Juriidilise isiku organi teadmise omistamine juriidilisele isikule

juriidilise isiku huvides, või organi liikme ja juriidilise isiku vahel.

Kokkuvõttes tuleb märkida, et juriidilise isiku sisesuhtes on juriidilise isiku iga konkreetse organi liige käsitletav õigussuhte iseseisva poolena, kellel on juriidilise isiku suhtes õigused ja kohustused. Välissuhtes omab juriidlise isiku organitest tähendust eelkõige esindusorgan, mille liikmed on käsitletavad tehingulistes õigussuhetes juriidilise isiku seadusliku esindajana. Esindaja on iseseisev subjekt ja esindusõigussuhte osapool, kuid mitte esinduse alusel tehtava tehingu pool. Välissuhtes jääb juriidilise isiku nimel tehtava tehingu pooleks juriidiline isik, juriidilise isiku organi liikmele tehingust, mis tehakse juriidilise isiku nimel, üldjuhul õigusi ega kohustusi ei teki.

3.2.5. Juriidilise isiku organi teadmise omistamine juriidilisele isikule

Õiguspraktikas sõltub tegutsemisvõime realiseerimise kaudu tsviilõiguslike tagajärgede saabumine, sh nende liik ja ulatus sageli asjaolust, kas konkreetne isik, keda tagajärjed puudutavad, on hea- või pahauskne⁷⁷². Isiku hea- või pahahausksus sõltub aga omakorda isiku teadmisest või teadmapidamisest konkreetsetest õiguslikest või faktilistest asjaoludest.

Juriidilise isiku teadmise või teadmapidamisega seoses on küsimuseks, millist teadmist või teadmapidamist saab lugeda juriidilise isiku enese teadmiseks või teadmapidamiseks ning kuivõrd on see seotud tema organi ning viimase liikmete isikliku teadmise või teadmapidamisega.

Juriidilise isiku teadmise ja teadmapidamise küsimusest tuleb eristada juriidilise isiku tahet ja selle eristamist juriidilise isiku liikmete, samuti tema organite tahtest. Juriidiline isik omab reeglina üleindividuaalset⁷⁷³ ehk tema liikmete isiklikust tahtest eraldiseisvat tahet, va juhul kui on tegemist ühemeheühinguga. Üleindividuaalse tahte olemasolu on juriidilise isiku olemuslikuks tunnuseks ning tema isikuks tunnistamise faktiliseks eelduseks.

Juriidilise isiku tahet tema asutamise järgselt kujundavad ning realiseerivad juriidilise isiku organid või viimaste poolt volitatud isikud⁷⁷⁴.

Tuginedes töö p. 3.2 eelnevate alapunktide analüüsi tulemustele võib väita, et juriidilise isiku teadmine või teadmapidamine on seotud tema organi liikmete teadmisega või teadmapidamisega⁷⁷⁵. Lahendamist vajavaks küsimuseks on asjaolu, kas juriidilise isiku teadmine kattub tema organi ja organi liikmete teadmisega analoogselt juriidilise isiku organi ja selle liikmete käitumise lugemisega juriidilise isiku enese käitumiseks.

Ei Eesti ega Saksa positiivne õigus ei reguleeri juriidilise isiku teadmise tekke ega selle ulatusega seonduvat. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, mille kohaselt juhul, kui

772 Hea- ja pahausksuse küsimus omab tähendust seoses nt seoses omandi tekkega (AÕS § 95), tehingu tühistamisega (TsÜS § 92, 94); aegumistähtaja algusega (TsÜS § 150, 151), lepingu puudustest teadmisega (VÕS § 36), vastutusega müüdud asja puuduste eest (VÕS § 218, 220, 221).

