Turg, riik ja majanduse konkurentsivõime

Viimaste aastate sündmused (plaanimajanduse krahh sotsialismi­

maades, riikide kollaps mitmetes arengumaades, heaoluriikide raskused) on muutnud eriti küsitavaks riigi rolli majanduse arengus. Ka Eestis on see küsimus aktuaalne. On mõistetav, et käsumajanduse rüpest tulles valitses 1990. aastate alguses allergia

84 J. Sepp, H Kaldaru

riigi kui isakese suhtes. Liiga värsked olid veel mälestused sotsia­

listliku majanduse absurdsustest (loe: ebaefektiivsusest). Dominee­

rima pääses liberalism, mis kohati jõudis turu kui majanduse koordinatsioonimehhanismi idealiseerimiseni ja riigi osa minimee-rimiseni. Nii nagu iga äärmus, ei saa seegi pretendeerida kogu tõele. Maailmapanga viimase maailma arengu aruande (MAA) (1997) teemaks ei ole mitte juhuslikult "Riik muutuvas maailmas".

Selles rõhutatakse, et minimaalriigi kontseptsioon on vastuolus oleviku ja lähimineviku edunäidetega. Minimaalriik ei tee küll kahju, kuid ei too kaasa ka midagi head. Areng vajab efektiivset riiki, mis täidaks abistavat rolli, toetaks ja täiendaks indiviidide ning eramajanduse tegevust. Hea riik ei ole luksus, vaid elutähtis vajadus, ilma milleta pole võimalik ei majanduslik ega sotsiaalne areng (Chhibber, 1997, lk. 17).

Riigi ja turu vahekorral on hulk aspekte. Sageli uuritakse riigi rolli rahanduslikust küljest. Nii võib näiteks öelda, et riigi kulu­

tuste suhe SKP-sse on viimastel aastakümnetel peaaegu kõikjal maailmas tõusnud, moodustades arenenud maades käesoleval ajal ligi 50%, arengumaades 25% (MAA, 1997, lk. 2). Siiski ei anna rahalised ega ka muud kvantitatiivsed näitajad (näiteks avaliku sektori töötajate arv) kaugeltki ammendavat ülevaadet riigi tege­

likust tähtsusest. Riigiga seotud positiivsed ja negatiivsed efektid on suuresti määratud tema tegevuse regulatiivse küljega, mõjuga erasektorile, mis riigi rahanduses otseselt ei kajastu. Pommerehne ja Kirchgässner (1991, lk. 451) leiavad hinnanguliselt, et siin on toimunud veelgi olulisem tõus. Kohati on riik asendanud fiskaalset tegevust regulatiivsega, mille kohta Posner kasutab mõistet taxa­

tion by regulation.

Probleemi teaduslikuks analüüsiks on vajalik tasakaalustatud ja objektiivsetele kriteeriumidele tuginev käsitlus laiemas kontekstis.

Võimaluse selleks annab institutsiooniökonoomika paradigma (vt. näiteks lühemalt Gümbel, Woratchek, 1995 või pikemalt Richter, Furubotn, 1996). Põhimõtteliselt taandatakse vaidlus insti­

tutsioonide eelistest majanduslikule analüüsile. Aluseks on aru­

saam, et kõikide institutsioonide loomine ja kasutamine on seotud kuludega. Eristamaks neid kulusid otsestest tootmiskuludest, on

kasutusele võetud transaktsioonikulude mõiste. Termin pärineb Arrow'lt. Edasine on juba lihtne — eelistada tuleb seda mehha­

nismi, mis suudab lahendada koordinatsiooniprobleemi odavamalt.

Tuleb rõhutada, et jutt pole kuludest raamatupidamislikus tähenduses. Pigem on tegemist füüsikalise hõõrdejõu ja selle tulemusena tekkivate hõõrdekadude analoogiga. Picot' (1991, lk. 105) arvates on institutsioonide ülesandeks informatsiooni-, kommunikatsiooni-ja koordinatsioonikulude alandamine ja sellega tööjaotuse sujuv korraldamine. Richter ja Furubotn (1997) eris­

tavad turul, ettevõttes ja poliitikas tekkivaid transaktsioonikulusid.

Transaktsioonikulude mõiste hõlmab ka neid saamata jäänud tulusid, mis tulenevad sellest, et ühegi institutsiooniga pole või­

malik saavutada olemasolevatele ressurssidele vastavat majandus­

liku lõpptulemuse absoluutset, tehnoloogiliselt võimalikku maksi­

mumi. Ebatäieliku info, huvide vastuolude ja stiimulite puudulik­

kuse tõttu jääb reaaltulem alati väiksemaks. See erinevus ongi transaktsioonikulude üldistav mõõt ning ühtlasi rahvusliku konku­

rentsivõime üks olulisi parameetreid.

Institutsioonide võrdlevanalüüs institutsiooniökonoomika raa­

mes peab siiski otstarbekamaks keskenduda tegelikkuses eksistee­

rivatele institutsioonidele (Frey, 1994, lk. 8). Otsitakse sellist elu­

korraldust, mis oleks parem kui olemasolev. Võrdlust saavutamatu ideaaliga (nn. nirvaanameetodit) peetakse mõttetuks. Üldiselt on see uurimissuund riigi suhtes väga kriitiline, sest riik kui orga­

nisatsiooni vorm pakub vähe stiimuleid efektiivseks käitumiseks.

