Identiteedi ja kontinuiteedi küsimus

Asutamisel oleva juriidilise isiku eelnevast analüüsist nähtub, et asutamisel olev juriidiline isik omab piiratud õigusvõimet ja teovõimet, samuti on võimeline vastutama oma kohustuste eest oma varaga.

Kuivõrd asutamisel olev juriidiline isik võib olla astunud õigussuhetesse kolmandate isikutega, siis tekib küsimus juriidilisest konstruktsioonist nimetatud õigussuhete ülemineku osas registreeritud juriidilisele isikule. Teiste sõnadega on küsimuseks asutamisel oleva juriidilise isiku seos registrisse kantud juriidilise isikuga.

Valitsev arvamus Saksa õiguskirjanduses juhindub nn identiteediteooriast ehk tervikuteooriast⁵⁷¹. Nimetatud teooria käsitleb asutamisel olevat juriidilist isikut ja registrisse kantud juriidilist isikut kui ühte tervikut ja mis tunnustab juriidilise isiku tekkimisega seoses kõigi eelühingule tekkinud õiguste ja kohustuste automaatset üleminekut juriidilisele isikule⁵⁷². Identiteediteooria käsitleb asutamisel olevat juriidilist

571 Saksa keeles vastavalt “die Identitätstheorie” ja “die Einheitstheorie”. Vt Kraft, Kreutz, S. 47, 127;

Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 303.

572 BGHZ Bd 80, S. 129; Dilcher, G. Rechtsfragen der sogenannten Vorgesellschaft. JuS 1966, Nr 3, S. 92;

Dregger, A. Haftungsverhältnisse bei der Vorgesellschaft von AG, GmbH, Genossenschaft und Verein.

ühingut ning registreeritud juriidilist isikut identsetena nii oma eksistentsilt kui ka struktuurilt, kuivõrd eelnimetatud kaks vormi omavad samu liikmeid ning ka organisatsiooni⁵⁷³.

Identiteediteooriale vastandub lahutamisteooria, mille kohaselt eelühingu õigused ja kohustused ei lähe registrisse kantud juriidilisele isikule automaatselt üle, vaid üksnes läbi eraldi ülevõtmise. Eelühing ei lõpe seega tema sissekandmisega registrisse, vaid jääb eksisteerima kõrvuti juriidilise isikuga seni, kuni kõik eelühingu õigused ja kohustused on juriidilisele isikule üle antud⁵⁷⁴.

Saksa kohtupraktikas oli pikka aega domineeriv kolmas lähenemine, mis jäi identiteediteooria ja lahutamisteooria vahele. Selle lähenemise kohaselt läks sissekantud juriidilisele isikule automaatselt üle asutamisel olevale juriidilisele isikule üleantud vara, samuti õigused ja kohustused nendest tehingutest, mis olid vastavuses juriidilise isiku põhikirjaga või vajalikud juriidilise isiku asutamiseks. Ülejäänud tehingutest tulenevad õigused ja kohustused läksid registrisse kantud juriidilisele isikule üle üksnes siis, kui sissekantud juriidiline isik need heaks kiitis. Nimetatud teooriat nimetati ka piiratud kontinuiteediteooriaks⁵⁷⁵.

Kuivõrd piiratud kontinuiteediteooriat peeti ühtlasi eelkoormamiskeeldu toetavaks, siis jõuti järeldusele, et see ei vasta praktilistele kaalutlustele ning nimetatud piirang tuleb kaotada. Piiratud kontinuiteediteooriast loobumise ning identiteediteooriale ülemineku aluseks peetakse Saksa Liidukohtu 09.03.1981.a. otsust⁵⁷⁶, milles on märgitud: “Eelühing on tulevase juriidilise isiku moodustamisele suunatud õigusmoodustis (Rechtsgebilde), mis on korporatiivselt struktureeritud ja võimeline oma ärijuhtide kui esindusorgani kaudu väliselt tegutsema. Tulenevalt kohtu poolsest vajaduse tunnustamisest võimaldada eelühingu kogu aktiva ja passiva üleminek GmbH-le, on tagatud ühtlasi ka õiguskandja kontinuiteet enne ja pärast sissekandmist. Võib öelda, et enne ja pärast sissekandmist on olemas struktuurilt samane ja teatud mõttes identne ühendus. “ Ühtlasi märgiti, et eelühing võib ilma piiranguteta omandada oma juhatuse liikme, keda on volitanud asutajad, poolt tehtavatest tehingutest eelühingule tulenevad õigused ja kohustused, mis lähevad sissekandmisega tervikuna üle vastavale juriidilisele isikule. Seega võib asuda seisukohale, et Saksa kohtupraktika on juhindunud täieliku kontinuiteedi põhimõttest, mida võib nimetada ka identiteediks asutamisel oleva juriidilise isiku ja registrisse kantud juriidilise isiku vahel⁵⁷⁷.

