C. Ettevõtluse infrastruktuursed konkurentsitegurid:
1.8. Riigi konkurentsistrateegiad
Riigi konkurentsivõimet kujundavate tegurite hulk, mitmekesisus ja seoste struktuuri komplitseeritus näitavad selgelt riigi konku
rentsivõime tõstmise ülesande keerukust. Eri tegurite muutumise ja mõju vastuolulisus riigi konkurentsivõimele tähendab, et ei ole olemas mingit üht "õiget" kõigi ühiskondlike subjektide huvidele vastavat konkurentsivõime tõstmise strateegiat. Optimaalse konku
rentsivõime tõstmise strateegia leidmiseks tuleb tasakaalustada arengu eri aspektid ja ühiskondlike subjektide huvid:
• arengu tempo — kas kiire ebastabiilne (kriiside ja tagasilööki
dega) või mõõdukas stabiilne;
• ühiskonnaelu eri valdkondade areng — kas mingi valdkonna arengu prioriteetsus või kõigile valdkondadele võrdsete võima
luste loomine;
• majandusharude areng — kas mingi haru eelisarendamine või kõigile majandusharudele võrdsete võimaluste loomine;
• arengu regionaalsus — kas ühe (perspektiivseima) piirkonna eelisareng või kõigile piirkondadele võrdsete arenguvõimaluste loomine;
58 J. Reiljan, M. Hinrikus
• arengubaas — kas tähelepanu pööramine konkurentsivõime tõstmise mingile ühele tegurite grupile või kogu teguri-kompleksi tasakaalustatud arendamisele.
Arengustrateegia kujundamisel tuleb arvestada nende aspektide omavahelist seotust — tasakaaluseisundist kõrvalekaldumine min
gis aspektis toob tavaliselt kaasa tasakaalustamatuse ka arengu teistes aspektides. Valik sõltub riigi (rahva) ajaloolisest arengu-kogemusest, kultuurikontekstist, psühholoogilisest kliimast, ühis-kondlik-poliitiliste grupeeringute jõuvahekordadest, välis mõjudest ja paljudest muudest asjaoludest.
Konkurentsivõime saavutamise strateegiate vastandlikkust on käsitletud mitmetes töödes. Näiteks on riigi konkurentsivõime suurendamisel vastandatud kahte strateegiat: atraktiivsuse suuren
damist ja agressiivsuse suurendamist. Riik saab saavutada edu agressiivsusega välisturgudel ja riigi atraktiivsuse suurendamisega (välisinvesteeringute meelitamisega). Maailma konkurentsivõime aastaraamatus käsitletakse atraktiivsust 125 näitaja kaudu. Need iseloomustavad ülejäänud maailma ehk välismaa soovi kaubelda selle riigiga või investeerida sellesse riiki. Agressiivsust iseloo
mustab 140 näitajat, mis mõõdavad riigi rahvusvahelist (majandus
likku) esindatust (eksport, otsesed välisinvesteeringud, haldamise rahvusvahelistumine) (World Competitiveness ..., 1997, lk. 3).
Konkurentsivõime suurendamiseks kasutatakse ka vastandlikke strateegiaid või nende komplekse (Garelli, 1997, lk. 3):
1) suletus (lähedus) ja/või globaalsus, 2) atraktiivsus j a/või agressiivsus, 3) varad ja/või protsessid,
4) individuaalne riskivõtmine j а/või ühiskonna kohesiivsus.
Suletus (lähedus) ja/või globaalsus
Läheduse strateegia tähendab lisandväärtuse loomise viimist lõpp
tarbija lähedusse. See on peamiselt protektsionistlik suund — või
malikult palju tootmist (tarbiva rahva enda poolt) sisemaal, mida riik kaitseb globaalse strateegia rakendajate (eksportijate) vastu.
Riigi eesmärgiks on selle strateegia rakendamisel kindlustada rah
vas tööga ja stabiliseerida nende sissetulekud siseturu võimalusi maksimaalselt ära kasutades.