773 Juriidilise isiku üleindividuaalse tahte osas vt käesoleva töö p. 1.2.4.

774 Juriidilise isiku tahte kujundamise osas vt töö p. 3.2.4 ning tahte väljendamise osas töö p. 3.2.3.

775 Järgnevas käsitluses on termini “teadmine” all peetud silmas nii “ teadmist” kui ka teadmapidamist”, kui tööst ei tulene otseselt teisiti.

juriidilise isiku esindusorgani kasvõi ühe liikme poolt on täidetud teatud subjektiivsete asjaolude koosseis, siis tuleb lugeda see asjaolude koosseis täidetuks ka juriidilise isiku enese poolt⁷⁷⁶. Täiendavalt on märgitud, et eeltoodu kehtib sõltumata asjaolust, kas juriidilise isiku esindusorgani liikmete esindusõigus on kehtestatud ainu- või ühisesindusõigusena⁷⁷⁷. Tähendust ei oma asjaolu, kas juriidilise isiku esindusorgani liige on omandanud teadmise seoses oma kohustuste täitmisega juriidilise isiku ees või muu ametialase või isikliku käitumise tulemusel⁷⁷⁸. Eelnimetatud põhimõttest tulenevalt saab esindusorgani iga liikme enese isiklikku teadmist samaaegselt käsitleda ka juriidilise isiku teadmisena. Seega tuleb märkida, et esindusorgani liikme teadmise lugemisel juriidilise isik teadmiseks lähtutakse samast põhimõttest, mis kehtib passiivse tegutsemisvõime ehk tahteavalduste vastuvõtmise⁷⁷⁹ osas juriidilise isiku poolt. Organite olemasolu on peetud juriidilise isku poolt teadmiste omamise üheks eelduseks⁷⁸⁰.

Küsimusi on põhjustanud asjaolu, kas mitmest liikmest koosneva esindusorgani olemasolul tuleb juriidilise isiku teadmiseks lugeda ka selle esindusorgani liikme teadmine, kes tehingu tegemisel ei osalenud ega teagi tehingu tegemisest. Õiguskirjandus on kokkuvõttes asunud seisukohale, mille kohaselt ei oma teadmise omistamisel juriidilisele isikule tähendust see, mitu liiget esindusorganis on ning kui paljud neist konkreetse tehingu tegemisel osalevad või on selle tegemisest teiste esindusorgani liikmete poolt teadlikud.

Juriidiline isik ei tohi osutuda soodsamas olukorras olevaks juhul, kui esindusorgan ei ole mitte üheliikmeline, vaid koosneb mitmest liikmest⁷⁸¹. Teistsugusel seisukohal on seevastu A. Rodhe, kes on asunud seisukohale, et juriidilisele isikule ei ole võimalik omistada selle ainusesindusõigust omava esindusorgani liikme teadmist, kes konkreetse tehingu tegemisel ei osale ega teagi nimetatud tehingu tegemisest, kuid mille osas on temale teada täiendavaid õiguslikku tähendust omavaid asjaolusid⁷⁸².

Viimatinimetatud seisukohaga ei ole võimalik nõustuda, kuna juriidilise isiku puhul ei ole põhjendatud tema sisemise organisatsooni puudustest, eelkõige informatsiooni ebapiisavast vahetusest organi liikmete vahel, tuleneva riisiko panemine kolmandatale isikutele. Juhul, kui juriidilise isiku sisemise organisatsiooni liikmed ei taga omavahelistes suhetes vajalikul määral informatsiooni vahetust, siis ei saa see olla aluseks juriidilise isiku suhtes erinevate õiguslike tagajärgede rakendamisele.

Esindusorgani liikme teadmise lugemist juriidilise isiku teadmiseks võib pidada põhjendatuks ka Eesti õiguse kohaselt. Eeltoodu on tuletatav esindusorgani liikmete tegevuse kohta juriidilise isiku tegevuseks lugemise õiguslikust regulatsioonist (TsÜS § 31 lg 5), mida täpsustab esindusorgani liikmete teadmise osas seoses tehingu tegemisega

776 Münchener Kommentar-Reuter, § 28, Rn 8.

777 Schweizerisches Privatrecht. Weber, S. 175. Vt ka Palandt-Heinrichs, § 166, Rn 2.

778 Rodhe, A. Die Wissenszurechnung bei rechtsgeschäftlicher Tätigkeit einer juristischen Person. Bielefeld, 1999, S. 51; Münchener Kommentar-Reuter, § 28, Rn 8; Palandt-Heinrichs, § 28, Rn 2.

