Konkurentsi loomine

Konkurents tähendab eelkõige individuaalset majandusvabadust.

Seda vabadust võivad piirata nii teised eraisikud kui ka riik.

Käsumajanduses, mis valitses Eestis 1980. aastate lõpuni, piiras eravabadust just riik. Ühelt poolt ei tunnistatud tootmisvahendite eraomandust, teiselt poolt oli majanduse juhtimise raskuspunkt viidud ettevõtetest riikliku bürokraatia keskustesse. Paraku ei toonud see kaasa majanduse koordinatsiooni loodetud paranemist.

Plaanimajanduse raames olid käsutusõigused niivõrd lahjendatud (Sepp, 1997, lk. 96-100), et see andis hea võimaluse asjaosaliste oportunistlikuks käitumiseks. Viimasest tingitud suured transakt-sioonikulud hierarhilistes struktuurides olidki lõppkokkuvõttes süsteemi ebaefektiivsuse ja kokkuvarisemise peapõhjuseks.

Eesti majanduse siirdeprotsess algas diskussiooniga isemajan­

dava Eesti (IME) üle. Septembris 1987 avaldatud Siim Kallase, Edgar Savisaare, Tiit Made ja Mikk Titma artikkel oli stardi­

pauguks mitu aastat kestnud arutelule Eesti majanduse tuleviku üle. Kuivõrd teema pälvis üldrahvaliku tähelepanu, oli tegemist omamoodi kõigi aegade suurima rahvaülikooliga. Diskussiooni keskpunktis oli kaks küsimust:

• Eesti majanduslik ja hiljem ka poliitiline iseseisvumine ning ümberorienteerumine idast läände (geopoliitiline siire);

• üleminek plaanimajanduselt turumajandusele (majanduslik siire).

Mõlemas suunas tuli ületada nii objektiivseid raskusi kui ka esialgu naiivseid ideid ja ettekujutusi. Peagi sai selgeks, et ilma poliitilise sõltumatuseta ei ole majanduslik ümberorienteerumine võimalik.

Majandusliku siirde puhul vastas sellele arusaam, et turumajandust ei saa rajada üksnes liberaliseerimise alusel, mõistes viimase all juhtimise detsentraliseerimist, sealhulgas hindade vabastamist (vii­

mane toimus Eestis põhiliselt 1991.-1992. a.). Vajalikuks osutus ka põhjalik omandireform rõhuasetusega erastamisele. Loomulikult sai siin edasi liikuda vaid järk-järgult, vastavalt ühiskonna poliitilisele ja majanduslikule küpsemisele. Majanduslike tingimuste hulgas oli kahtlemata üks olulisemaid 1992. a. rahareform.

152 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

Siirde esimeses faasis (kuni 1991. a.) räägiti Eestis nii objek­

tiivsetel kui ka subjektiivsetel põhjustel rohkem lahtiriigistamisest kui erastamisest. Osaliselt tähendas see ka selliste ettevõtte-mudelite arendamist, mis tuginesid töökollektiivi omanikurollile.

Rahvusvaheliseks eeskujuks võis siin pidada Jugoslaavia süsteemi.

Üheks võimaluseks oli rahvaettevõtte idee, mille tuntuimaks näi­

teks oli Norma. Ka töökollektiivide rendiettevõtted ja munitsipaal­

ettevõtted tähendasid alternatiivi otsimist riigiettevõtetele ajal, mil erastamine ei olnud veel alanud. Tegemist oli omamoodi õpi-protsessiga, mille käigus levis arusaam, et üksnes eraettevõtted suudavad konkurentsis reageerida adekvaatselt turusignaalidele ning oma otsuste eest täiel määral ka vastutada. Kollektiivsete omandivormide puhul on paratamatu lühiajaliste tulemuste eelista­

mine pikaajalistele, palgatõusu eelistamine investeeringutele.

