Suuruseelised ja kulutuste pöördumatus

Turutõrkeid võivad peale välismõjude põhjustada suuruseelised ja kulutuste pöördumatus, mis esinevad sageli ka koos.

Suuruseeliste puhul on majanduslikult otstarbekam (odavam), kui kogu nõudluse rahuldamiseks vajalik tootmine on koondatud mõnda suurde või äärmuslikul juhul vaid ühte ettevõttesse. Viimasel juhul räägitakse loomulikust monopolist ning see on sageli seotud mitmesuguste jaotus võrkudega. Näiteks sobivad kohalik telefoni- ja elektrivõrk. Loomulike monopolidega on aga seotud turu vastas­

poole kurnamise oht kunstliku defitsiidi ja kõrgendatud hindade või halva kvaliteedi kaudu. Dünaamilisest aspektist võib ette tulla teh­

nilise arengu takistamist või vähemalt arengustiimulite puudumist.

Mõlemad asjaolud võivad teha vajalikuks riigi sekkumise.

Turumehhanism võib ohtu sattuda ka väljaspool loomulikke monopole. Mõned suured pakkujad oligopoolsetel turgudel võivad suhteliselt lihtsalt omavahel kokku leppida ning tekitada kollek­

tiivse monopoli (kartelli). Viimane võib olla turu vastaspoolele sama kahjulik kui individuaalnegi. Sama tulemuseni võivad viia konkurentsipiirangud vertikaalsetes turustussüsteemides. Siin on riikliku konkurentsipoliitika üks olulisi ja traditsioonilisi tegevus­

valdkondi (Sepp, 1993, lk. 69-79).

Muidugi ei saa mööda minna turu avatusest konkurentsiks (con­

test ability). Kui turul puuduvad igasugused sisenemis-ja väljumis-tõkked (süstemaatikat vt. Sepp, 1993, lk. 88-91), on monopolist potentsiaalsete konkurentide täpselt samasuguse kontrolli all kui reaalse konkurentsi puhul. Ta ei saa tõsta hindu üle kulutaseme, kartmata uustulnukate sisenemist turule madalamate hindadega ja järgnevat turuosa kaotust. Sellele argumendile tuginedes on Baumoli konkurentsiks avatud turgude (contestable markets) kont­

septsioon üritanud seada kahtluse alla riigi sekkumise vajaduse ka loomulike monopolide aladel.

Millest siiski sõltub potentsiaalse konkurentsi määr? Oma osa on muidugi uustulnukate ligipääsul varustus- ja turustuskanalitele ning parima tehnoloogia kättesaadavusel. Sageli võimaldab kogemuseelis

96 J. Sepp, Н. Kaldaru

vanadel tegijatel olla potentsiaalsetest konkurentidest odavam. Siiski on siin määrav tähtsus pöördumatutel kulutustel (sunk costs).

Pöördumatud kulutused on sellised investeeringud, mis on vajalikud turule sisenemiseks, kuid mis turult väljumisel lähevad kaduma. Olgu siin näiteks raudteerööpad. Kord maha pandud rööbaste väärtus on peaaegu tervenisti pöördumatu kulutus. Raud­

teeliikluse lõppemisel on sellest võimalik tagasi saada vaid väike osa. Pöördumatute kulutuste osa on seda suurem, mida spetsiali­

seerituni on tehnoloogia ning mida raskem on leida tootmis-teguritele alternatiivset rakendust. Näiteks jaamahoones on pöör­

dumatute kulutuste osa oluliselt väiksem kui rööbastes. Kulutuste pöördumatus on üheaegselt nii sisenemis- kui ka väljumistõke.

Mida suuremad on pöördumatusest tulenevad kaod turult välju­

misel, seda väiksem on turule sisenemise tõenäosus (muidugi muu­

del võrdsetel tingimustel). See on ka arusaadav, sest kui mono­

polist reageerib potentsiaalsete konkurentide ilmumisele hinna­

alandusega küllalt kiiresti, ei ole viimastel võimalik pöördumatuid kulutusi hinna kaudu amortiseerida.

Tabel 2.1 iseloomustab kokkuvõtlikult suuruseeliste ja kulu­

tuste pöördumatuse mõju turusituatsioonile.

• Väli I iseloomustab normaalset turumajandust, kus suurus­

eelised ja kulutuste pöördumatus ei ole märgatavad. Siin pole karta turutõrkeid ning seepärast pole vajalik ka riigi eriline sekkumine.