779 Tahteavalduste vastuvõtmise kohta juriidilise isiku poolt vt käesoleva töö p. 3.2.3.

780 Sieger, K. Das rechtlich relevante Wissen der juristischen Person des Privatrechts: seine Auswirkungen auf die aktienrechtliche Organhaftung. Zürich, 1979, S. 56.

781 Münchener Kommentar-Reuter, § 28, Rn 10.

782 Rodhe, S. 127.

TsÜS § 123, ⁷⁸³. Viimatinimetatud sättest tuleneb, et üldjuhul lähtutakse tehingust tulenevate õiguslike tagajärgede hindamisel esindaja teadmisest või teadmapidamisest, mitte aga esindatava isikust. Eelkirjeldatud põhimõtet tuleks tõlgendada juriidilise isiku struktuuri ja tegutsemise põhimõtteid arvesse võttes selliselt, et juriidilise isiku esindusorgani liige tuleb lugeda teadlikuks kõigist nendest asjaoludest, mis on saanud teatavaks juriidilisele isikule. Seega ei tuleks tuleks esindusorgani liikme teadmise hindamisel juhinduda mitte esindusorgani liikme subjektiivsest teadmisest või teadmapidamisest, vaid objektiivsest teadmisest või teadmapidamisest. Juriidilise isiku sisemise organisatsiooni ülesehitus ning vastastikused kohustused eeldavad juriidilise isiku kohustust tagada asjaomastele organi liikmetele, eelkõige esindusorgani kõigile liikmetele juriidilise isiku jaoks tähendust omava informatsiooni kättesaadavus. Nt ei ole võimalik jätta tehingu tagajärgede määramisel ning esindaja teadmapidamise hindamisel tähelepanuta juriidilise isiku ühe ainuesindusõigust omava juhatuse liikme teadmist, kes ise vahetult ei osale tehingu tegemisel, kuid kes on jätnud teisele ainuesindusõigust omavale juriidilise isiku liikmele teatamata temale teadaolevad juriidilise isiku jaoks õiguslikult relevantsed asjaolud. Juriidilise isiku poolt sõlmitava lepingu teise osapoole õiguste kaitse ei tohi jääda ühelgi juhul sõltuvaks asjaolust, kas juriidilise isiku sisesuhtes on tagatud informatsiooni kättesaadavus esindusorgani liikmetele ning kas ja millist juriidilisele isikule teadaolevat informatsiooni konkreetne organi liige tegelikult valdab.

Juriidilise isiku teadmine ei saa sõltuda asjaolust, millisel viisil esindusorgani liige on konkreetse teadmise omandanud. Eeltoodu on tuletatav juriidilise isiku suhtes kehtivast üldisest põhimõttest, mille kohaselt peab juriidiline isik kandma negatiivseid tagajärgi ulatuses, milles ta on võimeline nautima ka eeliseid⁷⁸⁴. Olukorras, kus juriidiline isik kasutab oma organi liikmete kõiki oskusi ja teadmisi, sõltumata nende omandamise ajast, viisist ja kohast, on ta kohustatud lugema enda teadmiseks esindusorgani liikme selle teadmise, mille viimane on omandanud väljapool oma tegevust konkreetse juridilise isiku esindusorgani liikmena.

Kuivõrd juriidilise isiku esindusorgani liikmete koosseis võib muutuda juriidilise isiku isikuks olemise aja jooksul, vajab täpsustamist asjaolu, milliste esindusorgani liikmete teadmine ning millise ajavahemiku jooksul omab juriidilise isiku teadmise seisukohalt tähendust.

Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, mille kohaselt loetakse juriidilise isiku teadmiseks nii olemasolevate kui ka juriidilisest isikust lahkunud juhatuse liikmete teadmine, samuti iga juurdetuleva juhatuse liikme teadmine⁷⁸⁵. H. L. Chou on väljendanud seisukohta, et eelnimetatud põhimõttest juhindumine tähendab ühtlasi väga ulatuslikku teadmiste kuulumist juriidilisele isikule. Organi iga uue liikme lisandumisega kasvab juriidilise isiku teadmiste maht, kuna lisandub viimase individuaalne teadmine, mis jääb juriidilise isiku suhtes kehtima ka juhul, kui organi liige juridilisest isikust lahkub.

Eelnimetatud lähenemist nimetatakse ka absoluutseks teadmise omistamise teooriaks.

783 Ka Saksa õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et juhatuses mitme liikme olemasolul toimub teadmise, mis ei seondu vastutuse regulatsiooniga, omistamine juriidilisele isikule BGB § 166 lg 1 alusel, mille sisu on analoogne TsÜS § 123 lg 1 sisuga.

784 Eeliste ja koormiste korrelatsiooni põhimõtte kohta vt lähemalt käesoleva töö p. 3.2.2.

785 Palandt-Heinrichs, § 166, Rn 8.; Vt ka Chou, H. L. Wissen und Vergessen bei juristischen Personen.

Basel, Genf, München, 2002, S. 172; Römmer-Collmann, S. 220.

Chou on asunud seisukohale, et absoluutse teadmise omistamise teooriast juhindumine ei ole põhjendatud ning on asendanud selle nn teadmisevastutuse põhimõttega.

Viimatinimetatud teooria kohaselt on juriidilisele isikule omistatav üksnes see teadmine, mille juriidilise isiku eest tegutsevad isikud on kohustatud salvestama ja säilitama.

Salvestada ja säilitada tuleb aga üksnes seda informatsiooni, mis konkreetsel ajahetkel omab juriidilise isiku jaoks tuleviku osas tähendust. Juriidilise isiku juhtorgani liikmed on kohustatud tagama vastava andmetöötluse korralduse. Kui esindusorgani liige juriidilisest isikust lahkub, ilma et tal oleks tekkinud konkreetse informatsiooni osas selle salvestamise kohustust, siis nimetatud teadmine juriidilise isiku jaoks ka lõpeb⁷⁸⁶.

Seoses eeltooduga tuleb märkida, et teadmisevastutuse põhimõtte kohaldamine ning ka teadmise nn “kaotsimineku” võimaldamine juriidilise isiku osas on seotud eelkõige probleemiga, et see seab juriidilise isiku teadmise sõltuvusse informatsiooni saamise ajast ning selle isiku subjektiivsest analüüsivõimest ja oskusest, kes juriidilise isiku jaoks tegutseb ning vastavat teadmist konkreetsel ajahetkel omab. Nõustuda ei ole võimalik seisukohaga, mille kohaselt saaks juriidilise isiku jaoks oluline teadmine minna kaotsi seoses juriidilise isiku organsiatsiooni siseste ning kolmandate isikute jaoks väljapoole viimaste mõjuulatust jäävate asjaoludega. Tulenevalt eeltoodust võib asuda seisukohale, et juriidilise isiku teadmiseks on igasugune tema esindusorgani liikmete poolt omatav informatsioon, mida viimased omasid kuni nende lahkumise ajahetkeni juriidilises isikus.