Muidugi on ka eraettevõtetes probleeme seoses omandi ja juhtimise eraldatusega ning siit tuleneva esindamissuhtega (Sepp, 1997, lk. 70-73). Seejuures mängib olulist rolli ka omandi struk­

tuur. Väga hajutatud omandi korral muutub tegevjuhtide järele­

valve omanike poolt problemaatiliseks. Omanike tegevuse koordi­

neerimine muutub keerukamaks. Lisaks hakatakse üksteise arvel viilima, lootuses, et keegi teine teeb töö ära. Tüüpiliseks näiteks on siin tarbijate ühistud, mis nõukogude ajal olid lülitatud majanduse hierarhilisse süsteemi, hiljem aga taasiseseisvusid ettevõtjatena ühistuseaduse alusel (RT, 1992, lk. 36, 477). Paraku on nende ühistute ebaselge ja laialivalguv omand süüdi selles, et vaatamata võrdlemisi heale stardipositsioonile omakapitali ja põhivara osas on tarbijate ühistute majanduslik areng olnud regionaalselt väga erinev ja ebastabiilne. Ka on ühistulistel ettevõtetel raskusi oma­

kapitali laiendamisega, sest otsustusorganites ei jagune hääled mitte kapitali, vaid liikmete arvu järgi.

Kuigi esindamissuhtest tulenevad probleemid on majandus­

teooria tähelepanu orbiiti tõusnud alles hiljuti, suudeti Eesti erastamispoliitikas neid tervikuna edukalt lahendada. Omandi­

reformi aluste seaduses (RT, 1991, lk. 21, 257) nähti ette erastamis­

väärtpaberite (EVP-de) laialdane kasutamine erastamisel. Viimaseid väljastati inimestele nii nõukogudeaegsete tööaastate eest kui ka

sundvõõrandatud omandi hüvitamiseks. Tegelikkuses piirdus nende massiline kasutamine vaid eluruumide erastamisega. 1997.a. algu­

seks oli nendest eraomandis 81%, kommunaal- ja riigiomandis vaid vastavalt 16% ja 3%. Tootmissektoris jõuti alles 1994. a. teisel poo­

lel reaalsete sammudeni erastamisväärtpaberite kasutamisel (Tallin­

na Kaubamaja aktsiate müük). See kahtlemata aeglustas erastamise kulgu, võrreldes massilise vautšerprivatiseerimisega (nt. Tšehhis ja Baltimail ka Leedus). Samal ajal võimaldas erastamine reaalse raha eest teha reaalseid investeeringuid ning tagada ettevõtete efektiivne juhtimine. Sellega välditi kahte ohtu: omandi liigset killustumist mitteprofessionaalsete väikeinvestorite ja liigset koondumist konglo-meratiivsete investeerimisfondide kätte. Mõlemad oleksid lõpp­

kokkuvõttes konkurentsile kahjulikud.

Erastamine reaalse raha eest kulges Eestis kahes etapis: väike-ja suurprivatiseerimisena. Väikeprivatiseerimine puudutas eelkõige teenindusettevõtteid (kauplusi, toitlustusettevõtteid, olmeteenindust), mille bilansiline väärtus ei ületanud 600 000 krooni. Õiguslik alus loodi vastava seaduse vastuvõtmisega 1990. a. lõpus (RT, 1991, lk. 22, 277), ehkki erakauplustega tegeldi juba varemgi. Samuti tekkisid esimesed kooperatiivid eelkõige just teenindussektoris.

Peamise erastamismeetodina nägi seadus ette avalikku enam­

pakkumist residentidele. Korraldamisprotsessis mängisid kõrvuti riigivaraametiga tähtsat rolli ka kohalikud omavalitsused, kellele oli majanduse detsentraliseerimise käigus antud hallata suur osa riiklikust kaubandus- ja teenindusvõrgust. Suurem osa Eesti riigile kuulunud väikeettevõtetest erastati aastatel 1991-1994 (ta­

bel 3.11). Hiljem on avaliku enampakkumise meetodit kasutatud põhiliselt erastamisjääkide müügil. Kokku on riigile sel teel laeku­

nud 520 miljonit krooni.