Globaalsusstrateegia tähendab, vastupidi, tegevuse suunamist rahvusvahelistele turgudele. Tootmine ei pea toimuma lõpptarbija läheduses, s.o. sisemaal. Tootmise paigutamisel püütakse saada kasu suhtelisest kulueelisest ühes riigis, kust toodang ekspordi
takse tarbijatele kogu maailmas. Tavaliselt on see strateegia kulude seisukohalt efektiivne. Nende kahe strateegia optimaalne proport
sioon riigi majanduses sõltub majanduse suurusest ja riigi arengu
tasemest. Keskmiselt hinnatakse Lääne-Euroopa riikides, et 2/3 SKP-st on loodud sisemaal sisetarbijale. Suuremad riigid nagu USA saavad rohkem tugineda riigisisesele tootmisele (Garelli, 1997, lk. 3).
EL ühendab oskuslikult need kaks strateegiat: konkurentsi
võimetute tootmisharude (põllumajandus, tekstiilitööstus jt.) puhul kaitstakse siseturgu, tegutsedes vajaduse korral tootmissubsiidiu-mide ja eksporditoetuste najal aktiivselt ka rahvusvahelistel turgudel.
Atraktiivsus ja/või agressiivsus
Agressiivsusstrateegia toob sisemaale tulu, aga ei pruugi luua seal uusi töökohti. Atraktiivsusstrateegia loob sisemaal uusi töökohti, aga ei ole riigile nii tulutoov välisinvestoritele tehtavate maksu- ja muude soodustuste tõttu. See tähendab, et ka maailmaturul agres
siivse majandusega jõukad riigid ei saa ignoreerida atraktiivsus
strateegia vajalikkust sisemaal, et luua riigi elanikkonnale vajalik
ke töökohti. Mõlema strateegia rakendamine peab olema järelikult tasakaalustatud (Garelli, 1997, lk. 3).
Varad ja/või protsessid
Riikide majanduskeskkond toetub varadele ja protsessidele. Mõ
ned riigid on varade — maa, inimesed, loodusressursid — poolest rikkad, aga ei pruugi olla konkurentsivõimelised (nt. Brasiilia, India ja Venemaa). Teised on ressurssidevaesed ja tuginevad toot
misel rohkem hästi arendatud protsessidele (tootmistehnoloogia,
60 J. Reiljan, M. Hinrikus
turundussiisteem, juhtimise organisatsioon jms.). Üldjuhul on pea
miselt protsessidele toetuvad riigid konkurentsivõimelisemad (Garelli, 1997, lk. 4).
Individuaalne riskivõtmine ja/või sotsiaalne kohesiivsus Anglosaksi mudelile on omane risk, deregulatsioon, privatiseeri
mine ja individuaalne vastutus. Nn. Euroopa süsteem toetub sotsiaalsele konsensusele, võrdsele vastutusele ja ekstensiivsele heaolusüsteemile. Need kaks strateegiat on konkureerinud pide
valt, nüüd näib, et anglosaksi individualismistrateegia muutub pre
valeerivaks. Euroopa Liit liigub samuti selles suunas (Garelli, 1997, lk. 4). Tuleb siiski rõhutada nende strateegiate optimaalse tasakaalustamise vajadust. EL arengustrateegias viimastel aastatel toimuv pööre suurema individuaalse vastutuse suunas tuleneb sellest, et optimaalne tasakaal oli rikutud — ühiskondlik vastutus hakkas oluliselt pärssima initsiatiivi ja motivatsiooni.
Erinevate strateegiapaaride analüüs ja süntees võimaldab välja töötada riigile ajalooliselt, sotsiaalselt, psühholoogiliselt ja muu
dest aspektidest sobiva konkurentsivõime arendamise sotsiaal
majandusliku kompleksstrateegia. Eestis ei ole selle väljatööta
mine sisuliselt veel alanud. Strateegiapaaride osapooli püütakse ühendamise ja tasakaalustamise asemel hoopiski vastandada.
Kokkuvõte
Konkurentsivõime saavutamisele on läbi aegade pööratud suurt tähelepanu, püüdes selgitada eri maade arenguedu põhjusi. Käes
olevas töös näidatakse konkurentsivõime laiema ja kitsama määrat
lemise võimalust subjektide võrdluse või vastuolude aspektist.