Täieliku kontinuiteedi põhimõtet võib pidada kõige täpsemini kokkulangevaks asutamisel oleva juriidilise isiku olemusega. Eelnimetatud seisukoht tugineb asutamisel oleva juriidilise isiku eelneva analüüsi käigus jõutud järeldustele, mille kohaselt asutamisel olev Marburg, 1951, S. 50; Rittner, S. 363; Schmidt, K. Vorgesellschaft als Unternehmerin und Komplementärin.

NJW 1981, S. 1345; Ulmer, P. Abscheid vom Vorbelastungsverbot der GmbH. ZGR 1981, Nr 4, S. 594;

Wiedemann, H. Das Rätzel der Vorgesellschaft. Juristische Analysen. 1970, Nr 6, S. 443.

573 Vt Kraft, Kreutz, S. 47.

574 Horn, H.R. Die Vorgesellschaft in der höchstrichterlichen Rechtssprechung. NJW 1964, Nr. 3, S. 86;

Georgakopoulos, L. Die Gründung der Aktiengesellschaft. Zugleich Versuch eines Beitrages zur Lehre von der juristischen Person. Hamburg,1959, S. 147.

575 BGHZ Bd 17, S. 388; Bd 20, S. 286; Bd 53, S. 212; vt ka Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 302.

576 BGHZ Bd 80, S. 132; Samas, S. 302.

577 Samas, S. 303.

juriidiline isik omab sarnast struktuuri (sh samu liikmeid), mis sissekantud juriidiline isik, on ise piiratult õigusvõimeline, sh temale üleantud vara omanikuks, omab teovõimet, sh võimet oma esindusorgani liikme, teatud juhtudel ka asutajate tegudega omandada õigusi ja kohustusi tema nimel tehtavatest tehingutest. Eeldusel, et asutamisel oleva juriidilise isiku nimel tegutsenud isik omas esindusõigust asutamisel oleva juriidilise isiku nimel tegutsemiseks, tekitatakse sellise käitumisega kohustusi üksnes asutamisel olevale juriidilisele isikule. Asutajate ning tegutsejate täiendav varaline vastutus asutamisel oleva juriidilise isiku enese kõrval aitab tagada üksnes võimalikest kapitali puudujääkidest, samuti võimalikest kuritarvitustest tulenevat võlausaldajate huvide kaitset. Kui asutamisel oleva juriidilise isiku nimel tegutsenud isik ei omanud esindusõigust, siis nimetatud juhul ei saa vastavast toimingust tulenevaid õigusi ja kohustusi käsitleda ka asutamisel oleva juriidilise isiku enese õiguste ega kohustustena. Seega ei ole õige nimetatud tehingute hilisemal heakskiitmisel registrisse kantud juriidilise isiku poolt rääkida mitte asutamisel oleva juriidilise isiku õiguste ja kohustuste ülevõtmisest, vaid esindusõiguseta tegutsenud isiku poolt tehtud tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmisest. Samamoodi võivad asutajad ka enne sissekandmist heaks kiita ilma esindusõiguseta asutamisel oleva juriidilise isiku nimel tehtud tehingu, millisel juhtumil ei saa kõne alla tulla registrisse kantud juriidilise isiku poolt nimetatud tehingu ülevõtmise ega heakskiitmise üle otsustamine. Nimetatud juhul lähevad vastavast tehingust tekkinud õigused ja kohustused sissekandmise hetkest automaatselt üle juriidilisele isikule.