• Väli П esindab loomuliku monopoli juhtumit ilma majandus­

võimu olulise kuritarvituste ohuta. Monopol on siin distsipli­

neeritud potentsiaalse konkurentsi poolt. Siiski võib mõnikord olla vajalik turulepääsu reguleerimine, sest "rosinanokkijad"

võivad põhjustada ruineerivat konkurentsi ning osa turuseg­

mentide nõudluse rahuldamatust. Näiteks bussiliiklus oma tasuvate ja mittetasuvate liinidega.

• Väli Ш hõlmab samuti konkurentsiks sisenemis- ja väljumis-tõketega suletud turge. Kuivõrd aga puuduvad olulised suurus­

eelised, on konkurents põhimõtteliselt võimalik. Samas võivad majanduse struktuurinihked (näiteks nõudluse vähenemine) tekitada siin kriise (osaliselt on see nii põllumajanduses).

• Väli IV on see juhtum, kui majandusvõimu kuritarvitamine on tõenäolisim. Monopol on kaitstud potentsiaalsete konkurentide eest turule sisenemiseks vajalike kulutuste pöördumatusega.

Tabel 2.1. Suuruseeliste ja kulutuste pöördumatuse kombineerumine

Kulutuste Suuruseelised

pöördumatus Väikesed Suured

Väike III

Kohanemisraskustega turg IV

Konkurentsi eest kaitstud loomulik monopol

Suur I

Normaalne turg II

Potentsiaalse konkurentsiga ohjatud loomulik monopol Allikas: Fritsch, Wein, Ewers, 1994, lk. 340.

Kui suuruseelistega seotud kontsentratsioon on vältimatu, tuleb leida õiged majanduspoliitilised meetmed vähendamaks mono­

poolse kasumi saamise võimalusi ning hinna ja piirkulude hälbi­

misest tingitud heaolukadusid. Kõne alla tulevad järgmised või­

malused.

1. Monopoli tegevuse piiramine teistel, suuruseelisteta turgudel.

See võimaldab vältida ristsubsideerimisega tekkivat dumpingut.

Radikaalseim tee on siin monopolisti tegevuse keelamine eel- ja järelturul koos kõigi klientide kohustusliku ja mittediskriminee-riva teenindamisega monopoolses sektoris. Peamiseks vastu­

argumendiks on tavaliselt seoseeliste (economies of scope) hülgamine. Kui viimased on tõesti olulised, tuleb igal üksik­

juhtumil valida kahest halvast parim.

2. Riiklik hinnaregulatsioon, millel on rida alternatiive.

• Piirkuluhinnad koos sel puhul paratamatute riiklike dotat­

sioonidega. Raskusi valmistab piirkulude mõõtmine. Ohtu satuvad ka kulusäästu stiimulid, kui riik igasuguse ülekulu enda kanda võtab. Dotatsiooniks vajalikud maksud võivad omakorda tekitada konkurentsimoonutusi.

• Pareto-opimaalsed hinnad ja hinnadiferentseerimine. Kui monopolist suudab kehtestada individuaalsed hinnad

vasta-7

98 J. Sepp, Н. Kaldaru

vait klientide maksevalmidusele, on tootmismaht sama mis täiusliku konkurentsi puhul. Sisuliselt tuleb siin dotatsioon monopolile otse tarbijatelt. Järelikult säilib ka riikliku hinnakontrolli vajadus.

• Kulukatvad hinnad. Kuivõrd jääb teostamata piirkulureegel, saab rääkida vaid suboptimaalsest lahendist. Eeliseks on aga ülekuluga seotud probleemide äralangemine.

3. Vastujõu loomine turul. Teoreetiliselt saab näidata, et kahe­

poolne monopol võib viia sama lahendini kui täiuslik konku­

rents. Paraku on siin kerge vallandada monopoliseerumise ahel­

reaktsiooni.

4. Monopoliõiguse müük oksjonil. Konkurents turul asendatakse siin konkurentsiga turu pärast. Õiguse müüja (sageli riik) saab soodsal juhul monopoolse kasumi enda kätte, mida saab kasutada näiteks tarbijatoetusteks. Probleemiks on aga kulutuste pöördu-matusega tekkiv sisenemistõke uustulnukatele. Vanad turuvalda-jad võivad kvaasikasumi arvel teha soodsamaid pakkumisi, kui need, kel spetsiifilised investeeringud alles ees seisavad.

5. Turule sisenemise tõkked ja/või miinimumhinnad. Eelduseks on kulutuste pöördumatusega seotud mõõdukad väljumiskulud ning eriline kulustruktuur turul. Sel juhul võib tekkida "rosina-nokkimise" või "mändi võtmise" oht. (Turul teenindatakse vaid tasuvaid segmente (Tallinna—Tartu bussiliine), vähem tasuvad (maaliinid) jäävad teenindamata.)