Võrdlustulemustest ja vastuoludest hoolimata tuleb subjektidel (eriti kui nendena vaadeldakse riike) koos eksisteerida. Sellest lähtudes määratletakse konkurentsivõimet kui võimet eksisteerida koos teiste subjektidega huvide vastuolu tingimustes. Tuuakse
esile konkurentsivõime kolm astet: ellujäämisvõime, arenguvõime ja edukus (paremus).
Konkurentsivõime on mingi subjekti omadus. Samal ajal räägi
takse erialakirjanduses hoopis ettevõttest, majandusharust ja riigist kui konkurentsivõime analüüsi tasemetest. See tähendab, et tege
likult vaadeldakse ainult ühe subjekti — ettevõtte — konkurentsi
võime kujundamise võimalusi majanduse juhtimise eri tasanditel.
Käesolevas töös piiritletakse selgelt ühiskondliku (majandusliku) konkurentsi peamised subjektid: ettevõte, majandusharu ja riik, ning konkretiseeritakse nende subjektide konkurentsi olemus ning ulatus (lokaalne, rahvuslik, regionaalne).
Konkurentsi käsitlemise ajaloolise arengu lühiülevaade avab sellele nähtusele lähenemise vastuolulisuse. Konkurentsivõime on igal juhul majanduspoliitika keskne probleem, isegi kui majandus
poliitika roll konkurentsivõime kujundamisel kutsub esile vasta
kaid seisukohti. Subjektide vastuolulised majanduspoliitilised huvid kajastuvad ka konkurentsivõime käsitluse vastuoludes. Maa
ilmamajanduse siseseoste arvu kasv ja nende seoste tugevnemine, mis toob kaasa üleüldise vastastikuse sõltuvuse, nõuab ühiskonna ja majanduse stabiilse arengu tagamise ühe eeldusena konkurentsi
võime harmoonilise ja tasakaalustatud käsitluse väljatöötamist.
Suvalise subjekti konkurentsivõimel on kaks komponenti, mis on seni konkurentsivõime käsitlustes selgelt piiritlemata: a) kon
kurentsivõime objektiivselt määratud potentsiaalne tase, mille kujundavad subjekti poolt juhitamatud tegurid (tema tegevuse aja
loolised, kultuurilised, geograafilised, demograafilised jms.) raam-tingimused); b) subjektiivne panus konkurentsivõimesse (positiiv
ne või negatiivne hälve potentsiaalsest tasemest selle mõjul), mis kujuneb subjekti käsutuses olevate vahendite (juhitavate tegurite) kasutamise ulatusest ja intensiivsusest. Mõlemal konkurentsivõime komponendil on erisugune roll subjekti optimaalsete arengu
variantide leidmisel, mida tuleks arvestada konkurentsivõime ana
lüüsi süvendamisel ja selle tulemustest majanduspoliitiliste järel
duste tegemisel.
Riigi konkurentsivõime käsitlustes tuuakse välja palju tegureid, millel on oluline mõju selle nähtuse taseme ja dünaamika kuju
62 J. Reiljan, M. Hinrikus
nemisel. Käesolevas töös esitatakse nende tegurite terviklik komp
leks riigi kui ettevõtluse asukoha konkurentsivõime ja ettevõtete ekspordivõime hindamiseks. See hõlmab üldised konkurentsi-keskkonda kujundavad tegurid, ühiskonna turumajanduslikud põhiväärtused ja mehhanismid (majanduspoliitika) ning ettevõtluse infrastruktuursed konkurentsitegurid.
Lähtudes konkurentsitingimustest ja ühiskondlik-poliitiliste suhete ning jõuvahekordade iseloomust töötab riik välja endale sobiva konkurentsivõime arendamise kompleksstrateegia. Eestis on strateegilisi arengusuundi seni käsitletud ühekülgselt ja tri
viaalselt, äärmuslikke variante esile tõstes. Majanduse ja ühis
konna stabiliseerimine astumiseks Euroopa Liitu nõuab tasa
kaalustatud kompleksstrateegia väljatöötamist ja ellurakendamist.