Juriidilisele isikule ei ole alust omistada esindusorgani liikmete seda teadmist, mille nad omandasid pärast nende lahkumist juriidilisest isikust. Põhjendatud ei ole kolmanda heauskse isiku kanda riski jätmine, mis seondub juriidilise isiku esindusorgani liikmete vahetumise sageduse ning organisatsiooni sisese informatsiooni vahetamise korraldatusega. Nii nagu jäävad juriidilise isiku suhtes kehtima kõik tehingud, mille on teinud esindusorgani liikmed nende esindusõiguse kehtivuse ajal kolmandate isikute suhtes, nii peab jääma juriidilise isiku suhtes kehtima ka teadmine, mille esindusorgani liige on omandanud eelnimetatud aja jooksul.

Tuleb märkida, et lisaks esindusorgani liikmete teadmisele võib teatud juhtudel tähendust omada ka mitteesindusorgani liikmete teadmine. Õiguskirjanduses valitsev seisukoht ei võrdsustata mitteesindusorgani ühe liikme teadmist juriidilise isiku enese teadmisega.

Saksa õiguskirjanduse kohaselt eeldatakse juriidilise isiku teadmise olemasolu üksnes nendel juhtudel, kui ühele organi liikmele teatavaks saanud informatsioon tehakse teatavaks teistele organi liikmetele nõuetekohaselt kokkukutsutud ning otsustusvõimet omaval koosolekul või kui vastav informatsioon jõuab muul viisil kõigi vastava organi liikmeteni⁷⁸⁷. Samas on nii Saksa kui ka Shveitsi õiguskirjanduses avaldatud seisukohti, et juriidilisele isikule tuleks omistada kõigi mitteesindusorgani liikmete teadmine tulenevalt viimastel lasuvast informeerimiskohustusest. See tähendab, et juriidiline isik loetakse ühest või teisest asjaolust teadlikuks juhul, kui see asjaolu on saanud teatavaks juriidilise isiku mistahes organi liikmele, vaatamata sellele, kas viimane on nõuetekohaselt informeerinud juriidilise isiku teisi organite liikmeid või mitte⁷⁸⁸.

Seisukohaga, mis võrdsustab juriidilise isiku mitteesindusorgani ühe liikme teadmise juriidilise isiku enese teadmisega ei ole võimalik siiski nõustuda seni, kuni

786 Saksa k “das Prinzip der Wissensverantwortung”, vt Chou, S. 174, 198.

787 BGH NJW 1981, S. 166; vt ka Münchener Kommentar-Reuter, § 28, Rn 11.

788 Schweizerisches Privatrecht.Weber, S. 175; Larenz/ Wolf, S. 170.

miteesindusorgani liikmetele ei ole seadusega sõnaselgelt kehtestatud informatsiooni andmise kohustust. Eeltoodu tuleneb eelkõige asjaolust, et mitteesindusorgan on kollegiaalne organ, mis saab tegutseda ning juriidilise isiku tahet kujundada üksnes kollegiaalselt ehk kehtestatud korra kohaselt vastu võetava otsuse alusel. Ei Eesti ega Saksa positiivne õigus ei fikseeri mitteesindusorgani liikmetele otsest kohustust edastada temale teatavakssaanud mistahes asjaolu kohta informatsiooni teistele mitteesindusorgani liikmetele. Ühtlasi tuleb märkida, et kuivõrd mitteesindusorgani liikmed ei tegele ka isiklikult juriidilise isiku vahetu igapäevase juhtimisega, ei ole nad ka reeglina informeeritud asjaoludest, mis on juriidilise isiku jaoks relevantsed. Seetõttu on ka ebamõistlik eeldada, et mitteesindusorgani liige peaks olema kohustatud ning suuteline analüüsima ja edastama informatsiooni organi, millesse ta kuulub, teistele liikmetele või otse esindusorgani liikmetele. Vastupidisele seisukohale oleks võimalik asuda juhul, kui seadusega oleks kehtestatud mitteesindusorgani liikmetele otsene informeerimiskohustus.

