¹ Aksessoorsusteooria kohaselt aga on esiplaanil selgelt eristatav ühingu enese kohustus. Liikmete osa seisneb üksnes aksessoorses vastutuses ühingu kohustuste eest, kui ühing ise ei ole suuteline oma kohustusi nõuetekohaselt täitma (liikmete kohustus omab seega tagatise iseloomu)³⁸². Viiteid aksessoorusteooriale sisaldab ka VÕS § 602, mille lõike 1 kohaselt seltsingu lõppemisel (likvideerimisel) tuleb seltsinguvarast esmajärjekorras täita seltsingu kohustused, mille eest seltsinglased vastutavad ühiselt. Kui seltsinguvarast ei piisa ühiste kohustuste täitmiseks, vastutavad seltsinglased kahjumi katmise eest puudu oleva summa osas vastavalt oma osale.

Tuleb märkida, et kuigi käesoleva ajahetkeni ei ole Saksa kohtupraktika tunnustanud BGB-ühingu kinnistusraamatuvõimet, siis tulenevalt BGH 29.01.2001.a. lahendist, millega seltsing loeti õigusvõimeliseks ja võimeliseks olema kohtus pooleks, on avaldatud kirjanduses ka seisukohti, mille kohaselt tuleks tunnustada BGB-ühingu kinnistusraamatu võimet³⁸³. Eeltoodut toetab valitsev arvamus, mille kohaselt seltsingu vara ei loeta mitte tema liikmete varaks, vaid seltsingu enese omaks³⁸⁴. Lisaks eeltoodule tunnustatakse ka seltsingu võimet olla liikmeks kapitaliühingutes, kuid seoses avaliku registreerimise puudumisega ei tunnustata seltsingu võimet olla isikute ühingu täisvastutust kandvaks liikmeks³⁸⁵.

Saksa Liidukohtu seisukohavõttu seltsingu õigusvõime osas ei peeta õiguskirjanduses siiski mitte üllatavaks, vaid selles nähakse nõustumist õiguskirjanduses läbi töötatud ja ettevalmistatud seisukohtadega³⁸⁶. Seda lahendit peetakse ka ametlikuks tunnustuseks 19.

sajandil germaani õigusperekonna poolt välja töötatud õpetusele isikutest³⁸⁷.

379 BGHZ Bd. 34, S. 296. Vt. Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 198.

380 ZIP 2001, S. 330.

381 Beck, S. 66.

382 Samas, S. 68.

383 Ulmer, P.; Steffek, F. Grundbuchfähigkeit einer rechts- und parteifähigen GbR. NJW 2002, Nr 5, S. 330;

Breuninger, S. 222 – kui on tegemist identiteetiga varustatust omava seltsinguga.

384 Samas, S. 338.

385 Breuninger, S. 70.

386 Schmidt, Die BGB-Aussengesellschaft, S. 993.

387 Wertenbruch, J. Die Parteifähigkeit der GbR- die Änderungen für die Gerichts- und Vollstreckungspraxis.

NJW 2002, Nr 5, S. 325.

Saksa õigusteadlased on analüüsinud põgusalt nimetatud lahendit ning jõudnud järeldusele, et seltsingut ei ole siiski Liidukohtu otsusega loetud juriidiliseks isikuks³⁸⁸, kuid on asunud seisukohtadele, et dogmaatiliselt vajab antud situatsioon edasist uurimist ning arutelu.

Siiski esineb autoreid, kes on püüdnud seltsingule anda juriidilise isiku staatust³⁸⁹.

Ühtlasi tunnustatakse asjaolu, et seadusetekst on ajast maha jäänud ja vajab redigeerimist³⁹⁰. Saksa Liidukohtu lahendit on toetanud enamik Saksa väljapaisvamaid ühinguõiguse spetsialiste, lisaks eelnimetatud Schmidtile ka Ulmer, Westermann, Habersack³⁹¹. Eelkirjeldatud Liidukohtu otsusega seoses on kirjanduses märgitud, et seltsingu piiratud õigussubjektsuse aluseksvõtmine vastab isikute ühisuse printsiibi realiseerimise praktilistele vajadustele³⁹².

