Juriidilise isiku mõiste positiivses õiguses ja Euroopa Liidu õigussüsteemis

Kui ajalooliselt on juriidilisteks isikuteks loetud kõiki neid õigussubjekte, mis polnud füüsilised isikud, siis tänapäeval on seadusandja püüdnud juriidilist isikut positiivselt defineerida²¹¹. Juriidilise isiku mõiste legaalmääratlust kohtab väheste riikide positiivses õiguses. Juriidilise isiku mõiste koosseisu tunnused avalduvad enamalt jaolt juriidilise isiku üksikuid liike käsitlevates seadustes.

Eesti õiguses on juriidilisi isikuid puudutavad üldised küsimused reguleeritud TsÜS- s.

Arvesse võttes asjaolu, et TsÜS on lex generalis, mille põhimõtteid täpsustavad eriseadused – lex specialis (nt ÄS)-, siis võib eeldada, et TsÜS-s fikseeritud põhimõtted on kohaldatavad kõigi eriseadustega reguleeritud juriidiliste isikute liikide suhtes. Seega võib TsÜS-s fikseeritud sätteid pidada sellise abstraktsuse tasandil olevaiks, mis on kohaldatavad juriidilise isiku kõigi liikide suhtes.

Vastavalt TsÜS §-le 24 on juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. Eelnimetatud sõnastus peegeldab eelkõige juriidilise isiku erisust võrreldes füüsilise isikuga.

Seadusandja on TsÜS §-s 7 lugenud füüsiliseks isikuks inimese ja märkinud, et füüsilise isiku õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb tema surmaga. Seega seadus tunnustab inimest õigussubjektina kogu tema elusoleku ajal. Seevastu juriidilise isiku tekkimine saab võimalikuks üksnes seoses vastava õigusliku regulatsiooni olemasoluga.

Seega on püüdnud seadusandja rõhutada nende kahe isiku liigi omapära just nende tekke aluse kaudu. Jättes kõrvale isikute tekkimise protsessi, tuleb siiski tunnistada, et üks või teine substraat saab omandada isiku kvaliteedi õiguslikus tähenduses üksnes õiguse enese toel. Samas eeldused nimetatud kvaliteedi saavutamiseks võivad eri liiki subjektide puhul olla erinevad. Juriidilise isiku mõistet on seaduses täpsustatud asjaoluga, et juriidiline isik võib olla kas eraõiguslik või avalikõiguslik.

TsÜS § 25 lg 1 ja 2 sätestatu annab alust eeldada, et juriidilise isiku olemust kajastavad kõige iseloomulikumad tunnused on fikseeritud kas teatud liiki juriidilise isiku kohta käivas seaduses või otse selle juriidilise isiku kohta käivas seaduses. Siiski on TsÜS 2. osa 2. peatükis fikseeritud kõige üldisemad juriidilist isikut iseloomustavad tunnused.

Nimetatud regulatsioon võimaldab seadusandjal sisustada juriidilise isiku mõistet erinevates seadustes vastavalt konkreetsetele vajadustele, kuid silmas pidades asjaolu, et iga juriidilise isiku puhul tuleb selle käsitlus viia vastavusse kas eraõigusliku või avalik-õigusliku juriidilise isiku üldise avalik-õigusliku määratlusega.

TsÜS § 26 kohaselt omab juriidiline isik õigusvõimet, mille erisused võrreldes füüsilise isiku õigusvõimega seonduvad üksnes kahe subjekti olemusliku erinevusega teineteisest²¹². TsÜS § 30 kohaselt on juriidilisel isikul nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest.

