Konkurentsivõime demokraatlikus ühiskonnas

Esimeses peatükis toodud ülevaade konkurentsivõime määratlus­

test näitab, et tegemist on äärmiselt mitmeplaanilise nähtusega.

Ühelt poolt on tegemist justkui ammu tuntud majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamise taotlemisega teise nimetuse all, teisalt aga siiski millegi muuga. Konkurentsivõime eristamine toob ühiskonna eesmärkide traditsioonilisse hierarhilisse käsitlusse (Tuchtfeldt, 1982, lk. 183; Berg, Cassel, 1992, lk. 197) uue mõõtme. Nimelt ei saa riigi konkurentsivõimet taandada samaväärseks ühegi hierar-hiatasandi eesmärkidega. See hõlmab mõningaid aspekte kõigilt tasanditelt ning peale selle on seotud ühiskondlike, kultuuriliste ja ökoloogiliste otsustustega. Õigesti märgivad M. Hauser ja J. Seg-müller (1997, lk. 51), et tegemist on uue mudeliga (autori rõhu­

tus — H. K.), see koostatakse eeldusel, et mis tahes riigi majanduspoliitika lõppeesmärgiks on heaolu suurendamine. Riigi konkurentsivõime tõstmine on seega suunatud üldise heaolu suu­

rendamisele, kuid läheb sealjuures paratamatult vastuollu mõnin­

gate traditsiooniliste majanduspoliitiliste eesmärkidega. Kas ja kuivõrd see on lubatav, eriti arvestades, et ka demokraatliku ühis­

konna põhiväärtuste taotlemine on iseenesest vastuoluline, ja kui­

võrd leidub heaolu suurendamiseks just konkurentsivõime tõstmise kaudu argumente väljastpoolt traditsioonilist majanduspoliitikat, seda püütakse järgnevas selgitada.

Konkurentsivõime ja edukus. Kui võtta aluseks H. Traboldi (1995, lk. 182) eristatud rahvamajanduse konkurentsivõime aspek­

tid, siis teenimisvõime (ability to earn) on praktiliselt edukusega samastatav. Koguprodukti (reaaltulu) kasv elaniku kohta võimal­

dab vähendada tajutavat puudustunnet ning suurendab seega mate­

riaalset vabadust ja turvalisust. Et majanduskasv vähendab sunni­

tud töötaolekut, on see positiivne nii vabaduse, turvalisuse kui ka õigluse seisukohast. Edukuse üks mõjureid on rahvusvahelise tööjaotuse süvenemine, mis suurendab efektiivsust. Konkurentsi­

võime selle aspektiga kaasnevad samad probleemid, mis tulevad esile edukuse hindamisel. Rahvusvahelise tööjaotuse tulemusena suurenenud efektiivsuse arvel lisanduvad väärtused ei pruugi jagu­

74 J. Sepp, Н. Kaldaru

neda tööjaotuses osalejate vahel sotsiaalselt õiglaselt. Et õiglane jaotus on paratamatult konfliktne, võib lisanduv rikkus kõigutada ühiskonna sotsiaalset stabiilsust.

Konkurentsivõime ja turvalisus. Ühiskonna pikaajalise tur­

valise arengu tagab kahtlemata kohanemisvõime. Üks H. Traboldi esile toodud konkurentsivõime aspektidest (<ability to adapt) tähen­

dab täpselt sedasama. Kohanemisvõime seisukohalt on ühiskond seda turvalisem (seega konkurentsivõimelisem), mida rohkem regulatsioonimehhanisme ühiskonnas toimib. Siis on võimalik ühe regulaatori tõrke korral tulla kriisist välja teiste abil. Lühiperioodil on turvalise ühiskonna üks tunnuseid stabiilsus, mida kõige muu kõrval väljendab tasakaalus maksebilanss. Selle nõudega lähevad vastuollu konkurentsivõimet iseloomustavad müügivõime (ability to sell) ja atraktiivsus (ability to attract).