Suurerastamine on toimunud Eestis põhimõtteliselt Saksa Treuhand! mudeli eeskujul. Erastamisseadus (RT, 1993, lk. 45, 639) nägi ette kolm erastamismeetodit: eelläbirääkimistega pakku­

mine, enampakkumine ja avalik aktsiate müük. Erinevalt kahest viimasest saab esimesel juhul lisaks hinnale arvestada ka äriplaani ning investeerimis-ja töökohagarantiisid.

154 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

Tabel 3.11. Erastamine Eestis avaliku enampakkumisega 1991-1997 1991-1992 1993 1994 1995 1996 1997

Lepingute arv 667 252 126 120 84 64

Müügi maksumus

(mln. kr.) 46,6 122,8 68,2 79,8 148,7 160,6 Keskmine müügi­

hind (tuh. kr.) 70 507 541 665 1770 2509 Allikas: Eesti majandusülevaade 1994-1995, lk. 34; 1995-1996, lk. 34;

1996-1997, lk. 46; 1997-1998, lk. 29.

1993. a. ühendati ka kaks erastamisega tegelnud riigiorganit — riigivara- ja privatiseerimisamet — ühtseks Eesti Erastamisagen­

tuuriks, mille eeskujuks oli Saksa Treuhand. Täiesti töövaim is oli see organisatsioon siiski alles 1994. a. Praegu on aga juba päeva­

korras tema edasine staatus pärast erastamise lõppemist. Põhirasku­

seks on sõlmitud erastamislepingute järelevalve. 1996. a. lõpuks oli agentuur sõlminud 1758 erastamislepingut, neist 803 järelmaksuga.

Täitevametisse tuli võlgnike asjus 1996.a. pöörduda 22 korral (Eesti majandusülevaade 1996-1997, lk. 47). Eeldatavalt on siin parim lahendus erastamisagentuuri enda erastamine.

Keskseks töömeetodiks kujunes Eesti erastamispraktikas eel­

läbirääkimistega pakkumine. Pakkumiskonkursse kuulutati välja nii rahvusvaheliselt kui ka kodumaiselt. Osavõtt oli igal juhul vaba kõigile investoritele. Selle meetodi peamiseks eeliseks oli paind­

likkus. Muu hulgas oli võimalik kontrollida ka investeerijate taga­

põhja, investeerimisvõimet ja arvestada kohalikke asjaolusid.

Praeguseks läheneb suurerastamine lõpule. 1997. a. keskpai­

gaks oli 600 suurest riigiettevõttest erastatud 475. Riigile oli kokku laekunud 4,2 miljardit krooni müügituluna ning garanteeritud 4,1 miljardit krooni investeeringutena (tabel 3.12).

Kolmandat meetodit — aktsiate avalikku müüki — on Eestis rakendatud mitmel eesmärgil, mistõttu see on olnud veidi komplit­

seeritud, õigemini küll kombineeritud eelläbirääkimistega pakku­

misega. Erastamise peaeesmärgiks on siingi ettevõtete konkurentsi­

võime saavutamine, mis kokkuvõttes peab tagama turgude ja konku­

rentsi enda toimimise. Siiski on püstitatud ka sotsiaal-majanduslik

kõrvaleesmärk. Tuleb toetada EVP kurssi ning taotleda nende järk­

järgulist väljatõmbamist käibest. Tervikuna on see õnnestunud. Kui EVP turuväärtus oli 1995. a. lõpus 18% nominaalväärtusest, siis 1997. a. lõpus üle 30%. Peale aktsiate müügi EVP-de eest aitas sellele kaasa ka teiste erastamisvormide puhul kuni 50% järel­

maksete tasumise võimaldamine EVP-des.