6. Kvaliteedinõuded monopoli toodangule ja lepingukohustus.

Hinnapiirangute korral võib monopolist sageli üritada teenida tulu kvaliteedi alandamise arvel. Kvaliteedinormid peavad kompenseerima ka monopoli väheseid arengustiimuleid. Eelne­

vaga seoses on vaja tagada ka vähem kasulike klientide teenin­

damine monopoli poolt.

Suuruseeliste ja kulutuste pöördumatusega seotud meetmed peavad tuginema konkreetsele analüüsile. Vastasel korral ähvardab regulat­

siooniga üledoseerimine. Eriti ettevaatlik peab olema turutõkete keh­

testamisega, sest neile kipub järgnema regulatsiooni ahelreaktsioon.

Kord juba kehtestatud regulatsiooni on äärmiselt raske tagasi võtta.

Tähtis on ka loomuliku monopoli võimalikult kitsas piiritlemine.

2.2.2.3. Infoprobleemid

Reaalses majanduses on kaht tüüpi infoprobleeme: teadmatus ja määramatus. Teadmatus on põhimõtteliselt kõrvaldatav infopuu-dus. Määramatuse puhul on aga tegu tuleviku põhimõttelise prognoosimatusega.

Teadmatusel on omakorda erisuguseid liike, näiteks kvaliteedi-, kasu- ja hinnateadmatus. Kui kvaliteediteadmatusega kaasneb kvaliteediinfo ebasümmeetrilisus, tekivad negatiivse valiku ja/või moraalse riski olukorrad. Sel juhul võib turg kindlate (kõrgemate) kvaliteediastmete jaoks kokku variseda. Sellele ohule võivad turu­

osalised ise vastu seada kindlad infostrateegiad. Ka riik saab siin oma majanduspoliitiliste meetmetega kasulik olla. Eelkõige seos­

tub see turu mitteprofessionaalsete osaliste, lõpptarbijate kaitsega.

• Infokohustus müüjatele pakutava kauba olulisemate parameet­

rite suhtes.

• Garantiikohustus, sõltumata vigade tekkimise põhjustest.

• Tooteinfo pakkumine või tellimine riigi enda poolt.

• Miinimumstandardite ja tegevuslubade kehtestamine.

• Kohustuslik kindlustus. Vastasel korral võib asümmeetriline infojaotus kaasa tuua turu säilimise vaid suurte riskide jaoks.

Kindlustuse kõrge hind peletab väikese riski kandjad eemale.

Kohustuslik kindlustus takistab seda ja võimaldab kindlustuse hinda alandada.

Kasuteadmatus võib väljenduda kaupade ala- või ülenõudluses.

Esimest võib näiteks täheldada seoses haridusega, mis sunnib riike kehtestama koolikohustust või subventsioneerima haridusasutusi.

Üldiselt valitseb arvamus, et kasuteadmatus on suurem pika kasutus­

ajaga immateriaalsete hüvede puhul (peale hariduse ka näiteks vanadus- ja tervisekindlustus). Hariduse puhul on aga riigi osalus põhjendatud muudegi teguritega, näiteks positiivse välismõjuga.

Hinnateadmatus seisneb turuosaliste infopuuduses tasakaalu-hinna suhtes, mis võib tekitada viivitusi tehingutes ning kaasa tuua turutasakaalu ajutisi häireid. Siin võivad osutuda kasulikuks riigi või mõne muu kollektiivse instantsi infoteenused.

i*

100 J. Sepp, Н. Kaldaru

Määramatusest ja sellega seotud riskist saab rääkida nii ette­

võtluses kui ka väljaspool seda, nii-öelda tavalises elus. On väga kaheldav, et esimesel juhul suudaks keegi tõestada turutõrke või­

malust ja avada tee riigi sekkumisele ettevõtlusriskidesse. Kui näiteks fundamentaal uuringute puhul püütakse põhjendada riigi osa, siis ei seostu see nende tulemuste määramatusega, vaid eel­

kõige välismõjudega. Ettevõtlusväliste riskide puhul saab siiski esile tuua rea olukordi, kus riik peaks astuma kindlustusturu kõr­

vale või asemele,

• Kahju suurus või tõenäosus ei ole prognoositav. Nii on see massiliste ja omavahel statistiliselt seotud nähtuste puhul (näi­

teks konjunktuurne tööpuudus).