Konkreetse spetsiaalse nime olemasolu on esmaseks ja kõige selgemini juriidilist isikut väliselt eristavaks tunnuseks. Nimi siiski ei kajasta juriidilise isiku sisulisi erinevusi

211 Uluots, J. Tsiviilõiguse üldosa konspekt. Tartu, 1936, lk 69.

212 Õigusvõime kui tunnuse kohta, mis peaks juriidilist isikut piiritlema teistest sarnastest subjektidest vt käesoleva töö p. 3.1.1.

juriidiliseks isikuks mitteolevatest isikute kooslustest. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS redaktsiooni § -s 45 lg 1 oli fikseeritud juriidilist isikut iseloomustava tunnusena asjaolu, et juriidiline isik vastutab oma kohustuste eest oma varaga. Uues TsÜS-s ei ole enam fikseeritud kõiki juriidilisi isikuid iseloomustava asjaoluna iseseisvat varalist vastutust.

Eeltoodu ei tähenda, et juriidiliseks isikuks olev kooslus ei oleks võimeline vastutama oma kohustuste rikkumise korral. Samas ei prugi juriidiline isik olla ainsaks subjektiks, kes oma kohustuste täitmise eest vastutab. Ainuisikuline varaline vastutus ei ole ei isiku ega ka juriidilise isikuga lahutamatult seotud tunnuseks. Eeltoodu viitab võimalikele muudatustele juriidilise isiku senises käsitluses.²¹³

TsÜS §-de 28 ja 31 sõnastusest võib teha järelduse, et juriidilisele isikule on omane teatud organisatsioonilise ülesehituse olemasolu, mis fikseeritakse täpsemalt kas põhikirjas või ühingulepingus. Organisatsioon on elemendiks, mille kaudu peab olema tagatud juriidilisele isikule iseloomuliku tahte moodustumine ja selle tahte realiseerimine.

ÄS §-ga 530 täiendati Riigikogu poolt 09.06.1993.a. vastu võetud "Asjaõigusseaduse"

(edaspidi AÕS) § 6 lg 2, milles on sätestatud juriidilise isiku varalise eraldatuse põhimõte.

Selle täienduse kohaselt juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele²¹⁴. Nimetatud eraldatuse põhimõtte selge väljatoomine kehtivas õiguskorras on igati tervitatav, kuna eraldatuse põhimõte on juriidilise isiku iseseisvat õigussubjektsust üks paremini esiletoovaid printsiipe²¹⁵. Samas tuleb märkida, et eraldatuse põhimõte ei ole absoluutse iseloomuga ning erandkoosseisude²¹⁶ esinemisel võib esineda vajadus nimetatud põhimõtte tähelepanuta jätmiseks või teistele põhimõtetele allutamiseks.

Tuleb siiski märkida, et ei nime olemasolu, õigusvõimega varustatus, toimiv organisatsioon ega ka eraldatud vara olemasolu ei ole positiivse õiguse valguses enam juriidilisele isikule ainuomased spetsiifilised eritunnused. Eeltoodu on tingitud paljuski eelnimetatud tunnuste relativiseerumisest. Esineb teisigi isikute ühendusi ja varakogumeid, mis omavad iseseisvat organisatsiooni, teatud õigusvõimet, nime ja vara²¹⁷. Võib väita, et eelnimetatud tunnuste puhul on tegemist subjektile omaste, sh subjektiks olemise eelduslike kui ka subjektiks olemisega kaasnevate tunnustega.

Juba BGB ja HGB koostamisel mõisteti õigesti isikuid käsitlevate teooriate ühekülgsust ja ei võetud neist ühtegi aluseks. Võeti üle nende teooriate üksikuid elemente ning lähtuti eelkõige praktilistest kaalutlustest, mille kohaselt käsitles seadusandja nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid isikutena õiguse mõistes. Samas loobusid BGB koostajad erinevalt esimesele eelnõule ja teistele kodifikatsioonidele²¹⁸ nii isiku kui ka juriidilise isiku definitsioonist kui ka lähemast kirjeldusest. BGB-s puuduvad ka juriidilise ja füüsilise isiku suhtes ühiselt kehtivad normid. Mõlema mõiste puhul on puudujääk ühises sisulises substantsis, neid käsitletakse üksnes abstraktselt ja õigustehniliselt. Puuduvad ka

213 Iseseisva varalise vastutuse põhimõtte kohta vt lähemalt töö p. 4.1.1.

214 Juriidilisel isikul eraldatud vara olemasolu on Riigikohus rõhutanud juriidilise isiku olemusliku tunnusena (TsK §-s 25 fikseeritud juriidilise isiku mõiste tähenduses) oma 15. mai 1996.a. kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-96 RAS Silikaat hagis rendiettevõtte Tartu Ehitustrust vastu 276 970 krooni ja 90 sendi nõudes. RT III 1996, 18, 251.