Juhul, kui juriidilise isiku jaoks õiguslikku tähendust omav asjaolu kantakse aga mitteesindusorgani liikme poolt ette vastava organi üldkoosolekul või tehakse muul viisil teatavaks organi teistele liikmetele, saab nimetatud asjaolu käsitleda juriidilise isiku teadmisena. Juriidilist isikut tuleb lugeda sisesuhetes kohustatuks tagada temale teatavakssaanud informatsiooni kohene edastamine asjaomastele organi liikmete, eelkõige esindusorgani liikmetele.

Mitteesindusorgani liikme teadmine tuleb lugeda aga juriidilise isiku teadmiseks juhul, kui mitteesindusorgani liige tegutseb kolmandate isikute suhtes juriidilise isiku tsiviilõigusliku esindajana esindusorgani poolt antud sellekohase volituse alusel.

Saksa õiguskirjanduse kohaselt ei ole juriidilise isiku hea- või pahausksus määratav mitte üksnes tema esindusorgani liikme hea või pahausksusega, vaid ka valitsevat mõju omava mitteesindusorgani liikme hea või pahausksusega⁷⁸⁹. Nõutav on seejuures, et valitsevat mõju omav liige oleks ainuosanik. Juhul, kui juriidilisel isikul on veel teisigi liikmeid, siis ei pea nad laskma valitseva liikme pahausksust enestele omistada, olgugi et nad võisid nõustuda valitsevat mõju omava liikme tahtega konkreetse tehingu osas⁷⁹⁰. Ainuosaniku liikme teadmise lugemine juriidilise isiku teadmiseks kujutab endast nn mittevaralist läbivust, mis on läbivuse⁷⁹¹ üheks alaliigiks läbiva vastutuse⁷⁹² kõrval.

Nõustuda tuleb asjaoluga, et juriidilise isiku ainuosanik ega enamusosalust ja otsustusõigust omav osanik ei tohiks saada õiguslikult erinevalt koheldud juhtudel, kui nad tegutsevad suhtes kolmanda isikuga kas oma nimel või teostavad oma tahet nende poolt kontrollitava juriidilise isiku kaudu. Eeltoodust tulenevalt tuleb pidada võimalikuks olukorras, kui on tegemist ainuosanikuga või enamusosalust ning sellele vastavat otsustusõigust omava liikmega, viimase teadmise lugemist juriidilise isiku teadmiseks.

Juriidilise isiku teadmine võib seonduda lisaks tema esindusorgani liikmete teadmisele ja üksikjuhtudel mitteesindusorgani liikmete teadmisele ka juriidilise isiku abilise⁷⁹³

789 Wilhelm, S. 47.

790 Münchener Kommentar-Reuter, enne § 21, Rn 28.

791 Läbivuse kohta vt töö p. 4.4.1 ja 4.4.2.

792 Läbiva vastutuse kohta vt töö p. 4.4.3-4.4.5.

793 Juriidilise isiku abilise all käesoleva töö tähenduses on silmas peetud isikuid, kes tegutsevad juriidilise isiku jaoks mitte organi liikme seisundist tulenevalt, vaid juriidilise isiku ja vastava isiku vahelisest muust

teadmisega. Saksa õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et ka abilise teadmine tuleb lugeda juriidilise isiku enese teadmiseks, kui abiline esindab juriidilist isikut selliselt nagu teeb seda juriidilise isiku seadusjärgne või lepinguline esindaja⁷⁹⁴.

Seoses abilise teadmise omistamisega juriidilisele isikule tuleb ühtlasi märkida, et TsÜS § 133 lg 1 kohaselt juhul, kui üks isik kasutab teist isikut oma majandus- või kutse tegevuses, siis loetakse, et temale on teada need asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik, va kui isiku ülesanded majandus- või kutsetegevuses ei hõlmanud sellise teabe vahendamist ning temalt ei saanud tema seisundit arvesse võttes sellise teabe vahendamist ka mõistlikult oodata. Juhul, kui isik kasutab teist isikut oma kohustuste täitmisel, loetakse, et talle on teada need asjaolud, mida teab kohustuse täitmisel kasutatav isik, kui asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega (TsÜS § 133 lg 2). Seega omistatakse eelnimetatud juhtudel abilise teadmine automaatselt juriidilisele isikule.