Seoses eelviidatud isikute ühisuse õigusvõimet käsitlevate teooriatega, Saksa õiguskirjanduses väljendatud ning Saksa kohtupraktika poolt omaks võetud seisukohtadega, tuleb märkida, et isikute ühisuse instituut on võrreldes tema dogmaatiliste alustega ning algse vastandumisega juriidilisele isikule teinud läbi märgatava arengu ning omandanud võime olla teatud juhtudel õigusvõimet omavaks subjektiks. Eeltoodu põhjusena võib märkida ajaloolise seadusandja poolt isikute ühisuse õigusliku seisundi ebaselget ning erinevaid tõlgendamisvõimalusi pakkuvat määratlemist, samuti praktilise elu vajadusi. Kahtlemata on küsitav, kas praktilise elu vajadused, st eelkõige soov redutseerida õigussuhte ühel poolel asuvate subjektide paljusust, lugedes õigussuhte pooleks nn kogumi kui terviku, mitte aga isikud nende omavahelises seoses, kaaluvad üles senised dogmaatilised kaalutlused isikute ühisusest kui iseseisvat õigussubjektsust mitteomavast kooslusest, mis vastandus eelkõige õigusvõime puudumise tõttu selgelt juriidilisele isikule. Võib asuda seiskohale, et juhul, kui konkreetne kooslus omab ühist eesmärki, mille saavutamiseks on sellesse kuuluvad isikud sidunud end teineteisega teatud õigussuhte kaudu, on suuteline näitama üles iseseisvat identiteeti ning tagama nende ühistahte selge väljendumise, siis on raske leida argumente, mis takistaksid vastavale kooslusele kui tervikule teatud õiguste ja kohustuste kandmise võime omistamist. Samas peab kolmandatele isikutele olema tagatud selgus selles osas, kellelt nad konkreetse kohustuse täitmist saavad nõuda ning kes vastutab nende ees kohustuse rikkumise korral.

Eeldusel, et isikute ühisuse õigusvõime tunnustamisega ei halvendata kolmandate isikute positsiooni isikute paljususe suhtes, teenib isikute ühisuse tunnustamine õigusvõimelisena positiivset õiguskorda ning tuleb lugeda põhjendatuks vaatamata vastuolule senise õigusdogmaatikaga.

Tuleb märkida, et senine lähenemine õigusvõime küsimusele on olnud seotud isiku staatusega, kusjuures isikuks on loetud vaid sellist kooslust, millele seadusandja on vastava

388 Peifer, K.-N. Rechtsfähigkeit und Rechtssubjektivität der Gesamthand-die GbR als OHG? NZG 2001, Nr 7, S. 297.

389 Timm, W. Die Rechtsfähigkeit der Gesellschaft des bürgerlichen Rechts und ihre Haftungsverfassung.

NJW 1995, S. 3209-3218.

390 Schmidt, Die BGB-Aussengesellschaft, S. 1003.

391 Ulmer, P. Die höchstrichterlich “enträtselte” Gesellschaft bürgerlichen Rechts. ZIP 2001, S. 585; P.

Westermann. Die erste Folgerung aus der Annerkenung der Rechtsfähigkeit der BGB-Gesellschaft. NZG 2001, S. 289; Habersack, M. Die Anerkennung der Rechts- und Parteifähigkeit der GbR und der akzessorischen Gesellschafterhaftung durch den BGH. BB 2001, Nr. 10, S. 477.

392 Westermann, S. 290.

kvaliteedi omistanud. Juriidilise isiku liigid on numerus claususe põhimõttel seadustes selgelt ning ammendavat määratletud. Eeltoodu valguses tähendab isikute ühisuse tunnistamine õigusvõimelisena eelkõige seda, et õigusvõime ei ole enam seotud üksnes seadusandja poolt konkreetse koosluse isikuks tunnistamisega.

Im Dokument ERAÕIGUSLIKU JURIIDILISE ISIKU ÕIGUSSUBJEKTSUSE PIIRITLEMINE (Seite 69-74)