215 Eraldatuse põhimõtte osas vaata lähemalt käesoleva töö p. 4.1.1.

216 Erandite kohta eraldatuse põhimõttest vt töö p. 4.4.

217 Eeltoodu kohta vt lähemalt käesoleva töö p. 2.

218 Vt nt Shveitsi tsiviilkoodeks ( ZGB) §-d 52, 53, 54, 55.

juriidiliste isikute kohta käivad üldnormid. BGB regulatsiooni alusel võib järeldada, et kõiki juriidilisi isikuid ühendavaks tunnuseks on õigusvõime (BGB §-d 1, 21, 22, 80)²¹⁹. BGB §-des 21 ja 22 defineeritakse mittemajanduslikku ja majanduslikku ühendust²²⁰ kui juriidilise isiku kahte peamist vormi. Nimetatud regulatsioonist tulenevalt mõistetakse Saksa õigusdogmaatikas juriidilise isiku all isikute ühendust või sihtvara, mis omab seadusega tunnustatud õiguslikku iseseisvust. Juriidiline isik omab iseseisvat õigusvõimet ning võimet osaleda protsessis hageja või kostjana. Juriidiline isik on Saksa õiguse kohaselt oma liikmetest eraldatud. Just liikmetest eraldatuse määra võib pidada üheks olulisemaks juriidilist isikut teistest sarnastel põhimõtetel organiseeritud kooslustest eristamise kriteeriumiks. Organisatsiooni iseseisvuse aste oma liikmete suhtes väljendub nii iseseisva vastutusvõime ulatuses, organisatsioonilises sõltumatuses kui ka seadusandja poolt nimetatud üksusele omistatud õigusvõime sisulises mahus. Eelnimetatud lähenemises võib täheldada sarnasusi juriidilise isiku mõiste sotsiaalse käsitlusega.

Õigusleksikonis antud definitsiooni kohaselt on juriidiline isik õiguslikult kaitstud, nimega ning õigusvõimega varustatud isikute ühendus või vara kogum²²¹. Nimetatud defintsioon kattub sisuliselt ka Saksa õigusteadlase H. Brox`i poolt kasutatud definitsiooniga²²². Saksa õiguskirjanduses domineerivate seisukohtadena on rõhutatud juriidilisele isikule omaste tunnustena tegutsemisorganisatsiooni, vastutusühendust ja identiteediga (eelkõige nimi) varustatust²²³. Õiguskirjanduses kajastatud juriidilise isiku definitsioonid erinevad teineteisest eelkõige oma sõnastuse, mitte aga sisu poolest.

Shveitsi õiguse kohaselt on juriidilised isikud õiguskorra poolt tunnustatud moodustised iseseisva õigusvõimega, st isikud õiguslikus tähenduses ehk õigussubjektid²²⁴. Shveitsi positiivses õiguses ei defineerita juriidilist isikut küll sõnaselgelt, kuid ära on märgitud, millised kooslused ning millisest ajahetkest omandavad isiku staatuse. ZGB § 52 lg 1 kohaselt omandavad korporatiivselt organiseeritud isikuteühendused ja kindlale eesmärgile suunatud iseseisvad asutused isiku staatuse kaubandusregistrisse kandmisega (ZGB § 52 lg 1). Juriidilise isiku tunnusena on viidatud omistatud õigusvõime (ZGB § 53) ja tegutsemisvõime (ZGB § 54) olemasolule. Juriidilise isiku õigusvõime on piiratud inimese loomulike omadustega. Juriidiline isik on tegutsemisvõimeline arvates organite moodustamisest. Hollandi tsiviilseadustikus²²⁵ ei ole juriidilist isikut samuti otseselt defineeritud. Samas on on Hollandi BW 2. raamatu artiklites 1, 2 ja 3 on kirjeldatud, millised kooslused omavad isiku staatust.

