Juriidilise isiku mõiste sotsiaalsed aspektid

Kuigi normatiivne teooria püüdis redutseerida juriidilise isiku mõiste määratlemisel sotsiaalseid aspekte, sh eemaldada mõistest eetilisi ja filosoofilisi aluseid, ning käsitleda juriidilist isikut kui õigustehnilist mõistet, ei ole võimalik juriidilise isiku mõistet määratleda ilma sotsiaalset tegelikkust, sh juriidilise isiku organisatsioonilist ülesehitust arvesse võtmata. Eeltoodust tulenevalt tähendab see ühtlasi tagasipöördumist fiktsiooni- ja orgaanilise teooria aluste juurde.

Kuigi Saksa õigusdogmaatika kohaselt on mõisted õigusisik, juriidiline isik ja õigusvõime kaotanud osa oma sisulisest väärtusest¹⁶⁸, ei ole siiski sotsiaalne, õiguseetiline ja – poliitiline lähenemisnurk mitte kunagi olnud täielikult oma tähendust kaotanud.

Tähtsamate autoritena võib siinjuures nimetada Walther Schönefeld`i<sup>169</sup>, Fritz Rittner`it¹⁷⁰, Uwe John`i<sup>171</sup>, Claus Ott`i¹⁷², Werner Flume`t<sup>173</sup>, Karl Larenz`it¹⁷⁴.

Schönefeldi jaoks on õigus ja elu ühe terviku osad. Jurisprudents peab käsitlema õigusnorme samaaegselt kui eluvorme, kui ta tahab olla sisukas ja selleks jääda, mitte aga langeda surnud ja viljatusse formalismi¹⁷⁵. Õiguslikud institutsioonid on samaaegselt kultuuri osad¹⁷⁶. Ka õigusisik on kultuurisik, ta on õiguse poolt vormitud ja temale allutatud, aga ta on vormitud isikuks selliselt, et ta ei kuulu mitte kellegile. Selles valguses

168 Nimetatud asjaolu on seletatav eelkõige subjektsuse tunnuste relativiseerumisega.

169 Schönefeld, W. Rechtsperson und Rechtsgut im Lichte des Reichsgerichts als Vorarbeit zu einer künftigen Wirklichkeitslehre des deutschen Rechts. Bd II. Berlin, Leipzig, 1929.

170 Rittner, F. Die werdende juristische Person, 1973.

171 John, U. Die organisierte Rechtsperson. System und Probleme der Personifikation im Zivilrecht. Berlin, 1977.

172 Ott, C. Recht und Realität der Unternehmenskorporation. Tübingen, 1977.

173 Flume, W. Allgemeiner Teil des bürgerlichen Rechts, Bd I. Teil I: Die Personengesellschaft. Berlin, Heidelberg, New York, 1977; Bd I. Teil II. Die juristische Person. Berlin, Heidelberg, New York, Tokyo, 1983.

174 Larenz, K. Rechtsperson und subjektives Recht: zur Wandlung der Rechtsbegriffe. Berlin, 1977.

175 Schönefeld, S. 203.

176 Samas, S. 207.

on füüsilised ja juriidilised isikud kaks kultuurisikute liiki. Juriidiline isik on sidusisik, mis seisab kõrgemal oma liikmetest (nende üle), seda vastandina isikute ühisusele, mis eksisteerib isikute seosena üksnes oma liikmetes¹⁷⁷. Schönefeldi panuseks õigusteadusele võib pidada seda, et ta vastandina positiivsele õigusdogmaatikale, ei loobunud juriidilise isiku mõiste kultuurilisest, st ühiskondlikust ja filosoofilis-poliitilisest käsitlusest ja juriidilise isiku kui sotsiaalse moodustise tunnustamisest õiguse kaudu¹⁷⁸.

Rittner püüdis õigusisiku mõistet tuletada filosoofilisest kontseptsioonist¹⁷⁹. Tema seisukoha järgselt on üksnes inimene õigusisik. Juriidiline isik on aga õiguskorra üleindividuaalne realiseerumisüksus, mis peab teenima objektiivse vaimu avaldumist dialektilises protsessis. Rittneri käsitlust on õiguskirjanduses peetud sarnaseks fiktsiooniteooriale, millest lähtuvaks juhtmõtteks oli see, et üksnes inimene on õigusisik ning fiktsiooni kaudu on seda ka juriidiline isik¹⁸⁰. Rittner on kritiseerinud ka orgaanilist teooriat, märkides, et juriidilise isiku mõjuüksus ei rajane mitte loomulikul organismil, vaid inimese poolt loodud korral¹⁸¹.