Saksa õigus peab oluliseks eelduseks abilise teadmise omistamisel juriidilisele isikule seda, et abiline oleks seotud kas konkreetse tehingu ettevalmistamise või täitmisega. B.

Grunewald on märkinud, et juriidilise isiku teadmiseks tuleb lugeda kõiki neid teadmisi, mida omab isik, kes kuulub juriidilise isiku organisatsiooni, kui need teadmised oleksid nõuetekohaselt korraldatud sisesuhete puhul kättesaadavad nendele isikutele, kes tegutsevad juriidilise isiku huvides⁷⁹⁵.

Tuleb märkida, et abilise teadmise omistamine juriidilisele isikule on piiratum võrreldes esindusorgani liikme teadmise omistamisega. Abilise teadmise omistamise ulatus juriidilisele isikule saab seonduda siiski üksnes selle valdkonnaga, milles abiline tegutseb, või kohustusega, mida abiline täidab. Muus osas abilise poolt omatava isikliku teadmise omistamine juriidilisele isikule ei ole põhjendatud.

Eeltoodut kokku võttes võib märkida, et juriidilise isiku teadmine on vahetult determineeritud nende õigussubjektide isiklikust teadmisest, kes tema heaks esindusõiguse alusel tegutsevad. Teadmise omistamine juriidilisele isikule on ulatuslikum kui esindusorgani liikmete ja abiliste käitumise omistamine juriidilisele isikule. Kui esindusorgani liikme või abilise tegutsemise korral on olulise tähendusega, kas tegutsetakse juriidilise isiku heaks ning seadusest või tehingust tuleneva esindusõiguse alusel, siis teadmise omistamisel omab juriidilise isiku huvides tegutsemine tähendust üksnes abiliste puhul. Esindusorgani liikmete teadmine loetakse juriidilise isiku teadmiseks aga tervikuna. Juriidiline isik peab tagama temale teatavaks saanud teabe viivitamatu edastamise kõigi nende organi liikmetele (eelkõige esindusorgani liikmetele), kelle tegevusega seoses vastav teave võib omada juriidilise isiku jaoks õiguslikku tähendust.

Juriidilise isiku esindusorgani liikmed tuleb lugeda teadlikuks kõigist nendest asjaoludest, mis on teada juriidilisele isikule enesele. Juriidilisel isikul ei tohi olla võimalust tugineda seoses tehingust tulenevate tagajärgedega asjaolule, et kuigi nimetatud tagajärgi mõjutav tsiviilõiguslikust suhtest tulenevalt, eelkõige töötajad, käsundisaajad, töövõtjad jms. Abilise tähistamiseks kasutab Saksa kehtiv õigus termineid “der Erfüllungsgehilfe” (eesti k täitmisabiline) ja “der

Verrichtungsgehilfe” (eesti k sooritusabiline).

794 Sieger, S. 124-125.

795 Grunewald, B. Wissenszurechnung bei juristischen Personen. Festschrift für Karl Beusch, 1993, Nr 157, S. 320.

teave oli olemas juriidilisel isikul enesel, puudus see antud olukorras juriidilise isiku heaks tegutsenud konkreetsel esindusorgani liikmel.

Ühtlasi kinnitab eeltoodu, et juriidilise isiku jaoks õiguskäibes relevantsed asjaolud, eelkõige õiguste ja kohustuste tekkimine ning teadmise omandamine on seotud tema heaks tegutsevate isikute faktilise tegutsemise ning viimaste poolt omatava või omandatava teadmisega.

Im Dokument ERAÕIGUSLIKU JURIIDILISE ISIKU ÕIGUSSUBJEKTSUSE PIIRITLEMINE (Seite 149-156)