Lähtudes eeltoodust võib nõustuda K. Schmidt poolt esile toodud piltliku võrdlusega, mille kohaselt asutamisel oleva juriidilise isiku ja sissekantud juriidilise isiku vaheline seos on samasugune nagu ühe ja sama isiku alaealiseks ning täisealiseks olemise vaheline seos⁵⁷⁸. Seetõttu ei ole võimalik rääkida ka subjekti vahetumisest, ega ka üksik- ega üldõigusjärglusest, mis samuti eeldavad kahe erineva subjekti olemasolu. Asutamisel olev juriidiline isik ja registrisse kantud juriidiline isik ei eksisteeri aga mitte hetkegi teineteise kõrval⁵⁷⁹. Tegemist on ühe ja sama kooslusega erinevates arenguastmetes.

Prantsuse õiguse poolt on tunnustatud asjaolu, mille kohaselt juhul, kui asutamisstaadiumis tegutsetakse asutamisel oleva juriidilise isiku huvides, kuid mitte viimase nimel, siis ei saa juriidilise isiku registrisse kandmisega viimasele üle minna nimetatud toimingutest tulenevad õigused ega kohustused. Kohustuste üleminek tegutsenud isikult eneselt juriidilisele isikule saab toimuda siis vaid nõude loovutamise teel. Prantsuse õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et sama põhimõte peaks kehtima ka asutamisel oleva juriidilise isiku nimel toime pandud lubamatute (õigusvastaste) tegude kohta⁵⁸⁰.

Vaielda võib asjaolu üle, kas terminoloogiliselt on õige rääkida identiteedist või kontinuiteedist asutamisel oleva juriidilise isiku ning registrisse kantud juriidilise isiku vahel. Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, mille kohaselt on välistatud identiteet nendel juhtudel, kus tegemist on kahe erinevalt tunnustatud ja erinevat nimetust kandva õigusmoodustisega⁵⁸¹. Büttneri arvates saab identiteedist rääkida juhul, kui eraldada juriidilise isiku olemuses sotsiaalne ja õiguslik külg. Selle alusel võib väita, et asutamisühingu sotsiaalse substraadi ja lõpetatud juriidilise isiku vahel valitseb identiteet.

578 Samas, S. 302.

579 Büttner, S. 133.

580 Sonnenberger, S. 129.

581 Saksa k “das Rechtsgebilde”, vt Büttner, S. 128.

Korporatiivselt kujundatud organisatsiooni olemasolu, mis luuakse asutamisstaadiumis ja mis säilib muutumatul kujul ka pärast asutamisel oleva juriidilise isiku sissekandmist, on ühtlasi eelduseks riigi poolt eelühingule täieliku õigusvõime omistamisele. Sissekandmisel on seega üksnes õigusvõime omistamise tähendus, mitte aga korporatiivse üksuse loomise tähendus⁵⁸². Büttner on seisukohal, et asutamisel olev juriidiline isik ei oma täit õigusvõimet, kuid tunnistab asjaolu, et õigusvõime olemasolu korporatiivselt ülesehitatud üksusel sõltub eelkõige positiivsest õigusest, so seadusandja tahtest. Alles täieliku õigusvõime saavutamisega muutub ka eelühing õiguslikus valdkonnas iseseisvaks üksuseks ning teda tunnustatakse juriidilise isikuna⁵⁸³. Tuginedes eeltoodule on Büttner asunud seisukohale, et asutamisel oleva juriidilise isiku ja sissekantud juriidilise isiku vahel valitseb kontinuiteet⁵⁸⁴.

Arvesse võttes käesoleva töö p.-s 2.2.3 välja toodud järeldusi, mille kohaselt eksisteerib vähemalt formaal-juriidiline erinevus asutamisel oleva ja sissekantud juriidilise isiku vahel, võib nõustuda Büttneri poolt väljapakutud termini “kontinuiteet” kasutamisega asutamisel oleva ning registrisse kantud juriidilise isiku vahelise seose iseloomustamisel.