Rittner seadis enesele eesmärgiks selgitada tulevase (asutamisel oleva) juriidilise isiku õiguslikku olemust tekkestaadiumis, st alates asutamisaktist kuni registrisse kandmiseni.

Ta kasutas juriidilise isiku mõistes eetilist aspekti. Inimene on tema jaoks (nagu Savignylegi) õigussubjekt oma vaimse-kõlbelise autonoomia tõttu¹⁸². Õigus ei kasuta juriidilise isiku tunnustamisel isikuna mitte fiktsiooni, vaid võrdsustab ta vaimsel-kõlbelisel tasandil füüsilise isikuga, mis on võimalik seetõttu, et juriidilises isikus moodustub eriline vaimne mõjuüksus, mis on erinev temas osalevate füüsiliste isikute omast¹⁸³. See mõjuüksus ei teki aga mitte sissekandmisega, vaid tegutsemisvõimelise organisatsiooni ülesehitamisega asutamisstaadiumis. Juba sellises staadiumis on tegemist iseseisva, oma liikmetest erineva üksusega, oma organite kaudu teovõimelise üksusega, mille sotsiaalset reaalsust ei saa ka õigus eitada. Seega peaks juba eelühing olema juriidiline isik, kuigi veel mitte lõpetatud¹⁸⁴. Seega mitte formaalne tunnustamine riikliku registreerimise kaudu ega kontsessioon ei ole juriidilise isiku tekke seisukohalt otsustava tähendusega, vaid üleindividuaalse vaimse mõjukeskuse moodustamine¹⁸⁵. Juriidiline isik on Rittneri kohaselt vabaduse ja vastutusega varustatud õigusisik (sarnaselt füüsilistele isikutele), mis konkretiseerib õigust ja muudab seda efektiivsemaks õigustoimingute kaudu¹⁸⁶. Rittner kritiseeris tugevalt juriidilise isiku mõiste liigset lihtsustamist ja tehniseeritust¹⁸⁷.

Rittneri seisukoha järgselt eeldab juriidiline isik sotsiaalmoodustise ehk mõjuüksuse olemasolu, mis ei ole füüsilise isiku mõjuüksusega struktuuriliselt sama, küll aga on seda

177 Samas, S. 213-214.

178 Raiser, Der Begriff, S. 122.

179 Rittner, S. 160.

180 John, S. 55.

181 Rittner, S. 221.

182 Samas, S. 210.

183 Samas, S. 211.

184 Samas, S. 319.

185 Vt ka Raiser, Der Begriff, S- 123.

186 Rittner, S. 214.

187 Samas, S. 159.

õigusliku mõju poolest¹⁸⁸. Sotsiaalse moodustise kohtumisel tema õigusliku tunnustatusega moodustub juriidiline isik. Juriidiline isik¹⁸⁹- see on õiguslikult tunnustatud üleindividuaalse sotsiaalmoodustise ühtsus ja selle ühtsuse iseseisvumine eraldi normiadressaadiks ja õiguste ning kohustuste suhtes iseseisvaks subjektiks¹⁹⁰. Iga õigusisik, nii füüsiline kui ka juriidiline, omab oma eksistentsi aluseid nii õiguskandja olemasolu sotsiaalses tegelikkuses kui ka objektiivses õiguses¹⁹¹.

Claus Ott näeb juriidilise isiku õpetuse keskse ülesandena katset legitimeerida võimsaid ettevõttekorporatsioone ühelt poolt õiguslikult ning teiselt poolt neid ka kontrollida. Tema jaoks ei seisne koosluse tunnustamine juriidilise isikuna mitte üksnes viimasele formaalse õigusvõime tagamises, vaid realiseerub selle kaudu, et kooslus saab suhetes oma liikmete ja teiste kooslustega kasutada õiguse atribuute¹⁹². Seega peab kooslus omama mitte üksnes õigustehnilist tähendust, vaid ka kõrget sümboolset ja poliitilist tähendust¹⁹³.

