Isikute ühisuse eristamine juriidilisest isikust

Kuna isikute ühisus ei ole käsitletav eranditult võlaõigusliku lepinguna, vaid võib sarnaselt juriidilisele isikule olla õigusvõimet omavaks organiseeritud koosluseks, siis viitab see isikute ühisuse ja juriidilise isiku mõistete teatud kattuvusele ehk ühiste tunnuste olemasolule. Algselt võib nende kahe vahel vahetegemine tunduda lihtsana, kuna juriidilise isiku liikide osas kehtib numerus claususe põhimõte, mille kohaselt on suhteliselt lihtne teha kindlaks, kas konkreetse koosluse puhul on tegemist juriidilise isikuga või mitte. Kõik seaduses juriidilise isikuna mittetunnustatud kooslused peaksid definitsiooni kohaselt olema isikute ühisused. Eelnimetatud tunnuste kohaselt ei peaks juriidilise isiku piiritlemine probleeme valmistama. Samas ei kajasta eelnimetatud formaalne piiritluspõhimõte sisulisi tunnuseid ega selgita asjaolu, milliste tunnuste poolest juriidiline isik ja isikute ühisus teineteisest erinevad.

Tuginedes käesoleva töö p. 2.1.3 käsitlusele, võib väita, et seltsing kui isikute ühisuse peamine vorm omab tatud juhtudel õigusvõimet³⁹³. Samuti on Saksa õiguskorras tunnustatud OHG ja KG õigusvõimet, vaatamata asjaolule, et nad ei ole juriidilisteks isikuteks. Tõusetub küsimus, kas nimetatud kooslused ei võiks siiski olla käsitletavad juriidiliste isikutena. Schmidt on püstitanud hüpoteesi, mille kohaselt tuleks rääkida kahte liiki juriidilistest isikutest: korporatiivsetest ja isikuteühingu põhimõttel korraldatud juriidilistest isikutest³⁹⁴. Eelnimetatud liigitust võib juriidilise isiku tundmaõppimise seisukohalt pidada igati positiivseks, kuid see ei tohi siiski viia erineva kvaliteediga isikute tekkimiseni. Tuleb märkida, et Eesti õiguse kohaselt erinevalt Saksa õigusest on võimalik eristada nii korporatiivse struktuuriga juriidilisi isikuid, kui ka isikuteühingu põhimõttel korraldatud juriidilisi isikuid. Samas ei erine nimetatud struktuuriga juriidilised isikud teineteisest ei õigus- ega teovõime poolest.

Raiser`i seisukoha järgselt on isikute ühisuse käsitluses toimunud muudatused olulisel määral vähendanud isikute ühisuse ja juriidilise isiku mõistete sisulist erinevust. Seega on küsimus isikute ühisuse õiguslikust seisundist ühtlasi ka küsimuseks juriidilise isiku õiguslikust seisundist³⁹⁵.

Ligi 15 aastat tagasi valitses veel dualistlik õpetus, mis vastandas juriidilised isikud ja isikute ühisused. Selle õpetuse vastu võitles aktiivselt Wieland. Kohler³⁹⁶ nimetas kaubanduslikke isikute ühisusi isegi juriidilisteks isikuteks³⁹⁷. Tänapäeval võib kohata aga lauset: isikute ühisus on nagu juriidiline isik õigussubjekt³⁹⁸. Nimetatud seisukoht eeldab aga loobumist kollektiivse õigussubjekti käsitlusest kui üksnes seadusandja poolt

393 Välise seltsingu õigusvõimet on tunnustanud Saksa kohtupraktika, samuti õiguskirjandus.

394 Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 206.

395 Raiser, Der Begriff, S. 106-107.

396 Vt Kohler, J. Die offene Handelsgesellschaft als juristische Person. ZHR 1913, Nr. 74, S. 456.

397 Schmidt. Gesellschaftsrecht, S. 207.

398 Mummenhoff, W. Gründungssysteme und Rechtsfähigkeit. Köln, Berlin, Bonn, München, 1979, S. 229.

sõnaselgelt tunnustatud õigussubjektist. Ühtlasi tähendaks viimatinimetatud väide seda, et õigussubjektiks ei ole mitte üksnes füüsilised isikud ja juriidilised isikud, vaid ka muud kooslused, mis on suutelised omama õigusi ning kandma kohustusi, eelkõige õigussuhetes osalevad seltsingud.