Eeltoodut arvesse võttes vajaks täpsustamist Eesti õiguses fikseeritud regulatsioonid (ÄS § 147 lg 2 ja 3; 253 lg 2 ja 3; SaS § 15 lg 2 ja 3; MTÜS § 11 lg 2 ja 3; TüS § 10 lg 2 ja 3), mis puudutavad asutamisel oleva juriidilise isiku nimel tehtud tehingutest tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekut (teatud juhtudel ülevõtmist) registrisse kantud juriidilisele isikule. Praegu kehtiva põhimõtte kohaselt lähevad asutatava juriidilise isiku nimel tehtud tehingutest tulenevad kohustused juriidilise isikule üle arvates viimase registrisse kandmisest tingimusel, kui tehingu teinud isikul oli õigus tehingut teha. Kui selline õigus puudus, siis toimub kohustuste üleminek üksnes juhul, kui registrisse kantud juriidilise isiku liikmed selle heaks kiidavad. Arvesse võttes töö käesolevas peatükis väljendatud seisukohti, tuleks täpsustada asjaolu, keda saab lugeda isikuks, kellel on asutamisel oleva juriidilise isiku nimel õigus tehingut teha ning kellel vastav õigus puudub585. Lisada tuleks seoses õiguste ja kohustuste üleminekuga registrisse kantud juriidilisele isikule klausel, mille kohaselt lähevad juriidilisele isikule üle ning eraldi ülevõtmist ei vaja kohustused nendest asutamisel oleva juriidilise isiku nimel tehtud tehingutest, mis on enne juriidilise isiku registrisse kandmist heaks kiidetud juriidilise isiku asutajate poolt.

Eeltoodut arvesse võttes võib märkida, et täielikult õigusvõimelisele (registrisse kantud) juriidilisele isikule on sarnane tema enese eelvorm asutamisstaadiumis. Viimase eristamine juriidilisest isikust tugineb eelkõige õigusvõime erinevustele, samuti asjaolule, et asutamisel oleva juriidilise isiku kohustuste eest ei vastuta mitte ainuüksi asutamisel olev juriidiline isik ise, vaid viimase kõrval vastutavad seaduses fikseeritud juhtudel ka asutajad ning tegutsejad oma isikliku varaga.

582 Samas, S. 129.

583 Samas, S. 130.

584 Samas, S. 132.

585 Ettepanekute osa vt töö p. 2.2.4.

3. ERAÕIGUSLIKU JURIIDILISE ISIKU ÕIGUSVÕIME JA ERAÕIGUSLIK JURIIDILINE ISIK KUI ISESEISEV TEGUTSEMISÜKSUS

3.1. JURIIDILISE ISIKU ÕIGUSVÕIME

3.1.1. Õigusvõime mõiste ja seos isikuks olemisega

Kaasaja õiguskordades üldlevinud arusaama kohaselt seondub õigusvõime mõiste isikuks olemisega ning on viimasega kaasnevaks tunnuseks. Isikut on defineeritud kui õiguste ja kohustuste subjekti⁵⁸⁶. Õigussubjekti on õiguskirjanduses defineeritud kui subjektiivse õiguse kandjat, kelleks saab olla õigusvõimet omav isik⁵⁸⁷. Seega on sisuliselt võrdsustatud isiku ja õigussubjekti mõiste. Seaduses fikseeritud ajahetkest, milleks on reeglina isiku olemasolu täielik õiguslik tunnustamine, saab rääkida viimasel ka õigusvõime olemasolust.

Isikut kui õigussubjekti iseloomustab võime olla õiguskorrast tulenevate õiguste ja kohustuste kandjaks, nimetatud õiguste ja kohustuste adressaadiks. Kuivõrd isiku võime olla õiguste ja kohustuste kandjaks tuleneb seadusest ning ei ole seotud ühegi täiendava eeldusega peale isiku õigusliku olemasolu tunnustamise⁵⁸⁸, siis on õigusvõime eristatav kõigist teistest isikuks olemisega kaasnevatest võimetest, eelkõige tegutsemisvõimest ning selle alaliikidest: teo- ehk tehinguvõimest ja deliktivõimest⁵⁸⁹.

