Juriidilise isiku õigusvõimet toetavad välised kriteeriumid

Selleks, et lihtsustada juriidilisel isikul temale õiguskorra poolt omistatud abstraktse õigusvõime sisulist teostamist ehk konkreetsete õiguste ja kohustuste kandjaks olemist, peab juriidiline isik olema väliselt piiritletav ehk identifitseeritav. Väliste piiritluskriteeriumite puudumisel on raskendatud konkreetse õiguse või kohustuse adressaadi tuvastamine, samuti viimase suhtes nõuete maksmapanek.

Õigussubjektile väliste piiritluskiriteeriumite lisamise kaudu aitab õiguskord kaasa konkreetse koosluse iseseisvumisele, mis võimaldab ühtlasi piiritleda vastavat kooslust nii tema enda liikmetest kui ka kolmandatest isikutest.

Juriidilise isiku puhul realiseerub tema individualiseerimine eelkõige läbi nime, samuti läbi asukoha ning tegevuskoha. Eeltoodu on iseloomulik enamike kaasaaja riikide õigussüsteemidele, sh Eesti, Saksa, Prantsusmaa, Shveits, Holland.

Nime võib käsitleda kui isiku välist tähistust, mis aitab personifitseerida juriidilist isikut tema taga seisva organisatsiooni ulatuses. Iseseisev nimi on üheks abinõuks juriidilise isiku iseseisvuse tagamisel ning ühtlasi eelduseks tema õiguslikul tunnustamisel isikuna. John on märkinud, et nime väärtustamisest sõltub koosluse õiguslik seisund⁶⁷³.

Juriidilise isiku teovõimet teostavate füüsiliste isikute poolt tehtud tehingute omistamine juriidilisele isikule realiseerub enamikel juhtudel juriidilise isiku nime otsese mainimisega või sellele viitamisega. Seadus võib fikseerida eelnimetatud põhimõttest erisusi, eelkõige lugedes teatud situatsioonis tehtava tehingu automaatselt tehtuks teise isiku, kelleks võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik, nimel (nt TsÜS § 116 lg 2). Nime kasutamine

672 Teovõimetuid isikuid Eesti positiivne õigus arvates 01.07.2002.a. ei tunne, küll aga Saksa BGB ja Shveitsi ZGB.

673 John, S. 92.

õigussuhetes omab isiku jaoks tähendust just selles osas, et aidata kindlaks määrata, millist subjekti vastava õigusuhte tagajärjed puudutavad.

Teiste juriidiliste isikute nimedest eristatava nime olemasolu on eelduseks juriidilisel isikul täieliku õigusvõime tekkimisele, eelkõige juriidilise isiku sissekandmisele vastavasse registrisse. Juriidiliseks isikuks mitteolevatel kooslustel võib nimi puududa, mistõttu võib osutuda raskendatuks nende subjektiks olemise tõendamine konkreetsel juhul ning subjektsuse piiritlemine. Seega on nime kohustuslik olemasolu üheks eraõiguslikke juriidilisi isikuid iseloomustavaks tunnuseks.

TsÜS § 30 kohaselt on juriidilisel isikul nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest.

Tulunduslike eraõiguslike juriidiliste isikute puhul kasutatakse termieid ärinimi ehk firma.

Ärinime all mõistetakse äriregistrisse kantud nime, mille all ettevõtja tegutseb (ÄS § 7).

Ärinime osas on seadusega kehtestatud mitmeid nõudeid. Nii peab ärinimi sisaldama viidet konkreetse äriühingu liigile (ÄS § 9), ärinime ei või reeglina võõrandada ilma ettevõtteta (ÄS § 10), samuti peab ärinimi olema selgelt eristatav teistest ärinimedest ning kaubamärkidest (samal tegevusalal) (ÄS § 11; 12 lg 3), ei tohi olla vastuolus heade kommetega (ÄS § § 12 lg 2) ega eksitav ettevõtja õigusliku vormi ega ka tegevusala osas (§ 12 lg 1).

