Isikute ühisuse ajalooline areng ning koht koosluste süsteemis

Isikute ühisuse³¹² instituuti on õiguskirjanduses käitletud nii printsiibina kui ka nimetatud printsiibist lähtuvate koosluste rühmamõistena³¹³. Isikute ühisuse käsitlemisel teatud ühinguid³¹⁴ hõlmava rühmamõistena on võimalik tõmmata paralleele juriidilise isiku instituudi ning tema alla kuuluvate üksikute õigussubjektsust omavate ühingu liikide vahel.

Isikute ühisus ühinguliikide rühmamõistena viitab asjaolule, et selle hulka kuuluvad ühingud on kujundatud isikute ühisuse põhimõttel. Isikute ühisuse põhimõtte all tuleb mõista liikmete erilist omavahelist varalist seost, mis väljendub isikute ühisusse koondunud liikmete identiteedis viimaste poolt sellise koondumise kaudu moodustatud kogumiga (ühisusega)³¹⁵. Isikute ühisuse põhimõttel korraldatuks loetakse Saksa õiguskirjanduses avaldatud seisukoha järgselt kõik isikuteühingud, st BGB-ühing ehk seltsing, OHG, KG, partnerühing, Euroopa Majandushuviühendus³¹⁶. Enamik autoreid on tõmmanud isikute ühisuse põhimõttel organiseeritud ühingute ning isikuteühingute vahele võrdusmärgi³¹⁷. Erinevate mõistete kasutusega on püütud rõhutada ühe ja sama ühingu erinevaid aspekte: isikute ühisuse terminiga eelkõige iseseisva õigusvõime puudumist, isikuteühingu terminiga aga struktuurilist eripära, eelkõige ühingu tegutsemise ning eksisentsi sõltuvust oma liikmetest. Eesti õiguse kohaselt ei ole isikute ühisuse ja isikuteühingu sisuline võrdustamine siiski võimalik, kuna Eesti õiguse kohaselt on osa isikuteühinguid, eelkõige TÜ ja UÜ tunnistatud juriidilisteks isikuteks. Seega tuleb Eesti õiguse kohaselt eristada paarismõistetena ühelt poolt isikute ühisust ja juriidilist isikut ning teiselt poolt isikuteühingut ning korporatsiooni.

Isikute ühisusele on ajalooliselt olnud vastandatud juriidiline isik. Dogmaatilises plaanis vaadelduna on esimene õigussubjektsust mitteomava ühingu ning teine õigussubjektsust omava ühingu vormiks³¹⁸. Saksa orgaaniline teooria, mida esindas Gierke, vastandas

312 Autori poolne vaba tõlge terminist “die Gesamthand”.

313 Kraft, A., Kreutz, P. Gesellschaftsrecht. 11. Auflage. Luchterhand, 2000, S. 5. Kasutatud on termineid

“das Gesamthandsprintzip” (iskute ühisuse printsiip) kui ka “Gesamthandsgesellschaft” (isikute ühisuse põhimõttel korraldatud ühing”). Vt ka Scherer, J, Haas, S.; Bayer, O. Gesellschaftsrecht I:

Personengesellschaften. Köln 1999, S. 26; Schmidt, K. Gesellschaftsrecht. 4. Auflage.. Köln, Berlin, Bonn, München, 2002, S. 206.

314 Terminit “ühing” on kasutatud käesoleval juhul ning ka edaspidi (kui tööst ei tulene teisti) laiemas tähenduses, so eraõigusliku koosluse, va asutused, sünonüümina. Ühing kitsamas tähenduses hõlmab seevastu korporatiivse struktuurita eraõiguslikke ühendusi, eelkõige isikuteühingud, samuti isikute ühisused (Saksa õiguse kohaselt on isikuteühingud ja isikuteühisused kattuvad, Eesti õiguse kohaselt aga õiguslikult seisundilt eristatavad). Koosluste võimaliku liigituse osas Eesti õiguse kohaselt vt töö lisa 1 (Koosluste liigitus).

315 Vt Wiedemann, H. Juristische Person und Gesamthand als Sondervermögen. – WM Sonderbeilage, 1975, Nr. 4.

316 Kraft, Kreutz, S 3.

317 Vt Scherer, Haas, Bayer, S. 26; Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 200.

318 Prantsuse õigus ei tunne isikute ühisuse ja juriidilise isiku vastandamist õigussubjektsuse seisukohalt.

Prantsuse õiguse kohaselt on juriidilisteks isikuteks ja täieõiguslikeks õigussubjektideks nii kõik

tahtekooslusele, mis eksisteerib isikute ühisuse puhul, juriidilisele isikule omase ühistahte³¹⁹.