Traditsioonilise õpetuse kohaselt mõistetakse õigusvõime all võimet olla õiguste ja kohustuste kandjaks⁵⁹⁰. Õigusvõime on nimetatud õpetuse kohaselt kõikehõlmav ja jagamatu⁵⁹¹. Eelnimetatud õigusvõime mõistet võib pidada ka õigusvõime abstraktseks mõisteks ehk õigusvõimeks kitsamas tähenduses⁵⁹². Õigusvõime eelnimetatud abstraktses tähenduses on kas olemas või puudub. Abstraktse õigusvõime mõiste puhul jääb tähelepanuta õigusvõime tegelik sisu.

Õigusvõime abstraktsest käsitlusest lähtub nii Euroopa Liidu kui ka Eesti ja Saksa positiive õigus. Õigusvõime abstrakne mõiste iseloomustab kõiki positiivse õiguse kohaselt isikutena tunnustatud õiguse subjekte, so füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Euroopa Liidu ühinguõiguse regulatsioon viitab erinevalt Eesti ja Saksa õigusest aga selgelt asjaolule, mille kohaselt koosluse lugemine õigusvõimeliseks ei tähenda automaatselt nimetatud koosluse tunnustamist isikuna (Euroopa Nõukogu määrus nr 2137/85 art 1 lg 2 ja lg 3).

Ühingul abstraktse õigusvõime olemasolu ei tähenda automaatselt nimetatud ühingu tunnustamist isikuna. Seega sisaldub Euroopa Liidu ühinguõiguses viide õigusvõime ja isiku mõiste erstamise kohta.

TsÜS ei defineeri õigusvõimet eraldi, vaid läheneb õigusvõime sisu avanemisele isikute liikide (füüsiline ja juriidiline isik) kaudu (vt. TsÜS § 7 lg 1, § 26 lg 1). Eelviidatud

586 Beckische Kurzkommentare. Palandt, Bürgerliches Gesetzbuch. Bd VII. 63. Auflage. München, 2003.

Helmut Heinrichs, Einführung vor § 1, Rn 1. “Õigussubjekt” saksa keeles “das Rechtssubjekt”, prantsuse õiguses “une personne”, inglise õiguses “a subject of legal rights and duties”.

587 Creifeld, C. Rechtswörterbuch. München, 1992, S. 1031.

588 Võib ka väita, et isikust saab rääkida tulenevalt tema tunnustamisest õigusvõimelisena, vt TsÜS § 7 lg 1.

589 Õigusvõime ja tegutsemisvõime mõistete eristamise osas vt töö p. 3.1.4. vt Brox, S. 319.

590 Jauernig, O. Bürgerliches Gesetzbuch. 10. Auflage. München, 2003, § 1, Rn 1; Brox, S. 318.

591 Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 212.

592 Terminit “abstraktne õigusvõime” on kasutanud ka Pawlowski H.-M., vt Pawlowski, S. 57.

sätetele tuginedes võib märkida, et õigusvõime tähendab nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul tema võimet omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Saksa BGB-s ei ole õigusvõimet defineeritud eraldi ega ka isikute liikide kaudu. Samas eeldab BGB isikute õigusi ja kohustusi puudutavate normikoosseisude puhul õigusvõime olemasolu.

Õigusvõimet kirjeldatakse BGB-s kui õiguslikku positsiooni, mille abil üks õiguse poolt piiritletud koosseis saab osa võtta õiguskäibest, ilma et temalt nõutaks teovõime olemasolu⁵⁹³. Shveitsi õiguskirjanduse kohaselt on õigusvõime blanketne, potentsiaalne omadus, mis tähendab, et teatud eelduste olemasolul on võimalik osavõtt õiguslikust elust.