Eriti oluliseks peetakse probleeme, mis tulenevad esindamissuhtest (vt. näiteks Schumann, 1992 või Sepp, 1997) poliitikute (agentide) ja kodanike (printsipiaali) vahel. Siin on rohkem ruumi agendi (poliitikute ja ametnike) omakasupüüdlikuks oportunismiks kui eraettevõtte suhetes tarbijatega isegi ebatäiuslikul turul.

Loomulikult ei ole turu ja riigi vahekord taandatav asendus­

suhtele. See sisaldab ka vastastikku täiendavuse aspekti. Schulz-Nieswandt (1996, lk. 201) märgib õigesti: "Küsimus, kas riik või poliitiline süsteem peab olema arengu kaaskujundaja, on valesti püstitatud. Uuringute tulemused näitavad muud: põhiküsimuseks on riigi tegevuse laad, maht, kvaliteet, ulatus ja piirangud — tema

86 J. Sepp, H. Kaldaru

potentsiaal (capability), mitte aga dihhotoomiline vaidlus "riik versus turg"." Majanduse optimaalne institutsiooniline spekter sisaldab alati nii turgu kui ka riiki. Muutuda võivad siin aga nii osatähtsus kui ka rakendusvaldkonnad. Institutsionaalselt määratud koordinatsioonistruktuur on üks majanduse konkurentsivõime (edukuse) põhitegur nii rahvamajanduse kui ka ettevõtete tasandil. Seejuures ei piirdu institutsioonide tähtsus transaktsiooni­

kulude staatilise aspektiga. Institutsioonid on ühiskonna stimulee-rimissüsteemideks, mis õiguste kujundamise kaudu määravad ka majanduse arengustiimulid ja sellega dünaamilise efektiivsuse (vt. eriti Northi tööd).

Hauser ja Segmüller (1997, lk. 67-68) peavad majanduses kasutatavaid otsustussüsteeme esmalt riigi staatilise konkurentsi­

võime süvateguriks, mis kujundab esiplaanil seisvaid konkurentsi­

võime komponente:

• võimet maailmaturul müüa {ability to sell) ja

• võimet ligi tõmmata (osta) mobiilseid tootmistegureid {ability to attract).

Viimast võimet võib käsitleda ka ümberpööratult — võimena müüa oma riiki asukohakonkurentsis. Selleski kontekstis on korduvalt rõhutatud nii konkreetse majanduspoliitika kui ka üldiste korra-poliitiliste raamide tähtsust (Siebert, Koop, Dönges, Trabold jt.).

Esimesed autorid kasutavad probleemi kirjeldamiseks institutsio­ naalse konkurentsi mõistet ja viitavad idee autorina Tiebout'le.

Dünaamiline konkurentsivõime sõltub Hauseri ja Segmülleri käsitluses otsustavalt ettevõttemajanduslike ressursi- ja turutegu-rite pidevast arendamisest (upgrading; Trabold kasutab siin mõis­

tet ability to adjust). Kui efektiivne see arendamine on, sõltub jällegi tugevasti olemasolevast institutsioonikompleksist {Instituti-onen-Mix) ning rahvuse võimest otsustussüsteemide võrku efek­

tiivselt muuta. Jätkuv globaliseerumine ning toodete ja teenuste traditsioonilise konkurentsi laienemine tootmisasukohtade ja riik­

like regulatsioonisüsteemide konkurentsile viib rahvusvahelise tööjaotuse nihetele. Viidatud autorid eristavad kolme konkurentsi­

võime arendamise tasandit (Hauser, Segmüller, 1997, lk. 72).

1. Alumine tasand hõlmab majandussüsteemi (ettevõttemajan­

duse tasand). Siin püüavad ettevõtted oma tegevust optimeerida kõrgemal tasandil defineeritud tingimustes.

2. Keskmine tasand tähendab jooksva majanduspoliitika arenda­

mist. Diskussiooni objektiks on siin konkreetsed sisulised küsi­

mused. Näiteks Šveitsi jaoks rõhutatakse järgmisi probleeme:

• rahvusvaheliste turutõkete kõrvaldamine,

• immobiilsete tootmistegurite hindade alandamine,

• teadus- ja arendustegevuse süvendamine, oskusteabe hanki­

mine,

• tasakaalustatud riigieelarve saavutamine,

• sisemise konkurentsi kindlustamine.

3. Ülemine tasand reguleerib otsustussüsteeme. See on agregee-rituim ja strateegilisim tasand. Siin tehtavad otsused kanali-seerivad alumiste tasandite tegevuse. Eraldi rõhutatakse, et otsustussüsteemide ja nende kompleksi arendamine on rahvuse pikaajalise konkurentsivõime tähtsamaid tegureid.

Eriti selge on institutsioonilise struktuuri tähtsus äärmuslike näi­

dete — vabaturumajanduse ja tsentraliseeritud käsumajanduse võrdlemisel. Piisab vaid mõelda USA ja endise NL majanduse erinevale efektiivsusele ja konkurentsivõimele. Loomulikult on riigi ja turu vahekorra probleemil peale konkurentsivõime ja efektiivsuse ka teisi dimensioone. Eelkõige puudutab see õiglust:

"Põhimõtteliselt püstitab institutsiooniline vaatenurk küsimuse, kas ja kuivõrd on spetsiifiline poliitiline režiim võimeline sama­

aegselt saavutama jaotusõiglust ja positiivset majandustulemusi"

(Schulz-Nieswandt 1996, lk. 201). Siiski piirdutakse järgnevas majandusliku analüüsiga.