Eelnimetatud seisukoht on problemaatiline, kuna mööda ei saa siiski minna kehtivast positiivsest õigusest tulenevast asjaolust, et eksisteerib kahte liiki isikuid: füüsilisi ja juriidilisi isikuid (vt TsÜS 2. osa), kusjuures juriidiliste isikute liigid on seadusega kindlaks määratud (TsÜS § 25). Eeltooduga ei oleks kooskõlas isikute ühisuse käsitlemine õigussubjektina. Kui seadusandja ei tee isikute käsitlusse põhimõttelist muudatust ning võimalda nt seltsingu käsitlemist õigussubjektina, siis tuleb muuta senist käsitlust nii õigusvõime seotusest õigussubjektiga ning diferentseerida õigusvõime või õigussubjekti mõisted eraldi alaliikideks. Arvesse võttes õigussubjekti staatuse senist seotust füüsilise ja juriidilise isiku mõistega, oleks üheks reaalseks võimaluseks antud küsimus lahendada õigusvõime mõiste diferentseerimise ning abimõiste (nt õiguskandja) kasutuselevõtmisega³⁹⁹. K. Litschen, tunnustades samuti seltsingu õigusvõimelisust, on märkinud, et seltsingut ei saa üheselt õigussubjektiks tunnistada. Ta eristab õigussubjekti ja õiguskandjat. Litschen nõustub väitega, et seltsing võib olla õiguskandjaks⁴⁰⁰.

Eeltoodut arvesse võttes vajab lahendamist küsimus sellest, mis eristab juriidilist isikut isikute ühisusest, eelkõige seltsingust.

Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et nimetatud asjaoluks on eelkõige erinev struktuuriline ülesehitus. Viidatud on asjaolule, et isikute ühisuse puhul on obligatoorne liikmete omavahaline suhe, millel baseerub vastava koosluse olemasolu, samal ajal kui juriidilise isiku puhul nimetatud suhe puudub ning absoluutse tähendusega on organisatsioon, mis on iseseisvunud liikmete suhtes⁴⁰¹. Seega on isikute ühisus tugevamini seotud oma liikmete saatusega ja nende varasituatsiooniga kui juriidilise isiku puhul.

Isikute ühisuse liikmele ja tema võlausaldajale kuulub ülesütlemisõigus (VÕS § 599; BGB

§ 723 lg 3, 725; HGB § 135).

Nimetatud seisukohaga liikmete omavahelise seose kui ühe võimaliku eristamiskriteeriumi osas saaks nõustuda juhul, kui ükski isikute omavahelisel seosel rajanev isikuteühing ei oleks tunnistatud juriidilise isikuna (nt Saksa õigus). See kriteerium ei saa olla isikute ühisuse ja juriidilise isiku omavahelise eristamise aluseks nendes õiguskordades, kus ka osa isikuteühinguid on tunnistatud juriidilisteks isikuteks (nt Eesti, Prantsusmaa). TÜ ja UÜ, mis rajanevad ühingulepingul ning mis ei oma liikmetest sõltumatut organisatsioonilist ülesehitust, on sellele vaatamata tunnistatud juriidilisteks isikuteks.

Kahtlemata on sellisel lahendusel oluline vastuolu isikuteühingu dogmaatilise käsitlusega, kuid vastab siiski kõige paremini praktilistele vajadustele⁴⁰².

Seoses struktuurilisel alusel juriidilise isiku ja isikute ühisuse eristamisega tuleb märkida, et juriidilise isiku varakorraldust ei ole detailides reguleeritud. See tuletatakse vara iseseisvumise ja organite ainupädevuse ideest. Isikute ühisuse jaoks, millel selline üldine

399 Vt eeltoodu kohta käesoleva töö p. 3.1.

400 Litschen, S. 163.

401 Flume, Personengesellschaft, S. 89.

402 Vt selle järelduse osas lähemalt töö p. 2.1.1.

lähtepunkt puudub, osutus vajalikuks luua alusreeglid, mis teeksid temast nn “väikese juriidilise isiku”. Siia kuuluvad käsutus- ja sundtäitmise keeld; juurdekasvu ja mahaarvamise põhimõte; surrogatsioonipõhimõte⁴⁰³.