Tabel 3.12. Eelläbirääkimisega pakkumise teel sõlmitud erastamis­

tehingud Eestis 1991-1997

1991-1992 1993 1994 1995 1996 1997

Lepingute arv 7 54 215 142 43 18

Müügi maksumus

(mln. kr.) 26,6 353,2 1340,4 919,1 474,4 1295,0 Keskmine müügi­

hind (mln. kr.) 3,8 6,5 6,2 6,5 11,0 71,9

Investeeringugaran-tiid (mln. kr.) - 236,8 858,5 1002,8 453,6 1714,0 Töökohagarantiid - 9099 25573 17279 1274 2929 Allikas: Eesti majandusülevaade 1994-1995, lk. 34; 1995-1996, lk. 32;

1996-1997, lk. 44; 1997-1998, lk. 29.

Erastamine aktsiate kaudu toimub kahes etapis:

• enamusaktsiate (aktsiate kontrollpaki) müük strateegilisele inves­

torile, mis peab ühelt poolt tagama firma efektiivse juhtimise, teiselt poolt aga ka vähemusaktsionäride usalduse ja turvalisuse;

• vähemusaktsiaid pakutakse avalikult ja müüakse EVP-de eest tasakaaluhinnaga (tabel 3.13).

Tabel 3.13. Aktsiate avalik müük Eestis 1994-1997

1994 1995 1996 1997 Ip-a.

Ettevõtete arv 1 16 16 3

Müügimaksumus (mln. EVP-kr.) 99,9 604,5 662,1 571,4 Müügimaksumus nominaalhindades

(mln. kr.) 32,6 92,1 172,3 12,4

Kustutatud EVP-sid aktsia nominaal­

väärtuse 1 krooni kohta (2:3) 3,06 6,57 3,84 46,06 Allikas: Eesti majandusülevaade 1995-1996, lk. 34; 1996-1997, lk. 10, 46.

156 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

Kuivõrd EVP on vabalt kaubeldav, võtavad ka teisest etapist osa nii eraisikud kui ka teised investorid.

Aktsiahinna kujunemine sõltub suuresti müüdavate ettevõtete tuntusest ja perspektiivikusest. Näiteks 1996. a. kogusid neli ettevõtet (sh. AS Kalev ja AS Liviko) kokku 6057, ülejäänud 12 aga vaid 1889 ostusoovi. EVP kurssi arvestades jäi keskmine aktsia hind kroonides alla nominaaltaset. 1997. a. seevastu järgnes buum — hinnatase ületas ca 15 korda nominaali. Ühelt poolt olid müügiks eriti atraktiivsed aktsiad (nt. AS Eesti Gaas), teiselt poolt aga võib põhjuseks pidada üldist väärtpaberituru aktiivsust, mis kestis viimase kvartalini.

OECD hinnangul võib privatiseerimist Eestis pidada peaaegu lõppenuks. Siiski on veel ees ootamas suurte riiklike infrastruk­

tuuriettevõtete (Eesti Energia, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam) eras­

tamine. Kuivõrd aga siin ei loo erastamine otseselt konkurentsi, vaid eelkõige asendab riigimonopoli eramonopoliga, peab olema eelne­

valt loodud õiguslik ja organisatsiooniline järelevalvemehhanism.

On veel üks omandireformi valdkond, kus suur osa tööd seisab ees.

Selleks on maareform. 7. märtsil 1997 oli maaregistrisse kantud vaid 57 786 registriüksusi ehk 12,9% kogu Eesti maast.

Kõrvuti erastamisega on konkurentsimaj anduse eelduste loo­

misel mikrotasandil teinegi mehhanism — uusettevõtlus. Suurim oli ettevõtteregistrisse lisandunud ettevõtete arv 1992. a. (15 646), 1996. aastaks oli see langenud peaaegu kolm korda (5386). Siiski ei pruugi langus olla pidev, sest juba 1997. a. esimesel poolaastal registreeriti jälle 5315 uut ettevõtet. Kokku oli maksimaalselt (1996.a. keskel) ettevõtteregistrisse kantud üle 65 000 ettevõtte.