Õigusvõime tegelik teostamine tugineb aga teovõimel⁵⁹⁴. Abstraktse õigusvõime mõistest lähtumist võib pidada põhjendatuks seni, kuni õigusvõime mõiste on seotud ning kaasneb üksnes isiku tekkimisega. Kui õigusvõime ei ole seotud üksnes isiku tekkimise ja lõppemisega või on võimalik eristada sisult erinevaid õigusvõimeid erinevate koosluste lõikes, siis nimetatud juhul vajab õigusvõime mõiste täpsustamist.

Võib väita, et abstraktne õigusvõime on isikuks olemisega lahutamatult kaasnevaks omaduseks. Positiivne õigus käsitleb õigusvõimet kui blanketset omadust ilma katseta selle sisu isikute lõikes täpsemalt avada. Eeltoodu tekitab aga raskusi isikuna mittetunnustatud, kuid teatud õigusi omavate ja kohustusi kandvate koosluste, eelkõige seltsingu, samuti asutamisel oleva juriidilise isiku paigutamisel positiivse õiguse süsteemi ning nende eristamisel juriidilisest isikust.

Samas on võimalik abstraktse õigusvõime olemasolu alusel kindlaks määrata, kes on konkreetses õigussuhtes õiguste ja kohustuste omistussubjektiks ehk kes on õigussuhte pooleks, sh kes vastutab kohustuse täitmise eest ning kelle vastu saab esitada nõude.

Abstraktne õigusvõime ei sisalda aga viidet sellele, kuidas subjektile kuuluvat õigust on võimalik teostada ning kohustust täita⁵⁹⁵.

Seoses eeltooduga on olulise tähendusega küsimuseks asjaolu, mis on põhjuseks füüsiliste ja juriidiliste isikute tunnistamisele abstraktse õigusvõime vääriliseks. Eelnimetatud küsimust tuleb käsitleda eraldi füüsiliste ja juriidiliste isikute lõikes, kuna füüsilised ja juriidilised isikud erinevad teineteisest nii oma tekkelt, olemuselt kui ka tegutsemise põhimõtetelt.

Füüsilisele ning juriidilisele isikule õigusvõime omistamist on ajalooliselt erinevalt põhjendatud. Viidatud on inimese õigusvõime tunnustamise vajadusele õiguseetilisest aspektist. Kuigi ajalooliselt on eitatud teatud inimeste gruppide õigusvõimet (nt orjade õigusvõime Vanas Roomas), siis kaasaja õiguskorras käsitletakse inimese õigusvõimet kui seadusele etteantud ja puutumatut põhimõtet. Inimest loetakse õigusvõimeliseks sõltumata tema seisundist, soost ning kodakondsusest⁵⁹⁶. Inimese õigusvõimet on käsitletud positiiv-põhiseaduslikult kaitstud inimväärikusena ⁵⁹⁷.

593 Litschen, S. 11.

594 Schweizerisches Privatrecht. Weber, S. 119.

595 Pawlowski, S. 50.

596 Palandt-Heinrichs, Einführung vor § 1, Rn 1.

597 Büttner, S. 37.

Juriidilise isiku õigusvõimet peetakse aga tuletatuks üksnes õiguskorrast⁵⁹⁸. Nii Gierke kui Savigny jõudsid järeldusele, et juriidilise isiku õigusvõime põhineb riiklikul tunnustatusel⁵⁹⁹.

Kuigi inimese õigusvõime tekke eeldused võivad oluliselt erineda juriidilise isiku omast, omab nii füüsilise kui ka juriidilise isiku suhtes tähedust eelkõige asjaolu, kas konkreetne õiguskord tunnustab inimest ning teatud kooslust õiguste ja kohustuste võimaliku kandjana või mitte. Kuna inimesed on oma bioloogiliselt olemuselt ühesugused ning õigus on määratud teenima inimese huve, siis ei jäta see demokraatliku riigikorraldusega seadusandjale võimalusi keelduda inimestel õigusvõime olemasolu tunnustamisest, samuti võimalusi inimeste suhtes erineva sisuga õigusvõime mõistete kasutuselevõtuks. Koosluste puhul on probleemiks asjaolu, milline kooslus väärib tunnustamist juriidilise isikuna ning milline mitte. Koosluste puhul omab õigusvõime selgemalt õigus-tehnilist iseloomu.