Teise kriteeriumina juriidilise isiku ja isikute ühisuse vahel on rõhutatud asjaolu, et ei ole olemas nn ühemehe isikute ühisust (isikuteühingut). Eeltoodu tuleneb isikuteühingule omasest isikute kogumi ehk sotsieteedipõhimõttest. Samal ajal juriidiline isik võib eksisteerida ka ühemeheühinguna⁴⁰⁴. Sarnaselt eelnevale eristamiskriteeriumile tuleb Eesti positiivse õiguse seisukohalt märkida, et kuna Eesti õiguse kohaselt eeldab osa juriidilisi isikuid samuti vähemalt 2 liikme olemasolu (nt TÜ, UÜ, MTÜ), siis ei saa nimetatud kriteeriumit esile tõsta kui olemuslikku juriidilise isiku ja isikute ühisuse teineteisest eristamise kriteeriumina. Seega ei ole ka liikmete arv isikuteühisust juriidilisest isikust eristavaks olemuslikuks tunnuseks.

Isikute ühisuse võrdlemisel juriidilise isikuga on olulise tähendusega vastutuse küsimus.

VÕS § 595 (vt ka BGB § 705) kohaselt eeldatakse, et seltsingu poolt kolmanda isiku ees võetud kohustuste eest vastutavad seltsinglased solidaarselt. Eeltoodu alusel võiks asuda seisukohale, et välistatud on seltsingu igasugune väline vastutus. Põhjus peitub siin selles, et BGB koostamise esimene komisjon oli romanistide mõju all, kes käsitasid seltsingut kui puhast lepingulist suhet liikmete vahel, sest Rooma õigus tundis universitas’e ehk õigusvõimelise korporatiivse koosluse kõrval üksnes societas’t kui puhtalt võlaõiguslikku, üksnes sisesuhtel põhinevat kohustist ühise eesmärgi saavutamiseks.⁴⁰⁵ Kehtivas seaduses puudub igasugune norm seltsingu enese vastutuse kohta.

Seoses vastutuse küsimusega, millist võib tinglikult pidada samuti dogmaatiliseks kriteeriumiks vahetegemisel isikute ühisuse ja juriidilise isiku vahel, tuleb märkida, et Saksa õiguspraktika võimaldab lepingulistes suhetes piirata ka isikute ühisuse vastutust isikute ühisusele kuuluva varaga. Nõuete puhul, mis ei tulene lepingust, vaid otse seadusest, ei ole aga võimalik vastutust piirata isikute ühisusele tema liikmete poolt moodustatud varaga. Viimati nimetatud juhul kehtib isikute ühisuse puhul selle liikmete isiklik vastutus isikute ühisuse kohustuste eest. Nimetatud seisukoht on kohaldatav ka Eesti uues tsiviilõigussüsteemis. Saksa kohtupraktika kohaselt juhul, kui seltsinglased piiravad seltsingut juhtiva seltsinglase volitusi seltsingulepinguga selliselt, et loevad tema volitused tehingute tegemisel piiratuks seltsingule kuuluva varaga ning välistavad eneste vastutuse seltsingu nende kohustuste eest, mida ei kata seltsinguvara, st mis on võetud esindusõigust ületades, vastutavad ikkagi kõik seltsinglased isiklikult kogu oma varaga.⁴⁰⁶ Seltsinglaste vastutus kolmandate isikute ees piirduks üksnes seltsinguvaraga vaid juhul, kui vastutuse piirang on kolmanda isikuga sõnaselgelt kokku lepitud. Saksa kohtupraktika kohaselt ei piisa seltsinglaste vastutuse piiramiseks sellest, et seltsingu nimes viidatakse seltsingu piiratud vastutusele.⁴⁰⁷

403 Vt nimetatud põhimõtete kohta lähemalt töö p. 2.1.2.

404 Schmidt. Gesellschaftsrecht, S. 209.

405 Köhler, H, Lange, H. BGB Allgemeiner Teil. Ein Studienbuch. München, 1977, S. 187; R. Reinhardt, D.

Schultz, D. Gesellschaftsrecht. Ein Lehrbuch. Tübingen, 1973, S. 17.

