Riigi konkurentsivõime käsitluste kriitika

Ühtse seisukoha puudumine on peamiseks põhjuseks, miks mõned majandusteadlased kritiseerivad riigi konkurentsivõime kategooria kasutamist. Riikide konkurents pole analoogne firmade konkurent­

42 J. Reiljan, M. Hinrikus

siga. P. Krugmani arvates teavad professionaalsed majandustead­

lased hästi, et riikide konkurentsivõime on metafoor — poeetiline sõna tootlikkuse tähistamiseks ja sel pole midagi tegemist riikide­

vaheliste konfliktidega (Krugman, 1996, lk. 18). Tuleb siiski rõhu­

tada, et ka ettevõtete konkurentsi ei saa käsitleda nendevahelise konfliktina. Rahvusvahelise konkurentsi tulemuseks ei pruugi olla null-summa-mäng — konkurentsivõime suurendamiseks on vaja toetada innovatsiooni ja tehnoloogiat, mis viib suurema kasumini (Fagerberg, 1996, lk. 48).

Esimene vastuväide konkurentsivõime mõiste kasutamisele on, et riigid ei konkureeri analoogiliselt firmadega, ei lähe pankrotti ega kuulu likvideerimisele. Kui ettevõte ei suuda maksta oma töötajatele, võlausaldajatele ega hankijatele, siis kaob see ettevõte turult. Riigid ei kao "turult". Riigid võivad olla majanduslikult edukad või mitteedukad, aga riikide puhul ei saa määrata mingit konkurentsivõime piiri (Krugman, 1994, lk. 31).

Trabold arvab seevastu, et pankrotti riik ei lähe, aga olulised lühiajalised likviidsusprobleemid võivad esineda. Likviidsusprob­

leem on riigi ja ettevõtte puhul sarnane. EMF peaks riikide jaoks mängima samasugust rolli nagu ettevõtete puhul on pankroti­

haldur. Seega erineb firma ja riigi puhul vaid likviidsusprobleemi lahendamise viis (Trabold, 1995, lk. 181).

Krugman väidab, et riikidel ei ole üheselt defineeritud konku-rentsivõimelisuse alumist piiri; tegelikult on selleks kodanike ela­

tustaseme tõstmise nõue. Kõrgem elatustase sõltub tootlikkusest ja see on määratud sisemaiste investeeringute suurusega seadmetesse, uuringutesse, oskuste ja teadmiste ning avaliku infrastruktuuri arendamisse (Thurow, 1994, lk. 189).

Teine vastuväide riigi konkurentsivõime mõiste kasutamisel tugineb asjaolule, et rahvusvaheline kaubandus ei ole null-summa-mäng. Seega ei saa riikide puhul kasutada terminit konkurentsi­

võime (Krugman, 1994, lk. 34). Kardetakse, et kui ühel maal tootlikkus suureneb, siis ainult teise maa arvel (Krugman, 1996, lk. 21). Sellist arvamust toetab L. Thurow: 20. sajandi nišikonku-rents muutub 21. sajandil hammas-hamba-vastu- (head to head-) konkurentsiks, milles võit-võit-konkurents asendub

võit-kaotus-konkurentsiga, s.o. null-summa-mänguga (Thurow, 1992, lk. 30).

Teda toetab ka Hatzichronoglou: Kui arvestame riikide ekspordi turuosi ja seda, et koguturg on piiratud, siis ei saa ükski riik oma turuosa suurendada, ilma et teiste turuosa väheneks (Hatzichronog­

lou, 1996, lk. 29). Seega võib lühikest aega käsitleda rahvusvahe­

list kaubandust null-summa-mänguna.

Rahvusvahelises kaubanduses ei ole seni võitjaid ja kaotajaid, kuni kaubeldakse kaupadega, mida partner ise ei tooda. Kui ühe riigi edukas müük ohustab teise riigi eksporti, tekivad vastandlikud huvid ja ühe riigi edu rahvusvahelisel turul tähendab teise riigi müügi vähenemist ja ka kaotust heaolus (Prestowitz, 1994, lk. 187). Seega sõltub rahvusvahelise kaubanduse tulemus konk­

reetsetest asjaoludest, mille tõttu riikide huvid põrkuvad kokku või toimub vastastikust kasu toov koostöö.

Kolmas vastuväide riigi konkurentsivõime mõiste kasutamisele tuleneb arvamusest, et riigid erinevalt ettevõtetest ei takista üks­

teist oma eesmärkide poole püüdlemisel. See on võimalik seetõttu, et riigid ei ole üksteisest nii suures sõltuvuses nagu ettevõtted.

