Riigi detsentraliseerimine

Riigi üldise demokratiseerumisega kaasneb üldjuhul ka detsentrali­

seerimine. Viimase peamiseks sisuks on poliitika ja poliitikute lähendamine valijatele, mis tähendab ka avalike kaupade koguse, struktuuri ja kvaliteedi tihedamat seostamist tarbijate eelistustega.

See annab omavalitsustele kui avalike kaupade tootjaile info-eeliseid, vähendab haldussüsteemis tekkivaid oportunistlikke moo­

nutusi ja võimaldab avalikkuse tõhusamat kontrolli. Kokkuvõttes vähenevad transaktsioonikulud ja tõuseb konkurentsivõime. Ava­

like hüvede tootmist on vaja ka rahastada. Olson näitas juba 1969. a., et optimaalse finantseerimise saavutamiseks peavad hüvede tarbijad olema nende tootmise rahastajad (fiskaalse ekvi­

valentsuse printsiip). Detsentraliseerimine annab ka võimaluse kohalike omavalitsuste siseriiklikuks institutsionaalseks konku­

rentsiks. Idee autoriks on Tiebou.

Siiski on detsentraliseerimisel ka piirid. Majanduslikud piirid tulenevad suuruseelistest ja välismõjudest. Koos detsentraliseeri­

mise ulatusega kasvab ka majanduslik ebavõrdsus ja suureneb oht makromajanduse stabiilsusele. Seega on tegemist jälle optimee-rimisprobleemiga, kusjuures lahendus saab olla vaid ajas ja ruumis diferentseeritud.

112 J. Sepp, Н. Kaldaru

MAA hinnangul (1997, lk. 140-141) on viimastel aastatel ilm­ nenud mitmeid detsentraliseerimist soodustavaid arenguid:

• on vähenenud iseseisva riikluse miinimumsuurus (näiteks kol­

lektiivsete julgeolekugarantiide raames);

• väiksemad regionaalsed üksused saavad paremini hakkama infrastruktuuri kujundamisega globaalse konkurentsi jaoks;

• totalitaarsete riikide kokkuvarisemine ja võimuvaakum on toonud kohalikud huvid selgemini esile;

• keskvalitsuste saamatus avalike hüvede pakkumisel on sundi­

nud minema detsentraliseerimise teed.

Detsentraliseerimise mõiste ei ole ühetähenduslik. Selle olulisteks dimensioonideks on

• riiklike funktsioonide (ülesannete) jaotamine eri haldustasan-dite vahel,

• fiskaalsete otsuste detsentraliseerimine,

• poliitiliste otsuste detsentraliseerimine.

Seetõttu on ka detsentraliseerimise praktika väga mitmekülgne.

Kuigi arenenud riigid on sageli detsentraliseeritümad, on vii­

mastel aastakümnetel siin märgata kerged tsentraliseerumis-tendentsi.

Optimaalsest detsentraliseerimisest saab rääkida jälle vaid konkreetses institutsioonilises kontekstis. See määrab detsentrali­

seerimise tulud ja kulud, kasud ja kahjud. On otstarbekas eristada ja arendada kaht tüüpi institutsioone.

• Esimesed reguleerivad kohalike võimuorganite horisontaalseid suhteid ühiskonna ja erasektoriga. Siia kuuluvad nii kohalikud demokraatlikud poliitilised institutsioonid kui ka kõik muud partnerluse ja koostöö vormid. Nende kaudu on võimalik saa­

vutada kohaliku võimu maksimaalne huvi ja vastutus kohaliku arengu eest.

• Teised kujundavad riigivõimu tasandite vertikaalseid suhteid.

Viimased peavad tagama regionaalse arengu tasakaalustatuse (näiteks võrdväärse põhihariduse) ning elimineerima negatiiv­

sed mõjud makromajanduslikule arengule (eelkõige riigi rahanduse juhtimise kaudu).

Vertikaalsetel rahandussuhetel on kolm aspekti:

• maksubaasi (sissetulekute) ja funktsioonide (väljaminekute) jaotamine tasandite vahel,

• eelarvete kooskõlastamine,

• laenupoliitika kooskõlastamine.

Puuduvad või ebaotstarbekad reeglid võivad kõigis suundades kaasa tuua ebasoovitavaid makroökonoomilisi tagajärgi. Näiteks kontrollimatu laenamine on Brasiilia provintside võlad viinud 100 miljardi dollarini ehk keskvalitsusega ühele tasemele (MAA, 1997, lk. 145). Kohalikud omavalitsused võivad asuda ka huvi­

gruppide rolli ning üritada keskvalitsuselt rahalisi vahendeid välja võidelda ning sellega turusignaalidele vastu töötada. Arenenud riikide kogemused on näidanud, et riigi rahanduse tugev tsent­

raalne juhtimine on majandusarengu oluline tegur. Rahanduse detsentraliseerimise ohud on eriti suured seal, kus majandus on inflatsioonilise surve all.

Patentretsept vertikaalsete suhete korraldamiseks puudub. Või-mujaotus- ja kontrollimehhanismid on enamikus mitmetasandilis-tes riikides kujunenud pika ajajooksul. On omamoodi paradoks, et detsentraliseerimine on raske ja ohtudega seotud seni, kuni riigid pole saavutanud kindlat tsentraliseerituse taset ning puuduvad rahvamajanduse suunamise efektiivsed reeglid ja poliitilised otsus-tusmehhanismid. Seega peab iga detsentraliseerimiskava algama eri võimutasandite võimekuse analüüsist. Kui kaheldakse kõrge­

mate tasandite võimes eri tasandite koostööd rahaliselt ja sisuliselt koordineerida, on parem olla detsentraliseerimisega ettevaatlik (MAA, 1997, lk. 150).