406 NJW 1999, S. 3483; ZIP 1999, S. 1755 .

407 Huber, U. Die Vorgesellschaft mit beschränkter Haftung- de lege ferenda betrachtet. Festschrift für Robert Fischer. Berlin, New York, 1979, S. 117.

Seoses seltsingu liikmete seadusjärgse isikliku vastutusega seltsingu kohustuste eest tuleb märkida, et piiratud vastutuse põhimõte ei ole kaasaja õiguskordades siiski enam juriidilist isikut iseloomustavaks, sh selle õigussubjektsust kirjeldavaks absoluutse iseloomuga tunnuseks. Kuivõrd õiguskäibe ühtlustamise vajadusest tingituna on aina erinevamatele koosluse liikidele omistatud juriidilise isiku õiguslik seisund (Eestis eelkõige täisühing ja usaldusühing), siis on see kaasa toonud osa juriidilise isiku liikide puhul ka liikmete isikliku varalise vastutuse põhimõtte lisandumise juriidilise isiku kontseptsiooni (vt ÄS § 101 lg 2). Prantsuse õiguse omapäraks võrreldes Saksa õigusega on asjaolu, et Prantsuse tsiviilõigusliku ühingu (nn CC-ühingu) kohustuste eest vastutab ühing esmalt oma varaga ning liikmete isiklik vastutus tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ühingul vastav vara puudub (Code Civil art 1858). Seega on CC-ühingus liikmete vastutus subsidiaarse iseloomuga, nagu see on Eesti täis- ja usaldusühingu puhul. Liikmete solidaarne vastutus on Prantsuse õiguses täisühingu (S.N.C) puhul⁴⁰⁸.

Seega ei ole võimalik enam selgelt tõmmata piire juriidilise isiku ja isikute ühisuse vahele lähtuvalt vastutuse regulatsioonist. Kuigi täisühingu ja usaldusühingu täisosanike isiklik vastutus ühingu kohustuste eest on praegusel hetkel korraldatud täiendava ehk subsidiaarvastutuse põhimõttel, ei ole nimetatud printsiibi kohaldamine välistatud ka seltsingu puhul. Saksa õiguskirjanduses on korduvalt avaldatud seisukohta, et seltsingu kohustuste eest vastutab esmajoones seltsinguvara ja alles seejärel vastutavad seltsinglased oma isikliku varaga⁴⁰⁹.

Käesoleva töö p.-s 2.1.3 esitatud järelduse kohaselt omavad nii juriidiline isik isik kui suhetes kolmandate isikutega üles astuv seltsing õigusvõimet. Tekib küsimus, kas nimetatud õigusvõimed on sama sisulised või teineteisest eristatavad. Juriidilise isiku puhul jaatatakse õigusekandmise võimet abstraktselt ja sõltumatult isikutekoosluse olemasolust. Isikute ühisuse eripära seisneb selles, et tema puhul erineb õigusvõime ühingu liikide kaupa⁴¹⁰. Seltsing on õigusvõimeline, kui ta tegutseb suhetes kolmandate isikutega (nn väline seltsing) ja omab seltsinguvara. Sisemist seltsingut ehk seltsingut, mis väliselt üles ei astu või ei oma seltsinguvara, ei loeta õiguskirjanduse kohaselt õigusvõimeliseks⁴¹¹. Samas tuleb märkida, et seoses seltsingu mitteregistreeritusega ei ole seltsingul võimalik omanda kõiki neid õigusi, mida omab juriidiline isik⁴¹². Seltsingu õigusvõime eristamiseks juriidilise isiku õigusvõimest kasutab õiguskirjandus ka osalise õigusvõime mõistet⁴¹³.

Schmidti arvates on kokkuvõttes oluline hoida lahus juriidilise isiku ja isikute ühisuse käsitlus⁴¹⁴. Ta märgib, et seadusandja on seltsingu loomisega saanud hakkama

408 Sonnenberger, H.J.; Damann, R. Französisches Handels- und Wirtschaftsrecht. 2. Auflage. Baden-Baden, 1977, S. 125–126.