Samas isikuteühingu mõistele on vastandatud korporatsioon³²⁰. Viimatinimetatud eristamist tunneb lisaks Saksa õigusele ka Shveitsi, Prantsuse ja Austria tsiviilõiguse süsteem, mis lähtuvad Rooma õiguse traditsioonidest societase ja universitase eristamisel.

Seevastu angloameerika õigussüsteem nimetatud vastandamist ei tunne, kuigi üksikute ühingu liikide kaudu on esindatud nii isikuteühing (partnership) kui ka korporatsioon (company/corporation)³²¹.

Seega võib väita, et ühingud on eristatavad teineteisest nii oma struktuurilt kui ka õigusvõime mahult³²². Eeltoodust tulenevalt on ka juriidiliste isikute õigussubjektsuse piiritlemisel oluline välja selgitada, millistest põhimõtetest lähtuvalt on juriidilistest isikutest eristatavad need ühingute liigid, mis ei oma iseseisvat õigussubjektsust, eelkõige isikute ühisuse põhimõttel organiseeritud ühingud³²³.

Isikute ühisuse instituuti tunneb germaani õigusperekond alates keskajast. Nimetatud instituudi levikuala kattus suuresti saksa keele levikualaga. Isikute ühisus oli keskajal abielulise varaühisuse, pärimisühisuse levinud vorm³²⁴. Isikute ühisuse dogmaatilise kontseptsiooni väljaarendamisesse on olulise panuse teinud Gerhard Buchdale³²⁵. Tema seisukoha järgi algab isikute ühisuse teooria Saksi õiguspeegli glossadega varakogumite kohta. Kasutati terminit dominium plurium in solidum ja seda abielulise ühisvara suhtes.

Esiplaanil oli mõte jagamatust ühisõigustusest, mitte aga ühisvara eesmärgiga seotusest.

Isikute ühisust kui iseseisvat organisatsioonilist vormi juriidilise isiku kõrval hakkas käsitlema Saksa orgaaniline teooria (O. Gierke). Ta vastandas tahtekooslusele, mis eksisteerib isikute ühisuse puhul, juriidilisele isikule omase ühistahte³²⁶.

Eesti õiguse jaoks on isikute ühisus ning nimetatud põhimõttel organiseeritud ühingu vormid uueks nähtuseks. Enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist kehtinud nõukogude tsiviilõigus tundis üksnes ühise tegutsemise lepingu instituuti, kuid ei käsitlenud seda ühingu vormina. Ühise tegutsemise lepingut kasutati Eesti õiguspraktikas sageli kuni VÕS jõustumiseni. Ühise tegutsemise leping oli võlaõiguslik leping ning ei omanud reeglina ühingule sarnaseid tunnusjooni (eelkõige organisatsioonilist ülesehitust). VÕS fikseeris esmakordselt seltsingu kui isikute ühisuse peamise vormi õigusliku seisundi (VÕS §-d 580-609). Nimetatud ühingu regulatsioonis võib märgata Saksa BGB vastavate sätete olulist mõju. BGB kommentaarides on isikute ühisuse mustervormi - seltsingut - nimetatud kaubandusühingud, sh täisühing (S.N.C) ja usaldusühing (S.C.S.), kui ka tsiviilõiguslik ühing ehk seltsing (CC-ühing). Kõigile Prantsuse kaubandus- ja tsiviilõiguslikele ühingutele laieneb registreerimiskohustus. Vt Chaussade-Klein, S. 8.

319 Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 244.

320 Silmas on peetud korporatsiooni kitsamas tähenduses. Vt töö p. 1.3.2, lisa 1, samuti Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 46.

321 Merkt, S. 113.

322 Nimetatud väide on leidnud kinnitust ka käesoleva töö p.-s 1.3 toodud eraõiguslike juriidliste isikute liikide lähemal vaatlusel.

323 Isikute ühisuse eristamise põhimõtete kohta juriidilisest isikust vt käesoleva töö p. 2.1.2.

324 Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 244.

325 Buchda, G. Geschichte und Kritik der deutschen Gesamthandslehre. Kein, 1970. Vt Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 244.

326 Vt Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 244.

ka tsiviilõiguslikuks ühinguks³²⁷ . Ei Saksa ega ka Eesti õigus ei loe seltsingut juriidiliseks isikuks, vaid käsitleb teda eristaatuses olevana, jättes seejuures seltsingu õigussubjektsuse ja õigusvõimega seonduvad küsimused otseselt reguleerimata. Seltsingu kohta kehtivas õigussüsteemis aitavad määratleda nii üksikud seadusesätted kui ka kohtupraktika³²⁸. Seltsingu õigusvõime ja õigussubjektsusega seotud küsimuste üle on Saksa õiguskirjanduses vaieldud enam kui 30 aastat. Seltsingu kui isikute ühisuse põhilise liigi õigusvõimega seotud aspektid leiavad lähemat käsitlust töö II ptk p. 2.1.4 raames.