John lähtub sarnaselt Schönefeld`i ja Rittner`iga postulaadist, et õigussüsteemi terviklikkus nõuab füüsilist ja juriidilist isikut hõlmavat ühtset teooriat õigusisikust¹⁹⁴. John rõhutab organiseeritud õigusisiku¹⁹⁵ puhul organisatsiooni osatähtsust. Organisatsioon peab võimaldama organiseeritud õigusisiku osalemise õiguskäibes, kindlustama vastutuse õiguslike tegude eest ja tagama viimase välispidiselt ühe subjektina äratuntavuse. John`i sellise lähtepunkti aluseks võib pidada Saksa Liidukohtu otsust¹⁹⁶. Nimetatud otsuses sisalduva definitsiooni kohaselt on juriidiline isik eesmärgistatud organisatsioon, millele õiguskord on omistanud õigusvõime¹⁹⁷. Õigusisik peab omama õigusvõimelist otsustusekandjat. Inimene on seda oma olemuselt, sotsiaalsed moodustised saavad olla otsustusvõimelised oma sisemise organisatsiooni kaudu. Teiseks nõuab õigus isikult võimet oma otsustuste eest ka vastutada. Selleks, et vastutada, peab isik olema võimeline omama vara. Seega peab õigusisiku juurde kuuluma vara omamise võime.

Tegutsemisvõime ja vastutus võetakse omavahel kokku väliselt äratuntava identiteedi alla, milleks on isiku nimi¹⁹⁸. Need kolm elementi moodustavad aluse juriidilisele isikule. John tõestab, et eelnimetatud elemendid on äratuntavad kõigi kehtivas õiguses juriidiliste isikutena eksisteerivate sotsiaalsete koosluste puhul, samuti juriidiliseks isikuks mitteolevate koosluste puhul, sh isikute ühisuse puhul. John on püüdnud leida õigusimmanentset, samas aga sisulist õigussubjekti mõistet. Need kolm elementi ei kanna mitte üksnes õiguslikku iseloomu. Nimetatud elemendid on eeldusteks sellele, et sotsiaalsed kollektiivid saaksid olla sarnaselt füüsilistele isikutele iseseisvateks üksusteks.

188 Samas, S. 223.

189 Rittner kasutab juriidilise isiku tähistamiseks terminit “die juristische Persöhnlichkeit” (juriidiline isiksus).

190 Rittner, S. 229.

191 Samas, S. 217.

192 Ott, S. 85.

193 Vt ka Raiser, Der Begriff, S.124.

194 John, S. 68.

195 Saksa k “die organisierte Rechtsperson”. Organiseeritud õigusisiku all pidas John silmas juriidilist isikut.

196 BGHZ Bd. 25, S. 134. Vt. Münchener Kommentar zum Bürgerlichen Gesetzbuch. Bd. I, Allgemeiner Teil

§ 1-240 AGB-Gesetz. Herausgegeben von K. Rebmann, F. J. Säcker, R. Rixecker. München, 2001. Dieter Reuter, Vor § 21, Rn 2.

197 Münchener Kommentar - Reuter, vor § 21, Rn 2.

198 John, S. 72.

Johni poolt kasutatud mõistet “organiseeritud õigusisik” peetakse laiemaks mõisteks kui mõistet “juriidiline isik”¹⁹⁹.

Seega on John, tõstes juriidilise isiku puhul esiplaanile organisatsioonilise elemendi, konstrueerinud juriidilise isiku tunnused organisatsioonile püstitatud nõuete kaudu, milledeks on tegutsemisvõime, vastutusvõime ja identiteet. Nimetatud lähtekoht on omandanud kaasaja käsitluses juriidilisest isikust tugeva positsiooni ning leidnud toetust.

Samas tuleb märkida, et Johni poolt esile tõstetud juriidilise isiku tunnused üksnes aitavad kaasa juriidilise isiku määratlemisele, kuid ei moodusta oma kogumis juriidilist isikut.