409 Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 252; Habersack, M. Die Anerkennung der Rechts- und Parteifähigkeit der GbR und der akzessorischen Gesellschafterhaftung durch den BGH. – Betriebs Berater, 2001, Nr 10, S.

482; Huber, S. 137.

410 Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 251.

411 Raiser, Der Begriff, S. 142.

412 Saksa senine kohtupraktika ei ole tunnustanud seltsingul nt kinnistusraamatuvõime olemasolu. BGHZ Bd.

81, S. 227; NJW 2001, S. 14.

413 Flume, Personengesellschaft, S. 90; Fabricius, S. 117.

414 Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 208.

moodustisega, mis on võimeline iseseisvuma. Samas ei ole seadusandja langetanud otsust, et isikuteühisus on õigussubjekt. Schmidt on arvamusel, et mitte iga isikute ühisuse vorm ei ole suuteline iseseisvumisest osa võtma, nt abikaasade varaühisus. Puudub isikute ühisuse ühtne mudel⁴¹⁵. Eeltoodu viitab ühtlasi asjaolule, et õigusvõime omamine ei seondu mitte isiku staatusega, vaid selle ekvivalendiks on konkreetse koosluse iseseisvumise aste. Nimetatud väide on õige juhul, kui koosluste iseseisvumise astmed on teineteisest selgelt eristatavad⁴¹⁶.

Isikute ühisust loetakse õigussubjektide hierarhias paiknevaks füüsilise isiku ja juriidilise isiku vahel. Peamiseks erisuseks võrreldes juriidiliste isikutega on asjaolu, et isikute ühisus ei ole oma liikmete suhtes selliselt iseseisvunud nagu juriidiline isik⁴¹⁷.

Nii uuema aja õiguskirjandus kui ka kohtupraktika on suunatud sellele, et ühtlustada ühinguõigust ning loobuda klassikalisest vahetegemisest juriidiliste isikute ja isikute ühisuste vahel. Ollakse seisukohal, et otsingud isikute ühisuse spetsiifiliste materiaalsete omaduste osas on sama tulemusetud kui otsingud juriidilise isiku spetsiifiliste materiaalsete omaduste osas⁴¹⁸.

Eelkirjeldatud isikute ühisuse ja juriidilise isiku eristamise kriteeriumite analüüs kinnitab asjaolu, et kindlate sisuliste piiritluskriteeriumite väljatoomine nende kahe vahel on kaasaja õiguspraktika ja õigusteaduse arenguid silmas pidades muutunud problemaatiliseks. Eksisteerivad küll ajalooliselt väljakujunenud kumbagi instituuti kirjeldavad dogmaatilised põhimõtted (liikmete osaluse erinev tähtsus, erineva tugevusega seos liikmete eneste vahel ning liikmete ja ühingu vahel jne), kuid nimetatud tunnused seonduvad enamalt jaolt vastavate koosluste ülesehituse ehk struktuuriga.

Organisatsioonilist iseseisvust võib pidada ühingu iseseisvuse astme peegelduseks. Mida sõltumatum on organisatsioon oma liikmetest, seda tugevamini kerkib esile ühinguline kooslus. Nimetatud koosluse iseseisvuse astme hindamine ja sellest lähtuvalt kooslusele õigussubjektsuse omistamine on seadusandja otsustada. Erinevates õigussüsteemides on seadusandja hinnanud seda erinevalt. Samas peab iga otsustus antud valdkonnas olema süsteemi terviklikkust silmas pidades olema põhjendatav. Tuleb märkida, et erinevate riikide seadusandjad on erinevalt suunanud isikute ühisuse dogmaatilise konstruktsiooni arengut viimastel kümnenditel ning seega kujundanud ka erinevalt isikute ühisuse ajalooliste liikide õiguslikku seisundit. Eestit võib eeltoodu valguses pidada Saksast edumeelsemaks, kuna osa isikuteühinguid (TÜ ja UÜ) on tunnustatud juriidiliste isikutena.

Samas tähendab selline tunnustamine ka juriidilise isiku seniste kvalitatiivsete omaduste seisundi muutumist ning juriidilise isiku lähenemist isikute ühisusele.