Eeltoodule tuginedes võib kokkuvõtvalt märkida, et isikute ühisus on ajalooliselt olnud vastandatud juriidilisele isikule ning nimetatud terminiga on tähistatud õigussubjektsust mitteomavaid isikute kooslusi. Isikute ühisus on võrreldav oma abstraktsuse tasemel juriidilise isikuga, kuivõrd puhtal kujul ei esine praktikas neist kumbki, vaid üksnes konkreetsete ühingu vormide kaudu. Erinevalt juriidilisest isikust puuduvad isikute ühisusel üldosa normid. Selleks, et täpsemalt välja selgitada isikute ühisusele omaseid tunnuseid ning hinnata viimase sarnasusi ning erinevusi võrredes juriidilise isikuga, on oluline lähemalt analüüsida isikute ühisust läbi mõne tema konkreetse alaliigi.

Tulenevalt asjaolust, et isikute ühisuse instituut on omane germaani õigusperekonnale ning tema arendamisel on silmapaistev osa Saksa õigusteaduse poolt kujundatud seisukohtadel, on põhjendatud esmalt Saksa kehtiva õiguse poolt tunnustatud isikute ühisuse põhilise liigi – seltsingu- kokkuvõtlik analüüs.

Seltsingut on õiguskirjanduses määratletud kui liikmetest koosnevat ja isikute ühisusele omase seose kaudu kujundatud õiguste omistamisobjekti³²⁹ isikute paljususe tähenduses³³⁰. Seltsingut on defineeritud ka kui isikute ühendust, mis on asutatud lepingulisel alusel ühise eesmärgi saavutamiseks³³¹. Seltsingu olemuslike tunnustena on Saksa õiguskirjanduses esile toodud neli elementi: liikmete ehk seltsinglaste olemasolu (ei ole võimalik nn ühemeheseltsing); seltsingulepingu olemasolu; ühise eesmärgi olemasolu;

poolte kaasaaitamiskohustus³³². VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepingu korral kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Nimetatud definitsoon kattub sisuliselt BGB §-s 705 toodud definitsiooniga. Samuti võib täheldada VÕS ning BGB suurt sarnasust ka teistes seltsingu õiguslikku regulatsiooni puudutavates küsimustes³³³. Seltsing on Saksa õiguspraktikas laialdast kasutust leidnud erinevate erialaühenduste moodustamisel (nt advokaadid, arstid, arhitektid, maksunõunikud), ehitustööde ühisel tellimisel ning tegemisel, panganduse valdkonnas krediidi – ning emissiooni konsortsiumitena, samuti erinevate ühekordsete ühisettevõtmiste läbiviimisel (nt autosõit)³³⁴. Seltsingu eelistena juriidilise isikuga võrreldes on rõhutatud viimase

327 Gesellschaft des bürgerlichen Rechts (lühend: GbR või BGB-Gesellschaft)

328 Antud juhul võimalik tugineda siiski ainult Saksa kohtupraktikale, kuna Eesti õiguses ei ole kohtupraktika nimetatud küsimuses veel välja kujunenud.

329 Saksa k das Zurechnungsobjekt. Nimetatud termini all peetakse silmas eelkõige õiguskäibes osalemise võimet. Seltsingule, mis oma olemuselt kujutab teatud subjektide kogumit, on võimalik nn juurde arvata ehk omistada teatud õigusi ning kohustusi.

330 M. Beck. Die Haftung der Gesellschafter bei der BGB-Erwerbsgesellschaft. Berlin, 1999, S. 52.

331 Võlaõigusseaduse eelnõu seletuskiri. Arvutivõrgus kättesaadav: /www.just.ee/.

332 Schmidt. Gesellschaftsrecht, S. 1689-1690.

333 Lähem võrdlus seltsingu ühinguõiguslike aspektide osas on toodud p. 2.1 kolmandas alapunktis.

334 Grunewald, B. Gesellschaftsrecht. 3. Auflage. Tübingen, 1999, S. 8.

asutamise lihtsust (vormivaba leping) ning sellega kaasnevaid väikesi kulusid (ei ole nõutav registreerimine), samuti sisemise suhte kujundamise paindlikkust (võib taotleda nii majanduslikke kui ka mittemajanduslikke eesmärke)³³⁵.