Eeltoodu alusel võib märkida, et erinevate riikide positiivsed õiguskorrad on üldjuhul püüdnud vältida juriidilise isiku mõiste eraldi defineerimist seaduses. Seoses juriidilise isiku mõistega on viidatud üksnes juriidilise isiku üksikutele liikidele ning viimaseid iseloomustavatele tunnustele, eelkõige õigus-, teo- ja deliktivõime olemasolule, samuti

219 Raiser, Der Begriff, S. 115-116.

220 Saksa k “der wirtschaftliche und nichtwirtschaftliche Verein”. Ühendus (korporatsioon) on BGB kohaselt juriidilise isiku staatust omavaks ühingu liigiks.

221 Universal-Lexikon, 2003. www.infobitte.de/free/lex/allgLex0/j/juristischePerson.htm

222 Brox, H. Allgemeiner Teil des BGB. 26. Auflage. Köln, Bonn, Berlin, München, 2002, S. 318; juriidiline isik on õiguskorra poolt iseseisva õiguskandjana tunnustatud (isikute)ühendus või varakogum.

223 John, S. 230.

224 Schweizerisches Privatrecht. Weber, S. 46.

225 Burgerlijk Wetboek (BW). Vt Nieper, F.; Westerdijk, A.S. Niederländisches Bürgerliches Gesetzbuch.

Buch 2. Juristische Personen. München, 1995.

tegutsemisele oma organite kaudu. Arvesse võttes asjaolu, et juriidiline isik on üksnes abstraktne isik ning väljendub reaalselt erinevates ühingu liikides, mis erinevad oluliselt oma struktuuriliselt ülesehituselt, siis eeltoodust tulenevalt võib pidada ka põhjendatuks juriidilise isiku definitsiooni väljajätmist õigusaktidest. Seadusandja poolt juriidilise isiku koha määratlemine õigussüsteemi siseselt, samuti tema olulisemate tunnuste esiletoomine tagab piisava paindlikkuse struktuurilt erinevate ühinguvormide tunnustamiseks juriidilise isikuna.

Juriidilist isikut kui sellist Euroopa Liidu õiguses defineeritud ei ole. Seevastu tuntakse aga kahte ühingu liiki, mis omavad iseseisvat õigusvõimet.

Euroopa Liidus vastu võetud määruse Euroopa majandushuviühenduste²²⁶ kohta art 1 lg 2 kohaselt omandab ühendus registreerimise hetkest võime olla enda nimel õiguste ja kohustuste kandjaks, teha tehinguid ning osaleda asja kohtulikul arutamisel²²⁷. Samas tuleb märkida, et Euroopa Liidu liikmesriikidel on õigus iseseisvalt otsustada, kas nad tunnustavad nende siseriikliku õiguse kohaselt registreeritavat Euroopa majandushuviühendust isikuna või mitte.

Erinevalt euroopa majandushuviühendusest, mis omab küll õigusvõimet, kuid ei pruugi olla isikuks konkreetse liikmesriigi õiguse kohaselt, omab iseseisva isiku õiguslikku staatust societas europeat (SE, eesti keeles euroühing²²⁸ või euroopa aktsiaselts²²⁹).

Nimetatud ühinguvorm ei tõrju natsionaalseid ühinguvorme välja, kuna ta on kasutatav üksnes juhul, kui ühingu tegevus peaks ületama ühe liikmesmaa piire. Kapitalinõudena on kehtestatud euroühingule 120 000 eurot.