Eelnimetatud seisukohta toetab osaliselt ka Büttneri käsitlus õigussubjektist. Juriidilise isiku õigussubjektsust on Büttner nimetanud omistatud subjektsuseks ehk õigusvõimeks õigusteoreetilises mõttes. Eelnimetatud tähenduses on õigusvõime samastuv õigusvõimega õigustehnilises tähenduses üksnes juhul, kui vastavale subjektile kuulub üldine piiramatu õigusvõime. Büttneri arvates erinevad füüsiline ja juriidiline isik nende taga peituvate substraatide poolest, kuid sarnanevad selle osas, et nad mõlemad kujutavad endast reaalseid üksusi. Sotsiaalse koosluse tõstmine õigussubjekti staatusesse ei tähenda aga midagi muud, kui et reaalne iseseisvumine saab läbi viidud ka õiguslikus valdkonnas.

Positiiv-õiguslikuks aspektiks on Büttneri arvates see, kas ja millistel tingimustel ning millises ulatuses tunnustatakse ühe või teise reaalse koosluse õigussubjektsust.

Õiguspoliitiliseks küsimuseks on asjaolu, kas ka neid sotsiaalseid kooslusi, kes hetkel ei ole isikud õiguslikus tähenduses, võiks tunnustada kui täielikult õigusvõimelisi⁶⁰⁰.

Tuleb märkida, et õigusvõime jagamine õigusvõimeks õigusteoreetilises ning õigustehnilises tähenduses viitab Büttneri katsele loobuda abstraktse õigusvõime mõistest.

Samas jäi õigusvõime ja õigussubjekti (isiku tähenduses) mõistete eristamine Büttneri poolt lõpuni lahendamata, eelkõige seonduvalt juriidiliseks isikuks mitteolevate koosluste õigusvõime küsimusega. Tunnustust väärib aga vaieldamatult tema poolne rõhuasetus õigussubjektina tunnustamise sõltuvusse seadmisele seadusandja tahtest ning õiguspoliitilisest otsusest.

Seega võib asuda seisukohale, et nii inimese kui ka teatud koosluse tunnistamine õigusvõimeliseks ning õigussubjekti staatuses olevaks on lõppkokkuvõttes positiivsest õiguskorrast tulenev. Kuigi võib vaielda eetiliste ning teiste sotsiaalsete aspektide tähenduse üle nii inimesele kui ka teatud kooslusele õigusvõime omistamisel, ei oma see vaidlus reaalset praktilist tähendust. Samas tuleb tunnistada asjaolu, et kui inimese tunnistamine õigusvõimelise õigussubjektina ei tekita vaidlusi, siis koosluste puhul on küsimuseks asjaolu, millised neist väärivad iseseisva õigussubjekti staatust ning millised mitte. Riikide õiguspraktika erineb eelnimetatud küsimuses olulisel määral, eelkõige isikuteühingute lugemisel juriidiliseks isikuks⁶⁰¹.

598 Vt ka Palandt-Heinrichs, Einführung vor § 1, Rn 1.

599 Gierke, Genossenschaftsrecht, S. 19; Gierke, Deutsches Privatrecht, S. 471; Savigny, S. 275.

600 Büttner, S. 38.

601 Isikuteühingute tunnistamise osas juriidiliste isikutena vt lähemalt käesoleva töö p. 1.3.2.

3.1.2. Juriidilise isiku õigusvõime sisu ning seda mõjutavad asjaolud

Käesoleva töö p.-s 3.1.1 kirjeldatud õigusvõime abstraktne mõiste viitab õigusvõime seotusele isiku mõistega. Samas ei selgu õigusvõime nimetatud käsitlusest, kas kõigi õigussubjektina tunnustatud isikute õigusvõime on ka sisult ühetaoline. Samuti ei võimalda õigusvõime abstraktne mõiste määratleda juriidilise isiku õigusvõime sisulisi eripärasid võrreldes füüsiliste isikute ning mittejuriidiliseks isikuks olevate kooslustega.