Riigid ei saavuta majanduslikku edu teiste riikide arvel (Krugman, 1994, lk. 34). Kui riigi väliskaubanduse osa on suhteliselt väike, siis on kaubandusbilansi tasakaalu kerge saavutada vastava vahetuskursi abil ning see ei mõjuta oluliselt elatustaset (Krugman, 1994, lk. 32). Seega sõltub elatustaseme (konkurentsivõime) kasv ainult sisemajanduslikest teguritest, peamiselt sisemajanduse toot­

likkuse kasvust, mitte teistest riikidest (Krugman, 1994, lk. 32;

Corden, 1994, lk. 280).

Konkurentsivõime kontseptsiooni pooldajad pole aga samuti sisemaiseid tegureid tähelepanuta jätnud. Riikidevaheline kauban­

dus on nende arvates pigem vaid rahvusvahelise konkurentsivõime sümptom, mitte põhjus (Prestowitz, 1994, lk. 187). Krugmani väi­

de, et ühe riigi majanduse kõrge kasvumäär ja sellega kaasnev staatuse paranemine maailmamajanduses ei mõjuta teiste riikide heaolu, on õige vaid lühiajaliselt. Pikaajaliselt võib kodumaist tootlikkust kahjustada välismaise kauba sissetung (Prestowitz, 1994, lk. 188).

44 J. Reiljan, M. Hin rikus

Trabold on veendunud, et maailmamajanduses on riigid vas­

tastikku seotud ja seega on vähemalt suurte riikide käitumisel mõju teistele riikidele tuntav. Väikeriigid on sunnitud arvestama suur­

riikide ja majanduslikult tugevate ning oluliste riikide majandus­

poliitikaga. Üks riik võib olla saavutanud teise suhtes kaubandus­

partnerina monopoolse seisundi. Lisaks sellele saab majandust pidada edukaks vaid võrreldes teistega (Trabold, 1995, lk. 181).

Vastavalt Kaldori (1966, 1967, 1981) ja Thirwalli (1979) töödele sõltub kasv avatud majanduses peamiselt kahest tegurist (Fagerberg, 1986, lk.7):

• nõudluse kasvust maailmas;

• riigi tootjate võimest konkureerida edukalt teiste riikide toot­

jatega (mõõdetakse ekspordi ja impordi sissetulekuelastsusega).

Neljas vastuväide riigi konkurentsivõime mõistele seisneb selles, et rahvamajandus on väga heterogeenne moodustis üksikutest gruppidest, mis kasusaamise nimel oma huvisid järgivad (Straub­

haar, 1994, lk 34). Kuna kõik ühiskondlikud subjektid ei esinda ühiseid huve, saab konkurentsivõime käsitluses lähtuda vaid ette­

võttest ja indiviidist.

See tähendab juba rahvamajanduse kui sellise eitamist. Tege­

likult on ka ettevõte erisuguste huvide kooslus: juhtkond, töötaja ja omanik. Neil võib siiski olla ka ühishuve, näiteks turuosa suu­

rendamine. Nii on ka riigis — osaliste huvid kattuvad (Trabold, 1995, lk. 181).

Viies vastuväide riigi konkurentsivõime mõistele rõhutab kon­

kurentsivõime termini rakendamist poliitilistes väitlustes (Trabold, 1995, lk. 182). Rahvusvaheline konkurentsivõime on majandus­

poliitika, mitte majanduse termin (Straubhaar, 1994, lk. 37).

Poliitikud kasutavad konkurentsivõime kontseptsiooni, et mää­

rata riigi positsioon rahvusvaheliste suhete süsteemis. Selles süs­

teemis nähakse konkurentsipositsiooni kui riigi võimet saavutada peamisi eesmärke: julgeolekut, heaolu, suveräänsuse kaitset (Rap-kin, 199, lk. 6). Rahvamajandus on mikroökonoomiliste otsusta­

jate, mesoökonoomiliste struktuuride ja poliitökonoomiliste huvide heterogeenne konglomeraat (Straubhaar, Strand, 1994, lk. 35).

Konkurentsi mõiste ebamäärasus ja ebatäpsus riikide võrdluses ei saa aga olla selle kõrvaleheitmise põhjuseks. Positiivsena tuleb esile tõsta asjaolu, et konkurentsivõime aspekti sissetoomine või­

maldab paljusid makroökonoomilisi protsesse ja seoseid riikides uue vaatenurga alt vaadelda ja interpreteerida. Eduks ei piisa üksnes riigi sotsiaal-majanduslike tingimuste parandamisest, inves­

teeringute suurendamisest või innovatsioonist — seda kõike tuleb teha teistest riikidest paremini, kiiremini ja tõhusamalt.

Konkurentsivõime koosneb mitmetest näitajatest, mis koos moodustavad tervikliku pildi (Cohen, 1994, lk. 197). Konkurentsi­

võime mõiste on võetud kasutusele kui laiem vaade majandusele, sest üksikud näitajad ei suuda tervikpilti edasi anda.