Saksa tsiviilõigus tunneb lisaks seltsingule ehk tsiviilõiguslikule ühingule ja vaikivale seltsingule veel järgmisi isikute ühisuse vorme: abieluline varadeühisus (eheliche Gütergemeinschaft), pärijateühisus (Erbengemeinschaft), partnerühing, Euroopa Majandushuviühendus (EWIV), OHG, KG ja mitteregistreeritud ühendus (nichteingetragener Verein)³³⁶. OHG ja KG osas tunnustatakse samas viimaste suurt sarnasust juriidilisele isikule. Põhjus, miks eelnimetatud ühingud loetakse Saksa õiguse kohaselt isikute ühisuse vormideks seltsingu kõrval, seisneb eelkõige viimaste organisatsioonilises sarnasuses seltsinguga ning viimaste juriidiliseks isikuks mittetunnistamises.

Prantsuse õigus tunneb samuti isikuteühingu ühe liigina Code Civil`iga reguleeritud tsiviilõiguslikku ühingut ehk seltsingut (societe civile ehk CC-ühing). Erinevalt Eesti ja Saksa õigusest käsitletakse seltsingut aga õigusvõimelisena. Lisaks societe civilele tunneb Prantsuse õigus veel ka teist tsiviilõigusliku ühingu vormi- societe en participation.

Nimetatud ühing ei oma identiteediga varustatust (nime, asukohta) ega kuulu kohustuslikule registreerimisele. Eeltoodust tulenevalt ei ole Prantsuse õiguse kohaselt tunnustatud ka tema õigusvõimet³³⁷.

Eesti õiguses on käesoleval ajal põhjalikumalt õiguslikult reguleeritud kaks isikute ühisuse vormi- need on seltsing ja vaikiv seltsing. Samas on Riigikohtu praktika kohaselt tunnustatud ka teised juriidilise isiku staatust mitteomavad ühingud (nt töötajate ühing)³³⁸. Isikute ühisuse vormina võib käsitleda ka RK poolt 15.11.2000.a. vastu võetud korteriomandiseaduse §-st 8 lg 1 tulenevat korteriomanike ühisust, samuti RK poolt 12.10.1994.a. vastu võetud perekonnaseaduse § 14 lg 1 alusel abikaasasid, kelle varalised suhted on korraldatud ühisvara põhimõttel, samuti kooselu partnereid.

Oluliseks erinevuseks Eesti ja Saksa isikute ühisuste puhul on asjaolu, et Eesti ühinguõiguse kohaselt on täis- ja usaldusühing tunnistatud juriidilisteks isikuteks, Saksa õiguse kohaselt viimased (OHG ja KG) juriidilise isiku staatust ei oma. Samas on nimetatud ühingud oma struktuuriliselt ülesehituselt isikuteühinguteks, mitte aga korporatsioonideks. Nii seltsingu kui ka täis- ja usaldusühingu puhul puuduvad selgelt eristatavad organid, isikute liikmelisus rajaneb isikute isiklikul panusel (nt liikme õigus ja kohustus osaleda ühingu juhtimises, ÄS § 88 lg 1; VÕS § 582 lg 1). TÜ ja UÜ juriidiliseks isikuks lugemisega on Eesti seadusandja ühtlasi püüdnud ühendada juriidilisele isikule

335 Scherer, Haas, Beyer, S. 28.

336 Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 206.

337 Samas, S. 41.

338Riigikohus on oma 13.02.2002.a. kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-7-02 Balti Laevaremonditehase AS hagis Nikolai Obornevi vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ja N. Obornevi vastuhagis töölepingu lõpetamise ebaseaduslikus tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga saamiseks (RT III 2002, 7, 73), konstanteerinud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.05.1996.a. otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-96 märgitud seisukohta, et PS §-s 48 lg 1 märgitud ühinemisõigus tähendab õigust koonduda asjakohasel õiguslikul alusel nii juriidilise isiku kui ka mittejuriidilise isiku staatusega ühingutesse. Kohus märgib, et selline põhimõte on kohaldatav ka töötajate ühingutele.

omase iseseisva varalise vastutuse põhimõtte ning isikute ühisusele omase liikmete isikliku piiramatu varalise vastutuse põhimõtte. Nimetatud ühendamise tulemusena on fikseeritud küll ühingu iseseisev varalise vastutuse põhimõte, mida täiendab täisosanike subsidiaarne vastutus ühingu kohustuste eest (ÄS § 79; 101 lg 5). Seega ei ole TÜ võlausaldajal võimalik saada oma nõuet rahuldatud selliselt, et ta esitab nõude otse täisosaniku vastu, ilma eelneva nõude esitamiseta täisühingu vastu. Seevastu Saksa õiguskirjanduses avaldatud seisukoha järgi vastutavad OHG liikmed vahetult ja piiramatult ning tegemist ei ole liikmete täiendava vastutusega, kuna võlausaldaja võib esitada nõude otse osaniku vastu, ilma et ta esitaks nõuet ühingu vastu³³⁹.