Eraõigusliku juriidilise isiku nimi ilmneb alati registrist, kuhu juriidiline isik on kantud, samuti juriidilise isiku asutamisel sõlmitud ühingulepingust või asutamislepingust ning selle lisaks olevast põhikirjast. Õigus nimele ning nime kaitsele on isikule seadusega tagatud (vt VÕS § 1046).

Lisaks nimele on juriidilise isiku identifitseerimist abistavaks tunnuseks ka tema asu- ja tegevuskoht. Asukoha ülesandeks on muuhulgas määrata kindlaks koht, kust isik on kättesaadav⁶⁷⁴. Asukoha kindlaksmääramine on üheks eelduseks eraõigusliku juriidilise isiku registrisse kandmisel. TsÜS § 29 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku asukoht tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Erandiks on MTÜ, mille osas on võimalik põhikirjaga määrata asukohaks mõni teine koht (MTÜS § 3). Asukohaga on kehtiv õiguskord sidunud erinevad õiguslikud tagajärjed. Nii sõltub juriidilise isiku puhul tema asukohast nt temale suunatud tahteavalduse kehtivaks muutumine (TsÜS § 69 lg 1 ja 2), kohustuse täitmise koht (VÕS § 85 lg 4), seadusjärgne kohtualluvus (TKMS § 138 lg 1).

Juriidilise isiku asukohast eristatakse tema tegevuskohta. Juriidilise isiku tegevuskohaks on tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht (TsÜS § 29 lg 2). Tegevuskohaga on seotud nt tahteavalduse kättesaamise koht lepinguliste suhete puhul (TsÜS § 69 lg 3), samuti kohustuse täitmise koht (VÕS § 85).

Juriidilisteks isikuteks mitteolevate koosluste, eelkõige seltsingute, osas ei ole õiguslikult reguleeritud viimaste asukoha määramise kohustus. Nimetatud koosluste asukoha määramise osas on problemaatiline kohaldada analoogiat juriidilise isikuga. Eeltoodu tuleneb sellest, et mittejuriidiliseks isikuks olevate koosluste puhul ei ole võimalik rääkida

674 John, S. 244.

juhatusest ega seda asendavast organist, va asutamisel oleva juriidilise isiku puhul.

Isikuteühingute puhul saab rääkida üksnes vastavat ühingut juhtima õigustatud liikmetest.

Eraõiguslikku juriidilise isiku identifitseerimist abistavaks tunnuseks võib pidada ka tema registrinumbrit, mille juriidiline isik omandab registrisse kandmise ajahetkest. TsÜS § 26 lg 2 kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seaduses ettenähtud registrisse kandmisest. Juriidilise isiku registreerimine on üheks tunnuseks, mis nii Eesti kui ka Saksa õiguse kohaselt eristab juriidilist isikut kooslustest, mis ei ole juriidiliseks isikuks.

Juriidilise isiku registrisse kandmine on kehtiva õiguse kohaselt küll konstitutiivse tähendusega, kuid see ei tähenda, et enne registrisse kandmist õigussubjekti kui sellist üldse ei eksisteeriks⁶⁷⁵.

Juriidilist isiku identifitseerimist toetavaks abistava iseloomuga tunnuseks loetakse kirjanduse kohaselt ka juriidilise isiku allutatust konkreetse riigi õigusele⁶⁷⁶. Juriidilise isiku allutatuse küsimus konkreetse riigi õigusele on eelkõige rahvusvahelise eraõiguse esemeks. Eristatakse juriidilise isiku asukohamaa teooriat ning asutamismaa teooriat.