Euroühingu õigusliku regulatsiooni tõukejõuks kujunes riigi- ja valitsusjuhtidest koosneva Euroopa Nõukogu 20.12.2000.a. toimunud tippkohtumine Nizzas, kus jõuti nimetatud ühingu loomise vajalikkuses poliitilise konsensuseni. Sellega oli Euroopa seadusandjale antud vaba tee vastava regulatsiooni väljatöötamiseks. Idee sellisest ühinguvormist pärineb aastast 1959, kuid kõik varasemad katsed konsensuseni jõuda ebaõnnestusid²³⁰.

Euroühingu statuut e põhimäärus on reguleeritud kahe õigusaktiga. Alusaktiks on Euroopa Nõukogu määrus nr 2157/2001 08.10.2001.a. euorühingu põhimääruse kohta²³¹. See määrus ei vaja kohaldamiseks siseriiklikes õiguskordades eraldi transformatsiooniakti, vaid on otse kohaldatav. Nimetatud määrus jõustub 08.10.2004.a. Lisaks eelnimetatud aktile on Euroopa Nõukogu poolt 08.10.2001.a. välja antud direktiiv nr 201/86/EG, mis reguleerib töövõtjate osalust euroühingus. Nimetatud direktiivi on liikmesriigid kohustatud transformeerima oma siseriiklikusse õiguskorda hiljemalt 08.10.2004²³². Euroühingu

226 Verordnung (EWG) Nr 2137/85 des Rates vom 25.07.1985 über die Scahffung einer Europäischen wirtschaftlichen Interessenvereinigung (EWIV). Amtsblatt nr L 199 vom 31.07.1985.

227 Werlauff, E. Euroopa Liidu ühinguõigus. Ühine nimetaja ärilistele etteõtmistele 12 riigis. Tallinn, 1997, lk 14.

228 Samas, lk 14.

229 Thoma, G.F.; Leuering, D. Die Europäische Aktengesellschaft- Societas Europea. NJW 2002, Nr. 20, S.

1449.

230 Samas, S. 1449.

231 Verordnung (EG) Nr 2157/2001 des Rates vom 08.10.1001 über das Statut des Europäischen Gesellschaft (SE). Amtsblatt Nr. L 294 vom 10.11.2001

232 Thoma, S. 1449.

eesmärgiks on anda üleeuroopalistele ettevõtetele võimalus tulevikus opereerida üksnes ühe ühinguga selle asemel, et ehitada ülesse keerulist kontsernistruuktuuri, mis koosneks ema- ja tütarettevõtjate ketist. Selline ühinguvorm aitaks olulisel määral vähendada ettevõtjate kulutusi²³³. Samas ei ole seni teadaolevalt viidud läbi otseseid uuringuid selgitamaks välja, kui paljud suurettevõtted sooviksid sellist ühinguvormi kasutada.

Euroühingu õiguslik regulatsioon saab toetuma esmalt euroühingu põhimäärusel, samuti konkreetse euroühingu põhikirjal. Nendes küsimustes, mida määrusega ja selle alusel välja töötatud ühingu põhkirjaga otseselt reguleeritud ei ole, kehtivad liikmesriikide poolt välja antud erinormid nimetatud euroühingu suhtes, subsidiaarselt ka liikmesriigi, kus sellise ühingu asukoht asub, aktsiaõigus, maksuõigus, konkurentsiõigus, pankrotiõigus jne²³⁴. Euroühingut on põhimääruse art 1 kohaselt defineeritud kui iseseisva õigussubjektsusega varustatud (kaubandus)ühingut, mille kohustuste eest vastutab üksnes ühing oma varaga ja millele kuulub aktsiateks jaotatud põhikapitali. Euroühing on iseseisev õigussubjekt, seega juriidiline isik (art 1 lg 3). Asutajatel on võimalik valida ühingule kas monistlik või ka dualistlik juhtimisskeem. Esimene on iseloomulik eelkõige angloameerika õigussüsteemiga riikidele (board system) ja teine kontinentaaleuroopa õigussüsteemiga riikidele²³⁵.