• Asümmeetriline infojaotus, millega kaasnevad negatiivse valiku ja moraalse riski probleemid (Milde, 1988; Vari an, 1992; Kald­

aru, 1996).

• Inimeste kalduvus sõita kaaskodanike arvel jänest, asendades isikliku riskikindlustuse lootusega sotsiaalhoolekandele.

2.2.2.4. Kohandumisprobleemid

Turul võib eristada nelja kohandumisprobleemi.

• Turu tasakaalupunkti puudumine, mida võib põhjustada pakku-mis- j а/või nõudluskõverate anomaalne kulgemine (võimalik näiteks tööjõuturul).

• Tasakaalupunkt on küll põhimõtteliselt olemas, kuid väga eba­

stabiilne. Erijuhtumiks on hälvete võimendumine (näiteks Ees­

tigi väärtpaberiturul).

• Turu liikumist tasakaalu poole takistavad turuosaliste väike reaktsioonikiirus, ruineeriv konkurents jm. tegurid (näiteks põllumajanduses).

• Partnerispetsiifiliste investeeringute suur osatähtsus mingis valdkonnas võib suure oportunismiohu tõttu põhjustada iseene­

sest kasulike tehingute ärajäämist. Näiteks õppejõudude mada­

lad palgad (riigi oportunism) sunnivad neid erialase enesetäien­

damise asemel investeerima muudesse tegevusvaldkondadesse ning tähendavad ka ülikoolide reputatsiooni kadu.

Esimesel kahel juhul on tegemist ajutiste raskustega, mis võivad siiski kohati nõuda ka riigi sekkumist stabiliseerivate infomeet-mete, miinimumhindade, kauplemispiirangute jms. näol.

Kuigi reaalne turg nõuab erinevalt täiusliku konkurentsi ideaal-mudelist kohandumiseks aega, ei tähenda see veel turutõrget. Iga­

sugune kohandumise kiirendamine on seotud kuludega, mistõttu kuskil on optimum. Struktuurikriiside korral, mil püsivalt nõudlus langeb, on kohandumise põhitakistajaks pöördumatud kulutused.

Viimased takistavad turult väljumist. Kujuneb ruineeriv konkurents, hinnad ei kata enamiku turuosaliste kulusid. Tüüpiliseks näiteks on põllumajandus. Sellistes tingimustes on loomulik ravida majandus­

poliitiliselt algpõhjusi, kergendades turult väljumist. Muidugi tuleb põllumajanduse juhtumil arvestada ka haru tegevusega seotud ava­

likke hüvesid (maa-asustuse säilimine, loodus- ja maastikukujun­

dus). Seetõttu pole põllumajanduse piiratud toetamine vaadeldav üksnes põllumajandustoodangu subsideerimisena, eriti Eestis, kus põllumajandustootmine toimub teiste riikide subsideerimisest tulene­

vate suurte moonutustega turukeskkonnas.

Oportunism ilmneb üldiselt pikaajaliste lepingute raames (vt. eriti Williamsoni töid). On loomulik, et sellised lepingud ei saa olla täielikucl ega hõlmata kõiki tulevikus aset leid vaid sündmusi.

Samas on ebatäielikud lepingud infoprobleemide ja -kulude loo­

mulikuks tagajärjeks. Nii tekibki võimalus kehtiva lepingu raames uusi asjaolusid enda kasuks ja partneri kahjuks (oportunistlikult) ära kasutada. Eelduseks on siingi asjaosaliste erinev (asümmeet­

riline) informeeritus, mida võidakse ka teadlikult süvendada.

Oportunismiohu vältimiseks tuuakse lepingulistesse suhetesse mitmesuguseid pandimehhanisme (kaasa arvatud investeeringud ärireputatsiooni arendamisse). Äärmuslikel juhtudel minnakse ka vertikaalse omandilise integratsiooni teed. Turg asendatakse hie­

rarhiaga. Siiski võivad oportunismiga seostuvad transaktsiooni-kulud osutuda tõkestavateks ning kasulikud tehingud ei toimu. Siin saavad nii riik kui ka teised kollektiivsed instantsid (tööstus-kaubanduskojad) aidata transaktsioonikulusid alandada. Sel ees­

märgil täiustatakse nii lepinguõiguse kui ka konfliktide lahenda­

mise organisatsioonilisi vorme (kohtud, eraarbitraaž).

102 J. Sepp, Н. Kaldaru

2.2.3. Riigit õrked ja poliitika

Im Dokument KONKURENTSIVÕIME MAJANDUSE (Seite 95-102)