Asukohamaa teooria kohaselt on juriidiline isik allutatud selle maa õigusele, kus asub juriidilise isiku juhtorgani asukoht. Asutamismaa teooria kohaselt on määravaks riigi õigus, mille kohaselt juriidiline isik asutati. Asutamismaa teooria kasuks räägib küll ühelt poolt õiguskindlus, kuid teiselt poolt on võimalikud ka õiguste kuritarvitused, eriti kui juriidilise isiku asukoht viiakse üle välisriiki. Asukohamaa teooria rakendamisel võib osutuda probleemiks tegeliku valitsemise asukoha kindlaksmääramine, kuid samas kaitseb see Saksa autorite arvates paremini võlausaldajate ja õiguskäibe huvisid. Asutamismaa teooriast lähtutakse angloameerika õigussüsteemis, samuti Shveitsis ja Hollandis.

Asukohamaa teooria on aga prevalveeriv Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Luxemburgis, Austrias, samuti Eestis (vt RVEÕS § 14 lg 1). Asukoha kindlaksmääramisel ei oma tähtsust asjaolu, kus asuvad juriidilise isiku poolt hallatavad ettevõtted. Oluline on see, kus asub juriidilise isiku tegelik juhtimiskoht ehk esindusorgani asukoht⁶⁷⁷.

Tulenevalt sellest, et juriidilise isiku esindusorgani asukohta on võimalik muuta ning üle viia teise riiki, tuleks õiguskäibe huvisid ning kolmandate isikute usalduse kaitse vajadust silmas pidades eelistada asukohamaa teooriat asutamismaa teooriale.

Eelkõige nimi ja asukoht on seega tunnusteks, mis aitavad kaasa juriidilise isiku identifitseerimisele ning võimaldavad viimase osalemise õigussuhetes sarnaselt füüsilise isikuga. Seevastu mittejuriidiliseks isikuks olevate koosluste, eelkõige seltsingute osas ei ole seadusega reguleeritud viimaste välist piiritlemist võimaldavaid tunnuseid. Samas tuleb märkida, et nimetatud koosluste välise õigussubjektsuse piiritlemine ei oma sarnast tähendust juriidiliste isikutega, kuivõrd seltsingu kohustuste täitmise eest vastutavad tema liikmed isiklikult ning solidaarselt (vt VÕS § 595). Samas ei ole seltsingu liikmetel takistatud kokku leppida seltsingu nimes ja asukohas ning kasutada neid seltsingu nimel

675 Asutamisel oleva juriidilise isiku õigusvõime osas vt töö p. 2.2.3.

676 Vt ka Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 211. Märkus: Wiedemann kasutas õigusele allutatuse tähistamiseks terminit “die Staatsangehörigkeit”, eesti k “kodakondsus”. Õiguskirjanduses valitsev arvamus ei pea siiski õiguks rääkida juriidilisel isikul “kodakonduse” olemasolust, vaid üksnes õigusest, millele juriidiline isik on allutatud. Vt Palandt-Heinrichs, Einführung vor § 21, Rn 10.

677 Firsching, K.; von Hoffmann, B. Internationales Privatrecht, 5. Auflage. München, 1997, S. 266-267.

õigussuhetesse astumisel kolmandate isikutega. Asutamisel olev juriidiline isik seevastu omab samasid välist identiteeti kirjeldavaid tunnuseid, mis on iseloomulikud registrisse kantud juriidilisele isikule, va registrinumber.

Seega võib pidada juriidilise isiku õigusvõimet toetavaid väliseid piiritluskriteeriumeid juriidilise isiku õiguskäibes osalemist abistavateks ning seda lihtsustavateks teguriteks.

Samas ei ole nimetatud kriteeriumid õigusvõime ning seega ka õigussubjektsuse olemasolu vältimatuteks eeldusteks, kuivõrd osalist õigusvõimet omavaks on tunnustatud ka kooslused, kelle suhtes ei kehti subjektsuse kindlaksmääramist abistavate kriteeriumite, eelkõige nime ja asukoha kindlaksmääramise nõue.