Euroühingu saab asutada kas teine euroühing või siis kaks natsionaalset ühingut (võib olla nii juriidiline isik kui ka juriidiliseks isikuks mitteolev kooslus), millede asukohad on eri liikmesriikides. Euroühing omandab oma õigusvõime sissekandmisega vastavasse asukohamaa äriregistrisse²³⁶.

Eeltoodu alusel võib juriidilist isikut Euroopa Liidu õiguse kontekstis kirjeldavate tunnustena esile tõsta õigusvõime omamist (õigussubjektsust) ning iseseisvat varalist vastutust oma kohustuste täitmise eest. Viimatinimetatud tunnuse kaudu rõhutatakse ühtlasi euroühingu sõltumatust oma liikmetest.

Arvesse võttes Eesti positiivses õiguses fikseeritud juriidilise isiku lakoonilist definitsiooni, samuti seda, et ka teiste Eesti õigussüsteemi ülesehituse aluseks olevate riikide (nt Saksamaa, Shveits, Holland) ning Euroopa Liidu õiguses ei ole juriidilist isikut eraldi defineeritud, võib väita, et mõiste juriidiline isik on ulatuslik süsteemimõiste, mida ei ole otstarbekas õigusnormidega suruda kitsastesse ning konkreetselt määratletud raamidesse. Vajaduse puudumist juriidilise isiku definitsiooni ning kindlate tunnuste järele toetab ka juriidilise isiku liikide suhteline paljusus ning praktiline vajadus võimaldada juriidiliseks isikuks mitteolevatel kooslustel osaleda õiguskäibes. Mõiste juriidiline isik omandab konkreetse tähenduse ja tunnused eelkõige oma üksikute väljendusvormide (nt ühendused ehk korporatsioonid, sh äriühingud, mittetulundusühingud, ja asutused, sh sihtasutused) õigusliku regulatsiooni kaudu. Samas on eelkirjeldatud lähenemisest tulenevaks ohuks eelkõige asjaolu, et juriidilise isiku mõiste liigne redutseerimine tulenevalt tema liikide strukuurilisest ning õiguslikust mitmekesisusest võib avaldada negatiivset mõju isiku õiguslikule käsitlusele tervikuna.

233 Samas, S. 1450.

234 Samas, S. 1450.

235 Samas, S. 1450-1451.

236 Samas, S. 1451.

Kuivõrd Saksa kohtupraktika on tõestanud vajadust kohaldada juriidilise isiku suhtes kehtivaid norme lisaks juriidilistele isikutele ka juriidiliseks isikuks mitteolevatele kooslustele, siis tõusetub sellega seoses küsimus juriidilise isiku mõiste defineerimise vajalikkusest ja otstarbekusest kehtivas seadusandluses. Liiga konkreetsed juriidilise isiku mõiste määratlused või teatud tunnuste rõhutamine juriidilisele isikule omaste tunnustena võivad osutuda piiravaks asjaoluks normide ratsionaalsele kohaldamisele elulistele koosseisudele ning väärtustest lähtuvale seaduse tõlgendusele.

TsÜS §-s 24 esitatud juriidilise isiku mõiste määratluse põhjendatuse üle võib vaielda.

Asjaolu, et juriidiline isik on käsitletav isikuna ehk õigussubjektina, tuleneb ka juriidilise isiku regulatsiooni kohast isikute ühe alaliigina ning juriidilisel isikul üldise õigusvõime olemasolu tunnistamisest (TsÜS § 26). Juriidilise isiku mõistes tema seaduse alusel loomise aspekti esiletõstmine ei too siiski välja tema selget erisust teistest juriidiliseks isikuks mitteolevatest kooslustest. Rangelt formaalse lähenemise kohaselt ei tulene ka füüsilise isiku õigussubjektiks olemine mitte õiguse välistest asjaoludest, vaid õigusnormist enesest. Eeltoodu alusel võib väita, et TsÜS-s toodud juriidilise isiku mõiste määratlemine ei ole iseenesest vale, kuid samas ei too esile ühtegi selget eripära võrreldes teiste õiguste- ja kohustuste kandjatega.