Flume üritas juriidilise isiku seniste käsitluste puudujääke parandada ja need terviklahenduseks kokku panna. Tema jaoks ei olnud tähelepanu keskmeks ei organisatsioon ega vara. Juriidiline isik kujutab endast integreeritud tervikut²⁰⁰. Flume on defineerinud juriidilist isikut kui mõjuüksust, mis tulenevalt õiguskorrast on varustatud õigusvõimega²⁰¹. Samas on ta märkinud, et juriidilise isiku mõistega on hõlmatud erinevad mõjuüksused, kellel on juriidilise isiku staatus, kuna nad on moodustatud vormides, mis on õiguskorra poolt tunnustatud juriidilise isikuna²⁰². Ta näeb juriidilise isiku mõistes abstraktsioonimõistet, mille all võetakse kokku eriliigilised moodustised õiguse eesmärkide täitmiseks ning mis ise on normatiivse iseloomuga. Selleks, et ilmestada juriidilise isiku ja isikute ühisuse erinevust, on ta kasutanud vastandina mõistetepaari grupp ja organisatsioon, samuti isikuteseos ja sidusisik²⁰³. Mõlemad õigusfiguurid peegeldavad oma mõiste kaudu erisusi ka nende taga olevas sisemises struktuuris²⁰⁴. Isikute ühisuse puhul on lepingulised õigussuhted üksnes liikmete vahel, juriidilises isikus aga liikmete ja juriidilise isiku vahel; isikute ühisuses on liikmed ise tegutsemise keskmeks, juriidiline isik realiseerib oma teovõimet aga oma organite kaudu; isikute ühisus on oma liikmete saatusest sõltuv, juriidiline isik aga mitte. Välissuhtes kujutavad aga mõlemad endast õigusvõimelisi üksusi ja oma liikmetest erinevaid õigussubjekte, mis saavad omada iseseisvaid õigusi ja kohustusi ja sellisena õiguskäibes osaleda²⁰⁵.

Flume õpetuse nõrk koht seisneb Raiseri arvates selles, et kui juriidiline isik on defineeritav õigusvõime kaudu, siis peaksid ka õigusvõimeliste üksustena käsitletavad isikute ühisused olema juriidilisteks isikuteks. Flume eemaldumist normatiivsest õiguspositivismist on märgata seoses asjaoluga, et ta identifitseerib ettevõtte tema kandjaks oleva juriidilise isikuga²⁰⁶. Flume käsitlus näitab ilmekalt juriidilise isiku õigussubjektsuse piiritlemisprobleemide aktuaalsust, eelkõige isikute ühisuse näite varal.

Ka Raiser ise on lähtunud juriidilise isiku mõiste avamisel eelkõige sotsiaalsest aspektist.

Juriidilised isikud on samaaegselt õigusele ette antud ja viimase poolt vormitud kommunikatsiooni- ja tegutsemissüsteemid, tahte- ja mõjuüksused. Seega ei saa juriidilist isikut defineerida mitte kui tavalist süsteemimõistet, vaid juriidiline isik peab hõlmama ka õiguslikult kujundatud sotsiaalset reaalsust. Juriidilise isiku mõiste definitsioon peab

199 Samas, S. 230; vt ka Raiser, Der Begriff, S. 125.

200 Flume, Die juristische Person, S. 30.

201 Samas, S. 29.

202 Samas, S. 26.

203 Flume, Die Personengesellschaft, S. 54.

204 Samas, S. 94.

205 Samas, S. 6.

206 Flume, Die juristische Person, S. 49; vt ka Raiser, Der Begriff, S. 126-127.

sisaldama kolme komponenti. Esiteks ühiskondlikku reaalsust, st substraati, millest juriidiline isik vormitakse, seega kooslusi ja organisatsioone, mis sotsiaalses elus esinevad üleindividuaalsete mõjuüksustena. Teiseks peab ta sisaldama legitimatsiooni kehtiva õiguse poolt, mis temale sellise subjekti staatuse omistab. Kolmandaks peab ta omama õigusvõimega varustatust mahus, mis vastab füüsilise isiku õigusvõimele. Juriidilised isikud on seega käsitletavad sotsiaalses elus iseseisvate kooslustena esinevate teovõimeliste organisatsioonidena, mida kehtiv õigus tunnustab võrdselt füüsiliste isikutega põhimõtteliselt kui piiramatult õigusvõimelisi²⁰⁷. Seoses Raiseri käsitlusega tuleb märkida, et juriidiline isik ei saa omada õigusvõimet füüsilise isikuga võrdses mahus.