Firma on konkurentsivõimeline, kui suudab müüa oma toodan­

gut kulusid katva hinnaga ning eriti heal juhul saab kasumit innovatiivsuse eest. Analoogia põhjal on maa konkurentsivõime­

line (ability to sell), kui ta suudab pikka aega oma impordi eks­

pordiga kinni maksta. Kui firma ei suuda müüa oma toodangut kulusid katva hinnaga, läheb ta pankrotti. Riik ei saa minna pank­

rotti, enne muutub ta hindade languse tõttu atraktiivseks internat­

sionaalsele kapitalile oma liikumatute (non-tradeable) tootmis-tegurite tõttu (Blum, 1991, lk. 120), s.t. suureneb riigi konkurentsi­

võime atraktiivsuse mõttes. Riigi konkurentsivõime suurenemine, ükskõik kas toodangu müügivõime või tootmistegurite ligimee-litamise võime mõttes on lõppkokkuvõttes kahtlemata positiivne, sest annab rakendust tootmisteguritele ning tagab seega arenguedu.

Kuigi maksebilansi saldot kasutatakse sageli konkurentsivõime näitajana, ei ole see ülal kirjeldatud vastuoluliste mõjude tõttu kuigi otstarbekas. Maksebilansi osabilansside saldod sõltuvad näi­

teks konjunktuurist ja vahetuskursist.

Ülal toodust võib teha olulise järelduse: konkurentsivõime tõus loob potentsiaalse võimaluse ühiskonna heaolu suurenemiseks, kuid see ei realiseeru ilma teadliku suunamiseta. Teisalt saab näidata, et mõned konkurentsivõime tõstmiseks võetavad meetmed soodustavad vahetult heaolu suurenemist.

Konkurentsivõime ja vabadus. Traditsioonilises turumajan-dusteoorias tagab majandussubjektide otsustus vabaduse konku­

rents riigi minimaalse sekkumise korral. Tänapäeva industriaal­

ühiskonna juhtimisel on aga esile kerkinud struktuuripoliitika kui sektoraalse majanduspoliitika eriliik, mille eesmärgiks on majan­

duskasvu soodustamine, tootlikkuse ja rahvusvahelise konkurentsi­

võime tõstmine (Hauff, 1991, lk. 102). Järelikult on konkurentsi­

võime ja konkurentsivabadus kaudses vastuolus. Vabaduse kui demokraatliku ühiskonna põhiväärtuse piiramine on põhjendatud ainult siis, kui see toob kaasa positiivseid muutusi teiste ees­

märkide saavutamisel. Järelikult siis, kui sotsiaalne õiglus ja sot­

siaalne heaolu on seatud väärtustena vabadusest kõrgemale.

Konkurentsivõime ja sotsiaalne õiglus. Oma esialgses tähen­

duses tuleneb mõiste konkurents ladinakeelsest sõnast competere, mis tähistab millegi koos otsimist, üheskoos parima lahendi leidmist.

Tänapäeval tähendab see pigem konkurentide allutamist, olgu sel­

leks siis millised vahendid tahes. Kahepalgelise käsitluse heaks näi­

teks on U. Immenga (1994, lk. 15) artikkel, kus rõhutatakse koostöö ja vaba konkurentsi vajadust Euroopa Liidu siseturul ning ühist regionaalset struktuuripoliitikat teiste piirkondade vastu. Iga mõju tekitab vastumõju ning sellisena on riigi toetus oma ettevõtete kon­

kurentsivõime tugevdamiseks kahtlemata sotsiaalselt õiglane. Arves­

tada tuleb ka asjaolu, et rahvusvahelistel turgudel on täielik kon­

kurents pigem erand kui reegel. On võimalik oma maa heaolu suu­

rendamine monopoolsete ja oligopoolsete kasumite kodumaale jät­

mise kaudu (Kösters, 1992, lk. 51). See suurendab nii maa konku­ rentsivõimet kui ka sotsiaalset õiglust (panuse järgi) rahvusvahelises hüviste jaotuses. Sotsiaalse õigluse huvides on riik lausa kohustatud vastu astuma teiste riikide interventsioonilisele struktuuripoliitikale.