Edaspidi on see arv ligi 30% langenud, jäädes 1998. a. alguseks alla 47 000 (tabel 3.14).

Hinnanguliselt ei tegutse nendestki reaalselt üle 40 000. Tegemist on loomuliku kontsentratsiooniprotsessiga, mille käigus majandus otsib optimaalset institutsionaalset struktuuri pärast süsteemi vahetu­

sega kaasnenud jõnksu. Mõnevõrra ebaülevaatlikuks teeb ettevõtlus-statistika asjaolu, et kõik ettevõtted pidid end 1. septembriks 1997. a.

kandma äriseadustiku alusel loodud äriregistrisse. Võib siiski loota, et sellega seoses statistika ka puhastub, sest enamik riiulifirmasid

end vaevalt ümber registreerib. Äriregistrisse oli end 1998. alguseks kandnud 34 150 ettevõtet. Nende hulgas oli 6673 üksikettevõtjat, 202 täis-, 96 usaldus- ja 20 176 osaühingut, 6261 aktsiaseltsi, 600 ühistut ning 142 välismaiste ettevõtete esindust (Eesti Statistika, 1997, 12(72), lk. 65).

Tabel 3.14. Ettevõtete arvuline jaotus omandivormide järgi Eestis 1995-1998

1.06. 1995 1.06. 1996 1.02. 1997 1.08. 1997 5.01. 1998

Riigi omand 1432 1034 932 873 754

Munitsipaal­

omand 677 741 688 607 371

Eesti era­

omand 51 744 57 204 48 614 45 361 40 078 Välismaine

eraomand 5338 5896 5733 5626 5243

Muu 291 278 250 244 215

Kokku 59 482 65 153 56 217 52711 46 661

Allikas: Eesti Statistika, 1997, nr. 12(72), lk. 59.

Kuigi avalikud (sh. enamusaktsiatega kontrollitavad) ettevõtted moodustavad vaid murdosa (2%) registreeritud ettevõtetest, on neil mõnedes majandusharudes siiski oluline osa (tabel 3.15).

Tervikuna on avalike ettevõtete keskmine osatähtsus käibes lan­

genud kolmandikult 1994. a. 13,8%-ni 1996. a. III kvartalis. Seda on märgatavalt vähem kui näiteks naabritel Lätis (37%). Avaliku sektori osa on väljaspool infrastruktuuri madal ning langeb järjest.

Vaid töötlevas tööstuses on see märgatavalt üle 15%.

Empiiriline analüüs näitab, et edukad siirdeprotsessid ette-võtlustasandil on loonud Eestis konkurentsimajanduse ning sellega ka normaalse turumajandusliku konkurentsipoliitika struktuursed eeldused.

158 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

Tabel 3.15. Avaliku omandikontrolli all olevate ettevõtete osa realiseerimise netokäibes Eestis 1994-1996 (%)

1994, 9 kuud 1995, III kv. 1996, III kv.

Metsamajandus 17,5 5,1

-Kalandus ^{- -}

-Töötlev tööstus 47,0 36,0 17,3

Energeetika, gaasi-ja vee­

varustus 91,0 62,6 56,5

Ehitus 18,6 6,7 2,5

Hulgi- ja jaekaubandus 11,0 3,3 1,4

Hotellid ja restoranid 20,9 4,8 15,2

Transport, laomajandus ja side 46,1 50,1 36,2

Rahandus 21,1 ^{- —}

Kinnisvara-, üürimis- ja äri­

teenindus 39,3 12,2 10,5

Muud teenused 49,5 17,1 15,5

Allikas: Eesti majandusülevaade 1996-1997, lk. 49.

Im Dokument KONKURENTSIVÕIME MAJANDUSE (Seite 151-158)