Kokkuvõte

Demokraatliku ühiskonna majanduspoliitika peab olema suu­

natud üleüldise heaolu maksimeerimisele. Selle kõrval tuleb arvestada euroopalikus kultuurikontekstis olulisi ühiskondlikke põhiväärtusi, milleks on vabadus, õiglus, turvalisus ja edukus.

я

114 J. Sepp, Н. Kaldaru

Ainult see ühiskond, kus need põhiväärtused on tagatud, on konkurentsivõimeline selle sõna kõige üldisemas tähenduses.

Liberaalne majanduspoliitiline doktriin, mis peab indiviidi majanduslikku vabadust turumajandusühiskonna suurimaks väär­

tuseks, ei suuda tagada ülejäänud põhiväärtuste saavutamist mingilgi aktsepteeritaval tasandil. Isegi potentsiaalse vabaduse realiseerumiseks on vajalik ühiskonna materiaalne ja õiguslik korrastatus. Turu ja riigi osa üle ühiskondlikus jaotusprotsessis peetavad ideoloogilised vaidlused ei lõpe ilmselt mitte iialgi.

Majandusteaduse sõnum saab olla vaid üks: alati tuleb otsida kompromisslahendit, sest äärmused (suboptimaalsed lahendid) on parimad vaid ühe subjekti (huvigrupi) seisukohalt. Ühiskond tervikuna kui alati eri huvigruppide kooslus saab rahulduda vaid kompromissina kujuneva globaalse optimumiga. Selle kompro­

missi efektiivsust peab muidugi tagama poliitiline vabadus.

Liberaalne (vaba) ühiskond leiab ise riigi ja turu mõistliku vahe­

korra.

Sotsiaalne õiglus on teema, mida tänases Eestis püütakse väl­

tida. Varakapitalistlikule ühiskonnale on omane väärtuste (rik­

kuse) äärmiselt ebaühtlane jaotus ühiskonnaliikmete vahel.

Kapitalismi tekkeperioodil oli see positiivne, sest ainult sellisel viisil oli võimalik koguda investeeringuteks vajalikku kapitali.

Tänapäeval on rikkuse ebaühtlase jaotuse ja tootmise efektiiv­

suse kasvu positiivne korrelatsioon seatud kahtluse alla. Leidub autoreid, kes väidavad, et siirdemajanduses mõjuks majandus­

kasvu ergutavalt hoopiski ühtlasem rikkuse jaotus. Lisaks on see eelduseks konstitutsioonilisele konsensusele turumajandus-süsteemi kasuks.

Majanduse konkurentsi võimelisus on seotud ühiskonnaliikmete turvatundega tuleviku suhtes. Stabiilsus suurendab turvatunnet, kuid pidurdab arengut. Eesti tingimustes on üheks turvatunde loo­

mise põhiteguriks ühiskonnas kahtlemata Eesti krooni stabiilsus.

Samas on probleemiks kaubandusbilansi defitsiit. Kuigi see ise­

enesest ei väljenda majanduse konkurentsivõimetust, muudab see tulevikuootused paratamatult ebakindlaks.

Turgu ja riiki peetakse tavaarusaamade kohaselt teineteist välis­

tavateks majanduse regulatsioonimehhanismideks. Tegelikult ei eksisteeri ühte teiseta ning parima regulatsiooni tagab nimetatud institutsioonide optimaalne kombinatsioon. Mida enam tegusaid regulatsioonimehhanisme majanduses eksisteerib, seda kohanemis-(konkurentsi-) võimelisem on majandussüsteem paratamatult muu­

tuvates oludes. Turutõrgete kõrvaldamiseks on üks (sageli parim) võimalus riiklik regulatsioon. Eriti kehtib see objektiivselt para­

tamatute välismõju ning suuruseeliste korral.

Riikliku regulatsiooniga ei tohi üle doseerida. Ei tohi unustada, et iseenesest hästi (üleüldise heaolu seisukohalt) kavandatud meet­

mete elluviijateks on inimesed, kes paratamatult järgivad indivi­

duaalse kasulikkuse maksimeerimise eesmärki. Seetõttu võivad võetud meetmed osutuda iseenese vastandiks ning tuua kasu mitte ühiskonnale tervikuna, vaid ainult üksikutele huvigruppidele. Uue poliitilise ökonoomia hoiatus, et ühiskonnas tegutsev inimene ei ole naiivne homo oeconomicus, vaid hoopis sihiteadlik homo politicus, on sõnum, mida tuleks silmas pidada kõigil, kes ühis­

konna arengu seisukohalt olulisi otsuseid teevad.

Teine tähtis järeldus teooriast on see, et pole olemas üldist retsepti riigi sekkumiseks. Riigi roll sõltub tema võimekusest, mis omakorda on pikaajalise õppimisprotsessi tulemus. Kui riik võtab enda kanda mingi maj andusülesande, peab just riik olema või­

meline seda ka täitma.

Ka võimujaotuse jagamine peab algama tasandi võimekuse ana­

lüüsist. See kehtib ka tänases Eestis: kui soovitakse anda ühis­

konna arengu seisukohalt oluliste otsuste tegemine üle madalamale tasandile, peab olema veendunud, et seal jätkub haridust ja haritust õigesti otsustamise tarvis.

8*

3. EESTI KONKURENTSIVÕIME

Im Dokument KONKURENTSIVÕIME MAJANDUSE (Seite 111-116)