Oma tootmisharudele arenguvõimaluste loomine väliskonkurentide sissepääsu takistamise kaudu on strateegilise kaubanduspoliitika üks osa (Görgens, Thuy, 1997, lk. 383). Sellega toetatakse konkurentsi­

võimet tema esialgses, parima lahendi otsimise tähenduses.

Tänapäeval on tootmiskohad teravas konkurentsis liikuvate tootmistegurite pärast. Tootmiskoht on omakorda lahutamatu riigi institutsioonidest ja süsteemist. Iga riik püüab pakkuda multi­

76 J. Sepp, H. Kaldaru

natsionaalsetele firmadele atraktiivset tootmiskohta, et mõjutada positiivselt oma koguprodukti, riigieelarvet ja maksebilanssi. Rii­

kide valitsused on sunnitud lahendama avatuse ja protektsionismi konflikti. See tähendab tegelikult konflikti ressursside efektiivse kasutamise ja siseriiklike eesmärkide, nagu tööhõive ja hinna­

taseme stabiilsus, vahel (Fritz-Aßmus, Tuchtfeld!, 1997, lk. 203).

Sotsiaalpoliitikal, mida tavaliselt peetakse vaid sotsiaalse õig­

luse tagamise vahendiks, on iseseisev majanduslik väärtus konku­

rentsivõime tõstmise seisukohalt. Kulutused haridusele ja tervis­

hoiule parandavad inimkapitali kvaliteeti ja muudavad maa toot-miskohana atraktiivsemaks. Kui eeldada mastaabisäästuta tootmis­

tehnoloogiat, toob inimkapitali ja infrastruktuuri paranemine kaasa mastaabisäästu (Schulz-Nieswandt, 1996, lk. 256). Struktuuri­

poliitika teeb riigile ülesandeks inimkapitali akumulatsiooni ning tehnoloogilise innovatsiooni tagamise (Blum, 1991, lk. 122). Need on eksternaliteedid, mis tagavad majanduse tulevase arengu konkurentsivõime tõusu kaudu, kuid suurendavad ühiskonna hea­

olu ka vahetult. Oluline on siinkohal mainida, et riigi konkurentsi­

võime tõstmiseks ei ole esmaolulised tehnoloogilised teadmised, mida võib pidada otseseks tootmisteguriks. Hoopis olulisemad on üldised teadmised, mis väljenduvad tootmistehnoloogias, innovat-sioonivalmiduses, ettevõtete strateegilises juhtimises ja rahva­

majanduslike raamtingimuste loomises (Trabold, 1995, lk. 180).

Ühiskonna eesmärkide saavutamine ei tähenda kaugeltki ainu­

üksi efektiivsuse ja õigluse kompromissi, nagu seda tavaliselt liht­

sustatult käsitletakse. Ka ei ole otsustajaks ratsionaalselt käituv homo oeconomicus, vaid kõige erinevamate individuaalsete huvi­

dega majandus- ja poliitikasubjektid. Valik toimub konkreetses ühiskonnas, mille väärtushinnangud on kujunenud ajaloo vältel.

James Buchanani klassikaks saanud ütlus reeglite vajalikkusest õiglase jaotuse tagamiseks võtab ülal toodu kokku järgnevalt: head mängud sõltuvad headest reeglitest, aga mitte headest mängijatest (Brennan, Buchanan, 1993, lk. 198). Head reeglid ei tähenda kind­

lasti mitte ühte ainuvõimalikku ja parimat reeglit. Mida mitme­

kesisemad on regulatsioonimehhanismid, seda kohanemisvõime-lisem on majandussüsteem.

2.2. Majanduselu korraldamise vormid —

Im Dokument KONKURENTSIVÕIME MAJANDUSE (Seite 73-77)