Eelnimetatud küsimused on töö käesoleva alapunkti esemeks.

Abstraktse õigusvõime mõistesse kuuluv võime omada õigust tähendab U. John`I käsitluse kohaselt seda, et isikule kuulub teatud pädevus ehk ta on õigustatud teatud viisil käituma.

Seega kirjeldab võime omada õigust teatud käitumisvõimalust⁶⁰². Tuleb täiendavalt märkida, et õigusvõime ei seondu mitte otsese käitumisega, vaid üksnes võimega olla seaduses fikseeritud juriidiliste faktide esinemisel kas õigustatud või kohustatud.

Kuigi abstraktne õigusvõime on kõigil õiguskorra poolt tunnustatud isikutel ühesugune, ei tähenda see siiski seda, et igaühel oleks õigus omada igat liiki õigusi ja kanda nendele vastavaid kohustusi.

Õigussubjekti liigist sõltub asjaolu, milliseid õigusi ja kohustusi on viimane võimeline kandma. John on jaganud õigused tinglikult kolme gruppi: 1) universaalõigused, 2) isikuks olemisega kaasnevad õigused ja 3) üksnes inimesele kuuluvad õigused. Esimest gruppi kuuluvad varalised õigused, mida võib omada iga õigussubjekt, kes on võimeline tegutsema ja vastutama⁶⁰³. Siia kuulub omand ja teised asjaõigused, samuti nõudeõigused ja sekundaarsed õigused nagu kujundusõigused. Need õigused ei kuulu subjektile mitte tema loomusest tulenevalt, vaid peavad olema subjekti poolt omandatud. Teise grupi moodustavad õigused, mis kuuluvad subjektile tulenevalt tema tunnustamisest isikuna.

Nimetatud õiguste eesmärgiks on tagada isiku iseseisvuse kaitse. Neid õigusi nimetatakse ka isikuks olemisega kaasnevateks õigusteks, nt õigus heale nimele ning au kaitsele.

Kolmanda rühma moodustavad õigused, mis saavad kuuluda üksnes inimesele kui õigussubjektile, eelkõige abiellumisõigus, pärandamisõigus⁶⁰⁴.

Eelkirjeldatu on üks paljudest õiguste liigitamise võimalustest lähtuvalt õiguste kandjast.

John`i käsitlus tõi esile erisused eelkõige füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt kantavate võimalike õiguste osas. Eeltoodu viitab asjaolule, et füüsiline ja juriidiline isik erinevad ka nendele kuuluva õigusvõime sisu poolest.

Võrreldes juriidilise isiku õigusvõime sisu füüsilise isiku õigusvõimega, tuleb märkida, et nii Eesti kui ka Saksa õiguskord on kehtestanud inimesele võrreldes juriidilise isikuga erineva õigusliku seisundi. John on koguni märkinud, et füüsilise isiku õigusvõime on teist liiki kui juriidilise isiku oma⁶⁰⁵. Eelnimetatud seisukohaga ei ole võimalik siiski nõustuda.

602 John, S. 225.

603 John kasutab eelnimetatud omaduste tähistamiseks termineid “die Handlungsorganisation” (eesti k tegutsemisorganisatsioon) ja “der Haftungsverein” (eesti k vastutusühendus).

604 Samas, S. 227.

605 Samas, S. 228.

Füüsiliste ja juriidiliste isikute õigusvõime on küll ühte liiki, eelkõige oma tähenduselt kattuv, kuid erineb oma ulatuselt ja sisult.

Fiktsiooniteooria lähtus seisukohast, et juriidiline isik on võimeline omama üksnes varalisi õigusi (nn varavõimet). Orgaanilise teooria esindajad olid seisukohal, et juriidiline isik on

Fiktsiooniteooria lähtus seisukohast, et juriidiline isik on võimeline omama üksnes varalisi õigusi (nn varavõimet). Orgaanilise teooria esindajad olid seisukohal, et juriidiline isik on

Im Dokument ERAÕIGUSLIKU JURIIDILISE ISIKU ÕIGUSSUBJEKTSUSE PIIRITLEMINE (Seite 109-0)