Juriidilise isiku õigusvõime on võrreldes füüsilise isikuga piiratum, seda eelkõige tema olemusest tulenevalt, samuti on juriidilise isiku õigusvõimet piiratud ka eriseadustega.

Samas esineb ka eluvaldkondi, milles üksnes juriidilised isikud saavad omada õigusvõimet²⁰⁸.

K. Larenz, keda võib samuti pidada juriidilise isiku sotsiaalse käsitluse toetajaks, on märkinud, et juriidilise isiku puhul on tegemist sotsiaalsele maailmale omase moodustisega, mis omab õigusnormide poolt tagatud võimalust oma liikmetest erineva tahte kujundamiseks ja selle teostamiseks organite kaudu ning mis omab sotsiaalse reaalsuse kontekstis oma mõjupiirkonda. Eeltoodud määratluses võib märgata sarnasust Johni, Ulmeri ja Flume poolt arendatud kontseptsiooniga. Larenz rõhutab juriidilise isiku rolli omistussubjektina, eelkõige organite käitumise ja teadmise, samuti õiguste ja kohustuste kandjana. Selline omistamine, mis väidetavalt toimub sarnaselt füüsilise isikuga, õigustab juriidilise isiku olemist õigussubjektiks. Seda teooriat nimetatakse ka sotsiaal-reaalseks omistussubjekti teooriaks²⁰⁹. Larenz on defineerinud juriidilist isikut kui eesmärgistatud organisatsiooni, millele õiguskord on omistanud õigusvõime. Täpsemini:

juriidiline isik on õiguslikku jõudu omava aktiga loodud, kestvaks eksisteerimiseks mõeldud isikuteühendus või organisatsioon, mis võib omada oma liikmete ja organite summast erineva üksusena iseseisvalt õigusi ja kohustusi, organi tegevuse temale omistamise kaudu omandada õigusi ja võtta kohustusi ja selle kaudu iseseisva õigussubjektina osaleda õiguskäibes²¹⁰. Nimetatud sotsiaalset lähtekohta juriidilise isiku mõiste defineerimisel võib kaasaja õiguskirjanduses pidada domineerivaks. Õpikutes ja kommentaarides erinevad juriidilise isiku definitsioonid sõnavalikult, kuid mitte oma sisult.

Juriidilisele isikule lähenemine õiguseetlisest ja sotsiaalsest aspektist on kaasa aidanud juriidilise isiku sisemise organisatsiooni tähtsuse esiletoomisele isikuks olemise seisukohalt, asetades rõhu juriidilise isiku kui erilise otsustus- ja tahtekeskuse toimimise lahtiseletamisele. Samuti tuleb tunnustada sotsiaalse lähenemise poolt juriidilise isiku iseseisvuse ning eraldatuse esiletoomist oma liikmetest. Juriidilise isiku tunnustamine iseseisva tahtekandjana ning nimetatud tahte üleindividuaalse aspekti esiletoomine on olulisel määral aidanud kaasa juriidilise isiku ja tema liikmete eraldatuse põhimõtte kinnistumisele, samuti juriidilise isiku koha kindlustamisele iseseisva õigussubjektina Nimetatud lähenemine on vastandiks juriidilise isiku käsitlemisele puhtalt õigustehnilise moodustisena. Õiguslike konstruktsioonide täielikku puhastamist eetilistest ning

207 Raiser, Der Begriff, S. 136-137.

208 Juriidilise isiku õigusvõime sisuliste erisuste osas vt töö p. 3.1.2.

209 Larenz, K.; Wolf, M. Allgemeiner Teil des bürgerlichen Rechts. 8. Auflage. München, 1997, S. 169-170.

210 Samas, S. 166.

sotsiaalsetest aspektidest ei saa pidada õigeks. Vastasel korral muutub raskendatuks juriidilisele isikule subjekti tunnuste omistamine ning selle dogmaatiline põhjendatus.

Im Dokument ERAÕIGUSLIKU JURIIDILISE ISIKU ÕIGUSSUBJEKTSUSE PIIRITLEMINE (Seite 32-37)