Eeltoodust nähtub, et Eesti õigus on loobunud juriidilise isiku ja iseseisvat õigussubjektsust mitteomavate ühingute eristamisel ajaloolise struktuurikriteeriumi kasutamisest. Kui struktuurikriteerium ning senine germaani õigusdogmaatika kõrvale jätta, puudub ratsionaalne põhjendatus isikuteühingute osas nende õigussubjektsuse tunnustamisest keeldumiseks.

Samas tuleb märkida, et Eesti tsiviilõigussüsteem ei ole mitte ainus, mis praktilise elu kaalutlustest lähtuvalt on tunnistanud täis- ja usaldusühingu kui ajalooliselt kujunenud isikuteühingu liigid juriidilisteks isikuteks. Sarnaselt Eesti õigusele on täis- ja usaldusühingu õiguslik seisund reguleeritud veel Soome, Rootsi, Itaalia ja Prantsuse tsiviilõiguses. Seevastu angloameerika õigussüsteemi kohaselt ei ole isikuteühingu põhitüüp partnership reeglina iseseisvaks õigussubjektiks (va üksikud erandid nt limited partnership association).

Võrreldes Eesti ja Saksa õiguse lähetekohti täisühingu käsitlemisel, tuleks praktilise elu vajaduste ja õigusdogmaatika vastuolude korral lugeda eelistatumaks siiski praktilise elu vajadusi. Eelkirjeldatud vastuolude kohta kaubanduslike ühingute ja juriidilise isiku käsitluse vahel on tabavalt öelnud esimese Eesti Vabariigi perioodi aegne õigusteadlane Ants Piip: “Elulisi nähtusi ei tule suruda olevaisse iganenud juriidiliste konstruktsioonide sundraamidesse,vaid peab muutma neid teooriaid endid, mis enam ei vasta elule.”³⁴⁰.

Küsimuseks on asjaolu, kas ja millises ulatuses tuleb korrigeerida senist juriidilise isiku käsitlust ning kui kaugele on juriidilise isiku mõiste laiendatav. Kuna juriidiline isik on siiski üksnes vahendiks teatud eesmärkide saavutamisel ning tema mõisteline kujundamine on seadusandja otsustada, võib nõustuda A. Piibu eelkirjeldatud seisukohaga, samuti Eesti õiguse poolt valitud lahendusvariandiga. Nimetatud lahendust toetab ka Saksa õiguse poolt OHG-le omistatud õigusvõime (HGB § 124 lg 1)³⁴¹, mistõttu on OHG käsitletav nn kvaasi-juriidilise isikuna³⁴². Eeltoodu viitab asjaolule, et kuigi õigusdogmaatiliselt ei ole TÜ ja UÜ tunnustamine juriidilise isikuna põhjendatud, vastab see siiski paremini õiguskäibe vajadustele ning aitab tagada selgema regulatsiooni antud küsimuses.

339 Lehrbuch der Rechtskunde. Bd. II. Handelsrecht. Gesellschaftsrecht. Berlin, 1981, S. 86.

340 Piip, A. Kaubandusõigus ja protsess. Tallinn, 1995, S. 106.

341 HGB § 124 lg 1 tagab juriidiliseks isikuks mitteolevatele kaubandusühingutele (OHG, KG) teatud õigusvõime, st võime oma nime all õigusi omandada ja kohustis võtta, omandit ja teisi asjaõigusi kinnisasjadele omandada, olla hagejaks või kostjaks kohtus.

342 Vt Kohler, J. Die offene Handelsgesellschaft als juristische Person. ZHR 1913, Nr 74, S. 456.

Seega võib märkida, et isikute ühisus on selline isikutest koosnev ühing, mis ei oma isiku õiguslikku seisundit. Isikute ühisuse liikide loetelu ei ole võimalik määratleda ammendavana, kuna eeltoodu tähendaks põhiseadusega tagatud ühinemisvabaduse piiramist. Isikute ühisus on üldjuhul vormivaba kooslus, mille moodustamiseks piisab osapoolte vahel kokkuleppe saavutamisest. Isikute ühisuse peamiseks vormiks on seltsing.