Seoses isikute ühisuse instituudi arengu ning tema õigusliku seisundi tugevnemisega õiguskirjanduses avaldatud seisukohtade ning kohtupraktika toel, ei saa juriidilist isikut pidada enam kaugeltki mitte ainsaks õigusvõimet omavaks isikute koosluseks. Eeltoodu

415 Samas, S. 211.

416 Probleeme ühingute sisulise iseseisvumise astme eristamisega on Eesti õiguse kohaselt ühelt poolt seltsingu ja teiselt poolt TÜ ning UÜ vahel. Nimetatud ühingute mudelid omavad sarnast struktuurilist ülesehitust. Peamiseks erisuseks on seltsingute puhul kehtiv liikmete ühisvara põhimõte. Samas on sarnastel põhimõtetel korraldatud ühingute juhtimine ja esindamine.

417 Beck, S. 52; Fabricius, Relativität der Rechtsfähigkeit, S. 183.

418 Wiedemann, Gesellschaftsrecht, S. 245; Schmidt, Gesellschaftsrecht, S. 208.

tähendab ühtlasi, et juriidilise isiku üks olulisemaid ajaloolis-dogmaatilisi eristuskriteeriumeid – õigusvõime - on kaotamas oma sisulist tähendust juriidilise isiku eristamisel teistest organiseeritud isikute kooslustest. Samas ei ole seltsing kui isikute ühisuse põhitüüp ainsaks koosluseks, mille areng on kahandanud oluliselt nimetatud kriteeriumi tähendust juriidilise isiku õigussubjektsuse piiritlemise kriteeriumina. Lisaks isikute ühisustele, mis ei ole juriidiliseks isikuks, on õigusvõimet omavaks koosluseks veel ka asutamisel olev juriidiline isik⁴¹⁹.

Kuigi õiguste ja kohustuste kandjaks olemine eeldab organisatsiooni iseseisvumist teatud tasemel, ei ole nõuded sellise iseseisvumise osas kaugeltki mitte nii ranged nagu oleme harjunud sellega juriidiliste isikute puhul. Organisatsiooniliselt peab õigusvõimet omav kooslus omama küll teatud substraati (üleindividuaalne mõjuüksus, mis koosneb kas isikute või vara kogumist), mis peab olema ka väliselt identifitseeritav, kuid puudub nõue, et selline kooslus peaks olema iseseisvaks vastutusüksuseks. Isikute ühisuse puhul ei ole liikmete enese vastutusele ühingu kohustuste eest alternatiive. Seadusega liikmete isikliku vastutuse välistamine ühingu kohustuste eest ei ole isikute ühisuse puhul mõeldav⁴²⁰.

Kokkuvõtvalt võib märkida, et juriidilise isiku kõrval võib kollektiivsetest kooslustest omada õigusvõimet ja olla õiguste ja kohustuste kandjaks ka isikute ühisus, mis ajalooliselt on olnud õigussubjektsuse puudumise tõttu vastandatud juriidilisele isikule. Isikute ühisus on võimeline omama ka juriidilise isikuga sarnast organisatsiooni. Samas jääb isikute ühisust juriidilisest isikuks eristama tema väiksem autonoomia ja sõltumatus oma liikmetest, samuti asjaolu, et juriidiline isik on võimeline eelduslikult osalema kõigis õigussuhetes, isikute ühisus peab õigusvõime olemasolu konkreetses õigussuhtes osalemiseks igakordselt eraldi tõendama. Tuleb märkida, et isikute ühisuse lugemist teatud juhtudel õigusvõimeliseks tuleb pidada positiivseks, kuid eesmärgiks ei saa kujuneda isikute ühisusele juriidilise isiku saatuse omistamine. Kuna eraõiguslikud juriidilised isikud on allutatud numerus claususe põhimõttele ning nende asutamine ja tegevus peavad vastama õigusaktide kehtestatud nõuetele, siis isikute ühisuse allutamine sarnastele nõuetele oleks vastuolus isikute ühisuse instituudi rakendamise ja kasutamise otstarbega.

Isikute ühisus, eelkõige seltsing on mõeldud täitma seda lünka ühinguõiguses, mida juriidilise isiku instituut ei võimalda katta, eelkõige võimaldada ühist tegutsemist ilma rangeid vormi- ja sisunõudeid järgimata.